3-1-1-37-07 · Riigikohus

Jüri Ilvesti ja Hannes Kirise eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele

kriminaalasjas nr 3-1-1-37-07

1. Nõustume Riigikohtu üldkogu otsuse p-des 16 ja 17 märgituga, et mootorsõidukit tuleb lugeda

karistusseadustiku (KarS) §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahendiks ja et KarS § 83 lg 1

võimaldab selle konfiskeerimist isikult, kes on toime pannud Kars §-s 424 (Mootorsõiduki juhtimine

joobeseisundis) kirjeldatud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo. Seda ka ilma täiendava

legitimeerimiseta karistusseadustiku eriosas.

2. Üldkogu seisukohtadega sellise regulatsiooni põhiseaduspärasuses me aga ei nõustu ja põhjendame

mittenõustumist lühidalt järgnevaga.

2.1 Tahtliku süüteo toimepanemise vahendi (silmas on peetud esemeid, mille omamiseks ei ole seadus ette

näinud kitsendusi ja mis on turul saadaolevad) konfiskeerimine tähendab selle vahendi äravõtmist ehk tasuta

võõrandamist. Põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 esimene ja teine lause sätestavad, et igaühe omand on puutumatu

ja võrdselt kaitstud ning omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel

ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Mootorsõiduki konfiskeerimine on küll ette nähtud

seadusega ja kindlasti toimub see ka üldistes huvides (vaidlust ei ole selles, et mootorsõiduki joobeseisundis

juhtimise vähendamiseks kasutatav meede teenib üldisi huve, sest ohustab ju mootorsõiduki joobeseisundis

juhtimine liiklejate elu, tervist ja vara), kuid konfiskeerimise regulatsioon välistab äravõetava sõiduki eest

õiglase ja kohese hüvitise maksmise.

2.2 Tõsi, sekkumist omandi puutumatusse õigustab ka PS § 32 lg 2, mis sätestab, et "Igaühel on õigus enda

omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste

huvide vastaselt." Kuigi osundatu lubab sekkumist omandi puutumatusse nii tasuta kui ka tasu eest, ei

võimalda see siiski asja ega varalise õiguse täielikku äravõtmist.

2.3 Seega oleme seisukohal, et PS § 32 lg-d 1 ja 2 ei võimalda mootorsõidukit kui tahtliku kuriteo

toimepanemise vahendit ära võtta. Põhiseaduse § 32 lg 1 kohaselt oleks sõiduki äravõtmine võimalik vaid

juhul, kui sellele järgneks õiglane ja kohene hüvitis. Sama paragrahvi teise lõike alusel ei tule aga kõne alla

mootorsõiduki äravõtmine vaid üksnes omandiõiguse kitsendamine (näiteks on võimalik luua regulatsioon,

mille kohaselt võetakse mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud isikult mootorsõiduk ajutiselt - ja miks mitte

omaniku kulul - hoiule või paigaldatakse neile seadmeid, mis välistavad joobeseisundis isiku poolt sõiduki

juhtimise).

2.4 Nõustume üldkogu otsuses märgituga selles, et tahtliku süüteo toimepannud isikult süüteo toimepanemise

vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 alusel on materiaalses mõttes karistus, ning kui "konfiskeeritakse

suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et

karistuslik mõju on domineeriv." (vt otsuse p 21.1). Samas leiame, et KarS § 83 lg 1 alusel toimuva

konfiskeerimise eelkõige karistusliku sisu avamine ei muuda iseenesest taolise mõjutusvahendi kohaldamist

põhiseaduspäraseks. Karistusõiguse määratletuse nõudest tulenevalt peab oma sisult karistuslik meede olema

ka vormiliselt karistuseks tunnistatud. Kuni seda tehtud ei ole, ei tõusetu küsimust sellest, kas KarS § 83 lg 1

alusel toimetatava konfiskeerimise põhiseaduspärasus tuleneb näiteks

PS §-dest 32 ja 113 nende koostoimes. Sellisest konfiskeerimisest kui materiaalses mõttes

(rahalisest/varalisest) karistusest ehk "trahvist" PS § 113 mõttes saab rääkida alles pärast seda, kui

seadusandja on sellise meetme ise "trahviks" tunnistanud. Praegu seda tehtud ei ole.

2.5 Ei saa nõustuda ka üldkogu poolt väljendatuga, et "arvestades konfiskeerimise märkimisväärset

preventiivset toimet, võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole

vastavaks." (vt otsuse p 23 teine lõige). Kui KarS § 83 lg-s 1 märgitud konfiskeerimine on oma olemuselt

karistus, siis tuleb sellise konfiskeerimise kohaldamisel lähtuda KarS §-st 56, mille kohaselt on karistamise

aluseks isiku süü. Ning sellise konfiskeerimise kohaldamisel kui karistuse mõistmisel tuleb arvestada

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve. Kõiki neid asjaolusid saab aga tuvastada ja arvestada vaid

igas konkreetses asjas eraldivõetult, mitte aga üldistavalt.

Jüri Ilvest, Hannes Kiris