3-1-1-32-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-32-08

Otsuse kuupäev

11. juuni 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Väärteoasi K. K. karistamises maksukorralduse seaduse § 154 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 14. veebruari 2008. a otsus väärteoasjas

nr 4-07-4906

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

21. mai 2008

Istungil osalenud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja A. T.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 14. veebruari 2008. a otsus K. K. väärteoasjas maksukorralduse seaduse

§ 154 lg 1 järgi ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25. juulil 2007. a koostas Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus K. K. suhtes väärteoprotokolli seoses sellega, et

K. K. jättis täitmata maksuhalduri 3. jaanuari 2006. a korralduse nr 12-2.2/74 teabe andmiseks OÜ T. S. ja OÜ T. T. vaheliste

tehingute majandusliku sisu kohta. Ehkki K. K. oli maksuhalduri korralduse kätte saanud, jättis ta selleks ettenähtud ajal, s.o

10. jaanuaril 2006 kell 12.30 Lääne maksu- ja tollikeskuse ametiruumidesse ilmumata. Sellise käitumisega rikkus K. K.

maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 lg 1 ja § 62 lg 1 nõudeid.

2. Kohtuvälise menetleja 24. augusti 2007. a otsusega karistati K. K. eelmises punktis nimetatud teo eest MKS § 154 lg 1 järgi

rahatrahviga 250 trahviühikut ehk 15 000 krooni.

3. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse otsuse peale esitas K. K. kaebuse maakohtule, taotledes kohtuvälise

menetleja otsuse tühistamist.

4. Maakohtu 14. veebruari 2008. a istungil esitas K. K. kaitsja taotluse lõpetada väärteomenetlus seoses aegumisega, sest K.

K.-le süüksarvatava teo toimepanemisest on möödunud rohkem kui KarS § 81 lg-s 3 märgitud kaks aastat.

5. Pärnu Maakohtu 14. veebruari 2008. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja väärteomenetlus K. K. suhtes

lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel. Menetluskulud jättis kohus riigi kanda.

Maakohus leidis, et lähtudes KarS § 81 lg-st 3 aegus K. K.-le süüksarvatav väärtegu 10. jaanuaril 2008, mistõttu tuleb

väärteomenetlus aegumise tõttu lõpetada. Aegumistähtaja katkemise või peatumise aluseid kohus ei tuvastanud. Maakohus

märkis, et MKS § 160, mis näeb maksualase väärteo aegumistähtajana ette kolm aastat, jõustus enne KarS § 81 lg-t 3, mis

sätestab väärtegude aegumistähtajana kaks aastat. Põhiseaduse § 23 lg 2 ja KarS § 5 lg 2 kohaselt tuleb K. K.-le etteheidetava

väärteo aegumistähtaja arvestamisel juhinduda KarS § 81 lg-st 3. Samuti põhjendas kohus aegumistähtaja arvestamisel MKS

§ 160 kohaldamata jätmist ja lähtumist KarS § 81 lg-st 3 viitega KarS § 1 lg-le 1 ja § 3 lg-le 4. Osutatud sätetele tuginedes asus

kohus seisukohale, et süüteo eest karistamise alused ja piirid peavad olema kodifitseeritud põhikaristusõigusena

karistusseadustikus. Eriseadustes ehk harukaristusõiguses võib küll näha ette väärteokoosseise, kuid ei saa muuta

karistusõiguse üldosas sätestatud karistamise üldpõhimõtteid. Selliste üldpõhimõtete hulka kuulub ka süüteo aegumise tähtaeg.

Maakohus viitas ühtlasi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2005. a otsusele asjas nr 3-1-1-45-05, milles lõpetati

maksukorralduse seaduse alusel kvalifitseeritava väärteo menetlus aegumise tõttu, lähtudes KarS § 81 lg-s 3 sätestatud

tähtajast.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ja väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist.

Kassaator on seisukohal, et KarS § 81 lg-s 3 ette nähtud kaheaastast aegumistähtaega ei kohaldata maksualaste väärtegude

puhul, kuna nende osas kehtestab erinormi MKS § 160, mille kohaselt on maksuväärtegude aegumistähtaeg kolm aastat teo

toimepanemisest. Nii KarS § 81 lg 3 kui ka MKS § 160 on üldosalised sätted. Seega ei ole tegemist üldosa ja eriosa normi

vahekorraga, vaid kahe üldosalise normi omavahelise suhtega. Seejuures on KarS § 81 lg 3 näol tegemist üld- ja MKS § 160

näol erisättega. Kohaldamisel on prioriteet erisättel, mis näeb ette erandi üldsättest. Sellise tõlgendusega on soostunud ka

Riigikohus, aktsepteerides 19. oktoobri 2004. a otsuses asjas nr 3-1-1-70-04 ja 28. oktoobri 2004. a otsustes asjades nr 3-1-1-

83-04 ning 3-1-1-84-04 kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamist. Maksukorralduse seaduse §-s 160 sätestatud eriregulatsioon

on seadusandja teadlik valik. Maksukorralduse seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et kuna maksu määramine aegub

kolme aastaga ning maksuhalduril on seega kolme aasta jooksul võimalik maksu tasumist kontrollida, on vaja üldreeglist

erandit, mis võimaldaks maksuhalduril ka kolmandal aastal avastatud rikkumiste eest karistust kohaldada.

7. Kassatsioonivastuses palub K. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Teet Veer jätta maakohtu otsus muutmata ja kassatsioon

rahuldamata.

Kassatsioonivastuses leitakse, et KarS § 1 lg 1 kohaselt tulenevad karistamise alused kõikide süütegude puhul

karistusseadustiku üldosast. Seda sõltumata asjaolust, millises seaduses konkreetne süüteokoosseis paikneb. Maksukorralduse

seadus on "muu seadus" KarS § 1 lg 2 mõttes, milles võib ette näha üksnes eriosalisi norme, s.o konkreetseid süütekoosseise.

Karistusseadustik ei võimalda teistes seadustes kehtestada karistusõiguse üldosa norme ega näha ette erandeid

karistusseadustiku üldosa normidest. Seetõttu jättis maakohus õigesti kohaldamata MKS § 160 ja kohaldas KarS § 81 lg-t 3.

Kaitsja märgib, et kassatsioonis viidatud Riigikohtu lahendites ei ole aktsepteeritud maksuväärtegude puhul kolmeaastase

aegumistähtaja kohaldamist, sest nendes otsustes pole

KarS § 81 lg 3 ja MKS § 160 vahekorda üldse käsitletud.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonis väljendatud seisukohtade juurde ja

taotles kassatsiooni rahuldamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Väärteoprotokollis heidetakse K. K.-le ette tegu, mis leidis väidetavalt aset 10. jaanuaril 2006, s.o ligikaudu kaks ja pool

aastat tagasi. Selleks, et anda hinnang maakohtu otsusele lõpetada käesolevas väärteoasjas VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel

menetlus, on kriminaalkolleegiumil vaja leida vastus küsimusele, kas K. K.-le süüksarvatava väärteo aegumistähtaja

arvestamisel tuleb lähtuda KarS § 81 lg-st 3 või MKS § 160 esimesest lausest. KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud,

kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Samas näeb maksukorralduse

seaduse 15. peatükis paikneva § 160 esimene lause ette, et samas peatükis sätestatud väärtegu on aegunud, kui teo

toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kolm aastat. Ka MKS § 154, mille järgi K. K.-le

käesolevas asjas etteheidetav rikkumine on kvalifitseeritud, paikneb maksukorralduse seaduse nimetatud peatükis.

10. Kolleegium märgib, et MKS §-st 160 nähtub ühemõtteliselt seadusandja tahe kehtestada maksualaste väärtegude puhul

üldisest väärtegude aegumistähtajast pikem, kolmeaastane aegumistähtaeg. Seda järeldust kinnitab ka kehtiva maksukorralduse

seaduse eelnõu (886 SE, Riigikogu IX koosseis) seletuskiri, milles on § 160 kohta märgitud järgmist: "Karistuse määramine

aegub kolme aastaga täitmata jäetud kohustuse täitmise tähtpäevast arvates. Karistusseadustiku kohaselt aeguks väärtegu kahe

aastaga. Seoses sellega, et maksu määramine aegub 3 aastaga ning maksuhalduril on seega 3 aasta jooksul võimalik maksu

tasumist kontrollida, peame vajalikuks üldreeglist erandi kehtestamist, et maksuhalduril oleks võimalik karistust kohaldada ka

kolmandal aastal avastatud rikkumiste eest. Kui maksuhaldur kontrollib 3ndal aastal maksude tasumise õigsust, siis

avastatavad väärteod on selleks ajaks aegunud. Seoses Karistusseadustikus toodud koosseisudega väärib äramärkimist, et

juhul, kui maksuhaldur kontrollib kolmandal aastal maksumaksjat ja avastab õiguserikkumise, mille tulemusel jäi maksudena

maksmata alla 500 000 krooni, ei saa isikut karistada ei haldus- ega kriminaalkorras. Väärtegu on aegunud ja kriminaalkorras

vastutusele võtmise eelduseks on suurem kahju, kui tekitati ning varasemat väärteokaristust isikul ka ei ole. Selliseid juhtumeid

võib sama isikuga tekkida korduvalt, sest seekordse õiguserikkumise eest karistust määrata ei saa ja kahju jääb igakordselt alla

500 000 krooni. Seepärast jääme selle juurde, et maksuväärteod peavad aeguma tavakorrast aasta võrra pikema aja jooksul. Ka

kehtivas maksukorralduse seaduses on aegumistähtaeg 3 aastat."

11. Eeltoodust järeldub, et MKS § 160 on käsitatav erinormina KarS § 81 lg 3 suhtes. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb üld-

ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi ("lex specialis derogat legi generali"). Seejuures ei ole tähtsust, kas erinorm

kehtestati varem või hiljem kui üldnorm, sest ka varasema eriseaduse ja hilisema üldseaduse konkurentsi korral on prioriteet

(varasemal) eriseadusel ("lex generalis posterior non derogat legi priori speciali"). Samas märgib kriminaalkolleegium, et MKS

§ 160 ei ole võrreldes karistusseadustikuga hilisem seadus, kuna nähtuvalt MKS § 170 lg-st 2 jõustusid MKS §-d 152-160

ja 162 karistusseadustiku jõustumise päeval, s.o 1. septembril 2002. Seejuures võeti maksukorralduse seadus

vastu 20. veebruaril 2002, karistusseadustik aga 6. juunil 2001.

12. Eeltoodud põhjustel tuleb maksukorralduse seaduse 15. peatükis sätestatud väärtegude, sh MKS § 154 järgi

kvalifitseeritava teo aegumise arvestamisel lähtuda MKS § 160 esimeses lauses sätestatud kolmeaastasest tähtajast.

13. Asjakohatu on maakohtu viide PS § 23 lg-le 2 ja KarS § 5 lg-le 2. Küsimust, kas K. K.-le süüksarvatava väärteo

aegumistähtaeg tuleneb KarS § 81 lg-st 3 või MKS § 160 esimesest lausest, ei saa lahendada karistusseaduse ajalise kehtivuse

põhimõtete alusel, sest K. K. väidetava väärteo toimepanemise ajal kehtisid ühtviisi nii KarS § 81 lg 3 kui ka MKS § 160.

Seega puudub alus rääkida ühe või teise normi tagasiulatuvast kohaldamisest.

14. Samuti ei ole asjassepuutuv maakohtu viide Riigikohtu 3. mai 2005. a otsusele asjas nr 3-1-1-45-05 (RT III 2005, 17, 175).

Selles kohtuasjas ei olnud tegemist olukorraga, kus isikut oleks süüdistatud mõne 1. juulil 2002 jõustunud maksukorralduse

seaduse 15. peatükis sätestatud väärteokoosseisu järgi. Maksukorralduse seaduse § 160 esimeses lauses toodud aegumistähtaeg

kehtib aga üksnes sama seaduse 15. peatükis ette nähtud väärtegude suhtes. Otsuses asjas nr 3-1-1-45-05 oli tegemist

juhtumiga, kus isikule heideti ette 1994. a maksukorralduse seaduse § 30 lg 1 p 12 järgi kvalifitseeritava

haldusõiguserikkumise toimepanemist. 1994. a maksukorralduse seaduse § 30 lg 4 sätestas üldisest pikema, kolmeaastase

aegumistähtaja üksnes sama paragrahvi esimese lõike punktides 4, 5 ja 8 nimetatud haldusõiguserikkumise puhul.

15. Tulenevalt KarS § 1 lg-st 1 kohaldatakse karistusseadustiku üldosa sätteid sama seadustiku eriosas ja muudes seadustes

sätestatud süütegude eest karistamiseks. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga selles, et KarS § 1 lg 1 mõtte kohaselt

peaksid süütegude eest karistamise üldised alused ja piirid, sh kõigi süütegude aegumistähtajad olema kodifitseeritud

põhikaristusõigusena karistusseadustikus. Soovides sätestada teatud liiki väärtegude osas aegumistähtaja, mis erineb

üldreeglist, tulnuks seadusandjal KarS § 1 lg 1 järgimiseks näha selline erisus ette karistusseadustiku üldosas. Kehtestades

MKS § 160 esimeses lauses erinormi KarS § 81 lg 3 suhtes, eiras seadusandja tema enda poolt KarS § 1 lg-s 1 deklareeritud

karistusõiguse üldosaliste normide kodifitseerituse põhimõtet. Samas ei anna eeltoodu veel piisavat alust selleks, et jätta MKS

§ 160 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldamata. Seda põhjusel, et nii karistusseadustik kui ka maksukorralduse seadus on

põhiseaduse §-s 104 nimetamata nn lihtseadused, s.t tegemist on võrdse õigusjõuga õigustloovate aktidega. Seega on MKS

§ 160 esimene lause maksualaste väärtegude aegumistähtaja arvestamisel kohaldatav vaatamata asjaolule, et seadusandja ei ole

selle normi kehtestamisel järginud KarS § 1 lg-s 1 sätestatut. Samas märgib kriminaalkolleegium, et teatud juhtudel võib

kõrvalekaldumine KarS § 1 lg-st 1 tuua kaasa PS §-st 10 ja § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse nõude rikkumise.

Maksukorralduse seaduse § 160 esimese lausega ei ole kolleegiumi hinnangul õigusselgust kahjustatud siiski sellisel määral, et

see annaks alust rääkida osutatud sätte põhiseadusevastasusest.

16. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu

Maakohtu 14. veebruari 2008. a otsuse ja saadab väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar