3-1-1-37-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-37-07

Otsuse kuupäev

12. juuni 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn

Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik,

Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kriminaalasi T. T. süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 22. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-14475

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

26. veebruar 2008

Istungil osalenud isikud

Riigi peaprokurör Norman Aas, T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa

ning justiitsministri esindaja kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja

menetluse talituse juhataja H. S.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 22. märtsi 2007. a otsus T. T. süüdistusasjas KarS § 424 järgi muutmata.

2. Jätta kassatsioon rahuldamata.

3. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Uno Feldschmidt kasuks välja 7750 (seitse tuhat seitsesada

viiskümmend) krooni 83 senti, sealhulgas käibemaks 1182 krooni 33 senti, T. T.-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamise eest.

4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulude katteks T. T.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 7750 (seitse tuhat

seitsesada viiskümmend) krooni 83 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. T. tunnistati Viru Maakohtu 6. veebruari 2007. a otsusega KarS § 424 järgi süüdi selles, et olles isik, kellel on kehtiv

karistus mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, juhtis 8. oktoobril 2006. a jälle sõiduautot alkoholijoobes. T. T.t oli

21. septembril 2006. a karistatud KarS § 424 järgi vangistusega 5 kuuks, millest ta tingimisi vabastati KarS § 74 lg-te 1 ja 3

alusel katseajaga 18 kuuks ühes KarS § 50 lg 1 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kaheksaks kuuks. Kuna

T. T. pani uue teo toime katseajal, mõistis maakohus talle KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuseks vangistuse üheksaks kuuks, mille

asendas KarS § 69 lg 1 alusel 540 tunni üldkasuliku tööga. T. T.-lt võeti KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena ära

mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks ning KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti temalt süüteo toimepanemise vahendiks

olnud sõiduauto.

2. T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse

tühistamist lisakaristuse tähtaja ja konfiskeerimise kohaldamise osas. Kaitsja leidis, et maakohus ei põhjendanud, miks tuleb T.

T.-lt juhtimisõigus ära võtta sedavõrd pikaks ajaks. Arvestades T. T. süüd ja tema isikut, piisab juhtimisõiguse äravõtmisest

kuueks kuuks. Apellandi arvates puudus kohtul ka õiguslik alus T. T.-le kuuluva sõiduauto konfiskeerimiseks, sest KarS §-s

424 sätestatud kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine ei ole tema hinnangul õiguskorra huvides ja tekitab ebaõiglust.

Iga karistusõigusliku meetme kohaldamine peab olema proportsionaalne, s.t meede peab olema taotletava eesmärgi suhtes

sobiv, vajalik ja mõõdupärane.

3. Viru Ringkonnakohus jättis 22. märtsi 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

3.1 Apellandi taotluse kohta lühendada T. T.-le mõistetud lisakaristuse tähtaega märkis ringkonnakohus, et KarS § 50 lg 1 p 1

kohaselt võib kuriteo toimepanemise korral lisakaristusena võtta ära juhtimisõiguse kuni kolmeks aastaks. T. T. juhtimisõigus

võeti ära üheks aastaks, seega ei kohaldatud lisakaristust isegi mitte keskmises lubatud määras. Seejuures juhtis kohus

tähelepanu asjaolule, et T. T. oli kaheksaks kuuks juhtimisõigusest ilma jäetud juba eelmise kohtuotsusega ning ta pani uue

kuriteo toime pärast kahe nädala möödumist eelmisest kohtuistungist, seega ajal, mil ta oli karistusest tingimisi vabastatud.

3.2 Ringkonnakohus leidis, et T. T.-le kuuluv sõiduauto konfiskeeriti kui kuriteo toimepanemise vahend. Maakohus on

konfiskeerimist motiveerinud asjaoluga, et vähem kui aasta jooksul juhtis T. T. sõiduautot alkoholijoobes kolmel korral.

Juhtimisõigusest ilmajätmine ei takistanud teda autot alkoholijoobes ja juhiloata juhtimast.

3.3 Konfiskeerimise kui õiguskorras ebaõiglust tekitava sätte kohta märkis ringkonnakohus, et tema pädevusse ei kuulu ühe

või teise seadusesätte ühetaolise kohaldamise õiguslikud või õigluslikud küsimused, vaid kohus vaatab läbi üksnes konkreetset

kriminaalasja konkreetse isiku süü ja temale kohaldatava karistuse suhtes. Kaitsja väite kohta, et konfiskeerida ei saa liisitud ja

ühisomandis olevaid autosid ning et autode hinnad võivad olla erineva suurusega, ringkonnakohus seisukohta ei võtnud, küll

aga märkis, et see asjaolu ei saa olla aluseks T. T. sõiduvahendi konfiskeerimise tühistamiseks.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas T. T. kaitsja A. Aasmaa kassatsiooni, milles ta taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste

tühistamist konfiskeerimise kohaldamise osas. Kaitsja hinnangul on kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja

kohaldanud vääralt materiaalõigust järgmistel põhjustel.

4.1 T. T.-lt sõiduauto konfiskeerimiseks puudub õiguslik alus. Seadusandja on pidanud konfiskeerimist põhiõigusi sedavõrd

oluliselt riivavaks meetmeks, et on sätestanud karistusseadustiku eriosa teatud paragrahvides ettenähtud kuritegude puhul

konfiskeerimise võimaluse. Karistusseadustiku §-s 424 seda võimalust aga ette nähtud ei ole. Seetõttu ei või autot KarS § 83 lg

1 järgi konfiskeerida. Sõiduki konfiskeerimine pole lubatav ka põhjusel, et see ei ole meetmena proportsionaalne. Selline

meede ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas. Konfiskeerimine ei ole sobilik, sest isikul on võimalus soetada enesele kohe uus

sõiduauto või kasutada teisele isikule kuuluvat sõiduvahendit. Konfiskeerimine ei ole vajalik, sest sama eesmärki on võimalik

saavutada vähem koormava abinõu - juhtimisõiguse äravõtmisega, mis liikluskuritegude puhul on senise kohtupraktika

kohaselt vältimatu. Vaatamata prokuratuuri hinnangule, et KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemise eest ettenähtud

karistused ei ole ühiskonnale vajalikku mõju avaldanud, ei saa konfiskeerimise eesmärgiks olla sisuline topeltkaristamine ja

seetõttu ei ole konfiskeerimine praegusel juhul ka mõõdukas. Konfiskeerimine toob kaasa ebavõrdse kohtlemise, sest

konfiskeerida saab üksnes teo toimepanija omandis oleva auto, mitte aga ühisomandis oleva või liisitud auto.

4.2 Kassaator leiab, et kohtud peavad tõlgendama seadust kooskõlas põhiseadusega. Ringkonnakohus oleks pidanud tühistama

T. T.-lt sõiduki konfiskeerimise põhjendusel, et selline meede on ühiskonnas ebaõiglust tekitav ning seega vastuolus

põhiseadusega. Samuti oleks ringkonnakohus pidanud kaaluma vajadust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

algatamiseks, mitte aga piirduma formaalsete põhjendustega.

5. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotles maa- ja ringkonnakohtu otsuste muutmata ning kassatsiooni rahuldamata

jätmist. Kassatsioonivastuses asuti seisukohale, et kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine tugineb KarS § 83 lg-le 1

ning ei vaja täiendavat legitimatsiooni karistusseadustiku eriosas. Prokurör ei nõustunud kassaatori väidetega, et

konfiskeerimine ei ole praegusel juhul proportsionaalne. T. T. juhtis korduvalt mootorsõidukit alkoholijoobes. Teda oli varem

sellise teo eest karistatud ja juhtimisõigus oli temalt ära võetud. Ükski kohaldatud mõjutamisvahenditest ei andnud aga

soovitud tulemust.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas kassatsiooni läbi 21. septembril 2007. a kolmeliikmelises koosseisus. Kuna

kassatsiooni läbivaatamisel tekkisid kohtukoosseisu liikmetel seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused, siis anti

kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

7. Kriminaalkolleegiumi täiskogu 14. jaanuari 2008. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 356 p-le 3 tuginedes

lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Kriminaalkolleegiumi täiskogul tekkis kahtlus, kas KarS § 83 lg 1 on osas, milles see

võimaldab konfiskeerida piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteovahendi, kooskõlas PS §-ga 32 koostoimes

PS § 11 teise lausega.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sõiduauto KarS §-s 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise vahend, mille konfiskeerimise

õiguslik alus on sätestatud KarS § 83 lg-s 1. Tegemist on mõjutamisvahendi kohaldamisega, mis toob enesega vältimatult

kaasa PS §-s 32 tagatud omandiõiguse riive. Kolleegiumi arvates võib kriminaalasja asjaolusid kaaludes tekkida kahtlus, kas

süüteo toimepanemise vahendina piiramatu tsiviilkäibega asja konfiskeerimine toob kaasa omandipõhiõiguse ja õigusloome

võrdsuse põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) ebaproportsionaalse riive. Seega eeldab kriminaalasja lahendamine vastamist

küsimusele, kas piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva eseme tasuta võõrandamine täidab konfiskeerimise

eesmärki, kas selle eesmärgi saavutamiseks puuduvad sama tõhusad, ent leebemad meetmed ning kas avalikes huvides

rakendatud meetme kasulikkus kaalub üles isiku põhiõiguse piirangu. Samuti on vaja selgitada, kas olemasolev regulatsioon ei

too kaasa sarnases olukorras olevate isikute mõistliku põhjuseta erinevat kohtlemist. Kuna piiramatu tsiviilkäibega ja turul

vabalt saadaoleva süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise toime on saavutatav teise abinõu - rahalise karistusega, mille

kohaldamisel on võimalik täpsemalt arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega, mis on põhiõiguslikult vähem koormav meede,

tekib küsimus eelnimetatud tunnustele vastava süüteovahendi konfiskeerimise vajalikkusest PS § 11 teise lause mõttes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi A. Aasmaa arvamuses leitakse, et mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud isikult sõiduki

konfiskeerimine ei ole sobiv meede, sest isikul on kohe võimalik soetada endale uus sõiduk või kasutada teisele isikule

kuuluvat sõiduvahendit. Meede ei ole kaitsja hinnangul ka vajalik, sest sama eesmärki aitab saavutada vähem koormav abinõu

- juhtimisõiguse äravõtmine. Kassaator on seisukohal, et konfiskeerimisega kaasnev oletatav liiklusturvalisuse suurenemine ei

kaalu üles tagajärgi, mida sellise meetme kohaldamine võib isikule kaasa tuua. Sellest tulenevalt ei ole konfiskeerimise

kohaldamine kaitsja hinnangul praegusel juhul proportsionaalne. Kaitsja arvates rikub konfiskeerimine ka isikute võrdse

kohtlemise põhimõtet, sest konfiskeerida on võimalik üksnes isiku omandisse kuuluvat mootorsõidukit, mitte aga nt liisitud või

ühisomandis olevat sõidukit.

9. Prokuröri arvamuses märgitakse, et mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud isikult sõiduki kui teo toimepanemise vahendi

konfiskeerimine on proportsionaalne põhiõiguse piirang ja sellega ei rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuriteo

toimepanemise vahendi konfiskeerimine on sobiv meede, sest see täidab preventiivset eesmärki. Konfiskeerimine osutub

vajalikuks, kui isik on oma süstemaatilise õigusvastase käitumisega näidanud, et tema kasutuses olev mootorsõiduk on tema

enda käitumise iseärasuste tõttu kaasliiklejatele jätkuvalt väga ohtlik, ning muud meetmed pole isikule mõju avaldanud.

Mootorsõiduki ajutine hoiulevõtmine ei ole konfiskeerimisega efektiivsuselt võrreldav. Kuna süüteovahendi konfiskeerimise

mõõdukus sõltub juhtumi asjaoludest, on seadusandja sätestanud selle üksnes võimalusena, mitte aga süüteo obligatoorse

järelmina. Konfiskeerimise mõõdukust pole võimalik abstraktse normikontrolli raames hinnata. Prokuröri arvates on erisused

sõidukite omandisuhetes piisavad, legitimeerimaks erinevat konfiskeerimise regulatsiooni ja välistamaks PS §-st 12 tuleneva

isikute võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist olukorras, kus isiku poolt omandiõigusest erineval õiguslikul alusel kasutatava

mootorsõidukiga süüteo toimepanemisel pole selle konfiskeerimine võimalik.

10. Justiitsministri arvamuse kohaselt on KarS § 83 lg 1 kooskõlas põhiseadusega ning konfiskeerimise kohaldamine piiramatu

tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteovahendi suhtes on mõistlik, vajalik ja proportsionaalne. Ministri hinnangul ei

saa kuriteovahendi kõrvaldamine olla KarS § 83 lg-s 1 sätestatud konfiskeerimise ainus ja lõplik eesmärk. Kuna ühiskondlikku

julgeolekut ei ohusta asjad iseenesest, vaid teatud asjad teatud inimeste kasutuses, peab kuriteovahendi äravõtmine kedagi ka

üld- või eripreventiivselt mõjutama. Mootorsõidukit korduvalt joobeseisundis juhtinud isikult on sõiduki konfiskeerimine

põhjendatud, sest selline isik on oma käitumisega selgelt tõendanud, et tema valduses olev mootorsõiduk kujutab tema

õigusvastase käitumise tõttu jätkuvalt suurt ohtu kaasliiklejatele. Nii Euroopas kui ka mujal maailmas on kuriteo

toimepanemise vahendi konfiskeerimine üks elementaarsemaid tööriistu eesmärgipärases kuritegevusevastases võitluses. Teo

vahendi konfiskeerimise puhul on mõjurid oluliselt tugevamad, kui need oleksid siis, kui konfiskeeritaks samas vääringus raha.

Laiemas plaanis toimib konfiskeerimine aga ka üldpreventiivselt, sest süüteo toimepanemise vahendist ilmajäämise risk

ohustab iga potentsiaalset rikkujat. Minister möönab, et sõiduki konfiskeerimine riivab PS §-s 32 sätestatud omandi kasutamise

vabadust. Arvamuses leitakse aga, et konfiskeerimise puhul on lähtutud PS § 32 lg 2 kolmandast lausest tulenevast keelust

kasutada omandit üldiste huvide vastaselt ja vajadusest kaitsta teiste liikluses osalejate elu, tervist ning vara. Sellisel juhul on

konfiskeerimise kohaldamine ning omandiõiguse piirang vajalik, sobiv ning proportsionaalne, sest lähtutakse liiklusohutusest

kui omandi vaba kasutamise õigusest olulisemast õigushüvest. Liikluskuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine ei tingi

ebamõistlikul määral võrdsete isikute ebavõrdset kohtlemist. Vahendi konfiskeerimist tuleb vaadelda kui üht osist kõigi

mõjutusvahendite koguvalimis, mille kasutamist karistusseadustik liikluskuritegude puhul võimaldab. Karistusõigusliku

tagajärje võrreldavus ja võrdsus on tervikpildis saavutatav, kui kasutada igal üksikjuhul vastavalt vajadusele nii karistuslikke

kui ka mittekaristuslikke mõjutusvahendeid.

11. Riigikogu õiguskomisjoni arvates ei too KarS § 83 lg-s 1 kohtule antud õigus tahtliku süüteo toimepanemise vahendi

konfiskeerimiseks kaasa omandipõhiõiguse ebaproportsionaalset riivet ning on põhiseadusega kooskõlas. Komisjoni hinnangul

ei tohiks konfiskeerimine hakata asendama põhi- ega lisakaristust. Konfiskeerimise tõkestusliku toime kohta on asja arutaval

kohtul võimalik võtta seisukoht ning vajadusel mõista isikule mõjus karistus.

12. Riigikogu põhiseaduskomisjon märgib, et KarS § 83 lg-s 1 sätestatud kohtu õigus konfiskeerida tahtliku süüteo

toimepanemise vahend on ka piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteo toimepanemise vahendi korral

proportsionaalne omandipõhiõiguse riive. Komisjoni arvates on see meede nii sobiv, vajalik kui ka mõõdukas. Praegusel juhul

ei saa tekkida küsimust PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse rikkumisest, sest puudub ebavõrdselt koheldav referentsgrupp,

kellega võrdluses tuleks analüüsida ühe grupi teisele eelistamise põhjendatust.

13. Õiguskantsler leiab, et KarS § 83 lg 1 ei ole vastuolus PS §-ga 32 koostoimes § 11 teise lausega. Oma seisukohta põhistab

õiguskantsler järgmiselt. Konfiskeerimise kui omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine on PS § 32 lg 1 esimeses lauses

sätestatud põhiõiguse piiramine. Sama paragrahvi ja lõike teine lause lubab omandi puutumatuse õigust piirata üldistes

huvides, õiglase ja kohese hüvitise eest. Karistusseadustik ei näe ette kompensatsiooni maksmist KarS § 83 lg 1 alusel süüteo

toimepanemise vahendi konfiskeerimise eest. Põhiseaduse § 32 lg 1 teises lauses sisalduvat õiglast ja kohest hüvitist tuleb

tõlgendada abstraktselt. Konfiskeerimise puhul sõltub õiglane hüvitis sellest, kas konfiskeerimine on proportsionaalne.

Proportsionaalse konfiskeerimise korral on tegemist õiglase hüvitisega, ebaproportsionaalse hüvitise korral ebaõiglase

hüvitisega.

Kuigi konfiskeerimine ei ole formaalselt karistus, on süüteo toimepanijalt süüteovahendi konfiskeerimise näol tegemist

süüdlasele teatud mõttes etteheitega oma vara väära kasutamise eest ning samas ka tema edasise käitumise suunamise

vahendiga. Lisaks on tegu ohuolukorra kõrvaldamisega. See peaks välistama, et olemuslikult ohtlikku eset (nt tulirelva) või

eset, mis on ohtlik süüteo toimepannud isiku valduses, kasutataks edasistes õigusrikkumistes.

Karistusseadustiku § 83 lg-s 1 sätestatud konfiskeerimise eesmärk on legitiimne, samuti on täidetud PS § 32 lg 1 teisest lausest

nähtuvad täiendavad kriteeriumid omandipõhiõiguse piiramiseks. Konfiskeerimine on meetmena sobiv ja vajalik ning kui see

aitab efektiivselt kaasa isiku edaspidisele õiguskuulekale käitumisele ja ühiskondliku turvalisuse suurenemisele, siis ka

mõõdukas.

14. Üldkogu istungil jäid menetlusosalised oma kirjalikes arvamustes esitatud seisukohtade juurde.

ASJASSEPUUTUVAD ÕIGUSNORMID

Karistusseadustik (RT I 2001, 61, 364; 2008, 3, 21) sätestab:

"[---]

§ 83. Süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine

(1) Kohus võib konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal

toimepanijale.

[---]"

ÜLDKOGU SEISUKOHT

15. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määrusega asjas nr 3-1-1-37-07 anti KrMS § 356 p 3 ja PSJKS § 3

lg 3 teise lause alusel kriminaalasi T. T. süüdistuses KarS § 424 järgi lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

Kriminaalkolleegiumil tekkis kahtlus, kas KarS § 83 lg 1 on osas, milles see võimaldab konfiskeerida süüteo toimepanemise

vahendina piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva asja, kooskõlas PS §-ga 32, § 11 teise lausega ja § 12 lg 1 esimese

lausega.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 3 kohaselt lahendab üldkogu kõiki asjassepuutuvaid küsimusi,

kohaldades vastavat menetlusseadustikku ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust.

Seetõttu vaeb üldkogu esmalt, kas sõiduauto on KarS §-s 424 sätestatud süüteo toimepanemise vahend või vahetu objekt (I).

Seejärel esitab üldkogu seisukohad regulatsiooni põhiseaduspärasuse (II ja III) ning lõpuks T. T.-lt auto konfiskeerimise

õiguspärasuse ja põhjendatuse (IV) küsimuses.

I

16. Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab.

Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu

objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu

suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud

juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele

esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus

nimetatud või mitte. Isik, kes juhib mootorsõidukit joobeseisundis, kasutab seda liikluses osalemiseks ja seega ka süüteo

toimepanemiseks. Seetõttu nõustub üldkogu nii maakohtu, ringkonnakohtu kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumiga selles, et

mootorsõiduk on KarS §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahend.

17. Kassatsioonis leitakse, et KarS §-s 424 sätestatud teo toimepanijalt ei või sõiduautot konfiskeerida, sest karistusseadustiku

eriosas puudub seda lubav säte. Üldkogu märgib, et sellise sätte olemasolu on KarS § 83 lg 2 kohaselt nõutav süüteo

toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimiseks. Seevastu süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1

järgi ei eelda täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas. Seega võimaldab karistusseadustik KarS §-s 424 sätestatud

teo toimepanemisel kasutatud auto konfiskeerimist.

II

18. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt kontrollib Riigikohus

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse käigus vaid asjassepuutuva õigustloova akti vastavust põhiseadusele.

Asjassepuutuv on seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a

otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 10). Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks juhul, kui seadus on

põhiseadusega vastuolus, otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri

2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 - RT III 2002, 28, 308, p 15).

19. Karistusseadustiku § 83 lg 1 annab kohtule õiguse konfiskeerida otsuse tegemise ajal toimepanijale kuuluva tahtliku süüteo

toimepanemise vahend, tegemata vahet piiratud või piiramatus tsiviilkäibes olevatel asjadel. Seega ei välista KarS § 83 lg 1 T.

T.-lt sõiduauto konfiskeerimist. Seevastu juhul, kui KarS § 83 lg 1 oleks põhiseadusega vastuolus osas, milles see lubab

konfiskeerida turul vabalt saadaolevaid esemeid, ei tohiks T. T.-lt autot konfiskeerida. Üldkogu leiab, et KarS § 83 lg 1 on

praeguses asjas otsustava tähtsusega ning asjassepuutuv norm.

III

20. Omandipõhiõigus tuleneb PS §-st 32, mille esimese lõike esimese lause kohaselt on omand puutumatu ja võrdselt kaitstud.

Sõiduauto kui piiramatu tsiviilkäibega asi asub PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse esemelises kaitsealas. Järelikult tuleb

üldkogul hinnata, kas sõiduauto kui tahtliku süüteo toimepanemise vahendi omanikult konfiskeerimine on omandi

puutumatusse sekkumisena põhiseadusega kooskõlas või mitte.

21. Põhiseaduse § 32 lg 2 kolmas lause keelab kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. Joobeseisundi puhul halveneb isiku

võime hoida mootorsõidukit oma kontrolli all, mistõttu suureneb liiklusõnnetuse oht. Seega ohustab mootorsõiduki

joobeseisundis juhtimine liiklejate elu, tervist ja vara. Sellisele omandi üldiste huvide vastasele kasutamisele on riik kohustatud

reageerima ning võtma tarvitusele meetmed loetletud väärtuste kaitseks. Süüteo toimepanijalt vahendi äravõtmine takistab tal

uute samalaadsete tegude toimepanemist, seda eelkõige asjade puhul, mis on spetsiaalselt süüteo toimepanemiseks loodud või

kohandatud. Öeldu kehtib aga ka juhul, kui teo toimepanemise vahendiks on vabas tsiviilkäibes olev asi.

21.1 Ilma vastava loata omandatud vahendi, aine või eseme võib konfiskeerida siis, kui isik on toime pannud vähemalt

õigusvastase teo (KarS § 83 lg-d 4 ja 5). Kuid süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes

juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Seega kehtivad süüteo toimepanijalt vahendi

konfiskeerimisel samad eeldused nagu karistamise puhul (vt KarS § 2 lg 2). Sellest tulenevalt leiab üldkogu, et süüteo

toimepanemise vahendi süüteo toimepanijalt konfiskeerimine tugineb ühtlasi isiku süül ja isikult õigusrikkumise

toimepanemisel kasutatud eseme äravõtmisega väljendatakse ka hukkamõistu toimepandud teo eest. Kui konfiskeeritakse

suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on

domineeriv.

21.2 Üldkogu kordab oma varem väljendatud seisukohta, et küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes

käsitatav karistusena või mitte, ei saa lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatust lähtudes. Kontrollimist vajab, kas

mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt

ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole

formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega on süüteo

toimepanemise vahendi konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus (vt ka Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus

asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 17-18).

21.3 Süüteo toimepanijalt süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise kui formaalselt mõjutusvahendi, kuid materiaalses

mõttes karistuse paiknemine karistusseadustiku 7. peatükis "Muud mõjutusvahendid" on põhjendatav sellega, et

konfiskeerimine ei oma alati karistuslikku mõju. Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise puhul on tegemist

konfiskeerimise ühe alaliigiga. Konfiskeerimine üldmõistena tähistab isiku vara tahtevastast tasuta äravõtmist, mille tulemusel

läheb äravõetav vara KarS § 85 lg 1 kohaselt üle riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel

tagasi. Samas näeb karistusseadustik ette erinevate objektide - lisaks süüteo toimepanemise vahendile ka süüteo

toimepanemise vahetu objekti ning süüteo ettevalmistamiseks kasutatud aine või eseme ja süüteoga saadud vara -

konfiskeerimise võimaluse. Erinevate objektide puhul lahknevad ka konfiskeerimise eesmärgid.

22. Üldkogu hinnangul ei ole PS § 32 eesmärgiks välistada omandipõhiõigust riivavaid karistusi, kuna põhiseadus samaaegselt

annab seadusandjale volituse taoliste karistuste kehtestamiseks. Nagu eelnevalt viidatud, näeb PS § 32 lg 2 kolmas lause ette,

et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. On selge, et riigil peab olema võimalik selle nõude rikkumisele reageerida,

sealhulgas ka üldiste huvide vastaselt kasutatud omandit tasuta ära võtta. Riigi õigus otsustada, millised teod tunnistada

kuritegudeks, ning näha nende tegude eest ette karistused, tuleneb eeskätt PS § 23 esimesest ja teisest lõikest. Põhiseaduse §-

st 113 tuleneb omakorda, et üheks karistusliigiks võivad olla trahvid, s.o karistused, mis seisnevad omandiõiguse riives. Kuigi

termin "trahv" tähistab eelkõige rahalisi sanktsioone, eristab mootorsõiduki konfiskeerimist trahvidest see, et konfiskeerimise

puhul on objekt määratletud esemeliselt ära võetava asja kaudu.

23. Kriminaalkolleegium on 14. jaanuari 2008. a määruses tõstatanud küsimuse, kas piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt

saadaoleva süüteovahendi konfiskeerimisega taotletavat eesmärki - käsitletaval juhul liiklusohutuse tagamist - on võimalik

saavutada ka muude omandiõigust vähem riivavate abinõudega (nt süüteo toimepanemise vahendi ajutine hoiulevõtmine) ja

kas see kaalub üles tagajärjed, mis sõiduauto tasuta äravõtmine võib isikule kaasa tuua.

Üldkogu märgib Riigikohtu varasemale praktikale viidates, et süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on

seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille

väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat

(vt ka Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 - RT III 2005, 24, 248, p 57). Mootorsõiduki juhtimine

joobeseisundis kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Arvestades konfiskeerimise märkimisväärset

preventiivset toimet (vt otsuse p 21), võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole

vastavaks.

Kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on üldkogu arvates materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle

kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks

karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui

süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust

arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse

äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma.

24. Kassatsioonis tõstatati küsimus ka võrdsusõigusest ehk sellest, kas isikud, kes panevad kuriteo toime neile kuuluva

sõiduautoga, ja isikud, kes kasutavad teistele omanikele või kaasomanikele kuuluvaid sõiduautosid, on konfiskeerimisel

võrdselt koheldud. Üldkogu leiab, et teo toimepanemise vahendi konfiskeerimisel ei ole autoomanikud ja mitteomanikud, kuid

autot kasutavad isikud omavahel võrreldavad, sest määratledes süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise materiaalses

mõttes karistuseks, peab kohus konfiskeerimise põhjendatuse üle otsustades iga kord arvesse võtma konkreetse juhtumi

asjaolusid.

IV

25. T. T. mõisteti Viru Maakohtu 6. veebruari 2007. a otsusega KarS § 424 järgi süüdi selle eest, et ta, olles KarS § 424 järgi

karistatud, juhtis uuesti autot joobeseisundis. Kohtud põhjendasid temalt sõiduauto konfiskeerimist asjaoluga, et ta pani uue

analoogilise kuriteo toime vaevalt kahe nädala möödumisel eelnevast kohtuistungist - ajal, mil ta oli karistusest tingimisi

vabastatud. Mõistetud põhi- ega lisakaristus ei takistanud teda taas mootorsõidukit joobeseisundis juhtima asumast.

26. Riigikohtu üldkogu nõustub nende põhjendustega ja PSJKS § 14 lg-st 3 ja § 15 lg 1 p-st 6 ning KrMS § 361 p-st 1

juhindudes jätab Viru Ringkonnakohtu 22. märtsi 2007. a otsuse muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

27. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotletav summa koosneb tasust järgmiste

kaitsjana tehtud ja justiitsministri kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestuse aluste, maksmise korra ja

tasumäärade ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja korra" (edaspidi kord) kohaselt hüvitamisele kuuluvate

toimingute eest. Kassatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest taotleb kaitsja korra § 8 lg 2 alusel 900 krooni ja kohtuistungil

osalemise eest 29. augustil 2007, 14. novembril 2007 ja 26. veebruaril 2008 korra § 8 lg-te 4 ja 5 alusel 1125 krooni

väljamõistmist. Need summad palub kaitsja korra § 2 lg 2 p 1 alusel korrutada koefitsiendiga 1,7 ja kaitsjatasu

kassatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest välja mõista 1530 krooni ning kohtuistungil osalemise eest 1912 krooni 50

senti. Riigi õigusabi osutamise kohta ja sealt tagasijõudmiseks kulutatud aja eest taotleb kaitsja korra § 18 lg 1 p 3 alusel 1650

krooni väljamõistmist ja advokaadi sõiduauto kasutamise kulude katteks sõiduks riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi korra

§ 21 lg 3 alusel 1476 krooni väljamõistmist. Kaitsja taotleb, et kokku mõistetaks riigi õigusabi osutamise eest välja 6568

krooni 50 senti, millele lisandub 18% käibemaksu. Üldkogu leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 järgi hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Riigi

õigusabi seaduse § 25 lg 4 alusel hüvitab kriminaal- ja väärteomenetluses riigi õigusabi saanud isik riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulud kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kui kassatsioonimenetluses jäetakse vaidlustatud

kohtulahend tühistamata ja kassatsioon rahuldamata, hüvitab KrMS § 186 lg 2 kohaselt menetluskulud kassatsiooni esitaja,

mistõttu tuleb riigi õigusabi osutamise eest tasutud summa välja mõista T. T.-lt.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev

Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve

Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Priit Pikamäe

Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu