3-1-1-48-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-48-08

Otsuse kuupäev

22. september 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kerganberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

M.-M. R. väärteoasi liiklusseaduse § 7417 lg 1 ja

§ 7431 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. märtsi 2008. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-07-5219

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2008. a

Istungil osalenud isikud

Põhja Politseiprefektuuri esindaja, vanemkonstaabel Helen Kommussar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. märtsi 2008. a otsus M.-M. R. väärteoasjas ja saata väärteoasi uueks arutamiseks

Harju Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.-M. R. karistati Põhja Politseiprefektuuri 4. septembri 2007. a otsusega LS § 7417 lg 1 alusel rahatrahviga 30 trahviühikut

(1800 krooni) selle eest, et juhtides 27. juulil 2007 kell 18.54 Tallinnas X tee N mootorsõidukit Plymouth Grand Voyager, ei

veendunud ta tagurdades manöövri ohutuses, mille tõttu riivas liikuvat sõidukit Toyota Corolla. Sellise tegevusega põhjustas

M.-M. R. liiklusõnnetuse ja varalise kahju J. O.-le. Sama otsusega karistati M.-M. R. LS § 7431 lg 1 alusel rahatrahviga 100

trahviühikut (6000 krooni) selle eest, et ta mootorsõiduki juhina lahkus pärast liiklusõnnetuse põhjustamist sündmuskohalt

liiklusõnnetusest teatamise nõudeid rikkudes, kuigi teatamine oli kohustuslik.

2. M.-M. R. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kaebaja selgitas, et liiklusõnnetuse toimumise ajal tema auto

seisis ja ta ei tagurdanud. Vastupidiselt kohtuvälise menetleja otsuses märgitule sõitis hoopis J. O. sõiduautoga Toyota vastu

tema sõiduki Plymouth tagumist nurka. Samuti ei lahkunud kaebaja sündmuskohalt liiklusõnnetusest teatamise nõudeid

rikkudes. Kuna autodele tekitatud kahju oli suhteliselt väike, vahetas ta J. O.-ga kahjuküsimuse hilisemaks lahendamiseks

kontaktandmed ja seejärel lahkusid mõlemad juhid sündmuskohalt.

3. Harju Maakohus rahuldas 11. märtsi 2008. a otsusega kaebuse. Kohus leidis, et LS § 7417 lg 1ja § 7431 lg 1 järgi

kvalifitseeritavate väärtegude toimepanek ei ole tõendatud ning vastuoluliste tõendite tõttu puudub alus asuda seisukohale, et

liiklusõnnetuse põhjustajaks oli kaebaja. Kohtuvälise menetleja otsuses ei ole analüüsitud kõiki tõendeid, s.h M.-M. R. ütlusi,

mille kohaselt ootas menetlusalune isik teise auto möödasõitu, kui vasakpööret sooritav Toyota sõitis vastu tema juhitud auto

tagatuld. Kohtul puudub alus eeldada, et teine liiklusõnnetuse osapool oli menetluse tulemustest vähem huvitatud, mille tõttu ei

saa eelistada J. O. ütlusi kaebaja ütlustele. Lisaks ei ole kohtuvälises menetluses koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli,

mida ei saa asendada ka liiklusõnnetuse akt, kuna viimane ei kajasta sündmuskoha vaatlusandmeid, vaid üksnes akti koostaja

järeldust liiklusõnnetuse põhjustaja kohta. Maakohus leidis, et kohtul puudub võimalus asuda sõidukite vigastuste pinnalt

tegema järeldusi kokkupõrke mehhanismi kohta. Samuti ei ole võimalik kogutud tõendite pinnalt teha järeldust, et

liiklusõnnetuse põhjustajaks oli J. O. Süütuse presumptsiooni põhimõttest lähtuvalt tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada

menetlusaluse isiku kasuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Politseiprefektuur, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja

kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist või väärteoasja uueks arutamiseks saatmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Väärteoasja materjalide kohaselt on M.-M. R. nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtus tunnistanud, et pärast

liiklusõnnetust lahkus ta sündmuskohalt, selgitamata välja liiklusõnnetuse põhjustajat. Sellega rikkus ta liikluseeskirja § 227

nõudeid, mille kohaselt ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses

osalenud juhid või juht ja kahju saaja on juhtumi põhjusi hinnates ühel meelel ning nad on oma arvamuse kirjalikult

vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku ja sellele alla kirjutanud. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks

on nimetatud säte jäetud kohaldamata. Menetlusaluse isiku käitumisest võib aga üheselt järeldada, et ta lahkus sündmuskohalt

tahtlikult. Ka juhul, kui ta arvas, et on saavutanud teise osapoolega kokkuleppe, tulnuks see vormistada kirjalikult kohapeal või

oodata ära politsei. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks ei ole M.-M. R. karistamine LS § 7431 lg 1 järgi põhjendatud. Sellega on

kohus rikkunud VTMS § 150 lg 1 p-st 7 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise nõuet.

4.2 Kohtuvälise menetleja otsuses on analüüsitud menetlusaluse isiku ütlusi ja leitud, et usutav ei ole M.-M. R. väide teise

osapoole manöövri kohta. Menetlejal oli objektiivne alus eelistada tunnistajate ütlusi M.-M. R. ütlustele, sest erinevalt

tunnistajast kui erapooletust isikust ei ole menetlusalune isik kohustatud andma ütlusi iseenda kahjuks. Menetlusalune isik võib

anda ütlusi, soovides vabaneda vastutusest ja kergendada toimepandud teo tagajärgi. Kohtuotsuses ei ole antud hinnangut

tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütlustele. Kriitiliselt tuleb suhtuda nii M.-M. R. kui ka tunnistaja A. L.-i ütlustesse, sest

erinevalt nimetatud isikutest jäi liiklusõnnetuse teine osapool, J. O. sündmuskohale ja teavitas toimunust politseid. Seetõttu

tuleb tema ütlused lugeda usaldusväärsemaks.

4.3 Maakohus ei ole kasutanud kõiki võimalusi tõendite uurimisel ilmnenud vastuolude kõrvaldamiseks. Kohtuliku uurimise

käigus tulnuks kohtul omal algatusel määrata liiklustehniline ekspertiis tuvastamaks, kumb sõiduk avarii põhjustas.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kassaator oma kaebuses esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleb tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu.

7. Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise

menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133

loetletud küsimused. Vastavalt VTMS §-le 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised

asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millistele konkreetsetele tõenditele ning miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-8-08 - RT III 2008, 15, 98, p 8). Käesolevas asjas

maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Kohtuvälise menetleja otsusega on M.-M. R. karistatud LS § 7417 lg 1 ja LS § 7431

lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemise eest. Maakohus, leides, et nende väärtegude toimepanek M.-M. R. poolt

ei ole tõendatud, on otsuse põhiosas analüüsinud üksnes liiklusõnnetuse põhjustamisega seonduvaid küsimusi, jättes

põhjendamata, miks tuleb väärteomenetlus lõpetada LS § 7431 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo osas. Liiklusõnnetuse

põhjustamist sätestava väärteokoosseisu puhul ei ole aga kohus tõendeid hinnanud kogumis, jättes osad tõendid arvestamata ja

kõrvaldamata tõenditevahelised vastuolud.

8. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et 27. juulil 2007 toimunud liiklusõnnetuse tulemusena tekkis liiklusõnnetuses osalenud

sõidukite omanikele varaline kahju ega ka selles, et M.-M. R. lahkus sündmuskohalt ning ei teavitanud liiklusõnnetusest

politseid. Liiklusseaduse § 7431 lg-s 1 sätestatakse vastutus liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest

politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik. Liikluseeskirja § 227 kohaselt ei ole vaja

liiklusõnnetusest politseile teatada, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju

saaja on juhtumi põhjusi hinnates ühel meelel ning on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest

vastutava isiku ja kokkuleppe allkirjastanud. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe

teatada politseile ja tegutseda politseilt saadud korralduse kohaselt. Väärteoasja materjalidest nähtub, et liiklusõnnetuses

osalenud sõidukite juhid olid lahkarvamusel selles, kes on kahju tekitamises süüdi. Samuti ei vormistanud nad sündmuskohal

liikluseeskirja §-le 227 vastavat kirjalikku kokkulepet. Kirjeldatud asjaolude pinnalt märgib kassaator õigustatult, et maakohtul

tulnuks anda hinnang mõlema liiklusõnnetuse osapoole käitumisele ja kaebuse rahuldamise korral põhjendada, miks ei ole

liikluseeskirja § 227 asjas kohaldatav. Asudes seisukohale, et LS § 7431 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine ei

ole tõendatud, on maakohus jätnud otsuses esitamata sellekohase tõendite analüüsi ja põhistused. Osade tõendite hindamata

jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse

rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-

105-03 - RT III 2003, 30, 310, p 12 ja 6. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-18-05 - RT III 2005, 12, 123, p 6).

9. Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses

kriminaalmenetluse sätteid VTMS 5. peatükis sätestatud erisusi arvestades. Kuna kohtuväline menetleja täidab

väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga

tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku

tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-4-07 - RT III 2007, 16, 126, p 9.1). Menetlustoiminguks,

millega koguda andmeid liiklusõnnetuse asjaolude kohta, saab muu hulgas olla sündmuskoha ja liiklusõnnetuses osalenud

autode kui asitõendite vaatlus. Süüteomenetluses kasutatavaks tõendiks on sel juhul vaatlusprotokoll. Vastavalt KrMS § 148

lg-s 1 ja VTMS § 31 lg-s 1 sätestatule võidakse vajadusel ka väärteomenetluses tõendusteave peale uurimis- või muu

menetlustoimingu protokollis esitamise talletada ka fotol, filmil, heli- või videosalvestisel või joonisel või muul näitlikustaval

viisil. Eelöeldu tähendab, et näiteks liiklusõnnetuse skeem või fotod saavad olla lisaks sündmuskoha vaatluse protokollis

märgitule üksnes täiendavaks liiklusõnnetuse olustiku talletamise mooduseks. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ei saa aga

asendada liiklusõnnetuse akt koos selle osaks oleva liiklusõnnetuse toimumise koha skeemiga (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-4-07, p 9.2).

10. Käesolevas asjas sündmuskoha vaatlusprotokoll ja liiklusõnnetuse skeem puuduvad. Liiklusõnnetuses osalenud sõidukite

vigastustest on kohtuväline menetleja teinud fotod ja koostanud liiklusõnnetuse akti, mille kohaselt politsei sündmuskohal ei

käinud. Seega ei ole liiklusõnnetuse asjaolusid menetlusdokumentides nõuetekohaselt fikseeritud, mille tõttu on kohtuväline

menetleja otsuse tegemisel tuginenud üksnes tunnistajate ütlustele. Kirjeldatud olukorras märgib kohus iseenesest õigustatult,

et kohtuvälise menetleja otsus ei ole tehtud piisava põhjalikkusega, jättes samas tähelepanuta, et tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2

arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku § 102 lg 1 kohaselt võib kohtunik

kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata ekspertiisi. Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 ja § 102 lg-le 1 oli

maakohtul kohustus välja selgitada faktilised asjaolud, mille pinnalt kohtuväline menetleja menetlusalust isikut LS § 7417 lg 1

järgi karistas. Tegemata pooltele ettepanekut ekspertiisi määramiseks ja jättes omal algatusel määramata ekspertiisi,

selgitamaks liiklusõnnetuse asjaolusid, ei ole kohus järginud VTMS § 123 lg-s 2 sätestatut, kuna kõrvaldamata on jäetud

tõenditevahelised vastuolud. Riigikohtu praktikas on VTMS § 123 lg 2 nõuete rikkumine tunnistatud väärteomenetlusõiguse

oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 järgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-

1-30-05 - RT III 2005, 15, 152, p 7).

11. Kriminaalkolleegium märgib täiendavalt sedagi, et sisuline analüüs LS § 7417 lg 1 väärteokoosseisu osas, mis puudutab

ütlusi ja nendes esinevaid vastuolusid, maakohtu otsuses puudub. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2007. a

otsuse nr 3-1-1-127-06 punktis 6 (RT III 2007, 11, 86) väljendatud seisukohtadega konstateerib maakohus üksnes asjaolu, et ei

ole alust eelistada tunnistaja J. O. ütlusi menetlusaluse isiku ütlustele, kuna puudub alus eeldada, et tunnistaja kui

liiklusõnnetuse teine osaline oli menetluse tulemustest vähem huvitatud kui menetlusalune isik. Nimetatud lahendis

väljendatud seisukohtadest tulenevalt ei välista KrMS § 61 lg 1 igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab

ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu

siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral

otsustamist, millisele tõendile tugineda. Maakohus on eeltoodud seisukohti refereerides jätnud tähelepanuta, et kohtuvälise

menetleja otsuses on lisaks menetlusseisundist lähtuvale ütluste usaldusväärsusele hinnatud ka menetlusosaliste käitumist

liiklusõnnetuse toimumise järgselt ja tõdetud, et M.-M. R. ütlused teise osapoole väidetava manöövri kohta ei ole millegagi

tõendatud, sest kohtueelses menetluses ei ole menetlusalune isik võimaldanud enda väiteid kontrollida, jättes nimetamata

võimalikud omapoolsed tunnistajad. Samuti ei nähtu kohtuotsusest põhjendusi tunnistajate A. I. ja A. L.-i ütluste osas. Jättes

osad tõendid üldse hindamata, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

12. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks osutada veel asjaolule, et olukorras, kus maakohus rahuldas kaebuse, tulnuks

tühistada ka kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetada väärteomenetlus, mida ei ole aga tehtud. Sellisel kujul ei vasta kohtuotsuse

lõpposa VTMS § 132 p 3 ja § 134 lg 3 nõuetele.

13. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb maakohtul lahendada küsimus M.-M. R. käitumise vastavusest LS § 7417 lg-s 1 ja § 7431

lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisudele ja otsustada liiklustehnilise ekspertiisi määramine. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS

§ 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni, tühistab Harju Maakohtu 11. märtsi

2008. a otsuse M.-M. R. väärteoasjas täielikult ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe