3-2-1-57-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-57-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. juuni 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Mait Madiku vastu

169 999 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-34588

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mait Madiku kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood xxxxxxxx)

Kostja Mait Madik (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Nigul Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

2. juuni 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2007. a otsuse (tsiviilasi nr 2-06-34588)

õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2. Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda, menetluskulud ringkonnakohtus ja

Riigikohtus jätta Mait Madiku kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 17. novembril 2006 Harju Maakohtule hagiavalduse Mait

Madiku (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista põhinõudena 85 000 krooni ja intressina

84 999 krooni, kokku 169 999 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Bruno Loit (edaspidi laenuandja) ja kostja 26. oktoobril 2002

laenulepingu, mille järgi laenas laenuandja kostjale 85 000 krooni, mille kostja pidi koos intressiga

tagastama 26. novembril 2002. Kostja ei ole tagastanud laenusummat ega tasunud intressi. Seetõttu

esitas laenuandja 14. veebruaril 2003 Tallinna Linnakohtule hagi kostjalt võlgnevuse

väljamõistmiseks. Samas menetluses esitas kostja vastuhagi rendivõla maksmiseks ja tekitatud kahju

hüvitamiseks. 26. novembril 2004 rahuldas linnakohus selles tsiviilasjas (edaspidi varasem tsiviilasi)

tagaseljaotsusega vastuhagi ja jättis hagiavalduse rahuldamata, kuna laenuandja ega tema esindaja ei

ilmunud kohtusse. Kaja alusel taastas kohus menetluse, kuid kuna laenuandja ega tema esindaja ei

ilmunud taas kohtusse, jättis alates 1. jaanuarist 2006 asja menetlenud Harju Maakohus 9. veebruaril

2006 laenuandja hagi läbi vaatamata ja rahuldas teist korda tagaseljaotsusega vastuhagi. 15. märtsil

2006 loovutas laenuandja oma nõude koos kõigi kõrvalnõuetega hagejale. Hageja pöördus nõude

täitmiseks 24. mail 2006 kostja poole, kuid kostja vaidles nõudele vastu ja viitas aegumisele. Hageja

arvates aegunuks tema nõue alles 15. novembril 2007.

Võlgnetav laenusumma tuleb kostjalt välja mõista. Vastavalt laenulepingule on hagejal õigus saada

kuus intressi 7%. 24. mai 2006. a seisuga on kostja intressivõlgnevus 249 262 krooni 50 senti. Hageja

vähendas siiski intressinõuet ja nõudis sellest üksnes 84 999 krooni tasumist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates on hageja nõue aegunud 27. novembril 2005. Laenuandja hagiavalduse läbivaatamata

jätmise menetlusliku tagajärjena loetakse, et hagi ei ole menetluses olnud. Samuti saab aegumist

kohaldada seetõttu, et laenuandja kuritarvitas tsiviilkohtumenetluses oma õigusi. Lisaks ei ole

laenulepingu järgi raha üle antud, vaid tegemist oli varasema, n-ö dollarilaenu fikseerimisega. Samuti

oli laen vähemalt laenulepingu vormistamise ajaks tagasi makstud.

3. Harju Maakohus rahuldas 5. juuni 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 85 000 krooni põhivõla katteks ja 5950 krooni intressina, kokku 90 950 krooni. Menetluskulud

jättis maakohus poolte kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli laenulepingus märgitud võlgnevus tekkinud varem suulise

lepingu alusel ja see vormistati kirjalikult 26. oktoobril 2002. Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 396 lg-st 2, võisid pooled kokku leppida võlgnetava rahasumma võlgnemise laenuna. Usutav ei ole

kostja väide, et laenuleping sõlmiti üksnes varasema dollarilaenu fikseerimiseks. Laenu

tagasimaksmine ei ole tõendatud. Tunnistaja Rael Taliga kui kostja elukaaslase ütlused ei ole

objektiivsed. Kostja võlgnes laenulepingu alusel hagejale 85 000 krooni. Lepingu p 2.1 järgi on

tegemist tähtajalise laenulepinguga, kus pooled leppisid kokku ka laenu käsutamise tähtaja üks kuu

ehk kuni 26. novembrini 2002. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ja edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahjuhüvitise

arvestamine. Seega ei saa hageja nõuda intressi tasumist pikema aja eest kui lepingus kokkulepitud

üks kuu, s.o 5950 krooni. Viivist ega kahju hüvitamist ei ole hageja nõudnud.

Hageja nõue ei ole aegunud. Aegumistähtaeg algas kohustuse sissenõutavaks muutumisega

26. novembril 2002 (laenulepingu p 2.1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-d l ja 2).

Aegumine katkes, kui laenuandja esitas 10. veebruaril 2003 hagi kohtusse (TsÜS 160 lg 1). Harju

Maakohus jättis selle hagi läbi vaatamata 31. jaanuari 2006. a määrusega, mis sai kõige varem

jõustuda 30 päeva pärast määruse tegemist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 426 lg l ei ole

kohaldatav, sest tegemist on menetlusnormiga, mis reguleerib hagi läbivaatamata jätmise

protsessuaalseid tagajärgi.

Kostja arusaam, et varasemas tsiviilasjas jäi sisuline otsus tegemata üksnes laenuandja süül ja

laenuandja kuritarvitas oma õigusi, ei ole korrektne. Asjas toimus vähemalt üks kohtuistung, kus

kuulati ära tunnistajad ja kostja taotles ise istungi edasilükkamist. Kostja taotles 18. novembri 2004. a

kohtuistungil tagaseljaotsuse tegemist nii hagi kui vastuhagi suhtes. Laenuandja hagi läbivaatamata

jätmist ja oma hagi tagaseljaotsusega rahuldamist taotles kostja ka 31. jaanuari 2006. a kohtuistungil,

kuigi asjas oleks saanud teha sisulise otsuse. Kohus jättis asja sisulise lahendita kostja taotlusel.

Laenuandja püüdis menetlust taastada, esitades tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse ja hagi

läbivaatamata jätmise peale määruskaebuse, kuid need tagastati. Sellest ei saa teha järeldust, et

laenuandja kuritarvitas oma õigusi. Maakohus ei analüüsinud tunnistajate Ivar Enoki ja Valdo Loidi

ütluseid, kuna need ei ole asjakohased tõendid.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse hagi

rahuldamise osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Maakohus rahuldas hagi õigesti ja on oma otsust piisavalt põhjendanud. Ekslik on kostja arusaam

nõude aegumisest. Hagi läbivaatamata jätmine on menetlustoiming ja nõude aegumine ei ole sellega

seotud. Seetõttu ei oma tähendust TsMS § 426 lg 1. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg l kohaselt hagi

esitamisega ja peatumine lõpeb TsÜS § 160 lg 3 kohaselt kohtulahendi jõustumisega. Samuti ei

kuritarvitanud laenuandja oma õigusi, mistõttu ei ole aegumise kohaldamisel tähendust TsÜS §-l 138.

Maakohus on põhjendanud, miks ta ei arvestanud R. Taliga ütlustega. Lennart Toomi kirjalikul

seletusel ei ole tõenduslikku tähtsust ja maakohus ei rikkunud menetlusnorme tunnistaja

ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub kostja tühistada nii ringkonna-

kui ka maakohtu otsuse ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kostja arvates on hageja nõue aegunud. Aegumistähtaeg algas tegelikult 27. novembril 2002 ja

lõppes 27. novembril 2005. Aegumine ei peatunud ajaks, mil kohus vaatas läbi laenuandja hagi kostja

vastu varasemas tsiviilasjas, kuna hagi jäeti läbi vaatamata. Sellist käsitlust toetab ka TsMS § 426 lg

l. Lisaks ei põhjendanud maakohus, miks tuleb kõrvale jätta tunnistajate I. Enoki ja V. Loidi ütlused.

8. Hageja ei vastanud kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige. Küll tuleb TsMS § 691 p 5 ja

§ 692 lg 2 alusel muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi materiaalõiguse tõlgendamise osas.

Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

10. Kostja ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud kohtute seisukohta, et ta võlgnes hagejale

laenulepingu alusel põhivõlana 85 000 krooni ja intressina 5950 krooni. Kostja ainus vastuväide on

see, et hageja nõue on aegunud.

11. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Lähtudes

TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast,

mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt

arvestatav intressinõue TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul

alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest

lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega.

Maakohus leidis, et hageja nõude aegumistähtaeg algas kohustuse sissenõutavaks muutumisega

26. novembril 2002. Selleks päevaks pidi laenulepingu järgi olema tasutud laenusumma ja intress.

Sellega nõustus ka ringkonnakohus. Kolleegium nõustub kostjaga, et kohtud määrasid valesti

aegumise algusaja. Kuna laenulepingu järgi pidi laenusumma olema tasutud hiljemalt 26. novembril

2002, muutus kohustus nii VÕS § 82 lg 7 kui ka TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates

27. novembrist 2002. Lähtudes TsÜS § 147 lg-st 1, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks

muutumisega, seega 27. novembril 2002. Aegumistähtaja arvestamise alguse osas on TsÜS § 147 lg 1

erinormiks TsÜS § 135 lg 1 suhtes. Aegumistähtaja arvestamise alguse osas tuleb ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi muuta.

Hageja nõue põhivõla tasumiseks aegunuks TsÜS ja § 146 lg 1 kohaselt kolme aasta jooksul, st

TsÜS § 136 lg 2 kohaselt "korraliselt" 27. novembril 2005. Koos põhivõlaga aegunuks TsÜS § 144

kohaselt ka intressinõue. Hageja esitas hagi 17. novembril 2006, st üldise aegumistähtaja järgi oleks

hageja nõue aegunud.

12. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 kohaselt õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude

rahuldamiseks või tunnustamiseks. Peatumine lõpeb sel juhul TsÜS § 160 lg 3 kohaselt kohtulahendi

jõustumisega, TsÜS § 168 lg 2 kohaselt saab nõue minimaalselt aeguda kahe kuu möödumisel

aegumise peatumise lõppemisest. Aegumist ei mõjuta õigusjärglus, mh võlausaldaja asendumine

nõude loovutamise korral. Aega, mille kestel oli aegumine peatunud, ei loeta TsÜS § 168 lg 1

kohaselt aegumistähtaja hulka.

Kolleegium nõustub kohtutega, et aja jooksul, mil kohus menetles laenuandja hagi kostja vastu, tuleb

lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks

lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib mh olla määrus, millega hagi jäetakse

läbi vaatamata. Kui TsÜS § 160 lg 3 tähenduses peaks nõue olema alati sisuliselt lahendatud, ei

omaks see säte üldse tähendust, sest samas nõudes uut menetlust alustada ei saaks. Lähtudes TsÜS

§ 160 lg-st 1 ja TsMS § 362 lg-st 3, loetakse aegumistähtaeg peatunuks alates hagi kohtule

esitamisest. Aegumistähtaja arvestamisel ei oma tähendust TsMS § 426 lg 1, mille kohaselt loetakse

hagi läbivaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Nimetatud sätte põhiliseks

tagajärjeks on sama sätte järgi see, et hageja võib pöörduda sama asja lahendamiseks uuesti kohtusse,

samuti omab see tähendust nt eri maade kohtute vahelise alluvusküsimuse lahendamisel. Sellele

sättele ei ole antud materiaalõiguslikku tähendust. Sarnaselt on Riigikohus käsitlenud sisuliselt

lahendamata hagi esitamise mõju aegumistähtaja kulgemisele ka varem kehtinud õiguse alusel (vt

Riigikohtu 2. veebruari 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-99 ja 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-05, p 13).

Laenuandja, kellelt hageja omandas nõude kostja vastu, esitas varasemas menetluses hagi

10. veebruaril 2003. Maakohus jättis 9. veebruari 2006. a määrusega (maakohtu otsuses ekslikult

märgitud 31. jaanuar 2006) hagi läbi vaatamata. Määruse jõustumiskuupäev ei ole teada. siiski on

ilmne, et varasema tsiviilasja menetluse ajal oli hageja nõude aegumistähtaeg peatunud ja

17. novembriks 2006 ei saanud nõue olla aegunud ei põhivõla ega intressi osas.

13. Maakohus on I. Enoki ja V. Loidi varasemas tsiviilasjas antud ütluste (tl 38, 39) hindamata

jätmise põhjusena nimetanud nende asjakohatust. Kolleegium nõustub kostjaga, et kohus pidanuks

nende hindamata jätmist põhjendama mõnevõrra konkreetsemalt. Samas ei ole kostja välja toonud

ühtki asjaolu, mida ta tahtis nende tõenditega tõendada, arvestades mh seda, et ta vaidlustab

ringkonnakohtu otsust üksnes aegumise kohaldamata jätmise põhjendusel. Pealegi ei tuginenud kostja

I. Enoki ütluste hindamata jätmisele apellatsioonkaebuses.

14. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab kostja TsMS § 162 lg 1 kohaselt

kassatsioonimenetluse kulud. Kuigi kokkuvõttes rahuldatakse hageja hagi osaliselt, ei anna see

põhjust jagada poolte vahel apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud, kuna kostja esitatud

apellatsioon- ja kassatsioonkaebus jäävad tulemusteta. Seega ei ole põhjust muuta ka alama astme

kohtute määratud menetluskulude jaotust neis kohtuastmetes. Hageja võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt

nõuda oma apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramist Harju Maakohtult

30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

15. Kolleegium juhib taaskord ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi

(koostoimes TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste

isiku- või registrikoodid.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik