3-1-1-41-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-41-08

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 23. september 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergendberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi AS-i E. ja A. K. süüdistuses KarS § 392 lg-te 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2008. a kohtumäärus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuratuuri juhtiv riigiprokurör Lavly Lepp, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. august 2008

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. märtsi 2008. a määrus, millega KrMS § 231 lg 3 p 2 alusel tühistati riigiprokuröri

poolt koostatud kriminaalasjas nr 06913000014 menetluse taasalustamise määrus, samuti Tallinna Ringkonnakohtu

11. aprilli 2008. a määrus, millega jäeti läbi vaatamata riigiprokuröri määruskaebus Harju Maakohtu 19. märtsi

2008. a määruse peale.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasjas nr 06913000014 alustati 28. veebruaril 2006. a menetlust KarS § 392 lg-te 1 ja 3 tunnustel. Kahtlustus selles

kuriteos esitati A. K.-le ja AS-le E. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri Kadri Välingu 15. oktoobri 2007. a

määrusega lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlus ülalnimetatud isikute tegevuses kuriteokoosseisu puudumise

tõttu. Määruse lõpposas selgitati, et KrMS § 228 lg 1 alusel on menetlusosalisel või menetlusvälisel isikul õigus esitada

Riigiprokuratuurile kaebus, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingute tegemisel või kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrust

menetlusosalised ei vaidlustanud.

2. Riigiprokuratuuri juhtiva riigiprokuröri Lavly Lepa 14. jaanuari 2008. a määrusega ringkonnaprokuröri määrus tühistati.

Riigiprokurör asus seisukohale, et kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole põhjendatud. Määruse lõpposas selgitati, et KrMS

§ 230 alusel on menetlusosalisel või menetlusvälisel isikul õigus määrust maakohtus vaidlustada.

3. A. K. ja AS-i E. kaitsja vandeadvokaat Kalev Bachmann esitas Harju Maakohtule kaebuse milles leidis, et riigiprokuröri

määruses esitatud põhistus on asjakohatu ega tulene tegelikest asjaoludest ja seega oli ringkonnaprokuröri määruse tühistamine

põhjendamatu.

4. Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 19. märtsil 2008. a määrusega tühistati riigiprokuröri määrus KrMS § 231 lg 3 p 2

alusel. Kohtunik leidis, et ringkonnaprokuröri 15. oktoobri 2007. a määruses esitatud seisukohad kriminaalmenetluse

lõpetamise kohta on põhjendatud ja loogilised ning kooskõlas kohtu käsutuses olevate materjalidega. Kohtumääruses selgitati,

et see määrus on lõplik ega ole edasikaevatav.

5. Riigiprokurör L. Lepp esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus Harju Maakohtu 19. märtsi 2007. a

määruse ebaseaduslikkuse ja põhjendamatuse tõttu tühistada.

Prokurör märkis, et eeluurimiskohtunik on eiranud KrMS § 30 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt juhib kohtueelset

menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Käesolevas asjas on riigiprokuratuur leidnud, et

kõnesolevate isikute suhtes on kogutud küllaldaselt tõendeid ja need tuleb esitada kohtule süüküsimuse otsustamiseks.

Eeluurimiskohtuniku vaidlustatud määrus ei anna aga prokuratuurile võimalust täita seaduses sätestatud süüdistusfunktsiooni.

Riigiprokurör leidis, et kui eeluurimiskohtunik hakkab KrMS § 231 lg 3 p 2 alusel tegema lõplikke menetlusotsustusi, ilma et

tal oleks võimalik kontrollida kõiki kogutud tõendeid, on see vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega.

Riigiprokurör möönab, et kujunenud olukorras ei mahu kaebemenetlus otseselt KrMS §-s 230 sätestatud regulatsiooni alla ja

seetõttu oleks ühe võimalusena olnud aktsepteeritav maakohtu põhistatud määrus, millega oleks kaebus vaidlustamisaluse

puudumise tõttu jäetud läbi vaatamata.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2008. a määrusega jäeti riigiprokuröri kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus sedastas,

et maakohtu KrMS § 231 alusel tehtud määruse vaidlustamine määruskaebuse korras on KrMS § 385 p 11 kohaselt välistatud.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

7. Riigiprokurör esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrused

põhjendusega, et kohtud on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 tähenduses. Riigiprokurör põhjendab oma

seisukohta järgnevalt.

7.1 Maakohtu määrus on ebaseaduslik, sest selle tegemisel ületas eeluurimiskohtunik KrMS §-s 21 sätestatud pädevust.

Eeluurimiskohtuniku otsustused ei saa olla suunatud kriminaalasjades lõplike sisuliste hinnangute andmisele. Kujunenud

olukorras on kohtunik juba kohtueelse menetluse staadiumis teinud sisulise ja lõpliku otsustuse, kontrollimata kõiki

olemasolevaid tõendeid ning eirates kohtumenetluse suulisuse ja vahetuse (KrMS § 15), kohtuistungi avalikkuse (KrMS § 11)

samuti kohtumenetluse võistlevuse (KrMS § 14) põhimõtteid.

7.2 Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada seetõttu, et sellega jäeti maakohtu ebaseaduslik määrus jõusse. Ringkonnakohtu

määruses tehtud viide KrMS § 385 p-le 11 ei saa olla põhjendatud olukorras, kus eeluurimiskohtunik teeb kohtueelse

menetluse staadiumis kriminaalasja suhtes lõpliku otsustuse, omamata selleks pädevust.

7.3 Kuigi määruskaebe menetluse aluseks Riigikohtus ei ole kõnesoleva kriminaalasja sisu, märgib riigiprokurör, et prokurörid

olid eri meelt strateegilise kauba mõiste sisustamisel. Riigiprokurörile jääb täiesti arusaamatuks eeluurimiskohtuniku määruses

esitatud seisukoht selles küsimuses. Määrustes puudub nõuetekohane tõendite analüüs, mis võimaldaks mõista kohtu järeldust,

et riigiprokuratuuri vastuseisust hoolimata tuleb kriminaalmenetlus juba kohtueelse uurimise staadiumis lõpetada.

7.4 Määruskaebuses juhitakse tähelepanu ka sellele, et kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta kaebemenetluse korda

Riigiprokuratuuri järelevalve korras tehtud määruse vaidlustamiseks kaebemenetluse väliselt. Kuigi kriminaalmenetluse

seadustik sellise määruse vaidlustamiseks otsest õiguslikku alust ette ei näe, andis riigiprokurör menetlusosalistele siiski

võimaluse esitada kaebus maakohtule KrMS § 230 alusel analoogia korras. Riigiprokurör leiab, et ühe võimaliku alternatiivina

oli kohus pädev jätma kaebuse läbi vaatamata selgitusega, et see on esitatud vales korras. Kui eeluurimiskohtunik otsustas

KrMS § 231 lg 3 p 2 alusel kaebuse siiski lahendada, polnud tal seaduslikku pädevust poolte osavõtuta ja tõendeid

kontrollimata teha kohtueelse uurimise staadiumis kriminaalasjas lõplikku otsust vahetult enne kahtlustatavatele süüdistuse

esitamist. Riigiprokurör rõhutab, et isiku süüküsimuse üle saab otsustada kohus kohtumenetluse staadiumis kõiki

kriminaalmenetluse norme järgides.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kriminaalmenetluse alustamist tähistava menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), aga ka edasiste kohtueelse menetluse

raames tehtavate menetlustoimingute või määrustega võidakse mitmesugusel moel riivata nii menetlusosaliste kui ka

menetlusväliste isikute erinevaid põhiõigusi, samuti muid õigusi. Seetõttu ongi seadusandja andnud nimetatud isikutele

võimaluse vaidlustada nende arvates uurimisasutuse või prokuratuuri konkreetse menetlustoimingu või määrusega kaasnenud

enda õiguste rikkumisi korras, mis on sätestatud KrMS VIII peatüki 5. jaos (KrMS §-des 228 - 232).

9. KrMS § 228 grammatilise tõlgendamise pinnalt võiks esmapilgul teha järelduse, et ka prokuröri poolt koostatud

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on vaidlustatav KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Nimelt on uurimisasutuse

ja prokuratuuri menetlustoimingu või määruse vaidlustamise ainsaks eeltingimuseks KrMS § 228 teksti kohaselt see, et isiku

arvates on menetlustoimingu või määrusega rikutud tema õigusi. KrMS §-s 228 sätestatut pelgalt vaid grammatiliselt

tõlgendades andiski ringkonnaprokurör kriminaalmenetluse lõpetamise määruses võimaluse seda KrMS VIII peatüki 5. jaos

ettenähtud korras vaidlustada. KrMS §-s 228 sätestatu süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine siiski välistab

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Erinevalt üksikutest

konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole kohtueelne menetlus kui ajas

kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestanud korras ega ka mistahes muus korras. Tulenevalt

KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud

kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille

põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel

lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei

saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS

§ 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Arvestades seda, et

kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi

kolleegiumi arvates kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad. Seda seisukohta ei saa

kummutada ka asjaolu, et tegelikult võib lõppkokkuvõttes isiku põhiõiguste rikkumine tuleneda tõepoolest

kriminaalmenetlusest kui tervikust, mitte aga mingist konkreetsest menetlustoimingust. Sellise põhiõiguse rikkumisega on

tegemist eeskätt juhul, mil kohtumenetluse kulg ületab mõistliku aja piiri EIÕK art 6 mõttes. Kuid sedalaadi

kriminaalmenetluse kui tervikuga seonduvad õiguste rikkumised ei saa kuidagi ilmneda kriminaalmenetluse algetapil ja nende

rikkumiste vältimise soovile tuginevalt ei saa põhjendada menetluse alustamise vaidlustamise vajadust.

10. Ringkonnaprokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust oleks KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud

korras kahtlemata võinud vaidlustada kannatanu. Lisaks eelmises punktis esitatud põhimõttelist laadi kaalutlustele on raske aga

sisuliselt ette kujutada esiteks seda, miks peaks kannatanu lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale soovima

vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras, samuti seda, kes veel peale

kannatanu võiks olla huvitatud kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisest. Eriti oluline on aga käesoleva kohtuasja puhul

märkida, et mingil juhul ei saa KrMS VIII ptk 5. jaos sätestatust tuletada prokuratuuri kohtukaebeõigust. Esiteks ei ole

prokuratuur ei menetlusosaline ega menetlusväline isik (KrMS § 228 lg 1) vaid menetleja. Teiseks - nii nagu nähtub ka KrMS

VIII ptk 5. jao pealkirjast - on prokuratuur selle kaebemenetluse kontekstis institutsioon, kelle peale kaevatakse või kes selle

kaebemenetluse mingil etapil lahendab kaebust ja kes seetõttu sisuliselt ei saa ise olla kaebajaks ? isikuks, kelle õigusi

võidakse kohtueelses menetluses rikkuda.

11. Kuid vaatamata kohtukaebeõiguse puudumisele on KrMS § 213 lg 1 p 6 kohaselt kõrgemalseisev prokurör kohtueelse

menetluse seaduslikkuse huvides pädev tühistama alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise

määrust ja taasalustama kriminaalmenetlust. Analoogiliselt kriminaalmenetluse alustamisega (vt eelnevalt p 9), ei ole mingit

alust ka selle taasalustamist kõrgemalseisva prokuröri poolt paigutada PS § 15 lg 1 p-st 1 lähtuva kohtukaebeõiguse esemelisse

kaitsealasse. Riigiprokuröri määruskaebuses on õigesti märgitud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette otsest õiguslikku

alust vaidlustada kõrgemalseisva prokuröri poolset kriminaalmenetluse taasalustamise määrust. Põhjendamatult andis

riigiprokurör aga menetlusosalistele võimaluse vaidlustada seda määrust maakohtus KrMS § 230 analoogia alusel.

12. Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3

sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Siinjuures tuleb märkida, et sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK 7. lisaprotokolli art 4

teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on

siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud

puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus, nii nagu ka eelnevalt märgitud, on

ette nähtud KrMS § 213 lg 1 p-s 6. Seega leiab kolleegium, et kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1

p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Käesoleval juhul taasalustati kriminaalmenetlus

pärast kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist kõrgemalseisva prokuröri poolt.

13. Samavõrd nagu riigiprokurör ei olnud pädev enda määrusega laiendama KrMS VIII ptk 5. jaos sätestatud kaebeõiguse

piire, puudus ka eeluurimiskohtunikul pädevus hakata sisuliselt lahendama 4. veebruaril 2008. a AS E. ja A. K. kaitsjate poolt

riigiprokuröri 14. jaanuari 2008. a määruse peale esitatud kaebust. KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on

eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid.

Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse

raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid, nagu on põhjendatult

märgitud riigiprokuratuuri määruskaebuses, ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema

pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise

põhjendatuse hindamine. Oluline on siinjuures märkida sedagi, et riigiprokuröri 14. jaanuari 2008. a määrust tühistades ei

arvestanud eeluurimiskohtunik KrMS § 213 lg 1 p-s 6 sätestatut.

14. Eesti kriminaalmenetluse õiguses ei ole sätestatud, kuidas peaks Riigikohus toimima käesoleva kohtuasja puhul tekkinud

olukorras, mil ringkonnakohus on formaalselt täiesti õigesti märkinud, et KrMS § 231 alusel tehtud maakohtu määruse

vaidlustamine määruskaebuse korras on KrMS § 385 p 11 kohaselt välistatud. Riigikohtu poolt ringkonnakohtu sellise

formaalselt õige kohtumääruse aktsepteerimine tähendaks aga eeluurimiskohtuniku pädevusevälise kohtumääruse jõusse

jätmist. See omakorda aga kitsendaks olulisel määral KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte

toimeala ja moonutaks selle kaudu kriminaalmenetluse olemust. Arvestades eelöeldut ja korrates käesoleva kohtuotsuse p-s 9

märgitut, et kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, lähtub Riigikohtu

kriminaalkolleegium KrMS § 2 p-s 4 sätestatust, rahuldab riigiprokuröri kaebuse ning tühistab nii Tallinna Ringkonnakohtu

11. aprilli 2008. a määruse kui ka Harju maakohtu 19. märtsi 2008. a määruse.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi