3-3-1-30-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-30-08

Otsuse kuupäev

22. september 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Korteriühistu (KÜ) Viiralti 3, KÜ Viiralti 5, KÜ Viiralti 7, KÜ

Pronksi 10, KÜ G14, Nona Viro, Margo Volmari (Volmar), Kaja

Roosilille (Roosilill), August Roosilehe (Roosileht), Vilja

Karmen Saare (Saar), Aili Vahtrapuu kaebus Tallinna

Linnavalitsuse 15. juuni 2005. a korralduse nr 1198-k

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2007. a kohtuotsus

haldusasjas nr 3-05-578

Menetluse alus Riigikohtus

1. AS Vallikraavi Kinnisvara, Baltlink-Valduse AS

kassatsioonkaebused

2. KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 7, KÜ G14, August Roosilehe, Vilja

Karmen Saare, Aili Vahtrapuu kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

29. mai 2008

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaator August Roosileht

Kassaatori KÜ Viiralti 3 esindaja Nona Viro

Kassaatorite KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 7, KÜ G14, August

Roosileht, Vilja Karmen Saar ja Aili Vahtrapuu esindaja

vandeadvokaat Edith Sassian

Kassaatorite AS Vallikraavi Kinnisvara ja Baltlink-Valduse AS

esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Tallinna Linnavalitsuse esindaja Raul Keba

RESOLUTSIOON

Jätta AS Vallikraavi Kinnisvara ja Baltlink-Valduse AS ning KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 7, KÜ

G14, August Roosilehe, Vilja Karmen Saare ja Aili Vahtrapuu kassatsioonkaebused

rahuldamata.

Täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2007. a otsust haldusasjas nr 3-05-587

käesoleva otsuse motiividega. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kautsjonid arvata riigituludesse. Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 15. juuni 2005. a korraldusega nr 1198-k kehtestati Tallinnas, Tartu mnt 15

krundi detailplaneering, millega määrati krundi ehitusõigus. Korralduse kohaselt võib

detailplaneeringuga hõlmatud 0,3 ha suurusele kinnistule rajada kuni 35-korruselise,

absoluutkõrgusega 114,5 m merepinnast, äripindade ja parklaga mitme korteriga elamu.

2. Nimetatud korralduse vaidlustasid Tallinna Halduskohtus Nona Viro, August Roosileht, Margo

Volmar, Vilja Karmen Saar, Kaja Roosilill, Aili Vahtrapuu, KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 5, KÜ Viiralti

7, KÜ Pronksi 10 ja KÜ G14. Kaebajad taotlesid korralduse tühistamist. Kaebuste põhjenduste

kohaselt:

1) planeering ei ole läbinud maavanema kohustuslikku järelevalvet ja linnavalitsus ei edastanud

maavanemale õigeid andmeid, mistõttu oleks planeeringu saanud kehtestada üksnes linnavolikogu;

2) planeeringu koostamise käigus ei ole hinnatud ehitise keskkonnamõju naabruses asuvatele

hoonetele, planeeringus on määramata ehitiste kuja, esinevad mitmed kahjulikud mõjud, sh vähendab

rajatav hoone kõrvalhoonete loomulikku valgust, suureneb liiklus- ja parkimiskoormus;

3) Muinsuskaitseamet ei ole ehitise püstitamiseks luba andnud, kuigi selline luba on nõutav.

3. Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2007. a otsusega kaebus rahuldati. Kohus tühistas Tallinna

Linnavalitsuse 15. juuni 2005. a korralduse nr 1198-k. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole tõendatud, et detailplaneeringu kohta esitatud avaldus (vastuväide) oleks laekunud

linnavalitsusele detailplaneeringu avaliku väljapaneku kestel; eelnevast tulenevalt puudus

maavanemal kohustus teostada järelevalvet alusel, et esinevad lahendamata planeeringuvaidlused;

2) puudub vaidlus selle üle, et kaebajad said tutvuda planeeringuga täies mahus ning esitatud kirjaliku

pöördumise alusel tehti detailplaneeringusse muudatusi; vastustaja tegevus oli konstruktiivne ja

suunatud valupunktide väljaselgitamisele ja kõrvaldamisele;

3) tulevane ehitis ei piirne kaebajate ühegi hoonega. Kaebajate hoonete halvast seisukorrast tulenevad

küsimused peavad lahendama kaebajad omanikena ise, sõltumata uute hoonete ehitamisest; samas on

detailplaneeringu täiendustes nõue, et uue hoone tehniline lahendus peab välistama naabruskonna

hoonete seisukorra halvenemise;

4) geodeetiliste tööde aruanne on koostatud ning see on olnud detailplaneeringu aluseks, sh ka

välisvõrkude kavandamisel; geoloogiline aruanne ei ole detailplaneeringu staadiumis nõutav;

5) käesoleva planeeringu korral puudus kohustus planeeringu koostamise etapil hinnata

keskkonnamõjusid; planeeringus sisaldub nõue koostada keskkonnamõjude hindamine ehitusprojekti

koosseisus;

6) puudub vastuolu üldplaneeringuga; teemaplaneeringut ei ole aga kehtestatud;

7) tegemist on mälestisega ning muinsuskaitseameti kooskõlastus on vajalik juhul, kuid töid tehakse

mälestise esifassaadi ees kaitsevööndi ulatuses; käesoleval juhul selline luba ei ole nõutav;

muinsuskaitsenõukogu alaline arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu pidas kõrghoone üldkõrgust

vastuvõetavaks ning Muinsuskaitseamet ei tee takistusi kõrghoone ehitamiseks; planeeringu on

kooskõlastanud Tallinna Kultuuriväärtuste Amet;

8) teedevõrk on rajatud arvestusega siduda see detailplaneeringuga ettenähtud parkimismajaga;

9) jääb arusaamatuks kaebuse esitajate väide, et määratud ei ole kuja; andmetest nähtub, et hoonete

vahele jääb piisav vahemaa, mis kindlustab ohutusnõuded vastavalt tuleohutuse eeskirjadele;

10) vaatamata ekspertiisile ning Tallinna Tervisekaitsetalituse arvamusele ei ole piisavalt kontrollitud

ja hinnatud detailplaneeringukohase hoone mõju naabruses asuvate hoonete loomulikule valgusele;

tegemist on sellise kaalutlusveaga, mis toob kaasa korralduse tühistamise.

4. Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2007. a otsuse vaidlustasid kolmandad isikud AS Vallikraavi

Kinnisvara ning Baltlink-Valduse AS. Apellandid taotlesid halduskohtu otsuse tühistamist ning uue

otsuse tegemist, millega jätta kaebused rahuldamata. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:

1) insolatsioonitingimusi puudutavaks ainsaks õigusaktiks on Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a

määrus nr 38 "Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine". Selle määruse p-st 5 tulenevalt peab

eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil olema vähemalt üks

lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku

valgustuse;

2) Riigikohus on 13. juuni 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-03 selgitanud, et "piisav loomulik

valgustus" on määratlemata õigusmõiste ning kohalikul omavalitsusel on kaalumisruum hindamiseks,

milline valgustus on piisav ja võimalik; piirkondades, kus ehitised paiknevad valdavalt lähestikku,

võib uute hoonete ehitamisel lugeda piisavaks ka valgustust, mida iseloomustab varem kehtinud

normatiivist väiksem insolatsioonikestus; loomulik valgustus ja insolatsioon on erinevad mõisted;

3) käesoleval juhul on vahemaa kõrghoone osa ja Viiralti ning Gonsiori tänava majadega ca 50

meetrit, planeeritav kõrghoone on kavandatud klaasfassaadiga; loomulikud valgustustingimused

sellistel tingimustel jäävad piisavateks; kohtul oli tõendite hindamisel võimalik jõuda sellele

järeldusele;

4) detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused on tuletatavad aktile lisatud dokumentidest;

asjaolu, et otsuses endas on motiivid esitatud ebapiisavalt, ei too kaasa vältimatu järelmina haldusakti

tühistamist.

5. Apellatsioonkaebuse esitas ka Tallinna Linnavalitsus. Tallinna Linnavalitsus taotles Tallinna

Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid

järgmised:

1) piisavat loomulikku valgust tuleb hinnata ka hoonete lubatud kauguste ja kõrguste kaudu.

Käesoleval juhul saab järeldada, et Viiralti tänava äärde jäävad elamud saavad otsest päikesevalgust

hoone esifassaadi akende kaudu. Loomuliku valgusena tuleb käsitada ka peegelduvat valgust.

Kavandatav hoone on kaetud päikest tagasi peegeldavate ja kiirgust edastavate klaasidega;

2) ekslik on halduskohtu järeldus, et vastustaja pole tellinud spetsialistidelt asjakohaseid uuringuid

ega teostanud toiminguid, et Tallinna Tervisekaitsetalitus oleks saanud asjakohaseid andmeid; Kohus

on jätnud tähelepanuta ehituskonsultandi T. Masso koostatud töö nr 151; kohus on sellega seoses

ebaõigesti tõendeid hinnanud (jätnud hindamata);

3) arvestades hoonetevahelisi kaugusi, ei pidanudki linn vaidlusaluse korralduse motiivides

põhjalikumalt peatuma loomuliku valgustuse küsimustel; kaebajatele on tagatud piisav loomulik

valgustus.

6. KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 7, KÜ G14, Nona Viro, August Roosilehe, Vilja Karmen Saare ja Aili

Vahtrapuu apellatsioonkaebustes taotleti Tallinna halduskohtu 31. jaanuari 2007. a otsuse osalist

tühistamist ja kaebuse rahuldamist, st määrata kindlaks Tallinna Linnavalitsuse 15. juuni 2005. a

korralduse nr 1198-k tühisus või tühistada see korraldus. Apellatsioonides leiti, et:

1) vaidlustatud korraldus ei ole õigusvastane mitte üksnes insolatsiooniprobleemide tõttu;

2) KÜ Viiralti 3 ja Viiralti 5 vastuväide oli esitatud tähtaegsena 24. novembril 2004.

Planeeringuvaidlus jäi lahendamata ning see pidi läbima maavanema järelevalve ja seejärel oleks

planeeringu saanud kehtestada volikogu, mitte linnavalitsus;

3) väär on kohtu järeldus, et detailplaneeringu käigus ei ole jäänud lahendamata vaidlusi;

4) kõrghoone ehitamise mõjude analüüsi (sh ehitusgeoloogilist analüüsi ei ole planeeringu

menetlemise käigus tehtud;

5) detailplaneeringu käigus on vaja hinnata kõrghoone püstitamisega kaasnevaid keskkonnamõjusid;

lähteülesande (nr 1005, kinnitatud 16. oktoobri 2002. a korraldusega nr 2542-K) kohaselt tuli

keskkonnamõjusid hinnata ning koostada vastav aruanne; lähteülesannet ei ole muudetud ega

tühistatud;

6) mälestistele kehtib kaitsevöönd mälestiseks kinnitamise päevast, mitte aga kaitseteatise

väljastamise päevast; maakatastri andmetel Jaani Seegi kiriku ja kaebajate hoone kaitsevööndid

ulatuvad Tartu mnt 15 kinnistule; Muinsuskaitseameti loata kaitsevööndis hoonete püstitamine on

keelatud; Muinsuskaitse sellist luba ei ole andnud ning loana ei saa käsitada Muinsuskaitseameti

15. detsembri 1006. a kirja; kohus ei ole kontrollinud, mis ulatuses läbib Tartu mnt 15 krunti Tartu

maantee vaatekoridor ja selle mõtteline pikendus;

7) vaidlustatud planeeringu käigus on kasutatud EVS 843:2003 vahevööndi normi, mis lubab

projekteerida umbes kaks korda suuremat parkimishoonet; kasutada tuleks linnakeskuse normatiivi

ning oluliselt vähendada parkimishoone mahtu;

8) kuja küsimus on seotud ohutusega ning mitte ainult tuleohutuse seisukohast; parkimishoone puhul

ei ole standardist tulenevaid vähimaid vahekaugusi arvestatud;

9) korralduses ei ole määratud hoonete suurim lubatud ehitusalane pindala;

10) eraõiguslik isik ei tohi olla detailplaneeringu koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla

võetud maa-aladel ega juhul, kui planeeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud

üldplaneeringuga või linnaosa kehtestatud üldplaneeringuga; kaitsevöönd on muinsuskaitse liik;

Käesoleval juhul on detailplaneering tehtud AS Vallikraavi Kinnisvara huvides ja tellimisel;

11) detailplaneeringuga on eelistatud ühe isiku ärihuvisid ja ebaproportsionaalselt piiratud teiste

isikute õigusi ja huvisid, ei ole kaalutud võimalikke kahjulikke tagajärgi ning ei ole arvestatud

Tallinna kui maailmapärandiga.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2007. a otsusega rahuldati Nona Viro, August Roosilehe,

Vilja Karmen Saare, Aili Vahtrapuu, KÜ Viiralti 3, Kü Viiralti 7 ja KÜ G14 apellatsioonkaebused

osaliselt. Ringkonnakohus muutis ja täiendas Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2007. a otsuse

põhjendusi, muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Tallinna Linnavalitsuse, AS Vallikraavi

Kinnisvara ja Baltlink-Valduse AS apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis

järgmist:

1) PlanS § 26 lg 1 ei ole vastuolus PS § 104-ga, tegemist on materiaalõiguse, mitte aga

halduskohtumenetlusõiguse küsimustega;

2) vastuväide detailplaneeringule on esitatud planeeringu avaliku väljapaneku ajal 24. novembril

2004;

3) detailplaneeringu materjalide tagastamine maavanema poolt ei ole haldusakt ega oma kohtu jaoks

siduvust küsimuses, kas maavanem oleks pidanud järelevalvet teostama. Seega oli antud juhul pädev

detailplaneeringut kehtestama linnavolikogu, mitte aga linnavalitsus;

4) kuigi kohtupraktikas ei ole peetud vajalikuks kontrollida pädevust ületades antud haldusakte

sisuliselt, on antud juhul vajalik märkida, et selle detailplaneeringu puhul puuduvad asjaolud, mille

esinemise korral oleks kohustuslik keskkonnamõjude hindamise läbiviimine; kohtuasjas nimetatud

mälestis ja selle kaitsevöönd asuvad väljaspool vaidlusalust detailplaneeringu ala, siis ei tinginud

need Muinsuskaitseameti eelnevat nõusolekut; samas on hindamata, kas planeeringuala jääb

vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndisse; halduskohus seadis põhjendatult kahtluse alla Tallinna

Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakonna 5. oktoobri 2004. a otsuse usaldusväärsuse, kuna see rajanes

ebapiisaval informatsioonil; nõustuda tuleb halduskohtuga, et kaevatavas korralduses ja seletuskirjas

puuduvad põhjendused, mida kohus saaks kontrollida ja veenduda, et kavandatava kõrghoone

püstitamisel on tagatud tervisliku elukeskkonna säilimine kaebajatele ja teistele ümbruskonna

elanikele.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2007. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kaebajad

KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 7, KÜ G14, August Roosileht, Vilja Karmen Saar, Aili Vahtrapuu, samuti

kolmandad isikud AS Vallikraavi Kinnisvara ja Baltlink-Valduse AS.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kaebajate kassatsioonkaebuses taotletakse muuta ja täiendada Tallinna Ringkonnakohtu

19. novembri 2007. a otsuse põhjendusi järgmises osas:

1) kohus põhjendamatult nõustus halduskohtu järeldustega, et parkimismaja rajamisel ei kuulu

kohaldamisele EPN 17 "Linnatänavad" norme ja EVS 843:2003 "Linnatänavad"; ebaõigesti määrati

parkimishoone kujad, kaugused ja lubatakse krundi täisehitust võrreldes naaberkruntidega oluliselt

suuremana; põhjendatud ei ole vahevööndi normi kasutamist;

2) ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse väidetele;

3) kohalik omavalitsus peab kõiki subjekte kohtlema võrdselt, käesoleval juhul kaldus omavalitsus

võrdsuse ja tasakaalustuse põhimõttest kõrvale.

10. Kolmandate isikute kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Halduskohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu selles asjas tehtud kohtuotsuste tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks

Tallinna Halduskohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) PlanS § 26 lg 1 on halduskohtumenetlust reguleeriv erinorm ja see tuleb jätta kohaldamata

vastuolu tõttu põhiseaduse §-104 p 14;

2) väär on kohtuotsuse järeldus, et linnavolikogu pädevus detailplaneeringu kehtestamisel ei sõltu

maavanema järelevalve teostamise faktist, vaid järelevalve kohustuslikkusest; pädevuse jaotus

linnavalitsuse ja volikogu vahel on seatud sõltuvusse planeerimisseaduse kohase järelevalve

teostamisest;

3) detailplaneeringu tagastamine ilma järelevalvemenetlust läbi viimata on haldusakt; kui kirjalik

vastuväide tagastatakse planeerimismenetluses seetõttu, et vastuväide ei ole esitatud tähtaegselt ja

vastuväite esitaja sellega ei nõustu, peab ta esitama iseseisva kaebuse;

4) ringkonnakohus on tõendite ümberhindamisel rikkunud menetlusnormi, sealhulgas ei ole märkinud

põhjuseid, miks tõendeid peab teisiti hindama;

5) ringkonnakohus ei ole otsuses esitanud kõiki järeldusi ja motiive, samuti ei ole selgitanud välja

asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid;

6) ringkonnakohus on vääralt kohaldanud määratlemata õigusmõistet "piisav loomulik valgus".

11. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus oma vastuses kaebuse esitajate ja kolmandate isikute

kassatsioonkaebusele nõustub kolmandate isikute kassatsioonkaebusega ja ei nõustu kaebajate

kassatsioonkaebuses tooduga. Vastustaja on seisukohal, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi, mistõttu ringkonnakohtu ja

esimese astme kohtu otsused tuleb tühistada ning asi saata uueks menetlemiseks Tallinna

Halduskohtule.

Vastustaja leiab, et puudub kaebuse esitajate subjektiivsete õiguste riive; kuivõrd järelevalvet ei

teostatud, oli pädev planeeringut kehtestama linnavalitsus. Vastustaja arvates ei ole ringkonnakohus

tõendeid hinnates märkinud põhjendusi, miks ta ei nõustu halduskohtu järeldustega seoses

tunnistajate ütluste usaldusväärsusega ja vastuoludega ütlustes. Ringkonnakohus on vääralt

kohaldanud määratlemata õigusmõistet "piisav loomulik valgus".

12. Kaebuse esitajate vastuses kolmandate isikute kassatsioonkaebusele ei peeta kolmandate isikute

kassatsioonkaebust õigeks. Vastuses esitatakse järgmisi seisukohti:

1) õige on ringkonnakohtu väide, et PlanS § 26 lg 1 on materiaalse haldusõiguse norm;

2) halduskohtule esitatud kaebus ei ole populaarkaebus. Detailplaneeringu vaidlustamisel saab

rääkida ka sellest, kas planeeringu menetlemisel selgitati välja võimalikud negatiivsed mõjutused

naabrus-, loodus- ning majanduslikule, sotsiaalsele ja kultuurilisele keskkonnale. Kui võimalikke

subjekte ei kohelda võrdselt, peab kohalik omavalitsus seda oma korralduses põhjendama ja näitama,

et ebavõrdseks kohtlemiseks esineb põhjendatud avalik huvi. Vaidlustatud detailplaneeringus kohalik

omavalitsus kaldus põhjendusteta kõrvale võrdsuse ja tasakaalustatuse põhimõttest. Kaebajate õiguste

riive on ilmne;

3) ei saa nõustuda kolmandate isikute väitega selle kohta, et vaidlustatud planeeringu kehtestamine

oli linnavalitsuse pädevuses;

4) ringkonnakohus ei ole tõendite ümberhindamisel rikkunud menetlusnormi;

5) ei saa nõustuda kassatsioonkaebuse väidetega valgustustingimuste osas;

6) vaidlustatud detailplaneering ei ole selgelt ja üheselt mõistetav; korralduse tekst, seletuskiri,

erinevad kaardid, detailplaneeringu toimikus olevad kooskõlastused on omavahel vastuolus, paljude

küsimuste lahendamine alles ehituse projekteerimise ja ehitusloa menetlemise staadiumis teevad

planeeringu ebaselgeks;

7) korralduse tühistamise tingib ka asjaolu, et ringkonnakohus pidas oma otsuses vajalikuks

detailplaneeringu menetlemisel teostada keskkonnamõjude hindamine; seda järeldust ei ole

kassatsioonkaebuses vaidlustatud.

13. KÜ Pronksi 10 ja Kaja Roosilille vastustes leitakse, et kolmandate isikute kassatsioonkaebus ei

anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus on tuvastanud, et Tallinnas, Tartu mnt 15 krundile korterelamu ja parkimishoone

ehitamiseks läbiviidud detailplaneeringu menetluses esitatud vastuväide laekus avaliku väljapaneku

ajal, kuid planeeringu koostamisel nimetatud vastuväidet ei arvestatud ning seetõttu oli enne

planeeringu kehtestamise otsustamist kohustuslik detailplaneeringu koostamise üle järelevalve

teostamine maavanema poolt. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tagastas maavanem Tallinna

Linnavalitsuse poolt järelevalveks ja heakskiidu saamiseks esitatud detailplaneeringu materjalid

menetlusse võtmata linnavalitsusele, kuna luges tõendamatuks asjaolu, et vastuväide on esitatud

avaliku väljapaneku ajal.

Kohtuasjas vaidlustatud korraldusega kehtestas detailplaneeringu Tallinna Linnavalitsus.

Ringkonnakohus on Tallinna linna ehitusmääruse § 3 lg 1 p-le 4 ja § 19 lg-le 3 tuginedes leidnud, et

detailplaneeringut oli pädev kehtestama Tallinna Linnavolikogu ja Tallinna Linnavalitsus on

kehtestanud detailplaneeringu pädevust ületades. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ongi selline

pädevuse ületamine vaidlustatud korralduse tühistamise aluseks.

15. Kassatsioonkaebuse lahendamisel puudub kolleegiumil õiguslik võimalus hinnata tõendeid, st

veel kord kaaluda, kas vastuväide detailplaneeringule oli esitatud avaliku väljapaneku ajal või mitte.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et selliste detailplaneeringute kehtestamine, mille puhul

planeerimisseaduse kohane järelevalve teostamine planeeringute koostamise üle on kohustuslik,

kuulub volikogu, mitte aga linnavalitsuse pädevusse. Sellisena on planeeringute kehtestamise

otsustamise pädevus määratud KOKS § 22 lg-ga 1. Õige on ka see, et pädevusnormi sedavõrd

kaalukas rikkumine toob kaasa linnavalitsuse korralduse tühistamise.

16. Kolleegium peab aga tõdema, et vaidlustatud korralduse tühistamine ainuüksi ülaltoodud alusel

võib osutuda eksitavaks. Planeeringu kehtestamine ei oleks õiguspärane ka siis, kui selle akti oleks

andnud volikogu. Kolleegium lähtub siinkohal asjaolust, et on tuvastatud detailplaneeringu

koostamise üle maavanema järelevalvemenetluse kohustuslikkus. Vaidlust ei ole ka selles, et seda

menetlust läbi ei viidud. Nendel eeldustel ei saa ükski kohaliku omavalitsuse organ, volikogu

sealhulgas, detailplaneeringut kehtestada. Juhul kui esinevad asjaolud, mis seadusest tulenevalt

toovad endaga kaasa maavanema järelevalve kohustuslikkuse, võib planeeringu kehtestada üksnes

järelevalve faktilise teostamise järel. Kolleegium rõhutab, et ka siis, kui maavanem järelevalve

teostamisest keeldub, ent esinevad kohustusliku järelevalve alused, ei saa omavalitsusorgan

õiguspäraselt planeeringut kehtestada. Maavanema ja omavalitsusorgani võimalikud erinevad

seisukohad lahendatakse organite vaheliste vaidluste lahendamise korras vastavalt PlanS § 23 lg-le 5

Siseministeeriumi poolt. Kolleegium leiab, et nende asjaolude tõttu tingib korralduse tühistamise

detailplaneeringu menetluses kohustusliku järelevalvemenetluse läbiviimata jätmine.

17. Eeltoodust lähtudes täiendab kolleegium ringkonnakohtu otsuse motiive vastavalt selle otsuse p-

le 16. Muus osas ei anna kassatsioonkaebuste väited alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.

Kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte kanda. Kautsjonid tuleb

arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann