3-3-1-31-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-31-08

Otsuse kuupäev

13. juuni 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Jüri Põld ja

Harri Salmann

Kohtuasi

Jüri Pooluse (Poolus) kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tallinna

Pensioniameti Tallinna osakonna pensionikomisjoni otsuse

tühistamiseks ja pensioni maksmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-06-1706

Menetluse alus Riigikohtus

Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. märtsi 2007. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

5. novembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-1706.

Teha asjas uus otsus, millega jäetakse rahuldamata Jüri Pooluse kaebus.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniamet (edaspidi Pensioniamet) määras 25. mai 2006. a

otsusega nr 816028/1 Jüri Poolusele alates 12. aprillist 2006 eluaegse vanaduspensioni.

Tuginedes "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni

relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi

Kokkulepe) artiklile 5, peatas Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti Tallinna osakonna

pensionikomisjon (edaspidi Pensionikomisjon) 7. juuni 2006. a otsusega nr 1.1-8.TL15/1122 alates

12. aprillist 2006 kuni Vene Föderatsiooni vahenditest pensioni maksmise lõpetamiseni J. Poolusele

pensioni maksmise. Vaatamata sellele, et Eesti seaduse alusel J. Poolusele pensioni määramisest

teavitati ka Vene Föderatsiooni Suursaatkonna sotsiaalkindlustuse osakonda, ei ole viimane

väljastanud teatist Vene Föderatsiooni pensioni väljamaksmise peatamise kohta.

2. J. Poolus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Pensionikomisjoni otsus tühistada ja

kohustada Pensioniametit maksma kaebajale määratud vanaduspensioni alates selle maksmise

peatamisest. Kaebaja leidis, et pensioni maksmise peatamine on vastuolus põhiseaduse §-ga 28 ning

selleks puudub õiguslik alus. Kuigi kaebaja saab Vene Föderatsioonilt pensioni, pole ta käsitatav

sõjaväepensionärina Kokkuleppe mõttes, kuna ta on teeninud Eesti NSV ja NSV Liidu Riikliku

Julgeolekukomitee (edaspidi RJK) organites. Kaebaja leidis veel, et isegi tema kohtlemisel

sõjaväepensionärina ei sätesta Kokkuleppe artikkel 5 piirangut nii Eesti seaduse alusel määratud

vanaduspensioni kui ka Vene Föderatsiooni poolt makstava sõjaväepensioni samaaegseks

väljamaksmiseks.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 12. märtsi 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1706 kaebuse,

tühistas Pensionikomisjoni otsuse ja tegi Pensioniametile ettekirjutuse J. Poolusele määratud

vanaduspensioni väljamaksmiseks. Kohus mõistis Pensioniametilt J. Pooluse kasuks välja ka kantud

menetluskulud. Viidates Riigikohtu halduskolleegiumi 4. aprilli 2003. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-

14-03, asus halduskohus seisukohale, et kaebaja pole Kokkuleppe subjekt. Riigikohtu tõlgenduse

kohaselt ei laiene Kokkulepe RJK töötajatele. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et J. Poolus teenis RJK

Eestis paiknenud asutuses ohvitserina. Seetõttu oli pensioni maksmise peatamine õigusvastane.

4. Pensioniamet palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse ja teha asjas uus otsus,

millega jätta kaebus rahuldamata. Apellandi hinnangul ei saa selles vaidluses tugineda Riigikohtu

poolt haldusasja nr 3-3-1-14-03 lahendamisel Kokkuleppele ja välismaalaste seadusele antud

tõlgendusele, sest vaidlus puudutas isiku elamisloa taotluse läbivaatamist. Kaebaja on kantud

sõjaväepensionäride nimekirja ja saanud alates 1992. aastast Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni.

Kaebajat tuleb lugeda kokkuleppe subjektiks just seetõttu, et ta oli kantud Kokkuleppe alusel

koostatud nimekirja ning seetõttu sooviti ka tema pensioniküsimust reguleerida Kokkuleppe alusel.

Arvestada tuleb ka sellega, et J. Poolus vastab Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise

lepinguga "Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ja nende

ajutise sealviibimise tingimustest" (Leping) sätestatud relvajõudude pensionäride mõistele. Tema

sõjaväepiletist nähtuvalt on ta teeninud NSV Liidu relvajõududes.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. novembri 2007. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja halduskohtu otsuse muutmata ning mõistis vastustajalt J. Pooluse kasuks välja apellatsiooniastmes

kantud menetluskulud. Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) õige on halduskohtu seisukoht, et riikidevaheline leping, millele vastustaja vaidlustatud haldusakti

andes tugines, laieneb vaid endise NSV Liidu relvajõududes teeninud isikutele ega ole rakendatav

RKJ ja selle kohalike asutuste töötajate suhtes. Tuvastatud asjaolude kohaselt pole kaebaja endise

NSV Liidu relvajõududes teeninud;

2) kuigi Riigikohtu viidatud lahend haldusasjas nr 3-3-1-14-03 puudutab elamisloa taotlusest

tulenevat vaidlust, lahendati seal küsimus, kas Kokkulepe laieneb RJK töötajatele ning milline

tähendus on Kokkuleppe alusel esitatud sõjaväepensionäride nimekirjal. Riigikohtu otsuse kohaselt

on Leping ja Kokkulepe lahutamatult seotud Kokkuleppe subjektiks olevate sõjaväepensionäride

ringi kindlaksmääramisel ning Lepingus toodud relvajõudude mõiste ei saanud hõlmata RJK Eestis

tegutsenud kohapealsete asutuste töötajaid. Endise RJK julgeolekutöötajate ja pensionäride

sotsiaalset staatust julgeolekuorganite kohapealsete asutuste väljaviimisel püüti lahendada eraldi

kokkuleppega;

3) ainuüksi asjaolu, et kaebaja endise julgeolekutöötajana on kantud Kokkuleppe alusel esitatud

nimekirja ja saab pensioni Vene Föderatsiooni vahenditest, ei anna alust lugeda teda

sõjaväepensionäriks Lepingu, Kokkuleppe ega ratifitseerimisseaduse tähenduses;

4) kaebaja sõjaväepiletist nähtuv töötamine ohvitseri ametikohal ei anna alust väita, et kaebaja on

teeninud endise NSV Liidu relvajõududes, kuna ohvitseri auastmeid omistati ka julgeolekukomitee

organites ja vägedes.

6. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniamet esitas 6. detsembril 2007 ringkonnakohtu otsuse

peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus peatas 28. jaanuari 2008. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-584

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise kuni Riigikohtu otsuseni haldusasjas nr 3-3-1-1-

08. 30. aprilli 2008. a määrusega loeti menetlus TsMS § 361 lg 1, HKMS §-de 22 ja 241 alusel

uuendatuks ja võeti kassatsioonkaebus menetlusse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Pensioniamet taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist ilma asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaator leiab järgmist:

1) Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-03 antud tõlgendus pole asjakohane käesolevas

haldusasjas, kuna nimetatud otsusega lahendati elamisloa taotlusest tõusetunud vaidlust;

2) J. Poolus on kantud Kokkuleppe alusel esitatud nimekirja just seetõttu, et tema pensioniküsimusi

sooviti reguleerida Kokkuleppe alusel. Poolte tahe on olnud suunatud sellele, et maksta talle pensioni

vastavalt Kokkuleppele;

3) J. Poolus on isik, kellele laieneb Kokkulepe. Vene Föderatsioon on talle 1992. a määranud

pensioni, seega oli ta Lepingu ja Kokkuleppe sõlmimise ajal juba sõjaväepensionär;

4) ringkonnakohus on andnud ebaõige hinnangu sõjaväepileti kannetele. Ringkonnakohtu arvates ei

võimalda sõjaväepileti kanne selle kohta, et ajavahemikul 29. august 1977 kuni 31. detsember 1991

teenis isik ohvitseri ametikohal Balti Sõjaväeringkonna väeosas nr 71119, väita, et kaebaja on

teeninud NSV Liidu relvajõududes, kuna ohvitseri auastmeid anti ka julgeolekukomitee organites ja

vägedes. Sõjaväepiletis on sõjaväeteenistuse osas märgitud ka konkreetne sõjaväeringkond ja väeosa,

mitte ainult ohvitserina teenimise fakt;

5) Vene Föderatsioon käsitleb endisi RJK teenistujaid võrdväärsetena relvajõudude pensionäridega ja

maksab neile pensioni Kokkuleppe alusel. Vene Föderatsiooni seadus sõjaväekohustuse ja

sõjaväeteenistuse kohta sätestab §-s 2, et sõjaväeteenistus on eriline riikliku föderaalse teenistuse liik,

mille alla kuulub ka teenistus julgeolekuasutustes. 1991. a seadus riiklike julgeolekuorganite

reorganiseerimisest oli aluseks üleminekuperioodil liiduvabariikide-vahelise julgeolekuteenistuse

loomiseks, mis praeguseks on Vene Föderatsiooni julgeolekuteenistus. Tulenevalt Vene Föderatsiooni

seadustest on teenistus varasemas RJK-s (sh liiduvabariikide RJK-des) seega sõjaväeteenistus ning

RJK teenistusest vabastatud isikud on sõjaväepensionärid, kui neil on õigus pensionile vastavalt Vene

Föderatsiooni 1993. a seadusele, mille alusel makstakse pensioni sõjaväepensionäridele, ning § 1

punkti b kohaselt laieneb seadus ka julgeolekuorganites teeninud isikutele. Kuni 2001. aastani ei

olnud võimalik maksta Vene Föderatsiooni seaduste alusel pensione teistes riikides elavatele isikutele

teisiti, kui ainult Kokkuleppe alusel. Alles Vene Föderatsiooni Konstitutsioonikohtu 1. märtsi 2001. a

otsusega leiti, et selline piirang on põhiseaduse vastane ning seejärel võeti vastu seadus, mis

võimaldas pensione välja maksta ka väljaspool Vene Föderatsiooni elavatele isikutele. Kuna ka

J. Poolus sai Eestis elades Vene Föderatsiooni pensioni, on väär järeldada, et ta pole Kokkuleppe

subjekt;

6) ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta Pensioniameti seisukoha, et kumbki lepingupool pole

soovinud RJK töötajatele luua soodsamaid pensionitingimusi. Senises praktikas on endistele RJK

töötajatele kohaldatud Kokkuleppe artikleid 3 ja 5. Kui kohus leiab, et endised RJK töötajad ei allu

Kokkuleppe regulatsioonile, seatakse nad teiste relvajõudude pensionäridega võrreldes paremasse

olukorda, kuigi Vene Föderatsioon käsitleb neid ühetaoliselt. Kohtute selline lähenemine viib võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumiseni.

8. J. Pooluse kirjalikus vastuses leitakse, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu

otsuse tühistamiseks. Alama astme kohtud on vaidluse lahendanud õigesti materiaal- ja

menetlusõiguse norme rikkumata. Kassaator on esitanud täiesti uusi seisukohti ning lisanud

kassatsioonkaebusele alama astme kohtutes esitamata jäänud dokumente, sh venekeelseid. Kassaator

pole põhjendanud, mida nende dokumentidega soovitakse tõendada ega selgitanud nende

asjakohasust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Tallinna Pensioniameti Tallinna osakonna pensionikomisjoni vaidlustatud otsusega peatati

J. Poolusele riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud vanaduspensioni maksmine

seetõttu, et Kokkuleppe artikkel 5 välistab Pensionikomisjoni hinnangul pensioni saamise samal ajal

nii Vene Föderatsiooni kui Eesti Vabariigi eelarvest.

Käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt lahendada küsimus, kas endist NSV Liidu Riikliku

Julgeolekukomitee töötajat tuleb pidada Kokkuleppe subjektiks ning kohelda pensioni maksmisel

sõjaväepensionärina Kokkuleppe mõttes. Seejärel annab kolleegium vastuse küsimusele, kas

Kokkuleppe artiklist 5 tulenes praegusel juhul alus pensioni maksmise peatamiseks.

10. 20. detsembril 1995 vastu võetud seadusega ratifitseeriti Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

vaheline leping "Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ja

nende ajutise sealviibimise tingimustest" (Leping) ning "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes

Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe).

Kokkuleppe artikli 3 esimese lause järgi kindlustab Vene Föderatsioon sõjaväepensionärid pensioniga

Eesti Vabariigi territooriumil sõltumata nende kodakondsusest Vene Föderatsiooni seadusandlusega

kehtestatud tingimustel ja normide järgi.

Kokkuleppe artikkel 5 sätestab: "Sõjaväepensionäridele, kellel on õigus pensionile vastavalt Eesti

Vabariigi seadusandlusele, võivad pensioni nende soovil määrata ja välja maksta Eesti Vabariigi

vastavad organid tema vahendite arvelt. Varem Vene Föderatsiooni poolt määratud pensionide

väljamaksmine peatatakse seejuures ajaks, mil pensione maksavad välja Eesti Vabariigi vastavad

organid, ning vice versa."

11. Kolleegium kasutab asja lahendamisel arvamust, mille Välisministeerium esitas vastusena

kolleegiumi küsimustele haldusasjas nr 3-3-1-1-08. Käesoleva haldusasja lahendamiseks pöördus

Riigikohtu halduskolleegium 22. mai 2008. a kirjaga nr 3-8-1-189-08 Välisministeeriumi poole, kes

oli haldusasjas nr 3-3-1-1-08 kaasatud arvamuse andmiseks, paludes kinnitada, kas viimane jääb

nimetatud haldusasjas antud arvamuse juurde küsimuses, mis puudutab Kokkuleppe kohaldatavust

endise NSV Liidu julgeolekuorganite töötajate pensionseerimisel.

28. mai 2008. a vastuses märgib Välisministeerium, et jääb haldusasjas nr 3-3-1-1-08 esitatud

seisukohtade juurde ega soovi täiendavalt midagi lisada.

I

12. Ringkonnakohus tugines Riigikohtu halduskolleegiumi 4. aprilli 2003. a otsusele haldusasjas

nr 3-3-1-14-03 ja selles viidatud varasematele lahenditele ning leidis, et endise NSV Liidu

julgeolekuorganite töötajad pole käsitatavad Kokkuleppe subjektidena. Sotsiaalkindlustusameti

Tallinna Pensioniamet selle seisukohaga ei nõustu ja väidab kassatsioonkaebuses, et Riigikohtu

otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-03 antud tõlgendus pole asjakohane käesolevas haldusasjas, kuna

nimetatud otsusega lahendati elamisloa taotlusest tõusetunud vaidlust.

13. Kolleegium on varasemas praktikas (halduskolleegiumi 11. novembri 2002. a otsused

haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 ning 4. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-03)

endise NSV Liidu julgeolekuorganite töötajate elamislubade taotlustega seonduvates vaidlustes

tõepoolest asunud seisukohale, et teenistus endise NSV Liidu julgeolekuorganites pole käsitatav

teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ning julgeolekuorganid pole seega

samastatavad relvajõududega.

Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde välismaalaste seaduse kohaldamisel ja märgib, et ka

Välisministeerium on arvamusel, et elamislubade andmisel ei ole endise NSV Liidu

julgeolekuorganite töötajad käsitatavad Kokkuleppe subjektidena.

14. Kolleegium on seisukohal, et endise NSV Liidu julgeolekuorganite töötajaid saab ja tuleb

pensioneerimisel käsitada Kokkuleppe-järgsete sõjaväepensionäridena alljärgnevatel põhjendustel.

15. Kassaator, märgib, et kuni 2001. aastani ei olnud võimalik maksta Vene Föderatsiooni kehtiva

õiguse alusel pensione teistes riikides elavatele isikutele teisiti, kui ainult Kokkuleppe alusel.

Kassaatori arvamusega ühtib ka Välisministeeriumi seisukoht, kes märkis oma arvamuses: "Kuivõrd

NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee töötajate ja pensionäride sotsiaalset staatust reguleerivat

lepingut ei sõlmitud, siis oli neile pensionide maksmine kokkuleppe alusel ainus võimalus, kuidas

Venemaa sai kõnealustele isikutele Eestisse pensioni maksta. Kokkulepe kui välisleping oli alus

kokkuleppe artikli 2 punkti 3 kohasesse nimekirja kantud isikutele Venemaa pensioni maksmiseks.

Lisaks on kokkulepe aluseks, mille kohaselt nimetatud isikutele osutatakse tervishoiuteenuseid".

Samuti märgiti arvamuses: "Venemaa Föderatsioon kandis NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee

endised töötajad kokkuleppe artikli 2 punktis 3 sätestatud nimekirja ning jätkas neile pensionide

maksmist. Seega on Vene Föderatsioon pidanud NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee endisi

töötajaid kokkuleppe subjektiks. Eesti pool on aktsepteerinud sellist pensionide maksmise korraldust.

Poolte selline käitumine viitab selgelt soovile reguleerida NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee

endiste töötajate sotsiaalsete tagatiste küsimust just kokkuleppega".

Seega on Kokkuleppe pooled NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee endisi töötajaid

pensioniõiguslikes küsimustes käsitlenud Kokkuleppe subjektidena

16. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et Kokkuleppe kohaldatavuse hindamisel RJK

töötajate suhtes tuleb oluliseks pidada Kokkuleppe poolte aktsepteeritud senist praktikat neile

isikutele pensionide määramisel ja maksmisel. Kolleegium rõhutas ka 28. aprilli 2008. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-1-08 poolte tahte ja väljakujunenud kohaldamispraktika olulisust rahvusvahelise

lepingu sisu mõistmisel ja tõlgendamisel.

Kolleegium nõustub kassaatoriga ka selles, et poolte tahe pole olnud luua olukorda, kus RJK töötajad

oleksid pensionide määramisel ja maksmisel soodsamas olukorras võrreldes relvajõudude

sõjaväepensionäridega. Nende isikute kategooriate erinev kohtlemine ei saa olla ka kohtupraktika

eesmärk. Tahe eristada RJK töötajaid sõjaväepensionäridest pensioniõiguslikes küsimustes selliselt,

et eristamine seaks nad Kokkuleppe art 5 mittekohaldumisel soodsamasse olukorda ning neil oleks

võimalik saada üheaegselt mõlema riigi määratud pensioni, ei tulene aga ei siseriiklikust õigusest ega

rahvusvahelise lepingu poolte lähenemisest.

II

17. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas pensioni maksmise peatamine J. Poolusele Kokkuleppe

art 5 alusel oli õiguspärane.

Asjas on tuvastatud, et J. Poolus sai Vene Föderatsiooni sõjaväepensioni alates 1992. aastast ning

pole vaidlust ka talle Eestis omandatud staaži alusel vanaduspensioni määramise õiguspärasuse üle.

18. Riigikohtu halduskolleegium leidis 28. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-1-08, et

Kokkulepe on välisleping RPKS § 4 lg 3 tähenduses, ning kui välisleping sisaldab Eesti seadusest

erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka

kohaldada.

19. Kolleegium märkis viidatud otsuses, et Kokkuleppe art 5 grammatiline tõlgendamine võimaldab

järeldada, et puudub võimalus nii Nõukogude Liidu relvajõududes teenimisel omandatud kui ka

pärast erruminekut Eestis töötatud aja eest omandatud staaži alusel määratud pensione üheaegselt

välja maksta ning sellest sättest tulenes Pensionikomisjoni jaoks alus Eesti pensioniõiguse järgi

määratud pensioni maksmise peatamiseks, kui Vene Föderatsiooni määratud pensioni maksmine

jätkub.

Haldusasja nr 3-3-1-1-08 lahendamisel osundas kolleegium ka selles asjas arvamuse andmiseks

kaasatud Välisministeeriumi arvamusele ja sellele lisatud dokumentidele ning istungil antud

seletustele, mille kohaselt nii Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel kui ka senisel kohaldamisel on

Kokkuleppe pooled olnud ühesugusel seisukohal kõnealuste pensionide samaaegse väljamaksmise

võimatuse osas.

Lähtudes nii Kokkuleppe art 5 grammatilisest tõlgendusest, kuid eelkõige Kokkuleppe poolte tahtest

ja sarnasest arusaamast Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel, asub kolleegium

seisukohale, et praeguse sõnastuse ning Kokkulepe poolte tahte juures tuleneb vaidlusalusest sättest

võimalus saada korraga vaid ühe riigi poolt määratud pensioni. Pensionikomisjoni otsus pensioni

maksmise peatamiseks on põhjendatud ja õiguspärane.

20. Eeltoodud põhjustel tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada. Kolleegium teeb

asjas uue otsuse, millega jäetakse J. Pooluse kaebus rahuldamata. Kassaatorile tuleb tagastada

kautsjon.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld, Harri Salmann