3-1-1-34-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-34-08

Otsuse kuupäev

20. juuni 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi S. H. süüdistuses KarS § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 2008. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-06-13024

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

28. mai 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 2008. a kohtuotsus S. H. süüdistusasjas KarS § 113 järgi muutmata ja

kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2007. a kohtuotsusega mõisteti S. H. süüdi KarS § 113 järgi ja karistati teda seitsmeaastase

vangistusega.

1.1 S. H. tunnistati süüdi selles, et 9. juulil 2006 kella 12.30 paiku Põlva maakonna M. valla L. külas bussipeatuse läheduses

lõi ta S. J.-i nendevahelise tüli pinnal tekkinud kakluse käigus puuteibaga korduvalt pea piirkonda, mille tagajärjel tekkis S. J.-l

aju-kolju tömptrauma peaajupõrutuse ja kelmetealuste verevalumitega, mis põhjustas tema surma sündmuskohal.

1.2 Maakohus leidis, et S. H. ei tegutsenud hädakaitseseisundis KarS § 28 tähenduses. Esiteks märkis kohus, et kakluses, kus

kaitsja ja ründaja rollid vahelduvad sündmuste käigus, ei teki kaitseseisundit. Selline seisund võib tekkida, kui üks pooltest

soovib kaklust lõpetada või on võitlusvõimetu. S. H.-l võis hädakaitseseisund esineda lühikese ajavahemiku jooksul, kui S. J.

haaras maasse kinnitatud vaia ja lõi sellega S. H. suunas. Pärast seda õnnestus süüdistataval ründevahend enda kätte saada ja

kohtu hinnangul lõppes sellega ka hädakaitseseisund. Olukorras, kus S. J. oli süüdistatava löögi tagajärjel kukkunud ja

ründevahend (puuteivas) oli S. H. käes, ei esinenud enam tema suhtes rünnet ja ei olnud alust karta ka selle jätkumist. Kuigi

kohtuarst-eksperdi ütluste kohaselt ei ole võimalik täpselt tuvastada, millises järjekorras surma põhjustanud vigastusi tekitanud

löögid kannatanut tabasid, on tõendatud kannatanul enesekaitsele tüüpiliste vigastuste esinemine. Tunnistajate ütlustega on

tõendatud, et peksmine jätkus ka siis, kui S. J. ei osutanud enam vastupanu. Ka süüdistatav ise ei ole põhjendanud oma

käitumist enesekaitse või hirmuga kannatanu ees, vaid selgitas, et pärast S. J.-lt saadud lööki ja seejärel teiba enda kätte

saamist tundis ta valu ja oli stressis, mistõttu ei mäleta, kuhu ta S. J.-i lõi. Kohus leidis, et juba maas lamava isiku tapmist võib

käsitada kättemaksuaktina.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. H. kaitsja, kes palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, õigeksmõistva

otsuse. Kaitsja leidis, et süüdistatav tegutses S. J.-i teibaga lüües hädakaitseseisundis, mis välistab tema teo õigusvastasuse.

Alternatiivselt palus kaitsja kaaluda S. H. teo kvalifitseerimist hädakaitse piiride ületamisena KarS § 28 lg 2 ja § 113 järgi.

3. Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 2008. a otsusega mõisteti S. H. õigeks KarS § 113 järgi. Ringkonnakohus leidis, et

süüdistatav tegutses S. J.-i löömisel hädakaitseseisundis, põhjendades seda järgmiselt.

3.1 Kohus leidis, et eksperdi arvamusest ja tunnistajate ütlustest nähtub, et S. H. lõi S. J.-i vähemalt kaks korda, kuid mitte

sedavõrd arvukalt (kuni 10 korda) nagu seda on väitnud tunnistajad. Maakohtu otsuses on jäetud faktiliselt tähelepanuta S. H.-

le tekitatud vigastused. Tegelikkuses sai süüdistatav kannatada S. J.-i vägivaldses ründes, tal fikseeriti käeluumurd ja

marrastused põlvel. Ekspert pidas tõenäoliseks, et vigastus tekkis kukkumisest väljasirutatud käele, samas on ekspertiis läbi

viidud S. H.t nägemata ja teda küsitlemata. S. H. on järjepidevalt väitnud, et vigastus tekkis S. J.-i poolt puuvaiaga teostatud

löögi tagajärjel, kuna süüdistatav kaitses ennast, tõstes käe üles. Kohus pidas ebatõenäoliseks ka seda, et S. H. oleks kasutanud

eelnevast kukkumisest juba vigastatud kätt enda kaitsmiseks. Arvestades mõningaid vastuolusid ja ebatäpsusi

eksperdiarvamuses ja tunnistaja A. J.-i ütlusi, mille kohaselt oli teivas algselt S. J.-i käes, pidas kohus usaldusväärseks

süüdistatava ütlusi vigastuse tekkemehhanismi kohta.

3.2 Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga selles, et S. H. ja S. J.-i vahel oli kaklus, pidades usaldusväärseks tunnistaja

A. K. ja süüdistatava ütlusi selle kohta, et S. J. ründas S. H.-d. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis põhjendamatult

tähelepanuta S. J.-i vägivaldse tegevuse, mis eelnes süüdistatava kaitsetegevusele. Kohus märkis, et hädakaitsesituatsiooni

hindamisel tuleb kindlasti arvesse võtta ka sellele eelnenud sündmuste käiku. Sellest lähtuvalt tuleb S. J.-i rünnet S. H.

õigushüvedele vaadelda ühtse tervikuna, mis algas rusikahoopidega klubi juures laua taga pingil ja oli eraldatud lühikese

ajavahemikuga puust teibaga ründamisest tee peal. S. H. kaitsetegevuse hindamisel tuleb kindlasti arvestada, et vahetult enne

oli toimunud S. J.-i kallaletung. Ringkonnakohus rõhutas, et pärast S. J.-i rusikahoopi laua taga istuva S. H. näkku, tekkis

viimasel hädakaitseseisund ehk ründe tõrjumise õigus, kuna S. J.-i tegevus on käsitatav õigusvastase ründena süüdistatava

õigushüvedele ehk tervisele. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte ainult ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku

lõpetamise õigust.

3.3 Apellatsioonikohus leidis, et S. H. käitus kaitsevahendi valimisel tema käsutuses olevaid esemeid arvestades säästvalt ja

võrdsusprintsiipi silmas pidades. Klubi juures pingil vastas süüdistatav S. J.-i rusika- ja jalahoopidele käelöökidega ja taganes

teeni, kus S. J. haaras S. H. edasiseks ründamiseks puust teiba. Seejärel kasutas süüdistatav S. J.-i ründe lõpetamiseks viimaselt

äsja äravõetud teivast. Ilmselgelt oli tegemist sobiva vahendiga, kuna löögid teibaga lõpetasid S. J.-i ründe. Selleks, et

otsustada, kas kaitsevahend oli säästvaim, peab olema tuvastatud, et isikul oli valik erinevate vahendite vahel, kannatanu ei pea

aga valima ebakindlat vahendit. Ringkonnakohus leidis, et S. J.-lt lähtunud ründe kõrvaldamisel ei ole S. H.-le vahendi valikul

midagi ette heita. Sündmuskohal oli tegemist lageda maastikuga, kus ei leidugi sobilikke esemeid kaitsetegevuse teostamiseks.

Arvestada tuleb ka süüdistatava nõrgemat füüsilist jõudu ja eelnevast rünnakust tingitud hirmuseisundit, mis takistas

süüdistataval kaalutleda ja otsustada, kuhu ja kuidas ründajat lüüa. S. H. teibalöögid olid kujunenud olukorras kaitsevahendina

vastavad mõni sekund varem S. J.-i poolt teostatud ründele. Leebema kaitsetegevuse nurjumise korral oleks eelnevat S. J.-i

tegevust arvestades säilinud võimalus, et jätkub rünnak S. H. elule ja tervisele. Kohus lisas, et hädakaitsetegevuse ründele

vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel tuleb lähtuda nn ex ante kriteeriumist ehk objektiivse kõrvalvaataja seisukohast.

Hädakaitse mittevastavust ründele ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste pinnalt, vaid see peab olema kaitsjale ilmne

kaitsetegevuse ajal.

3.4 Hädakaitse tuvastamiseks tuleb tuvastada ka kaitsja tegevuse subjektiivne külg, s.t kaitsja tegevus peab olema kantud

kaitsetahtest. Käesoleval juhul on S. H. ütlustega tõendatud soov kaitsta ennast S. J.-i vägivaldse ründe eest.

3.5 Ringkonnakohus märkis, et hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud

vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele. Lisaks peab kaitsja tegutsema otsese tahtlusega või kavatsetusega

hädakaitse piiride ületamise osas. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et S. H. tegutses S. J.-i löömisel otsese

tahtlusega või eesmärgiga tekitada liigset kahju.

3.6 Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus, et S. H. tegutses S. J.-i suhtes objektiivselt hädakaitseseisundis. Tema kaitsetegevus ei

väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase ründe eest, kasutades selleks kohaseid vahendeid ja tekitamata

ründajale ilmselt liigset kahju.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kassatsiooni aluseks on

materiaalõiguse ehk KarS § 28 ebaõige kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

4.1 Kassatsiooni kohaselt on hädakaitseseisundi olemasoluks olulise tähtsusega ründe lõppemise hetke tuvastamine. Hetkest,

mil rünne on lõppenud, on hädakaitse välistatud. Tartu Maakohus on õigustatult tuvastanud, et S. H. ja S. J.-i vahel oli kaklus,

kus kaitsja ja ründaja rollid vahetusid. Maakohtu otsuses on seejuures põhjendatult asutud seisukohale, et süüdistataval

õnnestus ründevahend enda kätte saada ja sellega lõppes ka hädakaitseseisund. Kui S. J. oli S. H. löögist kukkunud, mis on

tõendatud süüdistatava enda ja tunnistaja A. J.-i ütlustega, ja ründevahend oli S. H. käes, ei esinenud süüdistatava suhtes enam

rünnet ning ei olnud alust karta ka ründe jätkumist. Prokurör märgib, et peksmist pealt näinud tunnistajad kinnitavad, et S. J.

oli tõstnud käed näo kaitseks üles ja peksmine jätkus ka siis, kui tema käed vajusid alla. Süüdistatava tegevust võib hinnata

kättemaksuaktina. S. H. lõpetas peksmise alles siis, kui alaealised jõudsid sündmuskohale ja sekkusid toimuvasse.

4.2 Prokurör leiab samuti, et ringkonnakohtu järeldused tõendamisvigade kohta Tartu Maakohtu otsuses ei ole veenvad ega

põhjendatud, mistõttu on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sama tõendikogumi pinnalt vastupidise

otsuse tegemine nõuab eriti põhjalikku motiveerimist. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama

konkreetseid vigu, mida maakohus on teinud tõendite hindamisel (Riigikohtu otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-16-04 ja 3-1-

1-89-06). Käesolevas asjas on kohus põhjendamatult käsitanud tunnistajate ütlusi ebausaldusväärsetena ja jätnud kõrvale

eksperdiarvamuse süüdistatava käeluumurru tekkimise mehhanismi osas, kuigi tegemist on eriteadmisi vajava asjaoluga.

Tunnistaja A. J.-i ütlustest nähtub samuti, et tema isa S. J. püüdis lüüa S. H.-d, kuid ei saanud pihta. Olulise

kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega on tegemist ka seetõttu, et kohus ei kõrvaldanud kahtlusi eksperdiarvamuse õigsuses

kordusekspertiisi korraldamise teel. Kokkuvõttes on kohus eiranud KrMS § 61 lg 2 nõudeid.

5. S. H. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must esitas kassatsioonivastuse, mille kohaselt on ringkonnakohtu otsus õige ja

põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Esmalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni väiteid, mis puudutavad materiaalõiguse, s.o KarS § 28,

ebaõiget

kohaldamist

ringkonnakohtu

poolt

(I),

seejärel

kontrollib

kriminaalmenetlusõiguse

nõuete

järgimist

apellatsioonimenetluses (II) ja võtab seisukoha kassatsiooni rahuldamise osas (III).

I

7. Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu - s.o vahetu või vahetult

eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2005. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04, p 10 - RT III 2005, 6, 53 ja 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 9-10

- RT III 2004, 9, 108). Käesolevas kriminaalasjas toetab kassaator maakohtu seisukohta, et S. J.-i ja S. H. vahel oli kaklus,

mille käigus kaitsja ja ründaja rollid vahetusid ning mis välistas kaitseseisundi ja sellest tulenevalt ka hädakaitse esinemise.

Ühtlasi leiab kassaator, et hädakaitseseisund, mis võis süüdistataval tekkida lühikese ajavahemiku kestel, mil S. J. lõi tema

suunas puuvaiaga, lõppes igal juhul siis, kui S. J. kukkus S. H. löögi tagajärjel ja süüdistatav sai ründevahendi (puuvaia) enda

kätte.

8. Kolleegium ei nõustu sellise käsitlusega järgmistel põhjustel. Vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad,

välistab tõepoolest üldjuhul hädakaitseseisundi esinemist. Tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses

osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende

tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub

võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. Samas tuleb arvestada, et ka õigusvastase ründe tõrjumine võib väliselt jätta

mulje vastastikusest löökide vahetamisest ehk tavamõistes kaklusest. Rünne ja sellele vastav kaitsetegevus võivad kesta

pikemat aega, arvestades ka kaitsja õigust tegutseda ründe täieliku lõpetamiseni (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 11). Seetõttu tuleb hinnata situatsiooni tervikuna. Õigustatud on ringkonnakohtu seisukoht, et

kontrollides hädakaitseseisundi esinemist tuleb arvestada ka eelnenud sündmuste käiku (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus kriminaalasjades nr 3-1-1-124-01, p 7.2 - RT III 2002, 5, 45 ja nr 3-1-1-17-04, p 15.1). Riigikohus nõustub

ringkonnakohtu hinnanguga, et S. J.-i tegevust tuleb vaadelda ühtse tervikuna kui rünnet S. H. õigushüvedele. Samas leiab

kolleegium, et rünne algas juba süüdistatava ähvardamisega S. J.-i poolt klubi juures laua taga pingil, jätkus rusikaga näkku

löömisega ning kulmineerus lühikese ajavahemiku järel puust teibaga ründamisega tee peal. Sellest järeldub, et tegemist ei

olnud osapoolte kokkuleppel toimunud kaklusega, mis välistaks hädakaitseseisundi esinemise.

9. Kolleegium ei nõustu ka seisukohaga, et hetkel, mil S. J. kukkus ja S. H. sai enda kätte ründevahendi ehk puuvaia, oli rünne

igal juhul lõppenud. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse

kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 10). Ründevahendi üleminek ja ründaja ajutiselt halvenenud olukord (kukkumine) ei tähenda

automaatselt ründe lõppu, kui on alust arvata, et ründaja võib oma tegevust siiski jätkata. Kolleegium soostub ringkonnakohtu

otsuses esitatud põhjendusega, mille kohaselt ei olnud S. J.-i eelnevat tegevust arvestades ka puuteiba äravõtmisel välistatud, et

ta jätkab rünnet S. H. elu ja tervise vastu, seega oli õigustatud kaitsetegevuse jätkamine.

10. Hädakaitseseisundi tuvastamisel tuleb kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas, kas ei ole

tegemist hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 mõttes. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe

tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks. Kui

kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta valima nendest säästvaima, s.t vahendi, mis

ründajat kõige vähem kahjustab (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 11.1). Seejuures peab

kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest. Kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ja lähtuma sellest oma

tegevuses. Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus analüüsinud põhjalikult S. H. käsutuses olnud kaitsevahendeid ja

leidnud, et tema tegevus vastas objektiivselt hädakaitse nõuetele (s.t sobiv ja säästvaim vahend) ning oli hõlmatud ka

kaitsetahtega. Kolleegium nõustub selle käsitlusega. Löögid puuteibaga lõpetasid S. J.-i ründe, seega oli tegemist sobiva

vahendiga. Valikuvõimaluse puudumisel oli S. H. õigustatud kasutama kaitseks puuteivast, millega teda eelnevalt rünnati.

Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kaitsetegevuse hindamisel tuleb arvestada ka süüdistatava nõrgemat füüsilist jõudu ja

S. J.-i ründest tingitud hirmuseisundit, mis takistas pikemat kaalutlemist otsustamaks, kuhu ja kuidas ründajat lüüa. Leebema

kaitsetegevuse nurjumise korral oleks eelnevat S. J.-i tegevust arvestades säilinud võimalus, et jätkub rünnak S. H. elule ja

tervisele.

11. Väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire märgib kriminaalkolleegium, et hädakaitse piiride ületamisel

vastutab isik üksnes vastava karistusseaduse eriosa paragrahvi järgi, hädakaitse paragrahvile üldosas (§ 28) seejuures ei viidata.

Eeltoodu ei mõjuta võimalust arvestada karistuse mõistmisel süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel karistust

kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 8 alusel.

II

12. Kassatsiooni kohaselt on ringkonnakohus tõendite hindamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

tähenduses. Kolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et ringkonnakohus on hinnanud puuvaiaga löömist pealtnäinud

tunnistajate ütlusi, lähtudes vajadusest käsitada materiaalõiguse õigeks kohaldamiseks S. J.-i ja süüdistatava vahel toimunut

ühtse sündmuste jadana, millest tunnistajad nägid ainult viimast etappi. Eksperdiarvamuse mittearvestamise osas märgib

kolleegium, et süüdistataval käeluumurru tekkimise mehhanism ei ole käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohalt keskse

tähtsusega, kuid igal juhul ei ole KrMS §-s 61 sisalduvast tõendite vaba hindamise põhimõttest tulenevalt ükski tõend kohtu

jaoks siduva iseloomuga.

III

13. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

4. veebruari 2008. a otsuse S. H. süüdistusasjas KarS § 113 järgi muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Priit Pikamäe