3-2-1-59-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-59-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. juuni 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Viljandi Maavalitsuse kaudu)

pankrotiavaldus Toomas Vassiljevi pankrotimenetluse

algatamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-45374

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Viljandi Maavalitsuse kaudu) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlausaldaja Eesti Vabariik (Viljandi Maavalitsuse kaudu),

esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv

Võlgnik Toomas Vassiljev (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

2. juuni 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-07-45374 Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2008. a määrus ja

Pärnu Maakohtu 4. detsembri 2007. a määrus ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Viljandi Maavalitsuse kaudu) (edaspidi võlausaldaja) esitas 29. oktoobril 2007. a

Pärnu Maakohtule avalduse Toomas Vassiljevi (edaspidi võlgnik) pankrotimenetluse algatamiseks.

Võlausaldaja leidis, et võlgnik on maksejõuetu, ning põhistas maksejõetust sellega, et võlgnik ei ole

täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi 30 päeva jooksul pärast kohustuste sissenõutavaks

muutumist. Võlausaldaja esitas 29. mail 2007 võlgnikule pankrotihoiatuse, kuid võlgniku

maksekohustus on endiselt täitmata.

Avalduse aluseks olev nõue tuleneb 22. novembri 2005. a Andruse (12,57 ha) ja Eralongi (47,0 ha)

kinnistute müügi-, asjaõigus- ning väljaostuvõla ülekandmise lepingutest. Võlausaldaja on nende

lepingute järgi hüpoteegipidaja. Võlgnik on jätnud riigile tasumata maade erastamise eest.

Maareformi seaduse § 223 lg 7 kohaselt on ostjal maa erastamisel õigus kasutada järelmaksu. Sama

paragrahvi lõike 8 kohaselt tagatakse võla tasumine hüpoteegiga ning järelmaksu korral maksab ostja

aastas tasumisele kuuluvalt summalt intressi 5% aastas ja viivist 0,05% iga tasumisega viivitatud

päeva eest. Võlgnik võlgneb võlausaldajale koos põhiosa, intressi ja viivisega Andruse maaüksuse

eest 9041 krooni ja Eralongi maaüksuse eest 110 581 krooni. Senini ei ole nõuete rahuldamine

täitemenetluses õnnestunud.

2. Võlgnik ei vaielnud avaldusele vastu ja märkis, et kinnistute realiseerimisel õnnestub tal võlg

tasuda.

3. Pärnu Maakohus jättis 4. detsembri 2007. a määrusega pankrotimenetluse algatamata. Maakohus

leidis, et pankrotimenetluse algatamiseks puudub pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 2 p 2 järgi alus.

Võlausaldaja nõuded on täielikult tagatud kinnistusraamatus esimesele järjekohtale seatud

hüpoteekidega. Avaldusele on küll lisatud dokumendid, millest nähtub, et kinnistuid pole õnnestunud

täitemenetluses realiseerida. Kohtutäituri aktid ei oma aga asjas tähtsust, sest riik on kinnistute

esialgsete ostjatega kokku leppinud, et tema kasuks seatud hüpoteegid tagavad kõik müügilepingutest

tulenevad nõuded. Hilisemates omanikuvahetustes on vaid kinnitatud võlgade ülekandmist ning

hüpoteegi samasisulisust. Riigikohus on 12. märtsi 1998. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-31-98

leidnud, et pandieseme müügihind selgub selle müümisel ja ei pankrotimenetluse algatamise

otsustamisel ega algatatud pankrotimenetluse käigus pea tuvastama ega saagi tuvastada, kas

pandieseme müügist saadud rahast piisab tagatud nõude rahuldamiseks või mitte. Seega, kui pooled

leidsid, et hüpoteek on nõuete tagamiseks piisav, ei pea kohus tuvastama, kas see ka tegelikult nii on.

Kuigi Riigikohtu lahend on tehtud pankrotiseaduse eelmise redaktsiooni kehtivuse ajal, on PankrS

§ 15 lg 2 p 2 ja endine PankrS § 11 lg 2 p 2 sama sisuga.

4. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Maakohtu seisukoht välistab isikul,

kelle kasuks on kinnisasjale seatud esimesel järjekohal olev hüpoteek, pankrotiavalduse esitamise

maksejõuetu võlgniku vastu isegi juhul, kui võlgnik ei täida oma kohustusi alaliselt ja pikema aja

vältel. Hoolimata kinnistute müügihinna alandamisest on hüpoteegiga koormatud kinnisasja korduv

enampakkumine ebaõnnestunud. Kuigi täitemenetluses on kinnistute enampakkumiste alghind katnud

jooksva võlgnevuse, mis on aga oluliselt väikesem võlausaldaja maa erastamise hinna tasumise

kogunõudest, võib tekkida olukord, kus hüpoteegipidaja ei saa oma õigusi kaitsta ja võlgnik võib

pahatahtlikult kõik oma kohustused sanktsioone kartmata jätta täitmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus jättis 4. märtsi 2008. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus

ei pidanud tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi.

Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et kooskõlas PankrS § 31 lg 1 teise lausega -

võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ei kuuluta kohus pankrotti välja, kui esineb PankrS § 15 lg-s 2

nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus - jättis maakohus seaduslikult pankrotiavalduse

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Võlausaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada kohtute

määrused ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kohtud asusid ekslikule seisukohale, et kui võlanõude tagamiseks on seatud kinnistule hüpoteek, on

nõue täielikult tagatud hüpoteegi summaga. PankrS § 15 lg 2 p 2 mõtet tuleb käsitleda koosmõjus

PankrS § 1 lg-ga 2, st kui on tuvastatud asjaolu, et võlausaldaja esitatud võlanõue on täies ulatuses

tagatud pandiga ja võlausaldaja saab oma nõude rahuldada pandi realiseerimisega või pandiobjekti

omandamisega, siis on välistatud PankrS § 1 lg-te 1 ja 2 kohaldamine. Praegusel juhul esitas

võlausaldaja pankrotiavalduse, kuna võlgniku seatud pant ei taga täielikult võlanõude rahuldamist.

Kohus on tähelepanuta jätnud võlausaldaja väited, et võlgnik on oluliselt kahjustanud kinnistuid ja

raiunud hüpoteegipidaja nõusolekuta maha kinnistutelt metsa. Võlgniku pahatahtliku tegevuse

tagajärjel on kinnistute turuväärtus vähenenud ja ei ole enam see, mis see oli lepingute sõlmimisel,

ning kinnistutele seatud hüpoteegid ei kata võlausaldaja esitatud võlanõudeid ega tulevikus tekkivaid

nõudeid.

Võlausaldaja on seisukohal, et pankrotimenetluse algatamata jätmiseks peab olema tuvastatud, et

pandiobjekti võimaliku realiseerimise korral saab võlausaldaja pandi sundrealiseerimisel oma nõude

täies ulatuses rahuldatud. Kuna pankrotimenetlus on uuriv menetlus (PankrS § 3 lg 3), oleks

maakohus pidanud välja selgitama, kas võlanõude aluseks olevad pandid tagavad täies ulatuses

võlausaldaja nõudeid. Samuti pidi kohus veenvalt motiveerima, millest ta järeldas, et

pankrotiavalduse aluseks olev nõue on täielikult pandiga tagatud. Kohus oleks võinud kohustada

ajutist pankrotihaldurit välja selgitama võlanõude esitamise asjaolud.

Ringkonnakohtu määrus on täielikult põhistamata. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 669 lg 1 p-

s 5 sätestatut, mis on samuti ringkonnakohtu lahendi tühistamise aluseks.

7. Võlgnik määruskaebusele vastanud ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus ja maakohtu määrus tuleb tühistada materiaalõiguse

normi ebaõige tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1

ja 2 ning lg 5 alusel. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 kohaselt saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

9. Määruskaebuse lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas PankrS § 15 lg 2 p 2 kohaldamisel

saab kohus hinnata seda, kas pant tegelikult tagab täielikult pankrotimenetluse algatamise aluseks

olevat nõuet.

10. Nõustudes maakohtu määruse põhjendustega ja neid kordamata leidis ringkonnakohus, et

kooskõlas PankrS § 31 lg 1 teise lause ja § 15 lg-ga 2 jättis maakohus seaduslikult pankrotiavalduse

rahuldamata. Seega nõustus ringkonnakohus ka maakohtu määruse põhjenduses märgituga, et

võlausaldaja nõue on täielikult tagatud kinnistusraamatus esimesele järjekohale seatud

hüpoteekidega, sest riik on esialgsete ostjatega kokku leppinud, et tema kasuks seatud hüpoteegid

tagavad kõiki võlausaldaja nõudeid, sõltumata sellest, kas see ka tegelikult nii on. Samuti nõustus

ringkonnakohus maakohtuga selles, et pankrotiavaldusele lisatud dokumendid, millest nähtub, et

kinnistuid ei ole olnud võimalik täitemenetluses realiseerida, ei oma asjas tähtsust.

11. PankrS § 15 lg 2 sätestab alused, millal kohus jätab pankrotimenetluse algatamata. PankrS § 15

lg 2 p 2 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui pankrotiavalduse aluseks olev nõue

on täielikult pandiga tagatud.

Kolleegium märgib, et pankrotimenetluse algatamata jätmine juhul, kui nõue on täielikult tagatud

pandiga, on igati põhjendatud, sest nõude rahuldamine on võimalik saavutada ilma võlgnikku rohkem

koormava pankrotimenetluseta. Asjaõigusseaduse § 352 lg 1 sätestab, et hüpoteegipidajal on õigus

nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei

täideta. Võlausaldaja väitis maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses ja väidab Riigikohtule

esitatud määruskaebuses, et kinnistute sundmüük täitemenetluses ei ole enampakkumise korduva

nurjumise tõttu õnnestunud, kinnistute väärtus ei ole enam see, mis see oli maa ostueesõigusega

erastamisel, ja võlgniku poolt on nõue endiselt täitmata. Seega leiab võlausaldaja, et tema nõue ei ole

täielikult pandiga tagatud.

12. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et üksnes see, et mõlemale kinnistule on seatud

võlausaldaja nõuete tagamiseks hüpoteek ja hüpoteekide summa ületab pankrotiavalduse aluseks

olevat nõuet, ei tähenda iseenesest, et nõue on täielikult tagatud pandiga. See järeldus ei tulene ka

Riigikohtu 12. märtsi 1998. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-31-98 väljendatud seisukohast.

Kolleegium jääb selles lahendis väljendatud seisukoha juurde, et pandieseme müügihind selgub selle

müümisel. Viidatud Riigikohtu lahendist ei järeldu, et kui enne pankrotiavalduse esitamist on nt

täitemenetluses püütud pandieset enampakkumisel müüa hinnaga, mis kataks võlausaldaja nõude ja

täitemenetluse kulud, kuid see ei ole õnnestunud, ei saaks võlausaldaja tõendada asjaolu, et

pankrotiavalduse aluseks olev nõue pole pandiga täielikult tagatud.

13. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud PankrS § 11 lg 2

p 2 ja alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiva PankrS § 15 lg 2 p 2 sõnastus on sama, on kehtivas

pankrotiseaduses sätestatud põhimõte, et pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel võtma

tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja

korraldama selleks vajalike tõendite kogumise (PankrS § 3 lg 3). Pankrotiseaduse § 15 lg 1 kohaselt

tuleb kohtul otsustada pankrotimenetluse algatamine 10 päeva jooksul pankrotiavalduse esitamisest.

Kuna kohtul ei pruugi olla nii lühikese aja jooksul võimalik ise korraldada tõendite kogumist, siis

tuleb kohtul pankrotimenetluse algatamise otsustamisel esmajoones lähtuda esitatud tõenditest.

Kolleegium on seisukohal, et pankrotimenetluse algatamise otsustamisel omab kohtu jaoks tähtsust

asjaolu, kas sel ajal on nõue täielikult tagatud pandiga või mitte. Kui nõue ei ole pandiga täielikult

tagatud ja võlausaldaja avalduse alusel pankrotimenetluse algatamise muud eeldused on täidetud (mh

PankrS § 1 lg 2, § 10), siis ei saa kohus pankrotimenetluse algatamise otsustamisel tugineda PankrS

§ 15 lg 2 p-le 2.

14. Praegusel juhul esitas võlausaldaja maakohtule kohtu eelistungil täitemenetluses toimunud vara

enampakkumise aktid (tlk 52, 64), enampakkumise nurjumise aktid (tlk 54, 61, 67), vara

ümberhindamise aktid (tlk 56, 69), vara korduvenampakkumise akti (tlk 58) ja väitis, et vara ei ole

võlgniku nõude täitmiseks õnnestunud müüa. Seega pole pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet

võimalik rahuldada väljaspool pankrotimenetlust. Nõustudes maakohtu seisukohaga, et kokkuleppest

hüpoteegipidajaga kõigi nõuete tagatuse kohta piisab, et otsustada nõude pandiga täieliku tagatuses

üle, rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg-s 4 ja §-s 659 sätestatut ja kohaldas ekslikult PankrS § 15

lg 2 p 2. Kuna maakohus jättis võlausaldaja pankrotiavaldusele lisatud dokumendid hindamata

(PankrS § 3 lg 2 , TsMS § 232 lg 1 ja § 465 lg 2 p 8), tuleb TsMS § 692 lg 5 alusel tühistada ka

maakohtu määrus ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul hinnata esitatud tõendeid ja võtta seisukoht, kas võlausaldaja

pankrotiavalduse aluseks olev nõue on hüpoteekidega täielikult tagatud või mitte.

15. Vastuseks määruskaebuse teistele väidetele märgib kolleegium, et kohtud ei pidanud asja

lahendamisel arvestama asjaoluga, et võlausaldaja arvates ei taga hüpoteegid maa erastamise ostu-

müügi-, asjaõigus- ja võla ülekandmise lepingutest tulenevat kogunõuet. Nimetatud nõue ei olnud

pankrotiavalduse esitamise aluseks. Lisaks märgib kolleegium, et PankrS § 10 lg 3 kohaselt võib

sama paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud asjaoludel pankrotiavalduse esitada võlausaldaja, kelle

nõue on muutunud sissenõutavaks.

Jaak Luik, Villu Kõve, Lea Laarmaa