3-3-1-25-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-25-08

Otsuse kuupäev

19. juuni 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Maidla Vallavalitsuse kaebus keskkonnaministri 3. mai 2005. a

käskkirja nr 512 ja seda muutvate 23. mai 2005. a käskkirja

nr 659 ja 10. mai 2006. a käskkirja nr 572 ning

keskkonnaministri 26. mai 2005. a käskkirja nr 700 ja seda

muutva 10. mai 2006. a käskkirja nr 571 tühistamiseks ning Aare

Vahemäe ja Mait Põllu (Põld) kaebus keskkonnaministri 26. mai

2005. a käskkirja nr 700 punktide 1.2, 2 ja 3 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-05-415

Menetluse alus Riigikohtus

Maidla Vallavalitsuse, Aare Vahemäe ja Mait Põllu

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

22. mai 2008

Kohtuistungil osalenud isikud

Maidla Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv

Aare Vahemäe ja Mait Põllu esindaja vandeadvokaat Küllike

Namm

Keskkonnaministri esindaja vandeadvokaat Tiia Nurm

RESOLUTSIOON

Rahuldada Maidla Vallavalitsuse kassatsioonkaebus osaliselt.

Rahuldada Aare Vahemäe ja Mait Põllu kassatsioonkaebused.

Lõpetada Maidla Vallavalitsuse, Aare Vahemäe ja Mait Põllu kaebuste menetlus HKMS § 24

lg 1 p 4 alusel osas, milles keskkonnaministri 3. mai 2005. a käskkiri nr 512, 23. mai 2005. a

käskkiri nr 659 ja 26. mai 2005. a käskkiri nr 700 on tunnistatud kehtetuks keskkonnaministri

10. mai 2006. a käskkirjadega nr 571 ja 572. Tühistada selles osas Tallinna Halduskohtu

12. märtsi 2007. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2008. a otsus haldusasjas nr 3-

05-415.

Tühistada Aare Vahemäe ja Mait Põllu kaebuste alusel 26. mai 2005. a käskkirja nr 700 p-

d 1.2, 2 ja 3 Pruunikulla maaüksuse osas. Tühistada selles osas Tallinna Halduskohtu 12. märtsi

2007. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2008. a otsus haldusasjas nr 3-05-415.

Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2008. a otsus haldusasjas nr 3-05-

415 jõusse.

Mõista Keskkonnaministeeriumilt Aare Vahemäe kasuks välja menetluskulud 90 krooni.

Mõista Keskkonnaministeeriumilt Mait Põllu kasuks välja menetluskulud 90 krooni. Mõista

Keskkonnaministeeriumilt Maidla Vallavalitsuse kasuks välja menetluskulud 20 000 krooni.

Tagastada Aare Vahemäele, Mait Põllule ja Maidla Vallavalitsusele kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28. jaanuari 2005. a kirjaga teavitas Maa-amet Maidla Vallavalitsust Keskkonnaministeeriumi

taotlusest Maidla vallas asuvate Kaevuri, Kopa ja Kirka maaüksuste riigi omandisse jätmiseks

mäetööstusmaa sihtotstarbega. Kirjaga paluti Maidla Vallavalitsuselt Vabariigi Valitsuse 3. septembri

1996. a määrusega nr 226 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" (edaspidi Kord) p 9 alusel

arvamust maa riigi omandisse jätmise kohta. 14. aprilli 2005. a kirjaga teavitas Maidla Vallavalitsus

Maa-ametit maa riigi omandisse jätmisega mittenõustumisest.

Keskkonnaministri 3. mai 2005. a käskkirjaga nr 512 jäeti Kaevuri, Kirka ja Kopa maaüksused riigi

omandisse riigi maareservina mäetööstusmaa sihtotstarbega.

Keskkonnaministri 23. mai 2005. a käskkirjaga nr 659 muudeti käskkirja nr 512 punkti 1 sõnastust.

Muudatuse kohaselt jäeti maa riigi omandisse üleriigilise tähtsusega maardlate maana olemasoleva

mäeeraldise piires.

2. 11. aprilli 2005. a kirjaga teavitas Maa-amet Maidla Vallavalitsust Keskkonnaministeeriumi

taotlusest Maidla vallas asuvate Esku, Kukersiidi ja Pruunikulla maaüksuste riigi omandisse

jätmiseks mäetööstusmaa sihtotstarbega ning palus Maidla Vallavalitsuselt Korra p 9 alusel arvamust

maa riigi omandisse jätmise kohta. Maidla Vallavalitsus otsustas 27. aprilli 2005. a korraldusega

nr 62 mitte nõustuda maa riigi omandisse jätmisega.

Keskkonnaministri 26. mai 2005. a käskkirjaga nr 700 jäeti Esku, Kukersiidi ja Pruunikulla

maaüksused riigi omandisse üleriigilise tähtsusega maardlate maana olemasoleva mäeeraldise piires

mäetööstusmaa sihtotstarbega.

3. Maidla Vallavalitsus esitas kaebuse keskkonnaministri käskkirjade nr 512, 659 ning 700

tühistamiseks. Kaebuses esitas Maidla Vallavalitsus maa riigi omandisse jätmise suhtes järgmised

vastuväited:

a) Maareformi seaduse (MRS) § 31 lg 1 p 9 alusel maa riigi omandisse jätmine eeldab, et tegemist on

üleriigilise tähtsusega maardlaga. Seoses 1. mail 1995 kehtestatud maapõueseaduse (MaaPS)

kehtetuks muutumisega 1. aprillil 2005 kaotas kehtivuse ka selle § 6 lg 3 alusel antud Vabariigi

Valitsuse 26. jaanuari 1995. a määrusega nr 42 kinnitatud "Üleriigilise tähtsusega maardlate

nimekiri". Alates 1. aprillist 2005 kehtiva MaaPS § 3 lg 3 kohaselt kinnitab üleriigilise tähtsusega

maardlate nimekirja Vabariigi Valitsus. Vaidlustatud käskkirja väljaandmise ajal ei olnud sellist

nimekirja kehtestatud;

b) MRS § 31 lg 1 p 9 kohaselt peab riigi omandisse jäetav maa asuma olemasoleva mäeeraldise

piires. Vaidlustatud käskkirjadest ei selgu, millise olemasoleva mäeeraldise piires riigi omandisse

jäetud maaüksused asuvad;

c) Maidla valla üldplaneeringu kohaselt on vaidlustatud käskkirjadega riigi omandisse jäetud

maaüksuste sihtotstarbeks maatulundusmaa. Maa riigi omandisse jätmine hakkaks takistama aktiivset

põllumajanduslikku maakasutust;

d) põlevkivi kaevandamine riigi omandisse jäetud maaüksustel oleks vastuolus maakorralduslike

nõuetega. Riigi omandisse taotletavad maaüksused paiknevad üksteisest eraldi ning on ümbritsetud

teistele isikutele kuuluvate kinnistutega, mille sihtotstarve ei ole mäetööstusmaa;

e) mäeeraldise alal asub 9 riikliku kaitse all olevat kultuurimälestist - väikeselohulist kultusekivi,

lääneosas piirneb mäeeraldis vahetult Maidla mõisakompleksi kaitsevööndiga.

4. Aare Vahemäe ja Mait Põld esitasid kaebuse keskkonnaministri 26. mai 2005. a käskkirja nr 700

punktide 1.2, 2 ja 3 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt kattub vaidlustatud käskkirjaga riigi omandisse

jäetud Pruunikulla maaüksus õigusvastaselt võõrandatud Kaugepõllu A-20 ja Mäe 39 maaüksustega,

mille tagastamist kaebajad õigustatud subjektidena taotlevad. Kaebajad leiavad, et maa riigi

omandisse jätmine rikub nende õigusi ega vasta proportsionaalsuse printsiibile.

5. Keskkonnaministri 10. mai 2006. a käskkirjaga nr 572 muudeti käskkirja nr 512 ning määrati

riigi omandisse jäetavate maaüksuste sihtotstarbeks maatulundusmaa. Käskkirjas põhjendatakse

muudatust sellega, et Maidla valla üldplaneeringu kohaselt on riigi omandisse jäetavate maaüksuste

sihtotstarbeks maatulundusmaa.

Keskkonnaministri 10. mai 2006. a käskkirjaga nr 571 muudeti käskkirja nr 700 ning määrati riigi

omandisse jäetavate maaüksuste sihtotstarbeks maatulundusmaa. Käskkirjas põhjendatakse

muudatust sellega, et Maidla Vallavalitsuse 27. aprilli 2005. a korralduses nr 62 on riigi omandisse

jäetavate maade sihtotstarbeks märgitud maatulundusmaa.

6. Maidla Vallavalitsus esitas kaebuse täienduse, milles palus tühistada keskkonnaministri 10. mai

2006. a käskkirjad nr 572 ja 571. Kaebuse kohaselt toob alusakti tühistamine kaasa ka muutmise

käskkirjade materiaalse kehtivuse lõppemise, mistõttu nende käskkirjade vaidlustamise vajadus võib

olla vaieldav. Samas tagab muutmise käskkirjade tühistamine kohtu poolt õigusselguse. Lisaks on

algsed haldusaktid ka uues redaktsioonis õigusvastased.

Kaebaja esitas lisaks täiendavaid seisukohti kõigi vaidlustatud korralduste osas:

a) kuna kohalik omavalitsus on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosaliseks, on tal

õigus seaduslikule haldusmenetlusele. Seega on Maidla Vallavalitsusel halduskohtusse pöördumise

õigus;

b) Keskkonnaministeerium on riigi omandisse jäetud maaüksuste sihtotstarbe määramisel teinud

otsuse, mis on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Keskkonnaministeerium pidi arvestama Maidla

Vallavalitsuse poolt määratud sihtotstarbega, hoolimata sellest, et vallavalitsus andis oma arvamuse

maa riigi omandisse jätmise kohta kolmepäevase hilinemisega;

c) riigi omandisse jäetud maaüksused ei jää olemasoleva mäeeraldise territooriumile. Mäeeraldis on

kaevandamisloaga maavara kaevandamiseks määratud maapõue osa. Vaidlustatud käskkirjade

andmise ajaks oli Riigiettevõttele Eesti Põlevkivi väljastatud maavara kasutusluba nr KMIN-022

kaotanud kehtivuse.

7. Tallinna Halduskohtu 12. märtsi 2007. a otsusega jäeti kaebused rahuldamata ning mõisteti

Keskkonnaministeeriumi kasuks välja menetluskulud Maidla Vallavalitsuselt 34 695 kr, Aare

Vahemäelt 3000 kr ning Mait Põllult 3000 kr. Kohus leidis:

a) ei MRS ega Kord reguleeri juhtumit, kus kohalik omavalitsus ei nõustu maa riigi omandisse

jätmise või maale määratava sihtotstarbega. Kohaliku omavalitsuse arvamus ei ole aga maa riigi

omandisse jätmisel eelhaldusaktiks, mistõttu on võimalik maa riigi omandisse jätmine ka KOV

nõusolekuta;

b) vaidlustatud käskkirjad on piisavalt motiveeritud, käskkirjaga nr 659 on parandatud ilmne viga

käskkirja nr 512 punktis 1, kuna maaüksused ei jäetud riigi omandisse mitte riigi maareservina, vaid

üleriigilise tähtsusega maardlate maana;

c) maa riigi omandisse jätmine MRS § 31 lg 1 p 9 alusel on prioriteetne kõigi teiste maa omandamise

vormide ees. Seega jäetakse sel alusel riigi omandisse jäetav maa õigustatud subjektidele

tagastamata;

d) asjaolu, et 1. aprillist kuni 24. juunini 2005 puudus formaalselt üleriigilise tähtsusega maardlate

nimekiri, ei too kaasa vaidlustatud otsuste õigusvastasust. Vaidlusalused maaüksused olid sel ajal

kantud üleriigilise tähtsusega maardlate koosseisus maavarade riiklikkusse registrisse;

e) väär on kaebajate väide, et maavara kasutusloa nr KMIN-022 kehtivusaeg oli vaidlustatud

korralduste andmise ajaks möödunud. MaaPS § 71 lg 1 kohaselt kehtivad enne seaduse jõustumist

antud maavara kaevandamisload nendes märgitud kehtivusaja lõpuni või nende kehtetuks

tunnistamiseni. Enne seaduse jõustumist antud maavara kasutusload kehtivad kuni 1. juulini 2005.

Seega kehtis kasutusluba vaidlustatud käskkirjade andmise ajal;

f) maa sihtotstarbe määramine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Ühestki kohtule esitatud tõendist

ei nähtu, et Maidla Vallavalitsus oleks vaidlusalustele maaüksustele sihtotstarbe määranud. Maidla

vallas puudub kehtiv üldplaneering. Esitatud pole ka ühtki vallavolikogu akti, millega oleks

määratletud maaüksuste sihtotstarve. Seega jättis keskkonnaminister põhjendatult maa riigi

omandisse taotluses märgitud sihtotstarbega. Hilisem maa sihtotstarbe muutmine keskkonnaministri

poolt ei tähenda, et tegemist oleks olnud eksitusega. Kuna lähiaastatel riigi omandisse jäetud

maaüksustel kaevandamist ei toimu, saab maaüksusi seni kasutada maatulundusmaana;

g) A. Vahemäel ja M. Põllul puudub õigus nõuda riigi omandisse jäetud maa tagastamist, kuivõrd

maa jäeti MRS § 31 lg 1 p 9 alusel riigi omandisse. Seetõttu ei riku vaidlustatud käskkiri nende

õigusi.

8. Aare Vahemäe ja Mait Põld esitasid apellatsioonkaebused, milles paluvad halduskohtu otsuse

tühistada. Kaebajad leidsid järgmist:

a) Pruunikulla maaüksus ei ole veel riigi omandisse läinud. Seega on väär kohtu järeldus, et

kaebajatel puudub õigust nõuda maa tagastamist;

b) maa riigi omandisse jätmise menetlus ei vasta haldusmenetlusele esitatud nõuetele. Maa riigi

omandisse jätmist oleks tulnud motiveerida, kaaludes erinevaid huve;

c) Pruunikulla maaüksust ei saa kasutada põlevkivi kaevandamiseks, mistõttu selle riigi omandisse

jätmine on põhjendamatu.

9. Maidla Vallavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada.

Kaebaja leiab järgmist:

a) Maidla vald on vaidlusaluste maaüksuste sihtotstarbe määratlenud. Nimetatud maaüksused on

ajalooliselt olnud kasutusel põllumaana, maatulundusmaa sihtotstarve on neile määratud nii

1999. aastal vastu võetud valla üldplaneeringuga kui kaebuse esitamise ajal koostamisel oleva

üldplaneeringuga. Formaalne puudus - sihtotstarbe eraldiseisva haldusaktiga määramata jätmine - ei

saa olla aluseks KOV sellekohase seisukoha eiramisele;

b) oma esialgseid käskkirju muutes tunnistas keskkonnaminister nende õigusvastasust maa

sihtotstarbe muutmise osas. Seega on keskkonnaminister võtnud kaebuse vastavas osas omaks ning

Maidla Vallavalitsuse kaebused tulnuks selles osas rahuldada;

c) maa riigi omandisse jätmine on põhjendamatu olukorras, kus puudub põlevkivi kasutamise riiklik

arengukava ning pole teada, kas riigi omandisse jäetaval alal üldse hakatakse põlevkivi kaevandama.

d) üleriigilise tähtsusega maardlate nimekirja puudumine vaidlustatud käskkirjade andmise ajal ei ole

üksnes formaalne puudus. Nii 1. aprillini 2005 kasutusel olnud maavarade riiklik register kui alates

1. aprillist selle ülesandeid täitnud keskkonnaregister on informatiivse tähendusega, nende ülesandeks

on maavarade üle arvestuse pidamine;

e) 3. mail 1994 välja antud maavara kasutusloa nr KMIN-022 kehtivuseks oli määratud 10 a, seega

lõppes selle kehtivus 3. maist 2004. Mais 2005 oli kasutusluba tähtaja möödumise tõttu kehtetuks

muutunud. Seega ei asunud vaidlusalused maaüksused olemasoleva mäeeraldise piires;

f) vaidlustatud käskkirjad on nii õiguslikult kui faktiliselt motiveerimata.

10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. jaanuari 2008. a otsusega Maidla Vallavalitsuse, Aare

Vahemäe ja Mait Põllu apellatsioonkaebused osaliselt, tühistades halduskohtu otsuse kaebajatelt

menetluskulude väljamõistmise osas. Muus osas jäeti kaebused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis,

et Maidla Vallavalitsuse kaebeõigus on piiratud tema õiguste rikkumisega. Maidla Vallavalitsus ei

väida, et vaidlustatud käskkirjadega riigi omandisse jäetud maaüksused oleksid talle vajalikud tema

ülesannete täitmiseks. Käskkirjade muudetud versioonis vastab riigi omandisse jäetud maa

sihtotstarve Maidla valla poolt soovitule. Maidla Vallavolikogu 9. juuli 2007. a otsusega nr 107 on

maaüksustele samuti määratud maatulundusmaa sihtotstarve. Seega puudub Maidla vallal

kaebeõigus.

A. Vahemäe ja M. Põllu kaebuste osas leidis ringkonnakohus järgmist:

a) A. Vahemäel ja M. Põllul on olemas kaebeõigus;

b) õige on apellantide väide, et vaidlustatud käskkirjast ei nähtu maa riigi omandisse jätmise

kaalutlused. Samas on vastustaja kohtumenetluse käigus haldusakti andmise põhjendusi piisavalt

selgitanud, mistõttu haldusakti tühistamine oleks põhjendamatu;

c) Pruunikulla maaüksus asus olemasoleva mäeeraldise piirides. Kuni 1. aprillini 2005 kehtinud

MaaPS § 85 lg 11 kohaselt kehtisid maavara kasutusload nende ümbervormistamiseni maavara

kaevandamise lubadeks, kuid mitte kauem kui 1. juulini 2005. Ka kehtiva MaaPS § 75 lg 1 sätestab,

et enne seaduse jõustumist antud maavara kasutusload kehtivad kuni 1. juulini 2005. Seega pikenes

kasutusloa nr KMIN-022 kehtivus 1. juulini 2005. Vaidlustatud käskkiri anti enne nimetatud

kuupäeva;

d) Pruunikulla maaüksus ei paiknenud käskkirja nr 700 andmise ajal üleriigilise tähtsusega maardla

alal, kuna vastav nimekiri käskkirja andmise ajal ei kehtinud. Uue nimekirja kehtestas Vabariigi

Valitsus 9. juuni 2005. a määrusega nr 131. Seega paiknes Pruunikulla maaüksus üleriigilise

tähtsusega maardla alal esialgset käskkirja muutva käskkirja nr 571 andmise ajal. Kuivõrd käskkiri

nr 700 kehtib käskkirjaga nr 571 muudetud sõnastuses, on see õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

11. Aare Vahemäe ja Mait Põld esitasid kassatsioonkaebused, milles paluvad halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused tühistada. Kaebajad leiavad:

a) nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, mille kohaselt piisab haldusakti põhjendamisest

kohtumenetluse käigus;

b) maa riigi omandisse jätmisel on jäetud tähelepanuta kassaatorite huvi maa kasutamiseks, samuti

ligikaudu 600 kohaliku elaniku huvi, kelle jaoks kaevanduse rajamine tähendaks sunnitud kodust

lahkumist;

c) kassaatoreid ei kaasatud maa riigi omandisse jätmise menetlusse;

d) puudub reaalne võimalus Pruunikulla maaüksusel kaevandamiseks, mistõttu MRS § 31 lg 1 p 9 ei

ole kohaldatud eesmärgipäraselt. Kaevandamine on vastuolus maakorralduse nõuetega, lisaks on

kultuuriminister keelanud kaevandamise Pruunikulla maaüksuse vahetus läheduses. Maad ei saa riigi

omandisse jätta hüpoteetiliselt tulevikus toimuvat avaliku huvi suurenemist silmas pidades;

e) käskkiri nr 512 ei reguleeri maa riigi omandisse jätmist, mistõttu ei oma tähendust, et selle

käskkirja andmise ajaks oli üleriigilise tähtsusega maardlate nimekiri kehtestatud. Pelgalt maa

sihtotstarbe muutmine ei muuda vääral õiguslikul alusel antud haldusakti õiguspäraseks.

12. Maidla Vallavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu ja ringkonnakohtu

otsuste tühistamist. Kaebaja leiab:

a) Maidla vallal on kaebeõigus. Maa riigi omandisse jätmine riivab igal juhul KOV subjektiivseid

õigusi. Maaüksuste sihtotstarbe muutmisega on ka keskkonnaministeerium tunnustanud Maidla valla

kaebeõigust ning kaebuse põhjendatust. Maa riigi omandisse jätmine tähendab, et varem või hiljem

alustatakse seal kaevandamist. Kaevandamine üleriigilise tähtsusega maardlas on olulise

keskkonnamõjuga tegevus, mis mõjutab oluliselt kohalikku elu. Kohaliku elu korraldamine on KOV

põhifunktsiooniks. Seega tuleb maa riigi omandisse jätmisel kaaluda ka KOV huve;

b) vaidlustatud haldusaktid on motiveerimata. Kohtu seisukoht haldusaktide põhjendamise kohta

kohtumenetluse käigus ohustab halduse õiguspärast toimimist, lisaks on see deklaratiivne;

c) asjaolu, et pärast käskkirjade nr 512 ja 700 andmist kehtestati üleriigilise tähtsusega maardlate

loetelu, ei kõrvalda käskkirjade õigusvastasust. Keskkonnaministri 10. mai 2006. a käskkirjade

nr 571 ja 572 eesmärgiks oli üksnes maaüksuste sihtotstarbe muutmine. Need käskkirjad ei olnud

suunatud õigusliku aluse puudumise tõttu õigusvastase tahteavalduse muutmisele.

d) maavara kasutusluba nr KMIN-022 ei kehtinud vaidlustatud käskkirjade andmise ajal. 2005. aasta

maiks oli see kasutusluba kaotanud kehtivuse tähtaja möödumise tõttu. Kohus kohaldas vääralt

MaaPS eelmise redaktsiooni § 85 lg-t 11 ja kehtiva MaaPS § 75 lg-t 1. Nimetatud sätetest ei tulene, et

kasutuslubade, mille kehtivuse lõpptähtaeg saabus enne 1. juulit 2005, kehtivusaeg pikeneb

automaatselt 1. juulini 2005. Seadusandja ei saa automaatselt pikendada täitevvõimu antud

üksikaktide kehtivust. Seadusandja tahteks sai üksnes olla kaevandajate motiveerimine kasutuslubade

ümbervormistamiseks kaevandamislubadeks, kuna MaaPS ei näinud enam ette kasutuslubasid. Seda

kinnitab ka MaaPS seletuskiri.

e) kasutusluba nr KMIN-022 ei hõlmanud vaidlusaluseid maaüksusi.

13. Maa-amet vastustaja keskkonnaministri esindajana palub Riigikohtule esitatud vastuses

kassatsioonkaebused rahuldamata jätta.

a) Maa riigi omandisse jätmine MRS § 31 lg 1 p 9 alusel on prioriteetne kõigi teiste maa omandamise

vormide ees. Seega ei tagastata sellel alusel riigile jäetavat maad. Maa riigi omandisse jätmisega

reserveerib riik selle kasutamise võimaluse ülekaaluka avaliku huvi rahuldamiseks tulevikus.

b) Maidla Vallavolikogu poolt vaidlusalustele maaüksuste sihtotstarbe määramine 9. juuli 2007. a

otsusega nr 107 kinnitab, et riigi omandisse jätmise käskkirjade andmise ajal oli nende sihtotstarve

määramata. Seega sai keskkonnaminister neile määrata maa riigi omandisse jätmise taotluses

märgitud sihtotstarbe.

c) Maidla Vallavalitsus ei ole põhjendanud, milliseid tema õigusi vaidlustatud käskkirjad rikuvad.

d) Vastustaja nõustub kohtu seisukohtadega maavara kasutusloa nr KMIN-022 kehtivuse osas.

Üleriigilise tähtsusega maardlate nimekiri oli käskkirjade andmise ajal üksnes formaalselt kehtetu,

sest sellesse kantud maardlad olid kantud maavarade riiklikku registrisse.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

14. Ringkonnakohus leidis, et Maidla vallal puudub kaebeõigus, kuna vaidlustatud otsused ei riiva

tema õigusi. Maidla vald on seevastu seisukohal, et maa riigi omandisse jätmine riivab igal juhul

kohaliku omavalitsuse üksuse subjektiivseid õigusi.

15. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti

või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. 15. märtsi 2006. a määruse

haldusasjas nr 3-3-1-78-05 punktis 10 leidis kolleegium järgmist: "Seadus annab kohalikule

omavalitsusele kui õiguse subjektile maareformi käigus mitmeid subjektiivseid õigusi, mida maa riigi

omandisse jätmine võib rikkuda. Näiteks on kohalikul omavalitsusel õigus taotleda maa

munitsipaalomandisse andmist. Seega tuleb tunnustada kohaliku omavalitsuse üksuse õigust

halduskohtus vaidlustada maa riigi omandisse jätmist. Kui maa riigi omandisse jätmine ei riku

kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi, siis jääb kaebus riigi omandisse jätmise peale rahuldamata."

Viidatud määrusega tunnustas kolleegium halduskohtu pädevust vaadata läbi kohaliku omavalitsuse

üksuse kaebus maa riigi omandisse jätmise otsuse peale. See ei tähenda aga, et maa riigi omandisse

jätmise otsus piirab alati kohaliku omavalitsuse üksuse subjektiivseid õigusi. Kohaliku omavalitsuse

üksus peab nagu iga teinegi kaebaja põhjendama kohtusse pöördumisel, kuidas vaidlustatud

haldusakt rikub tema õigusi. Kui kohus leiab, et haldusakt ei saa kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi

rikkuda, jätab ta kaebuse rahuldamata ega analüüsi vaidlustatud haldusakti õiguspärasust.

16. Viidatud määruses haldusasjas nr 3-3-1-78-05 asus kolleegium seisukohale, et kohaliku

omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on kohaliku

elu küsimuse otsustamine, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (p 12). Kuna

keskkonnaminister on vaidlustatud otsustes maa sihtotstarbe määramisega sekkunud kohaliku

omavalitsuse otsustusruumi, on Maidla vallal selles osas kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise

otsuste suhtes. Eeltoodust tulenevalt tuleb Maidla valla kaebuse alusel kontrollida maa riigi

omandisse jätmise otsuste õiguspärasust maaüksuste sihtotstarbe määramise osas.

17. Maidla vald on oma kaebustes aga asunud seisukohale, et maa riigi omandisse jätmise otsused on

õigusvastased ja tuleks tühistada tervikuna, mitte üksnes maaüksustele sihtotstarbe määramise osas.

Seega tuleb kontrollida, kas maa riigi omandisse jätmine iseenesest rikub Maidla valla õigusi.

Ringkonnakohus on selles osas leidnud: "Maidla Vallavalitsus ei väida, et vaidlustatud

haldusaktidega riigi omandisse jäetud maa oleks vajalik vallale temale seadusega pandud ülesannete

täitmiseks või kohaliku elu korraldamiseks. Seda maad munitsipaalomandisse ei taotletud ja apellant

ei ole väitnud, et selleks olnuks vajadust."

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga ning leiab, et Maidla Vallavalitsuse poolt

kassatsioonimenetluses esitatud väited ei anna alust selle ümberlükkamiseks. Maa riigi omandisse

jätmine ei kujuta endast ka olulist keskkonnamõju omavat otsust, mis võiks oluliselt mõjutada

omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle

kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi. Selliste otsuste

vaidlustamiseks tunnustas kolleegium kohaliku omavalitsuse kaebeõigust 28. veebruari 2007. a

otsuses haldusasjas nr 3-3-1-86-06 (p 16). Maidla Vallavalitsus on õigesti märkinud, et kaevandamine

üleriigilise tähtsusega maardlas on eelduslikult olulist keskkonnamõju omav tegevus. Kaevandamise

üle ei otsustata aga maa riigi omandisse jätmise menetluses.

Eeltoodust tulenevalt ei kontrolli kolleegium käskkirjade nr 512 ja 700 õiguspärasust Maidla

Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse alusel muus osas, kui üksnes riigi omandisse jäetavatele

maaüksustele sihtotstarbe määramine.

18. Maa riigi omandisse jätmise taotlustes soovis keskkonnaminister vaidlusaluste maaüksuste riigi

omandisse jätmist mäetööstusmaa sihtotstarbega. Kaevuri, Kirka ja Kopa maaüksuste osas antud

arvamuses märkis Maidla Vallavalitsus, et Maidla Vallavolikogu poolt 25. veebruaril 1999 vastu

võetud Maidla valla üldplaneeringu kohaselt on nimetatud maaüksuste sihtotstarbeks

maatulundusmaa. Esku, Kukersiidi ja Pruunikulla maaüksuste osas antud arvamuses märkis Maidla

Vallavalitsus maaüksuste sihtotstarbena maatulundusmaa. Keskkonnaministri käskkirjadega nr 512 ja

700 jäeti kõik nimetatud maaüksused riigi omandisse mäetööstusmaa sihtotstarbega. Kohtumenetluse

ajal andis keskkonnaminister käskkirjad nr 571 ja 572, millega muutis esialgseid maa riigi omandisse

jätmise käskkirju, määrates maaüksuste sihtotstarbeks maatulundusmaa. Käskkirja nr 512 muutva

käskkirja nr 572 motivatsioonist nähtuvalt oli muudatuse tegemise aluseks see, et Maidla valla

üldplaneeringu kohaselt on riigi omandisse jäetavate maaüksuste sihtotstarbeks maatulundusmaa.

Käskkirja nr 700 muutva käskkirja nr 571 motivatsioonist nähtuvalt oli muudatuse tegemise aluseks

see, et Maidla Vallavalitsus on maa riigi omandisse jätmise kohta antud arvamuses märkinud maa

sihtotstarbeks maatulundusmaa.

19. HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab halduskohus menetluse, kui kaevatav või protestitav

haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja andmata jäetud haldusakt on välja antud, peatatud haldusakt

on täidetud või toiming sooritatud, välja arvatud, kui kaebuse esitajal on asja läbivaatamiseks

põhjendatud huvi.

Maa riigi omandisse jätmise käskkirjade muutmisega 10. mail 2006 tunnistas keskkonnaminister

need riigi omandisse jäetavale maale mäetööstusmaa sihtotstarbe määramise osas pärast

halduskohtumenetluse algust kehtetuks. Seega on keskkonnaminister selles osas nõustunud Maidla

Vallavalitsuse kaebusega. Kuna vaidlustatud haldusaktid on maa sihtotstarbe määramise osas

kehtetuks tunnistatud, tuleb menetlus selles osas lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. Nõustumist

menetluse lõpetamisega märgitud alusel on kaebuse esitaja Maidla Vallavalitsus väljendanud juba

apellatsioonkaebuses.

20. Maidla Vallavalitsus vaidlustas halduskohtus täiendavalt ka käskkirjad nr 571 ja 572, millega

muudeti riigi omandisse jäetavate maaüksuste sihtotstarvet. Kaebuse kohaselt oli vaidlustamise

eesmärgiks õigusselguse tagamine.

Kolleegium on seisukohal, et Maidla Vallavalitsuse kaebus keskkonnaministri 10. mai 2006. a

käskkirjade nr 571 ja 572 tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna need ei riku Maidla

Vallavalitsuse subjektiivseid õigusi. Käskkirjadega on riigi omandisse jäetavate maade sihtotstarbe

osas nõustutud Maidla Vallavalitsuse poolt maa riigi omandisse jätmise menetluses ja

kohtumenetluses väljendatud seisukohtadega.

II

21. A. Vahemäe ja M. Põld vaidlustasid keskkonnaministri 26. mai 2005. a käskkirja nr 700 p-d 1.2, 2

ja 3 riigi omandisse jäetud Pruunikulla maaüksusega kattuvate endiste Kaugepõllu A-20 ja Mäe 39

kinnistute tagastamise õigustatud subjektidena. Kaebajad leiavad, et nad jäeti maa riigi omandisse

jätmise menetlusse kaasamata, maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisel ei ole nende huvisid

kaalutud ning maa riigi omandisse jätmise otsus on motiveerimata.

22. 11. oktoobri 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-07 kordas kolleegium mitmetes varasemates

lahendites rõhutatud seisukohta, mille kohaselt, hoolimata maa riigi omandisse jätmise

prioriteetsusest sama maa tagastamise ees (MRS § 6 lg 2 p 4), peab maa riigi omandisse jätmine

toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada.

Nõuetekohane haldusmenetlus hõlmab muu hulgas puudutatud isikute menetlusse kaasamist, nende

arvamuse ärakuulamist, asjaolude uurimist, tõendite kogumist ning erinevate huvide kaalumist (p 9).

23. Ringkonnakohus möönis, et maa riigi omandisse jätmise käskkirjast ei nähtu, et käskkirja

andmisel oleks kaalutud erinevaid huve. Ringkonnakohus leidis aga, et haldusakti põhjendused

saavad nähtuda ka kohtumenetluse käigus vastustaja poolt antud selgitustest ja tõenditest.

Ringkonnakohtu selline seisukoht läheb vastuollu Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt põhjenduste

hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas

kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 12. novembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-07, 24. jaanuari 2008. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-62-07 jt).

Lisaks eeltoodule ei ole ringkonnakohus välja toonud, kuidas nähtub vastustaja kohtumenetluse

käigus antud seletustest A. Vahemäe ja M. Põllu huvide kaalumine maa riigi omandisse jätmise

menetluses. Kolleegium asus 11. oktoobri 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-07 seisukohale, et

maa riigi omandisse jätmise MRS § 6 lg 2 p-st 4 tulenev prioriteetsus maa tagastamise ees ei tähenda

piirangut otsustaja kaalutlusruumis, vaid määrab üksnes maa riigi omandisse jätmise ja maa

tagastamise otsuste tegemise ajalise järjestuse. Kolleegium rõhutab, et maa riigi omandisse jätmise

otsuse tegemisel ei saa viidata abstraktselt avalikele huvidele ning eeldada nende suuremat kaalukust

võrreldes erahuvidega. Nii kaalutlusotsuse tegemisel kui selle motiveerimisel tuleb selgelt välja tuua,

milles konkreetsel juhul avalik huvi seisneb ning millist kaalu omab see võrreldes isikute huviga maa

tagastamiseks.

24. HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele

võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja

vastuväited. Riigi omandisse jäetava maa tagastamisest huvitatud isikud on maa riigi omandisse

jätmise menetluses menetlusosalised HMS § 11 lg 1 p 3 alusel (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-07, p 10). Seega oleks

A. Vahemäe ja M. Põld tulnud maa riigi omandisse jätmise menetlusse kaasata ning nende arvamus

ära kuulata. Vastustaja on kohtumenetluse käigus möönnud A. Vahemäe ja M. Põllu maa riigi

omandisse jätmise menetlusse kaasamata jätmist, kuid on pidanud seda väheoluliseks menetlusnõuete

rikkumiseks, mis HMS § 58 alusel ei too kaasa haldusakti tühistamist. Kolleegium selle seisukohaga

ei nõustu. Juba asjaolust, et vaidlustatud otsuse motiividest ei nähtu mingilgi määral A. Vahemäe ja

M. Põllu huvide kaalumist, teeb kolleegium järelduse, et nende menetlusse kaasamata jätmine võis

mõjutada asja otsustamist.

Eeltoodust tulenevalt tuleb A. Vahemäe ja M. Põllu kassatsioonkaebused rahuldada ning

keskkonnaministri 26. mai 2005. a käskkirja nr 700 punktid 1.2, 2 ja 3 kehtivas ulatuses Pruunikulla

maaüksuse osas tühistada.

III

25. Kuna Riigikohus teeb otsuse asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb HKMS § 93 lg 4 alusel

muuta kohtukulude jaotust.

Halduskohtule esitatud kaebuses taotlesid A. Vahemäe ja M. Põld vastustajalt menetluskulude

väljamõistmist. Halduskohtule kaebuse esitamisel tasusid A. Vahemäe ja M. Põld riigilõivu kumbki

10 kr. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses taotlesid A. Vahemäe ja M. Põld menetluskulude jätmist

vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasusid kaebajad riigilõivu kumbki 80 kr.

Kassatsioonkaebuses paluvad kaebajad mõista vastustajalt välja nende poolt kantud menetluskulud.

Menetluskulusid kajastavaid dokumente A. Vahemäe ja M. Põld Riigikohtule ei esitanud.

Kolleegium mõistab HKMS § 92 lg 1 alusel Keskkonnaministeeriumilt kaebajate kasuks välja

esimese ja teise astme kohtus tasutud riigilõivu. Nii A. Vahemäele kui M. Põllule tuleb

Keskkonnaministeeriumil hüvitada 90 kr. Nii A. Vahemäele kui M. Põllule tuleb tagastada

kassatsioonikautsjon.

26. HKMS § 92 lg 5 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

seadustiku § 24 lõike 1 p-s 4 sätestatud alusel. Maidla Vallavalitsus taotles halduskohtus vastustajalt

menetluskulude väljamõistmist 50 470 kr ja 40 sendi ulatuses. Apellatsiooniastmes taotles Maidla

Vallavalitsus vastustajalt menetluskulude väljamõistmist 59 988 kr ja 60 sendi ulatuses.

Kassatsiooniastmes taotles Maidla Vallavalitsus vastustajalt menetluskulude väljamõistmist 80 069 kr

ja 45 sendi ulatuses. Kolme kohtuastme peale kokku on Maidla Vallavalitsus taotlenud

menetluskulude väljamõistmist 190 528 kr ja 45 sendi ulatuses.

Kuna Riigikohus lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel üksnes osaliselt, tuleb ka Maidla valla

taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldada osaliselt. Kolleegiumi hinnangul moodustab

vaidlus riigi omandisse jäetud maaüksuste sihtotstarbe üle 1/5 kogu kaebuse mahust. 1/5 taotletud

menetluskuludest on 38 105 kr. Kolleegium on seisukohal, et kogu nimetatud summa väljamõistmine

Keskkonnaministeeriumilt oleks ebamõistlik. Seega vähendab kolleegium väljamõistetavat summat

HKMS § 92 lg 10 alusel ning mõistab Keskkonnaministeeriumilt Maidla Vallavalitsuse kasuks välja

20 000 kr. Maidla Vallavalitsusele tuleb tagastada kassatsioonikautsjon.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann