3-3-1-35-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-35-08

Otsuse kuupäev

18. juuni 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Antonina Paloveri kaebus Võru Linnavalitsuse tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-06-722

Menetluse alus Riigikohtus

Võru Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Võru Linnavalitsuse kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2008. a ja Tartu Halduskohtu 24. oktoobri

2007. a otsused haldusasjas nr 3-06-722 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu

Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võru Linnavalitsuse 2. oktoobri 2000. a korraldusega nr 600 anti Wõro Kommerts AS-le

ehitusluba neljakorruselise ärihoone ehitamiseks Võrus Jüri 22a. Antonina Paloverile kuulub selle

kinnistuga vahetult külgnevas hoones korteriomand. Korteri elutoa ja köögi aknad on vaatega

Jüri 22a kinnistule (ärihoonele). Võru Linnavalitsuse 30. mai 2001. a korraldusega nr 358 otsustati

Wõro Kommerts AS ärihoonele Võrus Jüri 22a anda kasutusluba.

A. Palover esitas 8. novembril 2000 kohtule kaebuse nimetatud korralduse tühistamiseks. Tartu

Halduskohtu 31. augusti 2001. a otsusega jäeti A. Paloveri kaebus rahuldamata. Tartu

Ringkonnakohtu 27. detsembri 2001. a otsusega halduskohtu otsus tühistati ja kaebus rahuldati.

Riigikohtu halduskolleegiumi 14. mai 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-25-02 rahuldati Võru

Linnavalitsuse ja Wõro Kommerts AS kassatsioonkaebused ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks

Tartu Ringkonnakohtule. Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2003. a otsusega haldusasjas nr 2-3-

2/2003 rahuldati A. Paloveri apellatsioonkaebus, tühistati Tartu Halduskohtu 31. augusti 2001. a

otsus ja tehti uus otsus, millega tühistati Võru Linnavalitsuse 2. oktoobri 2000. a korraldus nr 600.

Riigikohtu 13. juuni 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-42-03 muudeti ringkonnakohtu otsuse

motiive. Muus osas jäeti otsus muutmata.

22. veebruaril 2006 esitas A. Palover Võru Linnavalitusele taotluse hüvitada Riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 7 lg 1 alusel ebaseaduslikult väljaantud ehitusloaga, sh päevavalguse puudulikkusest,

ventilatsiooniseadmete mürast ja nende poolt korteris akendesse puhutavast ebameeldivast lõhnast

tekitatud kahju 460 000 krooni, mis hõlmab temale kuuluva Jüri 22 korteriomandi väärtuse kadu ja

moraalset kahju. Võru Linnavalitsuse 13. märtsi 2006. a kirjaga keelduti taotlust rahuldamast nõude

esitamise tähtaja möödumise tõttu.

2. A. Palover esitas halduskohtule kaebuse Võru Linnavalitsuselt õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamiseks summas 460 000 krooni. Kaebuse kohaselt hõlmab nõue moraalse kahju 190 000

krooni, kaebajale kuuluva korteriomandi väärtuse kao 200 000 krooni ja 70 000 krooni kahjulike

mõjude hüvitamiseks. Õigusvastaselt välja antud ehitusloa tõttu sai võimalikuks naaberhoone

ehitamine elamule, kus asub kaebaja korter, sedavõrd lähedale, et lisaks päevavalguse kaole on

kaebaja korteri akendesse suunatud ka vaidlusaluse hoone ventilaatoriavad.

3. Tartu Halduskohtu 13. septembri 2006. a määrusega loeti A. Paloveri kaebus esitatuks HKMS § 9

lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul. Tartu Halduskohtu 24. oktoobri 2007. a otsusega rahuldati kaebus

osaliselt ning mõisteti Võru linnalt A. Paloveri kasuks välja hüvituse 85 000 krooni avalik-õiguslikus

suhtes tekitatud kahju eest. Otsuse põhjendused olid järgmised:

1. Kaebus on tähtaegne. RVastS § 31 sätetest järeldub, et kui kahju tekitati enne 1. jaanuari 2002, siis

peab kahju hüvitamise kaebus olema esitatud hiljemalt 1. jaanuariks 2005, välja arvatud juhul, kui

isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast 1. jaanuari 2002. Kaebajal ei olnud võimalik esitada

nõuet kahju hüvitamiseks enne, kui oli lõplikult selgunud kahju tekitanud isik. Kuivõrd Võru

Linnavalitsuse 2. oktoobri 2000. a korraldusega nr 600 anti Wõro Kommerts AS-le ehitusluba, siis oli

kaebaja õigustatud tema ja vastustaja vahelises kohtuvaidluses ootama, mil jõustunud kohtulahendiga

selgitatakse välja, kas võimalikuks kahju tekitajaks on linnavalitsus kui haldusakti väljaandja või

kolmanda isikuna kaasatud korralduse õigustatud isik ehk Wõro Kommerts AS. Riigikohus tuvastas

14. mai 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-25-02 ja 13. juuni 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-3-

1-42-03 kaebaja põhimõttelise nõudeõiguse vastustaja vastu seoses Jüri 22a ärihoonele vastustaja

poolt ebaseaduslikult antud ehitusloaga. Riigikohtu 13. juuni 2003. a otsuses on asutud seisukohale,

et kui tulevases võimalikus kohtuvaidluses tuvastatakse, et ehitusloaga on kaebajale tekitatud kahju,

võib ta taotleda selle hüvitamist. Kaebajal oli seega üheselt võimalik veenduda kahju tekkimises ja

kahju tekitaja isikus alles pärast Riigikohtu 13. juuni 2003. a otsust. Kaebaja sai kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada pärast seda, kui jõustunud kohtulahendiga tuvastati, et vaidlustatud

korralduse tühistamine ei taasta täiel määral tema rikutud õigusi, mistõttu kohaldub asjas HKMS § 9

lg 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaeg ja kaebaja nõue vastustaja vastu ei ole aegunud. Kohus ei

nõustunud vastustaja väitega, et kahju tekitajast ja tekkimisest sai kaebaja teada Riigikohtu 14. mai

2002. a otsusest. Selle otsusega rahuldati Võru Linnavalitsuse ja Wõro Kommerts AS

kassatsioonkaebused ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Seega ei olnud see

Riigikohtu otsus A. Paloveri kaebuse lõplik lahend ning kahju tekkimine ja kahju tekitaja isik polnud

lõplikult selge.

2. Lisaks peatab vaidluse lahendamine kohtus kohtumenetlusele omase põhimõtte kohaselt aegumise.

A. Paloveri kaebus linnavalitsuse 2. oktoobri 2000. a korralduse nr 600 tühistamiseks on Võru

Maakohtus registreeritud 8. novembril 2000 ja Tartu Halduskohtu 31. augusti 2001. a otsus selles

asjas jõustus Riigikohtu otsusega 13. juunil 2003. Kuigi nimetatud põhimõte ei tulene sõnaselgelt

kehtivast avalikust õigusest, tuleb seda arvestada RVastS § 31 lg-te 2 ja 3 eesmärgipärasel

kohaldamisel käesolevas asjas. Kaebaja ja vastustaja vaheline avalik-õiguslik suhe algas vastustaja

poolt kaebajat koormava haldusakti andmisega ja lõppes alles siis, kui kohtuotsus jõustus ja avalik-

õiguslik vaidlus sai lõpliku lahendi (TsMS § 456 lg 1). Kuna kohtulahend jõustus Riigivastutuse

seaduse kehtivuse ajal, siis on õiguspärane asjas kohaldada RVastS § 31 lg-t 3 koos sellest tulenevate

õiguslike järelmitega. Vastupidise tõlgenduse korral oleks ebaproportsionaalselt piiratud isiku õigust

kohtulikule kaitsele avaliku võimu vastu. Kehtiv HKMS § 9 lg 4 sätestab, et kaebuse avalik-

õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast,

millal kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem

kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest,

sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates.

3. Võru Linnavalitsuse 2. oktoobril 2000 välja antud ehitusluba nr 36 ja Võru Linnavalitsuse

2. oktoobri 2000. a korraldus nr 600 on Riigikohtu 13. juuni 2003. a otsusega jõustunud

kohtulahendiga tühistatud. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud nii ehitusloa materiaalne

õigusvastasus kui kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine ja vabaduste piiramine.

4. Ekspert R. Lubi ütluste ja eksperthinnanguga on tõendatud, et kaebajale on ehitusloaga varalist

kahju tekitatud 85 000 krooni, s.o hindamise hetke korteri turuväärtuse 515 000 krooni ja tõenäolise

müügihinna 600 000 krooni vahe eksperthinnangu koostamise hetke seisuga, eeldusel, et korterile

oleks arvestuslikult tagatud piisav loomulik valgustus. Kohus arvestas samuti, et kahju tuleb hüvitada

võimalikult kohtuotsuse aja tegemise seisuga ning poolte väidetega kinnisvara hindade langusest

viimasel ajal.

5. Mittevaralise kahju hüvitamise üle otsustamisel tuleb kohaldada materiaalõigust 2000. a seisuga,

kuna tühistatud ehitusluba anti 2. oktoobri 2000. a korraldusega. Jõustunud kohtulahendiga on

tuvastatud, et vaidlusaluse ehitusega on oluliselt piiratud ka kaebaja isiklikke õigusi, s.o õigust

võimalikult tervislikele elutingimustele eluruumis. Kaebaja positsiooni mittevaralise kahju osas võib

kokku võtta tõdemusega, et kaebaja on solvunud ja nördinud, et tal ei ole vaidlusaluse ehitusloa tõttu

võimalik elada võimalikult tervislike elutingimustega eluruumis, kuna avaliku võimu tegevuse tõttu

on rikutud tema õigust loomulikule valgustusele eluruumis ja eluruumi akendest avanenud vaatele.

Kohus oli seisukohal, et vastustaja vastutust tuleb selles osas piirata, kusjuures mittevaralise kahju

suuruse osas tuleb TsMS § 233 lg 1 sätestatud volitusnormi alusel tugineda kohtu siseveendumusele,

arvestades kõiki tuvastatud asjaolusid. Vastustaja eeldas ehitusloa andmisel, et ärihoone projekt

arvestab kaebaja õigustega võimalikult tervislikele elutingimustele, mille alusel saab järeldada

mittevaralise kahju tekitamist ettenägematusest. Samuti arvestas kohus kaebaja õiguste rikkumise

raskusega, kuna vastustaja tegevus ei ole kvalifitseeritav kodu või eraelu puutumatuse rikkumisena,

nagu osundab õigesti vastustaja. Kohus oli seisukohal, et kaebajale tekitatud mittevaralise kahju

korvab materiaalse kahju eest väljamõistmisele kuuluv summa, mille puhul on arvestatud

hetkesituatsiooni ja mis võimaldab kaebajal, kui ta peaks vajalikuks pidama, soetada võimalikult

tervislikele elutingimustele vastav samaväärne elamispind, mille sarnast kaebaja omas enne ärihoone

naaberkinnistule ehitamist.

4. Võru Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja

lõpetada kaebuse menetlus, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. A. Palover esitas

apellatsioonkaebuse, milles palus muuta halduskohtu otsus ja kaebus moraalse kahju hüvitamise

osas rahuldada.

5. Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2008. a otsusega tühistati halduskohtu otsus osaliselt ning tehti

tühistatud osas uus otsus, millega mõisteti Võru linnalt A. Paloveri kasuks välja 80 000 krooni

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse

põhjendused olid järgmised:

1. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebuse esitajal ei olnud võimalik esitada kahju hüvitamise

nõuet enne, kui on lõplikult selgunud kahju tekitanud isik. Võru Linnavalitsuse 2. oktoobri 2000. a

korraldusega nr 600 anti Wõro Kommerts AS-le välja ehitusluba. Kaebaja oli õigustatud vastustaja ja

tema vahelises kohtuvaidluses ootama, et jõustunud kohtulahendiga selgitataks välja, kas

võimalikuks kahju tekitajaks on vastustaja või kolmanda isikuna kaasatud Wõro Kommerts

AS. Riigikohus tuvastas oma 14. mai 2002. a ja 13. juuni 2003. a otsustega kaebuse esitaja

nõudeõiguse vastustaja vastu seoses Jüri 22a ärihoonele vastustaja poolt ebaseaduslikult antud

ehitusloaga. Riigikohus on 13. juuni 2003. a otsuses asunud seisukohale, et kui tulevas võimalikus

kohtuvaidluses tuvastatakse, et väljastatud ehitusloaga on kaebuse esitajale tekitatud kahju, siis on tal

võimalik taotleda selle hüvitamist. Seega oli kaebuse esitajal alles pärast Riigikohtu otsust võimalik

üheselt veenduda kahju tekitamises ja kahju tekitaja isikus. Ringkonnakohus ei nõustu Võru

Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu hakkaks kaebuse esitamise tähtaeg

kulgema 14. maist 2002 seoses Riigikohtu otsusega haldusasjas nr 3-3-1-25-02, kus oli leitud, et

"Valminud ehitise lammutamine ei ole üldjuhul siiski mõistlik. Seetõttu peab Riigikohus vajalikuks

osundada RVS § 11 lg 2 regulatsioonile kui kahju hüvitamise üldpõhimõttele, mille kohaselt

tagajärgede kõrvaldamist ei saa nõuda, kui kõrvaldamise kulud ületaksid kaebuse esitajale tekitatud

kahju" ning millest pidi linnavalitsuse arvates kaebaja järeldama, et ehitusloaga tekitatud kahju

tagajärgede kõrvaldamine on võimatu. Riigikohtu viidatud otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu

27. detsembri 2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-193/2001 ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Seega puudus antud vaidluses lõplik kohtulahend selle kohta, kas tegemist oli

seadusliku või ebaseadusliku Võru Linnavalitsuse 2. oktoobri 2000. a korraldusega. Pealegi ei ole

Riigikohus väljendanud ka konkreetset seisukohta, et valmis ehituse lammutamine pole kindlasti

võimalik. Alles 13. juuni 2003. a Riigikohtu lahendiga tuvastati lõplikult, et ehitusluba on

ebaseaduslik, ja sellest otsusest alates oli kaebajal olemas lõplik seisukoht, et kui tal on ehitusloaga

tekitatud kahju, siis on tal võimalik taotleda tekitatud kahju hüvitamist. Seega on A. Paloveri kaebus

temale tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud tähtaegselt ja linnavalitsuse apellatsioonkaebus on selles

osas alusetu.

2. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et kaebajale tekitatud mittevaralise kahju

korvab materiaalse kahju eest väljamõistmisele kuuluv summa, mille puhul on arvestatud

hetkesituatsiooni ja mis võimaldab kaebajal, kui ta peab seda vajalikuks, soetada võimalikult

tervislikele elutingimustele vastav samaväärne elamispind. Mittevaraline kahju seisneb isiku

hingelistes või füüsilistes kannatustes, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Antud

asjas puudub vaidlus selle üle, et A. Paloverile on tekitatud hingelisi kannatusi. Õigusvastaselt

väljastatud ehitusloa alusel ehitatud hoone tõttu on kannatanud A. Paloveri elukvaliteet, seoses

sellega vähenes valgus tema korteris ja ta peab ka päeval kasutama elektrivalgustust. Kaebuse esitaja

on solvunud ja nördinud, et kellegi ärihuvide tõttu on ta sunnitud viibima sellistes tingimustes.

Jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et selline olukord on tekkinud Võru Linnavalitsuse

õigusvastase tegevuse tulemusel. Samuti ei ole mittevaralise kahju tekkimist võimalik efektiivselt

heastada muude õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitis. Sisuliselt on A. Palover asetatud

olukorda, kus mingid muud meetmed ei suuda korvata talle tekitatud mittevaralist kahju. Nõustuda ei

saa ka sellega, et varalise kahju väljamõistmisega on hõlmatud ka mittevaraline kahju. Varalise kahju

hüvitamisega on hüvitatud kahju, mis seisneb korteri maksumuse vähenemises. Samas ei saa see

korvata isiku elukvaliteedi langust. A. Paloveril oli õigus eeldada, et kohalik omavalitsus juhindub

kehtivatest õigusaktidest ja täidab seadusi. Samas leiab ringkonnakohus, et A. Paloveri kaebus kuulub

osalisele rahuldamisele. Ringkonnakohtu arvates ei saa varalise kahju ja mittevaralise kahju summad

olla niivõrd erinevad, kui need on esitatud taotluses. Ringkonnakohus peab õigustatuks välja mõista

mittevaraline kahju 80 000 krooni suuruses summas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Võru Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ning lõpetada

A. Paloveri kaebuse menetlus, kuna see on esitatud tähtaega rikkudes. Kassatsioonkaebuses

põhjendused on järgmised:

1. A. Paloverile kahju tekitamine leidis aset enne Riigivastutuse seaduse jõustumist, kuna ehitusluba

anti välja 2. oktoobri 2000. a korraldusega ja hoone oli lõplikult püstitatud (kasutusluba väljastati)

30. mail 2001. A. Paloveril oli juba ehitusloa kehtivuse vaidlustamise ajal selge, kes selle välja andis.

Seoses ehitusloa kehtivuse vaidlustamisega ei ole kordagi kaalumisel olnud mõne võimaliku

kolmanda isiku ebaseaduslik tegevus ehitusloa väljaandmisel. Asjaolu, et kaebajale oli kahju

tekitanud isik selge, kinnitab ka toimikus olev kirjavahetus A. Paloveri ning Võru Linnavalitsuse

vahel jaanuarist 2002 ning selle jätk augustist 2002, milles peeti läbirääkimisi kaebajale Võru

Linnavalitsuse poolt kompensatsiooniks maksmisele kuuluva hüvitisesumma üle. Järelikult kaebaja

teadis ja pidi teadma nii tekkinud kahjust kui ka kahju tekitaja isikust enne Riigivastutuse seaduse

jõustumist. Seega oleks kaebus tulnud esitada hiljemalt 1. jaanuaril 2005.

2. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebajal oli ootus, et tema kaebuse tulemusena on võimalik

naaberehitise lammutamine, ei saanud kaebajal olla sellist ootust pärast halduskolleegiumi 14. mai

2002. a otsust, milles asuti seisukohale, et valminud ehitise lammutamine ei ole üldjuhul mõistlik.

Riigikohtu 14. mai 2002. a otsusest pidi A. Palover aru saama, et ehitise lammutamine ei ole

võimalik. Seega möödus kahju hüvitamise kaebuse kolmeaastane tähtaeg 14. mail 2005 ning ka

sellisel juhul on kaebus esitatud tähtaega rikkudes.

3. A. Palover esitas kaebuse moraalse kahju väljamõistmiseks tulenevalt päevavalguse

puudulikkusest, ventilatsiooniseadmete mürast ja nende poolt akendesse puhutavast ebameeldivast

lõhnast. A. Palover hindas kõigist neist asjaoludest tuleneva moraalse kahju suuruseks 190 000

krooni ja lubas kahju tõendada tunnistajate ütlustega, ent tegelikkuses mitte ühtegi tõendit väidetava

moraalse kahju kohta ei esitatud. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et asjas puudub vaidlus selle

üle, et A. Paloverile on tekitatud hingelisi kannatusi. Võru Linnavalitsus on olnud läbivalt seisukohal,

et moraalse kahju nõue on põhjendamatu ja kahju olemasolu tõendamata. Otsusest jääb

arusaamatuks, millistele väidetele ja tõenditele tuginedes on ringkonnakohus teinud järelduse, et

A. Palover peab päeva ajal kasutama elektrivalgust ja et A. Palover on solvunud ja nördinud kellegi

ärihuvide tõttu sellistes tingimustes viibimise tõttu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-34-

05 rõhutanud, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on

mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks ning iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata

tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad.

4. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud PS §-i 25 ning välja mõistnud moraalse kahju eest

rahalise hüvitise. PS § 25 eesmärgiks ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline

hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega

kannatanu ees. 2002. aastal jõustunud Riigivastutuse seadus ei näe ette võimalust nõuda moraalse

kahju hüvitamist A. Paloveri poolt väljatoodud asjaoludel. Samuti ei näinud seda ette ka enne

1. jaanuari 2002 TsÜS § 26, mis vastavat valdkonda reguleeris.

7. A. Paloveri kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata. Vastuses leitakse, et kaebuse esitamise tähtaeg sai hakata kulgema üksnes Riigikohtu

13. juuni 2003. a otsusest alates, kui kohtuvaidlus haldusaktide ja kahju osas selles haldusasjas

lõppes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. HKMS § 9 lg 4 sätestab, et kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks võib

esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud

isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud

avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu

sooritamisest arvates. Erinorm sellest regulatsioonist tuleneb RVastS § 31 lg-st 2, mis sätestab, et

enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või

asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne Riigivastutuse seaduse jõustumist vastava

vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui

kolme aasta jooksul Riigivastutuse seaduse jõustumisest arvates. RVastS § 31 lg-st 3 tulenevalt ei

kohaldata RVastS lõiget 2 juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast Riigivastutuse

seaduse jõustumist.

9. Riigivastutuse seadus jõustus 1. jaanuaril 2002. A. Paloveri kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse

hindamisel on määrava tähtsusega see, millal tekitati A. Paloverile kahju ja millal sai ta teada

nõudeõiguse tekkimisest. Halduskohus ja ringkonnakohus on leidnud, et A. Paloveril ei olnud

võimalik esitada kahju hüvitamise nõuet enne, kui oli selgunud kahju tekitanud isik, ning et kahjust ja

kahju põhjustanud isikust sai A. Palover teada alles pärast Riigikohtu halduskolleegiumi 13. juuni

2003. a otsust, millega tühistati Võru Linnavalitsuse 2. oktoobri 2000. a korraldus nr 600 ja milles

asuti seisukohale, et kui tulevases võimalikus kohtuvaidluses tuvastatakse, et väljastatud ehitusloaga

on kaebajale tekitatud kahju, siis on tal võimalik taotleda selle hüvitamist.

Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kohtud ei ole põhjendanud, millistele asjaoludele tuginedes

nad järeldavad, et A. Paloveril ei olnud võimalik esitada kahju hüvitamise nõuet enne 13. juunit 2003,

kuna enne ei olnud teada kahju ja kahju põhjustanud isik. Kolleegium leiab, et kahju pidi tegelikkuses

avalduma hiljemalt vaidlustatud ehitusloa alusel ehitise valmimisega. Siis pidi A. Paloveril olema

piisavalt selge, millised kahjulikud mõjutused see endaga kaasa toob. Ehitisele anti kasutusluba

30. mail 2001, mis tähendab, et selleks ajaks pidi hoone olema püstitatud. Kohtud ei ole

põhjendanud, miks ei saa kahjust teadasaamise ajaks lugeda ehitise valmimise aega. Asjaolu, et

Riigikohtu halduskolleegiumi 13. juuni 2003. a otsuses oli leitud, et kui tulevases võimalikus

kohtuvaidluses tuvastatakse, et ehitusloaga on kaebajale tekitatud kahju, võib ta taotleda selle

hüvitamist, ei tähenda, et selle kohtuotsuse tegemise kuupäeva saaks lugeda kahjust teadasaamise

hetkeks. Selle otsusega ei tuvastanud Riigikohus kahju olemasolu. Vaidlus selles haldusasjas käis

ehitusloa tühistamise üle, mitte kahju olemasolu tuvastamise üle.

Ka kohtute seisukoht, et kahju põhjustanud isik selgus alles Riigikohtu halduskolleegiumi 13. juuni

2003. a lahendist, ei ole kolleegiumi arvates piisavalt põhjendatud. Kohtud ei ole ära näidanud, et

enne seda valitses A. Paloveri jaoks ebaselgus küsimuses, kes oli kahju põhjustanud isikuks.

A. Paloveri esitatud ehitusloa tühistamiskaebuse eesmärgiks saab pidada eeskätt ehitusloa tühistamist,

mitte selle väljaselgitamist, kas kahju põhjustas talle Wõro Kommerts AS või Võru Linnavalitsus.

Just ehitusloa tühistamise kaebus näitab, et A. Palover pidas õigusvastaselt käitunuks Võru

Linnavalitsust. Kohtud ei ole välja toonud, millistest asjaoludest nähtuvalt nad leiavad, et A. Paloveri

tühistamiskaebuse eesmärk oli välja selgitada talle kahju tekitanud isik. Samuti ei ole kohtud

hinnangut andnud Võru Linnavalitsuse poolt kohtumenetluses esitatud väidetele, et Võru

Linnavalitsuse ja A. Paloveri vahel oli juba augustis 2002 kirjavahetus, kus Võru Linnavalitsus

pakkus A. Paloverile võimalust müüa korter turuhinnaga Võru linnale, millest A. Palover keeldus.

10. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel täiendavalt hinnata, millal A. Palover sai või pidi teada

saama kahjust ja kahju tekitanud isikust. Kolleegium rõhutab, et Riigikohtu halduskolleegiumi

13. juuni 2003. a lahendist selgus lõplikult üksnes see, et vaidlusalune ehitusluba oli õigusvastane ja

kuulus tühistamisele. Selle lahendiga mööndi küll, et A. Paloverile võis tekkida kahju, ning lahendist

ilmnes, et õigusvastaselt on käitunud Võru Linnavalitsus, ent sellest lahendist saab kahju hüvitamise

tähtaega hakata lugema üksnes juhul, kui A. Paloverile ei saanud juba eelnevalt selge olla, et talle on

tekitatud kahju ning kes on kahju tekitamise eest vastutav. Kui A. Paloverile olid need asjaolud teada

juba varem, siis ei saa kahju hüvitamise tähtaega hakata lugema 13. juunist 2003.

11. Lisaks peab kolleegium kaebuse tähtaja osas vajalikuks märkida järgmist. Riigikohtu

halduskolleegiumi 13. juuni 2003. a otsusega tühistati ehitusluba. Sellega oli ära langenud hoone

ehitamise õiguslik alus. Tühistatud haldusakti tagajärjed kuuluvad tagasitäitmisele. Riigikohtu

halduskolleegiumi 8. novembri 2007. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-53-07 leiti, et kui maa

tagastamise korraldus on tühistatud, siis ei ole sama maad erastada soovinud isikule etteheidetav see,

et ta ei pöördunud ajal, mil tagastamiskorraldus oli tühistatud, kahju hüvitamise kaebusega

halduskohtusse. Kolleegium asus seisukohale, et selles olukorras ei olnud kahju veel pöördumatu

ning kuna tagastamiskorraldus oli tühistatud, oli haldusorganil kohustus tagastamiskorraldus tagasi

täita. Neil põhjustel ennistas kolleegium selles asjas kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja.

Kolleegium leiab, et juhul, kui tuvastatakse, et A. Palover pidi kahjust ja selle põhjustanud isikust

olema teadlik juba enne 13. juunit 2003 ja kaebus ei ole seetõttu tähtaegne, siis tuleb kontrollida, kas

kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg ei kuulu ennistamisele ülalviidatud lahendiga

analoogilistel põhjustel. Samas märgib kolleegium, et haldusasjas nr 3-3-1-53-07 pöördus kaebaja

kahju hüvitamise kaebusega kohtusse mõistliku aja jooksul pärast seda, kui oli lõplikult selgunud

tekkinud kahju pöördumatus (kui pärast tagastamiskorralduse tühistanud korralduse tühistamist

tagastamiskorraldus taasjõustus). Ka käesolevas asjas tuleks ennistamise küsimuse lahendamisel

hinnata, kas mingil hetkel selgus A. Paloverile lõplikult, et ehitusloa tagajärgi ei saa kõrvaldada ning

kas kahju hüvitamise nõue esitati pärast seda mõistliku aja jooksul.

12. Neil põhjustel tuleb Võru Linnavalitsuse kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Asi saadetakse

Tartu Halduskohtusse uueks läbivaatamiseks. Kohtutel tuleb täiendavalt kontrollida kaebuse

tähtaegsust ning vajadusel ennistamise aluseid.

13. Kassatsioonkaebust osas, milles vaidlustatakse mittevaralise kahju väljamõistmist Võru

Linnavalitsuselt, ei pea kolleegium põhjendatuks. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu

seisukohad mittevaralise kahju olemasolu osas iseenesest õiged. Kolleegiumi arvates on mittevaralise

kahju väljamõistmise eeldused tänu varasemates kohtumenetlustes välja selgitatud asjaoludele

piisavalt tuvastatud. Samuti leiab kolleegium, et mittevaralise kahju hüvitamisel on ringkonnakohus

õigesti kohaldanud PS §-i 25. Rahaline hüvitis on käesoleva haldusasja asjaoludest tulenevalt

adekvaatne hüvitise viis. Vabandamisega ei ole võimalik antud asjas õigusvastase ehitise tõttu

tekkinud tagajärgi heastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann