3-1-1-47-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-47-08

Otsuse kuupäev

9. september 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi M. L. süüdistuses KarS § 424 ja § 329 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-14147

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. L. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

27. august 2008. a

Istungil osalenud isikud

Ringkonnaprokurör Kristine Tamm ja M. L. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2008. a otsus M. L. süüdistusasjas muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 30. novembri 2007. a otsusega tunnistati M. L. süüdi KarS § 424 ja § 329 järgi ja teda karistati

vangistusega 6 kuuks. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 26. mai 2006. a

otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Karistusseadustiku § 50 lg 1

p 1 alusel kohaldati M. L.-le lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kaheks aastaks.

2. Karistusseadustiku § 424 järgi tunnistati M. L. süüdi selles, et tema, olles Pärnu Maakohtu 25. oktoobri 2005. a otsusega

karistatud KarS § 424 järgi rahalise karistuse ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks, juhtis

9. septembril 2006. a kella 6.48 ajal, Pärnu maakonnas Tallinn - Pärnu - Ikla maanteel mootorsõidukit Volkswagen Sharan,

olles alkoholijoobes. Karistusseadustiku § 329 järgi tunnistati M. L. süüdi selles, et ta, olles Pärnu Maakohtu 25. oktoobri

2005. a otsusega karistatud KarS § 424 järgi rahalise karistuse ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega

1 aastaks ja olles alkoholijoobes, juhtis 9. septembril 2006. a kella 6.48 ajal, Pärnu maakonnas Tallinn - Pärnu - Ikla maanteel

mootorsõidukit Volkswagen Sharan.

2.1 Maakohus leidis, et kohtulikul arutamisel ilmnesid olulised vastuolud ühelt poolt süüdistatava M. L. ja tunnistajate K. I., J.

L.-i, H. S.-i, S. L.-i, T. S.-i ja S. P. ning teiselt poolt politseitöötajate K. P. ja A. T. ütluste vahel. Kohus märkis, et K. P. ja A. T.

ütlused on vastuoludeta ja usutavad, sest mõlemad tunnistajad kinnitasid, et sõidukit jälitades oli neil sõidukiga pidev silmside.

Samuti kinnitasid nad, et nägid, kes juhtis sõidukit ja ka seda, kuidas sõidukit juhtinud isik istus Piiri kohviku parklas sõiduki

tagaistmele. K. P. ja A. T. ütluste kohaselt oli juhiks M. L., kelle nad tundsid ära nii välimuse kui ka riietuse järgi. Mõlemad

tunnistajad välistasid võimaluse, et sõiduki juhi kohalt oleks keegi väljunud ja suundunud metsa. Kohtu hinnangul ei ole

usutav, et politseitöötajatena tööülesandeid täitnud tunnistajad annaksid sündmuse kohta erapoolikuid, M. L.t süüstavaid

valeütlusi. Samuti ei ole usutav, et jälitatavale sõidukile järgi sõitnud ja sellega silmsidet hoidnud politseitöötajad ei oleks

näinud juhikohal viibinud isiku lahkumist sõidukist ning tema suundumist kohviku taha metsa.

2.2 Hinnates tunnistajate K. I., J. L.-i, S. L.-i, H. S.-i, T. S.-i ja S.P. kohtus antud ütlusi, asus kohus seisukohale, et need ei ole

tõesed ning on ajendatud soovist vabastada M. L. vastutusest. Kõigi nimetatud tunnistajate ütlustes on ühiseks tunnuseks

kinnitus selle kohta, et sõidukit juhtis S. L.-i, mitte süüdistatav. Samas ilmnesid asja kohtulikul arutamisel läbiviidud

ristküsitlusel tunnistajate ütlustes vastuolud nii detailides kui ka kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. T. S.-i ja S. P. osas ei

nähtu kohtueelse uurimise materjalidest üldse, et nende kohalviibimine oleks tuvastatud. M. L. ei ole kohtueelse uurimise

lõpuleviimisel ega eelneva kohtuliku arutamise käigus taotlenud nimetatud tunnistajate ülekuulamist. Kirjeldatud asjaolud

viitavad sellele, et T. S. ja S. P., kes on süüdistatava tuttavad, tegelikult sündmust pealt ei näinud.

3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. L. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, taotledes maakohtu otsuse

tühistamist ja M. L. õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2008. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu 30. novembri 2007. a otsus M. L.

süüditunnistamises ja karistamises muutmata ning apellatsioon rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsuse põhiosast nähtub ilmekalt asjaolu, mille kohaselt ei ole politseitöötajatest

tunnistajate ütlusi eelistatud tunnistajate ametiseisundi tõttu, vaid neid on hinnatud kogumis teiste tõenditega. Samuti nähtub

kohtuotsusest, et süüdistatava versiooni toetavate tunnistajate ütluste usaldusväärsust ei ole kohus kahtluse alla seadnud mitte

sel põhjusel, et need on vastuolus K. P. ja A. T. ütlustega, vaid tunnistajate ütluste sisemiste ja omavaheliste vastuolude tõttu.

4.2 Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust.

Süüdistatava ütlused, mille kohaselt istus tema süüdistuses märgitud ajal auto tagaistmel, roolis aga oli tema kaine isa S. L.,

kes pärast P. kohviku juurde jõudmist koheselt autost metsa suundus ja sinna vähemalt 40 minutiks jäi, ei ole maakohtu poolt

tuvastatud tehiolusid arvestades eluliselt usutav.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. L. kaitsja vandeadvokaat P. Järve, kes taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja M. L. õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et tunnistaja A. T. koostas kohtuvälise menetlejana M. L.-le väärteoprotokolli ja

alkoholijoobe tuvastamise protokolli. Ainuüksi sellest aspektist lähtuvalt ei saa politseiametnikust menetlejat pidada

erapooletuks tunnistajaks. Seetõttu olnuks loogiline jätta selline isik tunnistajana üle kuulamata. Veel vähem on aga

põhjendatud süüdistuse rajamine sellise tunnistaja ütlustele. Käesolevas asjas on tõendamisel rõhk asetatud kohtuvälise

menetleja ütlustele, mis on käsitletav KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

5.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg 1 kohaselt ei ole välistatud tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite

omavaheline astmestamine, vaid keelatud on ühtede tõendite eelistamine teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kujunemisel on märgatav, et kohus on küll hinnanud eraldi iga tunnistaja ütlusi, mis kinnitavad

M. L. versiooni toimunust, kuid kõrvutanud neid politseitöötajate ütlustega. Seejuures on eelistatud politseiametnike ütlusi.

Lisaks on M. L. ütlusi toetavatelt tunnistajatelt ristküsitlusel soovitud teada pisiasju, mida nad ilmselgelt ei saanud mäletada

põhjusel, et tegemist oligi asjaoludega, mida pika aja tagant keegi ei mäletaks ja põhjusel, et tunnistajad olid tarvitanud

alkoholi. Samuti on kohus lähtunud seisukohast, et kõik tunnistajad peale politseiametnike on M. L. sugulased või sõbrad, kes

annavad ütlusi süüdistatava kasuks.

5.3 Ringkonnakohus asus seisukohale, et S. L.-i kui kaine autojuhi sündmuskohalt lahkumine ja metsas viibimine ei ole

eluliselt usutav, kuid ei ole põhjendanud, millisel põhjusel. S. L.-i soovimatus viibida alkoholi tarbivate, temast tunduvalt

nooremate isikute seltskonnas, on kassaatori arvates eluline ja usutav.

5.4 Kassaator märgib, et ringkonnakohtu otsus tugineb vastuolulistele tõenditele ja vastuolusid ei ole kõrvaldatud. Vastavalt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06 juhul, kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud

kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel

langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel.

6. Kassatsioonile esitas vastuse ringkonnaprokurör Kristine Tamm, leides, et kassatsioon on põhjendamatu ja ringkonnakohtu

otsus M. L. süüditunnistamises ning karistamises tuleb jätta muutmata. Prokurör märgib kokkuvõtlikult järgmist.

6.1 Kohtulikul arutamisel politseiametnike A. T. ja K. P. tunnistajatena ülekuulamine oli seaduslik ja põhjendatud. Vastavalt

KrMS § 66 lg-le 1 on A. T. ja K. P. isikuteks, kes võisid teada tõendamiseseme asjaolusid ehk seda, kes juhtis süüdistuses

märgitud ajal sõiduautot. Mõlemad tunnistajad nägid sõiduauto juhti ja pidasid auto kontrollimiseks kinni. Asjaolu, et

menetleja ei saa samaaegselt olla ka tunnistaja, ei välista iseenesest menetluse käigus asetleidnu tulemina tema tunnistajaks

muutumise võimalust. Tunnistajana üle kuulatud menetleja peab pärast ülekuulamist koheselt menetleja rollist loobuma.

Nimetatud reeglit rikkuvaid tõendeid kriminaalasjas kogutud ei ole. Kassaatori viidatud Riigikohtu lahendid puudutavad

küsimust, kus kohtueelne menetleja on jätnud kogumata tõendid kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras ja on selle

asemel andnud ütlusi. A. T. ja K. P. aga on kogunud tõendeid väärteomenetluses.

6.2 Maakohus on analüüsinud ja hinnanud kõikide kohtulikul arutamisel üle kuulatud tunnistajate ja süüdistatava ütlusi ning

otsuses põhistanud, miks ta on lugenud osade tunnistajate ütlused usaldusväärseteks, teiste ütlused aga mitte. Prokurör märgib,

et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse võib kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja mäletab konkreetset fakti, näiteks seda, kes

oli roolis, kuid ei suuda meenutada, millistel kohtadel istusid kaasreisijad või kuidas oli juht riietatud.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. M. L.

kaitsja märkis täiendavalt, et tunnistaja K. P. on politseitöötajana väärteomenetluse raames samuti teostanud

menetlustoiminguid, kuulates üle menetlusaluse isiku ja tunnistaja. Seetõttu sai ta anda üksnes ütlusi, kirjeldamaks

menetlustoimingu käiku, mitte aga seda, kes juhtis süüdistuses märgitud ajal mootorsõidukit. Tunnistajate A. T. ja K. P. ütlused

ei ole tõendamiseset puudutavas osas lubatavaks tõendiks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Käesolevas kriminaalasjas on vaidlus selles, kas süüdistuses märgitud ajal oli mootorsõiduki juhiks süüdistatav M. L. või

mitte. Selle küsimuse lahendamiseks tuleb eeskätt hinnata, kas A. T. ja K. P. tunnistajana antud ütlused on lubatavaks tõendiks.

Seejärel käsitleb kriminaalkolleegium kohtuotsuste põhjendatusega seonduvat ja võtab seisukoha kassatsiooni rahuldamise

osas.

9. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. T. on kohtuvälise menetlejana koostanud väärteoprotokolli, milles sisalduva

teokirjelduse kohaselt juhtis süüdistuses märgitud ajal mootorsõidukit M. L., olles alkoholijoobes. Samuti on A. T. koostanud

protokolli M. L.-i alkoholijoobe tuvastamise kohta, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ja kuulanud väärteomenetluses K.

P. üle tunnistajana. K. P. on aga väärteomenetluses üle kuulanud M. L. menetlusaluse isiku ja H. S.-i tunnistajana. Kassaator on

seisukohal, et nimetatud toimingute teostamise tõttu ei olnud A. T. ja K. P. tunnistajana antud ütlused lubatavaks tõendiks osas,

milles neis kirjeldatakse, kes juhtis süüdistuses märgitud ajal mootorsõidukit. Kriminaalkolleegium eeltoodud väitega ei

nõustu.

10. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või

süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on väärteoasjade lahendamisel viidatud sätet rakendades märkinud, et menetleja võib olla tõendite

koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Arusaadavalt saab

kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need

asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku

ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole

põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05 - RT III 2005, 16, 163, p 7). Sama

seisukohta on kriminaalkolleegium korranud ka 1. märtsi 2006. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, mille kohaselt võivad

kriminaalasja uurimisel tõusetuda selle uurimise käiku puudutavad küsimused ja selliste - mitte kriminaalmenetluse eset, vaid

kriminaalasja uurimise käiku puudutavate küsimuste tõusetumisel võib tekkida vajadus kuulata nende asjaolude osas üle ka

menetleja. Kokkuleppeliselt nimetatakse kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude osas asetleidvat menetleja

ülekuulamist tunnistaja ülekuulamiseks, kuigi selle isiku ütlused ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid KrMS § 62 mõttes (RT

III 2006, 8, 70, p 12). Eelpool tsiteeritud põhimõtteid tuleb tõendite kogumisel ja tõendamisel kahtlemata silmas pidada ka

juhtudel, mil alustatud väärteomenetlus vastavalt VTMS § 29 lg 1 p-le 4 lõpetatakse teos kuriteo tunnuste ilmnemise tõttu ja

alustatakse kriminaalmenetlust.

11. Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määruse nr 67 "Liiklusjärelevalve teostamise kord" (edaspidi Kord) § 2 lg 1

kohaselt jälgitakse liiklusjärelevalve korraldamisel liiklusalaste õigusaktide nõuetest kinnipidamist jalakäijate, sõitjate, juhtide,

muude teekasutajate, teeomanike ning ametiisikute poolt. Korra §-st 12 tulenevalt teostavad liiklusjärelevalvet

politseiametnikud, abipolitseinikud ja muud ametiisikud nendele seadusega antud volituste piires, kes liiklusjärelevalve käigus

on muu hulgas õigustatud liikluses osalejaid kontrollima, sõidukit peatama, kontrollima juhi seisundit, sõidudokumente ja

isikut sõiduki juhtimiselt kõrvaldama (Korra § 15). Sõiduki peatamist ja juhi ning kaassõitja dokumentide kontrollimist on

üldjuhul põhjendatud käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, mille käigus järelevalvet teostav ametnik kogub täiendavat

ja vajalikku teavet õiguserikkumise tunnuste kohta, mis on vajalik ka selleks, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja

otsustada väärteomenetluse alustamise üle (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-65-07 -

RT III 2008, 4, 32, p 17).

12. Kriminaalkolleegium leiab, et lisaks väärteo- ja kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on ka näiteks väärteo-

või kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas võimalik menetlejat üle kuulata. Menetleja poolt tunnistajana antud

ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema väärteo- või kriminaalmenetluse käigus koostatud

menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Sellistel ütlustel on aga abistav ja selgitav tähendus, kuna menetleja ei tohi

jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi anda, täitmaks tõenduslikke lünki. Kolleegiumi hinnangul

ei ole eelöeldust tulenevalt välistatud, et mootorsõiduki kinnipidamisel, juhi tuvastamisel ja alkoholijoobe tuvastamise järgselt

sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse tegemisel võib menetleja anda ütlusi ka selle kohta, kes oli tema poolt tajutu kohaselt

mootorsõiduki juht, kuid seda üksnes tingimusel, et selline tõenduslik teave on fikseeritud ka menetlustoimingu protokollis.

Nimetatud teave võib menetlejale teatavaks saada eelkõige järelevalvetoimingute käigus, mil sedastatakse väärteomenetluse

aluse esinemist, otsustamaks väärteomenetluse alustamise üle. Menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja

usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Selliselt on toimitud ka

käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel, mille tõttu tuleb politseitöötajate poolt kohtulikul arutamisel tunnistajana antud

ütlused lugeda lubatavaks tõendiks. Tunnistaja A. T. on andnud ütlusi selle kohta, et liiklusjärelevalve teostamise käigus anti

sõidukile peatumismärguanne ja selgitanud, millistel tingimustel ning kus sõidukit jälitati, kes sõidukit sel ajal juhtis ning

kuidas toimus juhi tuvastamine peale sõiduki peatumist. Nende ütluste pinnalt oli kohtul võimalik kontrollida

menetlusdokumentides talletatud tõendusliku teabe õigsust - eelkõige nendes fikseeritud tõendamisesemeks olevat asjaolu, et

süüdistuses märgitud ajal juhtis mootorsõidukit M. L., kes temal esinenud alkoholijoovet ega selle tuvastamise käiku ei

vaidlustanud. Kirjeldatud viisil tõendite kogumisega ei ole rikutud KrMS § 66 lg-st 2 tulenevat keeldu. Kriminaalkolleegium

nõustub ka prokuröri kirjalikus vastuses märgitud seisukohaga, mille kohaselt ei esine käesolevas kriminaalasjas olukorda, kus

kohtuvälise menetleja ametnikud oleksid jätnud menetlusseaduses sätestatud korras kogumata või vormistamata tõendi, mida

sooviti kasutada edasise menetluse käigus ja asunud selle asemel ise tunnistajana ütlusi andma. Politseiametnike poolt

menetlusdokumentides talletatud tõendusteabe kontrollimiseks oli lubatav neid kui menetlustoimingute teostajaid täiendavalt

küsitleda.

13. Vastuseks kassaatori väidetele, mille kohaselt tugineb ringkonnakohtu otsus vastuolulistele tõenditele, ringkonnakohus on

jätnud tunnistajate ütluste elulist usutavust puudutavas osas otsuse põhjendamata ning teiste tunnistajate ja süüdistatava

ütlustele on aprioorselt eelistatud politseiametnike ütlusi, märgib kriminaalkolleegium järgnevat.

14. Kohtuotsuse põhistatus tähendab, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253, p 5.2 ja 9. juuni

2004. a määrus asjas nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004, 17, 208, p 10). Sisuliselt tähendab eelöeldu, et kohtuotsuses tuleb ära

näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. mai 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-43-05 - RT III 2005. 22, 223, p 6). Kriminaalkolleegium

leiab, et otsuste põhistamisel ja tõendite hindamisel on eelpool tsiteeritud põhimõtteid järgitud ning järelduste kujunemine

nendes on loogiliselt jälgitav.

15. Kohtud on otsustes põhjalikult kogutud tõendeid analüüsinud ja põhjendanud, milliste asjaolude tõttu tuleb võrreldes

ülejäänud tunnistajate ütlustega usaldusväärsemaks lugeda A. T. ning K. P. ütlused ja milliste tõenditega loeb kohus M. L. süü

tõendatuks. Seejuures märgib ringkonnakohus õigustatult, et politseinike ütlusi ei ole eelistatud ülejäänud tunnistajate ja

süüdistatava ütlustele mitte politseitöötajate ametiseisundi tõttu, vaid neid on hinnatud kogumis teiste tõenditega. Ülejäänud

isikute ristküsitlusel antud ütlused olid vastuolus nii kohtueelsel uurimisel antud ütlustega kui ka omavahel. Lisaks on nii maa-

kui ka ringkonnakohus hinnanud tunnistajate ja M. L. ütluste elulist usutavust ja ka selles osas puudub alus teha kohtuotsuste

põhistatusele etteheiteid. Maakohus on tõendeid kogumis analüüsides esitanud veenvad põhjendused selle kohta, miks ta ei pea

usaldusväärseks versiooni, mille kohaselt juhtis mootorsõidukit kaine S. L., kes enne politsei saabumist väidetavalt

sündmuskohalt lahkus. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-

le 1 oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajadusel lisada omapoolsed põhjendused.

Kuivõrd vastavad põhjendused sisaldusid juba maakohtu otsuses, on alusetu kassaatori seisukoht, mille kohaselt on

ringkonnakohus jätnud tunnistajate ja M. L. ütluste elulist usutavust puudutavas osas kohtuotsuse põhjendamata.

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

28. aprilli 2008. a otsuse M. L. süüdistusasjas KarS § 424 ja § 329 järgi muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg