3-2-1-56-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-56-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. juuni 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi Aktsiaseltsi Katus vastu

86 434 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-15874

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Katus kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Erki Kergandberg

Kostja Aktsiaselts Katus (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Maidu Kaasik

Asja läbivaatamise kuupäev

26. mai 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2008. a otsus osas, milles ringkonnakohus

tühistas Harju Maakohtu 23. mai 2007. a otsuse ja suurendas kostjalt hageja kasuks

väljamõistetavat summat 64 350 krooni 73 senti võrra ning menetluskulude jagamise osas.

2. Saata asi tühistatud osas asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2008. a otsus ülejäänud osas muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada Aavik & Partnerid Advokaadibüroo OÜ-le 2. aprillil 2008. a tasutud kautsjon 643

(kuussada nelikümmend kolm) krooni 50 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (edaspidi hageja) esitas 5. oktoobril 2006. a Harju Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Aktsiaseltsi Katus (edaspidi kostja) vastu 86 434 krooni 4 sendi

saamiseks. Harju Maakohus edastas 4. juuli 2006. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse avalduse

lahendamiseks Viru Maakohtule. Viru Maakohus rahuldas 10. juuli 2006. a määrusega avalduse ning

tegi kostjale makseettepaneku tasuda hagejale 86 434 krooni 4 senti ja hüvitada menetluskulud.

Kostja esitas 1. augustil 2006. a Viru Maakohtule vastuväite makseettepaneku kohta. Seejärel andis

Viru Maakohus 29. septembri 2006. a määrusega maksekäsu esemeks oleva nõude üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 2. novembril 2006. a Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu 86 434 krooni

4 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 6. septembril 2000. a tähtajalise kasutusrendi lepingu

(edaspidi leping), mille esemeks oli sõiduauto Toyota Picnic 2,9B, registreerimismärgiga 455 MCK

(edaspidi sõiduauto). Lepinguga kohustus hageja andma sõiduauto kostja valdusesse ja kasutusse

ning kostja kohustus tasuma lepingus märgitud makseid. Kostja rikkus lepingut, jättes tasumata

rendimaksed. 19. detsembril 2003. a teavitas hageja kostjat võla suurusest ja hoiatas, et kui kostja ei

tasu võlga 14 päeva jooksul pärast teate saamist, siis lõpetab hageja lepingu ennetähtaegselt. Kostja ei

tasunud võlga ja hageja lõpetas lepingu. Sõiduauto jääkmaksumus (tasumata osamaksed seisuga

15. märts 2004. a) oli 143 631 krooni 55 senti. Pärast sõiduauto oma valdusse saamist müüs hageja

selle 18. detsembril 2004. a maha 89 618 krooni 65 sendi (käibemaksuta) eest. Hageja palus kostjalt

välja mõista sõiduauto jääkmaksumuse ja realiseerimisest saadud summa hinnavahe 54 012 krooni 90

senti (käibemaksuta), tasumata rendimaksed 17 942 krooni 95 senti, tasumata kindlustusmakse

13 705 krooni ja sõiduauto müügikulud 773 krooni 19 senti (käibemaksuta).

Hagiavalduse täpsustuse kohaselt kandis hageja sõiduauto müügi tõttu kulutusi kokku 8524 krooni 38

senti, mis on hagiavalduses tasaarvestatud 7751 krooni 19 sendiga, mille kostja tasus hagejale

26. märtsil 2004. a. Müügikulud 8524 krooni 38 senti koosnesid järgmistest kuludest: tagastusteenus

(2500 krooni), keemiline pesu (1228 krooni 81 senti), aku (314 krooni 64 senti), müügiteenus

(4480 krooni 93 senti). Selguse huvides esitas hageja võlgnevuse aluseks olevad nõuded nende

tekkest lähtudes: 17 942 krooni 95 senti tasumata rendimaksete eest, 5953 krooni 81 senti tasumata

kindlustusmakse eest, 54 012 krooni 90 senti sõiduauto jääkmaksumuse ja realiseerimisest saadud

summa vahe eest ning 8524 krooni 38 senti sõiduauto müügikulude eest.

Lepingu lisaks olevate kasutusrendi üldtingimuste (edaspidi üldtingimused) p-s 5.19 olid pooled

kokku leppinud, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise ja liisingueseme võõrandamise korral on kostja

kohustatud hüvitama hagejale võõrandamisest tekkinud kahjud (vara võõrandamisest saadu ja

jääkmaksumuse vahe) ja kulud, sh vara valduse ülevõtmise, hoidmise ja müügikõlblikuks seadmise

kulutused. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 4 alusel peab kostja hüvitama ka sõiduauto müügikulud.

Üldtingimuste p 9.3 järgi oli kostja kohustatud tasuma kindlustusmakseid. Hageja kui sõiduauto

omanik tasus 21. novembril 2003. a Balti Kindlustusmaakleri OÜ-le kostja poolt tasumata

kindlustusmakse. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral

hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Seega

kohustus kostja muu hulgas hüvitama hagejale tema poolt sõiduauto kindlustamise eest tasutud

makse 5953 krooni 81 senti (kindlustusmakse 13 705 krooni, millest tagastati 7751 krooni 19 senti).

3. Kostja tunnistas hagi osaliselt, s.o 18 354 krooni 50 sendi osas, millest tasumata rent on

17 942 krooni 95 senti ning sõiduauto jääkväärtuse ja väärtuse vahe 411 krooni 55 senti. Kostja

väitis, et ta ei sõlminud kindlustuslepingut ning ei pidanud seetõttu tasuma hagejale

kindlustusmakseid. Kindlustusmakse kohta esitas kostjale arve Balti Kindlustusmaakleri OÜ, mitte

hageja. Hagejal ei ole õigust nõuda kolmanda isiku arve tasumist temale. Sõiduauto hagejale

tagastamise hetkel hinnati selle väärtuseks 169 000 krooni (sh käibemaks). Seega oli sõiduauto

jääkmaksumuse ja turuväärtuse vahe 411 krooni 55 senti. Kostja ei ole kohustatud hüvitama hageja

nõutud hinnavahet, sest ta ei saanud mõjutada hageja otsust müüa sõiduauto alla turuväärtuse. Nõue

sõiduauto müügiks tehtud väidetavate lisakulutuste hüvitamiseks on põhjendamatu, sest kulutused ei

olnud mõistlikult põhjendatud ega tõendatud.

4. Harju Maakohus rahuldas 23. mai 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja

22 083 krooni 31 senti. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

Maakohtu otsuse kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb hagejale lepingujärgsete maksete eest kokku

17 942 krooni 95 senti. Lisaks sellele mõistis maakohus kostjalt välja sõiduauto jääkmaksumuse ja

tagastatud sõiduauto väärtuse vahe 411 krooni 55 senti. Maakohus tugines seejuures alates

27. detsembrist 2003. a kehtivale VÕS § 367 lg-le 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast

liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguandja kantud liisinguesemega

seotud kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle

liisinguandjale tagastamise hetkel. 20. veebruaril 2004. a hageja koostatud sõiduauto müügiakti

kohaselt on OÜ BRC hindamisakti alusel hinnatud hagejale tagastatud sõiduauto maksumuseks

169 000 krooni (käibemaksuga).

Maakohus leidis veel, et kostjalt tuleb välja mõista ka sõiduauto tagastamise kulud 2500 krooni ja

puhastusteenuse kulud 1228 krooni 81 senti, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, kui

see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest.

Maakohus ei rahuldanud hageja nõuet müügikulude 4795 krooni 57 sendi (sh aku 314 krooni

64 senti) väljamõistmiseks. Aku hinna hüvitamine ei ole põhjendatud. Samuti ei ole võimalik

veenduda müügikulude 4480 krooni 93 sendi mõistlikus põhjendatuses, sest hageja ei ole tõendanud

kulude olemust ega suurust.

Maakohus jättis rahuldamata ka kindlustusmaksete hüvitamise nõude, leides, et hageja ei ole

tõendanud kostja kohustust tasuda kindlustusmakse hagejale. Lepinguga kohustus kostja kui rentnik

tasuma kindlustusmakseid kindlustusmaaklerile. Üldtingimuste p 9.10 kohaselt võis hageja nõuda

kindlustusmaaklerile kindlustusmaksete tasumata jätmise eest kostjalt trahvi või lõpetada lepingu

ennetähtaegselt.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, vaidlustades otsuse osas, milles

maakohus jättis tema nõude rahuldamata, ning palus muuta menetluskulude jaotust.

Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada

liisingufirmale kõik liisinguesemega seotud kulutused, muu hulgas müügi- ja tagastamisteenuse

kulud jne. Seega tuli kostjal hüvitada kõik sõiduauto realiseerimise kulud. Maakohtul ei olnud alust

jätta kostjalt välja mõistmata hageja tasutud kindlustusmakset. Pooltevahelisest lepingust tulenevalt

oli kindlustusmaksete maksmine kostja kohustus, kuid kuna viimane oma kohustust ei täitnud, tasus

nõutud summa kostja eest hageja, et vältida võimalikku kahju. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib

kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või

käsundita asjaajamisest. Sõiduauto jääkväärtuse ja selle realiseerimisest saadud summa vahe nõude

osas kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 416.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. märtsi 2008. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt, mõistes

kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 64 350 krooni 73 senti. Ühtlasi muutis ringkonnakohus

menetluskulude jaotust, jättes nii hageja kui ka kostja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et leping lõpetati kostjapoolse

lepingurikkumise tõttu ennetähtaegselt ning et alates 1. juulist 2002. a kohaldub lepingule

VÕS 17. peatükk, s.o liisingulepingut reguleerivad sätted.

Üldtingimuste p 5.19 kohaselt juhul, kui rendileandja lõpetab lepingu ennetähtaegselt lepingu XI osas

nimetatu alusel ning võõrandab vara, on rentnik kohustatud hüvitama rendileandjale vara

võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse

vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Seega

lasub kostjal lepingust tulenev kohustus tasuda vara jääkmaksumuse ja realiseerimishinna vahe. Sama

põhimõte tuleneb ka VÕS §-st 367. Nimetatud paragrahvi 1. lõike kohaselt peab liisinguvõtja

liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis

seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb kulude

hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale

tagastamise hetkel. Kuid vara väärtuse määratlemisel ei ole alust lähtuda vastavas aktis märgitud

summast, sest vara tegelik väärtus võib oluliselt erineda vara arvestuslikust jääkväärtusest. Praegusel

juhul selgus vara tegelik väärtus müügiprotsessi käigus. Hageja andis sõiduauto müüki 20. veebruaril

2004. a hinnaga 169 000 krooni (käibemaksuga), kuid sõiduauto müüdi alles 18. detsembril 2004. a.

Nimetatud kuupäeval sõlmitud müügilepingu kohaselt oli sõiduauto ostuhinnaks 105 750 krooni

(käibemaksuga) ning ostja on müüjale kokkulepitud hinna tasunud (kohtutoimiku lk-d 48-49).

Maakohtul ei olnud seadusest tulenevat alust jätta sõiduauto realiseerimisest tulenevat hinnavahet

hageja kui liisinguandja kanda. VÕS § 367 lg 3 tõlgendamisel tuleb arvestada, et liisinguleping on

oma olemuselt krediteerimisleping ning liisinguandja kui liisingulepingu krediteerija poolt

liisingueseme finantseerimiseks tehtud kulutused peavad saama kaetud liisingulepingu ülesütlemise

korral. Liisingulepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses kinnitab, et liisinguandjat tuleb vaadelda

kui krediteerijat. Ka VÕS § 401 lg-st 2 tulenevalt on liisinguleping oma sisult krediidileping.

Vastavate sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord

sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga.

Liisinguandja ei vali ostetavat eset ning tal puudub sellega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes

tagatishuvi krediidi tasumiseks. Seetõttu peab kostja hüvitama hagejale sõiduauto jääkmaksumuse ja

müügist saadud summa vahe 54 012 krooni 90 senti. Kuna maakohus on nimetatud summast välja

mõistnud 411 krooni 55 senti, tuleb kostjalt täiendavalt välja mõista 53 601 krooni 35 senti.

Rahuldada tuleb ka hageja nõue 4795 krooni 57 sendi suuruste müügikulude hüvitamiseks.

Üldtingimuste p 5.19 kohaselt tuleb liisinguvõtjal mh hüvitada sõiduauto müügikulud

(sh müügikõlblikuks seadmise kulu). Sõiduki müügikulud on põhjustatud liisingulepingu

ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Hageja on

tõendanud müügiteenusega seotud kulude kandmise. Tema nõutud ja tõendatud summat ei ole alust

pidada ebamõistlikuks või põhjendamatuks.

Rahuldada tuleb ka hageja nõue kindlustusmakse väljamõistmiseks. Kasutusrendilepingu kohaselt oli

liisinguvõtja kohustuseks tasuda kindlustusmakseid. Kuna hageja täitis kostja kohustuse, peab kostja

hüvitama hagejale kindlustusmakse 5953 krooni 81 senti (lepingu lõpetamise tõttu tagastati hagejale

tasutud 13 705 kroonist 7751 krooni 19 senti). VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas

isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see

tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelistest suhetest, muu hulgas alusetust

rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Hageja ja kostja vahelistest suhetest tulenevalt oli hagejal

õigus tasuda kindlustusmakse: kostja oli võtnud endale hageja suhtes kohustuse liisitud sõiduauto

kindlustada, kuid jättis selle kohustuse täitmata. Võimaliku kahju vältimiseks oli hageja kui sõiduauto

omanik õigustatud tegema kindlustuskaitse säilimiseks vajalikke sooritusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub see tühistada ning teha

uus otsus, millega jätta maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi palub kostja jätta poolte menetluskulud

hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti VÕS § 367 lg-t 3, kui leidis, et

liisingueseme jäämisel pärast lepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse tuleb arvestada väärtust,

millega liisinguandja otsustab vara realiseerida. Selle sätte mõtte kohaselt võetakse arvesse

liisingulepingu eseme väärtust liisinguandjale tagastamise hetkel. Ringkonnakohus ei ole

põhjendanud, miks ei saa lähtuda hageja esitatud sõiduauto hindamisaktist. Ringkonnakohtu

tõlgendus on vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Seega on ringkonnakohus

põhjendamatult mõistnud kostjalt välja 53 601 krooni 35 senti.

Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 367 lg-t 4, mõistes kostjalt välja 4480 krooni 93 senti

müügiteenuse eest ning aku maksumuse 314 krooni 64 senti. Viidatud säte ei anna alust mis tahes

väidetavate kulude väljamõistmiseks liisinguvõtjalt. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millele

tuginedes on ringkonnakohus pidanud põhjendatuks müügikulude väljamõistmist olukorras, kus

sõiduauto võõrandati tunduvalt alla turuväärtuse. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud

sõiduauto aku väljavahetamise vajadust.

Leides, et kostja on kohustatud hüvitama hagejale kindlustusmaksed, kohaldas ringkonnakohus

valesti VÕS § 78 lg-t 4. Selle sätte kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude

või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku

ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita

asjaajamisest. VÕS § 78 lg 4 ei anna kohustuse täitnud kolmandale isikule automaatselt

tagasinõudeõigust. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millisel seadusest ja/või lepingulisest suhtest

tuleneval alusel on kindlustushüvitis välja mõistetud.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata.

Vastuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus materiaalõiguse norme õigesti. Ringkonnakohus võttis

arvesse sõiduauto väärtuse selle tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg-s 3 märgitud liisingueseme väärtus

on väärtus, mis saadakse, arvestades tasumata liisingumaksetest maha liisingueseme tagastamisaegne

väärtus ehk jääkväärtus. Seega on jääkväärtus liisingueseme omandamiseks tehtud kulutused, millest

on maha arvatud tasutud osamaksed ilma intressita. Hind, millega oletuslikult on võimalik liisinguese

võõrandada, on turuväärtus. Tegelik turuhind on hind, millega liisinguesemele tegelikult ostja leidub.

Hageja esitatud hindamisakt on esialgne hinnang sõiduauto turuväärtuse kohta, mis lõplikult selgub

sõiduautole ostja leidmisel. Paljasõnaline on kostja väide, et sõiduautole oleks kallima hinnaga ostja

leidunud. Vara väärtuseks tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi lugeda vara tegelik

müügihind.

Liisingulepingu olemusest lähtuvalt tuleb liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada

liisinguandjale kui krediteerijale kõik liisinguesemega seotud kulutused, mh müügi- ja

tagastamisteenuse kulud. Ringkonnakohus on lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud VÕS § 367

lg 4 alusel kostjalt õigesti välja mõistnud.

Ringkonnakohus kohaldas õigesti VÕS § 78 lg-t 4, sest kindlustusmaksete tasumisest tekkinud

tagasinõudeõigus tuleneb pooltevahelise lepingu üldtingimustest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 järgi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

11. TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes

osas, mille peale on kaevatud. Kuna kostja ei vaidlustanud maakohtu ja ringkonnakohtu otsuseid

osas, millega temalt mõisteti hageja kasuks välja 22 083 krooni 31 senti (sh lepingujärgsete maksete

võlgnevus 17 942 krooni 95 senti, sõiduauto jääkmaksumuse ja tagastatud sõiduauto väärtuse vahe

411 krooni 55 senti ning sõiduauto tagastamiskulud 2500 krooni ja puhastusteenuse kulud 1228

krooni 81 senti), kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes

osas, milles ringkonnakohus suurendas kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat summat 64 350 krooni

73 sendi võrra ning osas, millega ringkonnakohus jagas menetluskulud.

12. Pooled sõlmisid lepingu enne võlaõigusseaduse jõustumist (1. juulil 2002. a), kuid see on

hagejapoolse ülesütlemise tõttu lõppenud pärast võlaõigusseaduse jõustumist. Kuivõrd tegemist on

kasutusrendilepinguga ja see on kestvusleping, tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldada asjas

võlaõigusseadust (vt ka Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 17 ning

29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 12).

Leping vastab liisingulepingu tunnustele. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejale

hüvitama liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguesemega seoses kantud kulutused ja lisakulud (s.o

sõiduauto jääkmaksumuse ja müügist saadud summa vahena lisaks maakohtu väljamõistetule veel

53 601 krooni 35 senti, sõiduauto müügikulud 4795 krooni 57 senti (sh uue aku väärtus 314 krooni

64 senti) ja hageja tasutud kindlustusmakse 5953 krooni 81 senti.

13. Asjaoludest nähtuvalt sõlmisid mõlemad pooled lepingu oma majandustegevuse raames hageja

tüüptingimustel. Jättes kontrollimata tüüptingimuste kehtivuse, ei taganud ringkonnakohus asja

lahendamiseks vajalike oluliste asjaolude väljaselgitamist, rikkudes TsMS §-des 348 ja 351 sätestatud

nõudeid.

Kolleegium märgib, et juhul, kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima

tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt selle kohta ka Riigikohtu

18. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-05, p 19 ja 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-2-08, p 13).

Tüüptingimustel sõlmitud lepingu tühisust on kolleegium põhjalikult käsitlenud muu hulgas

30. aprillil 2007. a tsiviilasjas 3-2-1-150-06 tehtud otsuses (p-d 17-18). Viidatud otsuse p-s 18 märkis

kolleegium, et VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid

kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende

tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. VÕS § 44 sätestab, et

kui sama seaduse § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on

isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on

ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud

lepingutele.

14. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on üldtingimuste p 5.19 järgi rentnik kohustatud juhul, kui

rendileandja, tuginedes lepingu XI osa punktidele, lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab

vara, hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud

summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara

müügikõlbulikuks seadmine). Selline kokkulepe on erinev VÕS § 367 lg-tes 1 ja 3 sätestatust.

Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme

ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud

liisingumaksetega. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude

suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS

§ 367 lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt

liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja VÕS § 367 lg 1 järgi liisinguandjale

maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha

arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega

tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste

määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Kuna üldtingimuste p 5.19 järgi kõrvutatakse liisingueseme võõrandamisest saadud summat selle

jääkmaksumusega, sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestis,

võimaldab see oluliselt kahjustada liisinguvõtja huvisid ja jätta liisinguandja otsustada liisinguvõtja

vastu esitatavate nõuete suuruse määramine. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav

tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses

kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku

kahju suurust.

Praegusel juhul ongi kolleegiumi arvates üldtingimuste p 5.19 kostjat ebamõistlikult kahjustav

VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühine VÕS § 42 lg 1 järgi, sest selle punktiga võetakse kostjalt

lepingu rikkumise korral võimalus tõendad hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude

(kahju) suurust. Kuna üldtingimuste p 5.19 on tühine, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel

kohaldama VÕS § 367.

15. Ringkonnakohus märkis õigesti, et liisinguleping on oma sisult krediidileping ning liisinguandja

on vaadeldav krediidiandjana VÕS § 401 lg 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Samas on ringkonnakohus vääralt käsitlenud liisingueseme

jääkväärtuse tähendust VÕS § 367 lg 3 järgi. VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel ei ole oluline mitte

liisingueseme müügist saadud rahasumma, vaid liisingueseme väärtus selle liisinguandjale

tagastamise hetkel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26 ning otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

33-08, p 14).

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohtus VÕS § 367 lg 3 kohaldamiseks tegema kindlaks,

milline oli sõiduauto väärtus selle hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65

järgi selle harilik väärtus, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja väidab, et sõiduauto

hagejale tagastamise hetkel hinnati selle väärtuseks 169 000 krooni. Selle tõendamiseks esitas ta

kohtule hageja koostatud müügiakti, mille kohaselt hinnati sõiduauto realiseerimishinnaks 169 000

krooni, sh käibemaks (vt kohtutoimiku lk 74). Müügiaktist nähtuvalt on hinnangu aluseks OÜ BRC

esitatud hindamisakt. Sõiduauto hindamisakti toimikus ei ole. Hageja ei ole väitnud, et sõiduauto

tegelik väärtus oli selle talle tagastamise ajal madalam eelnimetatud summast. Ringkonnakohus peab

esitatud tõendeid uuesti hindama. Lisaks tuleb ringkonnakohtul arvestada ka käibemaksu arvestamise

põhimõtetega liisinguesemega seotud nõuete puhul (vt Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p-d 31-34).

Kolleegium märgib, et liisinguandja tüüptingimustes on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav

kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse

liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses.

Lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme

turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt

tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Tühine on kokkulepe, mis paneb

tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada

müügiprotsessi (vt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17-18).

16. VÕS § 367 lg 4 sätestab liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest

tekkinud lisakulud. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on

kolleegiumi arvetes lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on

liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise

tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega

tekivad kulud - nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja

kasutab müügiteenust -, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kolleegium jääb oma

varasema seisukoha juurde, et nimetatud müügikulud peavad olema mõistlikult põhjendatud

(vt Riigikohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 9).

TsMS § 654 lg-st 5 ja § 442 lg-st 8 tuleneb, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu

otsuse ja teeb uue otsuse, siis peab ta võtma seisukoha poolte kõikide esimese astme kohtu

menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole apellatsioonimenetluses

sõnaselgelt loobunud. Kooskõlas TsMS § 654 lg-tega 4 ja 5 peab ringkonnakohus märkima otsuse

põhjendavas osas mh tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning võtma põhjendatud seisukoha

poolte kõigi väidete kohta. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hageja

müügikulud on mõistlikult põhjendatud. Muuhulgas peab ringkonnakohus vastama kostja väitele, et

sõiduauto aku väljavahetamine ei olnud põhjendatud.

17. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tulenes kasutusrendilepingust liisinguvõtja kohustus tasuda

kindlustusmakseid ning kuna hageja täitis kostja kohustuse, peab kostja selle hagejale hüvitama VÕS

§ 78 lg 4 alusel. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et ringkonnakohtu otsus on ka selles osas

põhjendamata. Ringkonnakohus on jätnud hindamata kostja väite, et pooled ei ole sõlminud

kindlustuslepingut.

VÕS § 78 lg 1 järgi, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest

tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik

täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Kohustuse täitnud kolmas isik võib

VÕS § 78 lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes

juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh alusetust

rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Viimati nimetatud säte annab hagejale tagasinõudeõiguse

eeldusel, et tagasinõudeõigus tuleneb seadusest või hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest.

Ringkonnakohus pidi seega asja lahendamiseks selgitama, kas hageja nõudeõigus tuleneb lepingust

või mõnest lepinguvälisest alusest, ja põhjendama oma seisukohta. Asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus põhjendama, missugused on hageja nõude eeldused.

18. Kolleegium märgib, et selgusetu on ringkonnakohtu otsuses muu hulgas see, kes olid

kindlustuslepingu pooled ning kas kostjal oli kohustus tasuda kindlustusmakseid kindlustusandjale

või oli selleks kohustatud hageja kui sõiduauto omanik.

Kolleegium selgitab, et hagejal saab olla VÕS § 78 lg-st 4 tulenevalt hüvitisnõue kostja vastu seoses

kindlustusmakse maksmisega üksnes siis, kui kindlustusandjal oli kostja vastu kindlustusmakse

nõudeõigus. Teistsugusel juhul ei ole hageja täitnud kindlustusmakset tehes kostja kohustust

(VÕS § 78 lg 1), mis on aga VÕS § 78 lg 4 rakendamise esmaseks eelduseks.

Juhul kui kostjal oli lepingust tulenev kohustus maksta kindlustusmakset hageja eest ja selliselt

lõpetada hageja kohustus kindlustusandja vastu VÕS § 78 lg 1 järgi, võib hagejal olla kostja vastu

kahju hüvitamise nõue lepingu rikkumisest tulenevalt.

Juhul kui hageja täitis kostja kohustuse maksta kindlustusmakset lepinguväliselt, tuleb esmalt

kontrollida VÕS §-s 1018 nimetatud eeldusi. Nende eelduste olemasolu korral peab kostja maksma

hagejale hüvitist VÕS § 1023 lg 1 järgi. Alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus on hagejal

VÕS § 1018 lg-s 1 nimetatud eelduste puudumise korral, kuid lisaks tingimusel, et ta uskus kostja

eest kindlustusmakset tehes heauskselt, et VÕS § 1018 lg-s 1 nimetatud eeldusi ei esine

(vt VÕS § 1024 lg 4).

19. Menetluskulud jaotatakse poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu