3-2-1-36-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-36-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. juuni 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

R. R hagi S. R. N vastu lapse põlvnemise tuvastamiseks ning

elatise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-17425

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. R. N kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja R. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Evelin Pärn-Lee

Kostja S. R. N (Soome Vabariigi isikukood xxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Maimu Schmidt

Asja läbivaatamise kuupäev

12. mai 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2007. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. R esitas 27. septembril 2005 S. R. N vastu hagiavalduse, milles palus tuvastada oma xx. xxxxxx

xxxx sündinud poja P. B. D. R põlvnemise kostjast ning mõista kostjalt poolte ühise poja

ülalpidamiseks välja elatise. Hageja lõpliku nõude kohaselt palus ta mõista kostjalt alates 1. juunist

2005 tagasiulatuvalt välja ühekordse summana 20 000 krooni lapse ülalpidamiseks ja alates hagi

esitamisest 5200 krooni kuus.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tutvusid pooled 1998. aasta märtsis Eestis ja poolte lähisuhted

kestsid 1998. aasta novembri keskpaigani. Pärast hageja rasestumist poolte suhted katkesid.

xx. xxxxxx xxxx sündis hagejal poeg. Hageja teavitas kostjat kohe lapse sünnist, kuid kostja ei tulnud

poega vaatama. Seetõttu ka lapse sünniakti isa kohta kannet ei tehtud. Hageja on hoidnud kostjat

kursis lapse arenguga. Kostja ei ole lapsele elatist maksnud ega kandnud muid lapse kulutusi. Hageja

on last üksi ülal pidanud. Hageja haigestus 2004. aastal raskelt. 14. augustil 2004 tuvastati tal arstliku

ekspertiisiga püsiv töövõimekaotus 80% ning diagnoositi keskmine puue, mis põhjustab lisakulutusi.

Piiratud töövõime tõttu ei ole tal õnnestunud leida sobivat tööd. Tema ainsaks sissetulekuks on

töövõimetuspension, sotsiaaltoetus ja peretoetus, mis kokku moodustas hagi esitamise ajal 2740

krooni. Hageja sõltub oma lähedaste toetusest. Hagejal on tekkinud võlgnevus eluasemekulude

kandmisel ja lapse kasvades suurenevad lapsega seonduvad kulud. Raske majandusliku olukorra tõttu

saatis hageja 2005. aasta suvel kostjale kirja, milles palus kostjal maksta nende ühise lapse

ülalpidamiseks elatist. Kostja ei ole kirjale vastanud ja keeldub hagejaga ka telefoni teel suhtlemast.

Hagejale teadaolevalt on kostja Ojakorven Puutyö OY omanik. Hagejal puuduvad andmed kostja

varalise seisundi ja sissetulekute kohta. Hageja arvates on kostjal võimalik maksta oma alaealise

lapse ülalpidamiseks 5200 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kuna kostja ei ole täitnud

lapse ülalpidamiskohustust lapse sünnist saadik, tuleb tagasiulatuvalt ühe aasta eest mõista kostjalt

hageja kasuks välja 20 000 krooni.

2. Esialgses vastuses kostja lapse põlvnemise tuvastamise nõudele vastu ei vaielnud ja võttis omaks,

et laps põlvneb temast. 28. septembri 2006. a kohtuistungil vaidles kostja hagile vastu, eitas, et on

lapse isa ja taotles DNA-ekspertiisi tegemist. Elatise nõudele vaidles kostja vastu. Enne hagiavalduse

esitamist ei pöördunud hageja kostja poole elatise saamiseks, mistõttu on elatise väljamõistmise nõue

põhjendamatu. Kostja seadis kahtluse alla ka väidetavad igakuised kulud lapsele, sest hageja igakuine

sissetulek on tunduvalt väiksem kui lapse väidetavad vajadused. Kostja oli nõus maksma elatist 1800

krooni kuus. Soomes on keskmine elatusraha, mis kohtu poolt välja mõistetakse, 126 eurot, mis on ca

2000 Eesti krooni kuus. Kostja ei pea maksma Eestis elavale lapsele elatist rohkem, kui seda tehakse

Soomes.

3. Harju Maakohus rahuldas 25. aprilli 2007. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et hageja

xx. xxxxxx xxxx sündinud poeg põlvneb kostjast, ja mõistis kostjalt hageja kasuks lapse

ülalpidamiseks välja elatise 3500 krooni kuus alates hagi esitamisest 27. septembril 2005 kuni lapse

täisealiseks saamiseni. Tagasiulatuvalt alates 1. juunist 2005 kuni 26. septembrini 2005 mõistis

maakohus kostjalt ühekordse summana välja 13 533 krooni 30 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastab kohus perekonnaseaduse (PKS) § 42 lg 2 järgi

põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. Kostja taotlusel

määratud molekulaargeneetilise ekspertiisiga on tõendatud, et 99,9993% tõenäosusega on kostja lapse

isa.

PKS § 49 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Mõlemad vanemad

on kohustatud alaealist last ülal pidama. Samas pole seaduses määratud kindlaks põhimõtet, et lapse

ülalpidamiskulusid tuleb vanematel kanda võrdsetes osades. PKS § 61 lg 2 kohaselt määratakse elatis

lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse

vajadustest. Hageja arvestuse kohaselt kulub lapsele kuus 6096 krooni. Hageja on näidanud lapse

kulusid mõnevõrra tegelikest kuludest suurematena, eriti kulude osas toidule, jalatsitele ja rõivastele.

Samuti on ülemäärased kulud lapsele kirjutuslaua ja uue voodi ostmiseks, sest need on ühekordsed

väljaminekud. Kulutused algklassis õppivale lapsele võivad olla vähemalt 4000-5000 krooni kuus.

Hageja sissetulekuks on töövõimekaotuspension ja sotsiaaltoetused. Kokku sai hageja hagi esitamisel

2740 krooni kuus. Hageja seletuse kohaselt sõltub tema toimetulek lähedaste abist, sest kostja ei ole

last kunagi toetanud. Hageja raske puude tõttu on tema tööleasumine problemaatiline. Seega on

hageja vähekindlustatud isik, kelle majanduslikud võimalused on äärmiselt kasinad. Hagejal tuleb

olemasoleva sissetulekuga kasvatada ja ülal pidada ka oma alaealist last, mis on ilma kõrvalise abita

keeruline. Tekkinud olukorras tuleb lapse huvides jätta suurem osa, s.o 3500 krooni lapse

ülalpidamiskuludest kostja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on ta äärmiselt vähekindlustatud isik,

kellel ei jätku vahendeid enda vajaduste rahuldamiseks. Samas on kostjal osalus Soome Vabariigis

registreeritud äriühingus ning ta on tehase direktor. Kohtuistungil antud seletuse kohaselt on kostjal

võimalik kulutada ainuüksi ravimitele 3000 eurot kuus, kuid tema igakuine sissetulek on tema

seletuse kohaselt 915 eurot. Väidetavalt abistavad teda tema ema ja õde, kes annavad talle vahel

rõivaid. Kostja seletused on vastuolulised. Sellest saab järeldada, et kostja varjab teadlikult oma

varalist seisundit, sooviga näidata end vähekindlustatud isikuna, ja omab ilmselt suuremat

sissetulekut, kui ta on Soome maksuameti andmete alusel oma kuusissetulekuna näidanud. Viidatud

maksuameti väljatrükkidel ei ole dokumentaalse tõendi kaalu, sest neid ei ole maksuhaldur

kinnitanud. Samuti on lisatud tõlked notari või vandetõlgi poolt tõestamata. Kostja esitatud tõendid

enda varalise seisundi tõendamiseks ei ole usaldusväärsed ja tuleb jätta tähelepanuta.

Kostja ei ole alates poja sünnist lapse ülalpidamiskohustust täitnud ning temalt tuleb PKS § 61 lg 1

alusel hageja kasuks elatis välja mõista. PKS § 70 lg 2 kohaselt võib kohus hageja nõudel mõista

elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik

ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei ilmnenud PKS § 61 lg-s 6 nimetatud

asjaolusid. Nimetatud säte jõustus 1. juulil 2005. Seega on võimalik hageja nõue rahuldada

tagasiulatuvalt alates 1. juulist 2005 ja kostjalt tagasiulatuvalt välja mõista 13 533 krooni 30 senti.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada väljamõistetud elatise

suuruse ja maksmise algusaja osas. Kostja oli nõus maksma elatist 2000 krooni kuus alates DNA-

ekspertiisi tegemisest, sest enne seda ta ülalpidamiskohustust ei rikkunud.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. detsembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse kostjalt

tagasiulatuvalt väljamõistetud elatise ja riigilõivu osas. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue

otsuse, millega jättis hageja nõude elatise tagasiulatuvalt väljamõistmiseks rahuldamata ja mõistis

kostjalt välja riigilõivu 3000 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tekib PKS §-s 60 sätestatud ülalpidamiskohustus seoses

põlvnemisega. Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad PKS § 38 lg 1 järgi

põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras. Maakohus tuvastas hageja poja

põlvnemise kostjast PKS § 42 alusel. PKS § 70 järgi mõistab kohus elatise lapse ülalpidamiseks välja

alates elatisehagi esitamisest. Seega puudub seaduslik alus mõista elatis välja tagasiulatuvalt enne

isast põlvnemise tuvastamise hagi esitamist. Kostja seisukoht, et elatis tuleks välja mõista alates

ekspertiisi tegemisest, ei ole kooskõlas PKS § 70 lg-ga 1.

Ülejäänud osas on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik. Kui vanem ei täida lapse

ülalpidamiskohustust, mõistab kohus PKS § 60 lg 1 kohaselt teise vanema nõudel temalt välja elatise.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei täitnud lapse ülalpidamiskohustust. Samuti puudusid asjaolud

PKS § 61 lg 8 kohaldamiseks. PKS § 61 lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise

elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Vaidlustatud ei ole

lapse vajadusi ja asjaolu, et hageja sissetulek on 2740 krooni kuus ning et tal on püsiv

töövõimekaotus 80%. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et tema sissetulek on 2405 krooni ja

ta ei ole tööd leidnud.

Maakohus leidis asjaolusid kinnitavaid tõendeid õigesti hinnates, et kostja kanda tuleb jätta lapse

ülalpidamiskuludest suurem osa, s.o 3500 krooni kuus. Kostja ei ole menetluses vaidlustanud asjaolu,

et tal ei ole ülalpeetavaid ja et ta on firma Ojakorven Puutyö OY omanik. Kohtu järeldusele, et kostja

varjab oma tegelikku majanduslikku seisundit sooviga näidata end materiaalselt vähekindlustatud

isikuna, ei ole kostja vastu vaielnud ega seda omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Kostja esitas

üksnes väiteid oma eakuse, haiguse ja ravimite vajaduse kohta. Kõik eelnimetatu võib olla õige, kuid

see ei võta kostjalt lapse ülalpidamise kohustust. Kostja väide, mille kohaselt ta ei kuluta ravimitele

kohtuotsuses märgitud summat, ei muuda kohtuotsust ebaõigeks ega anna alust muuta väljamõistetud

elatusraha suurust. PKS § 61 lg 3 järgi võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse

muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta.

Kohtuotsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Enne 1. jaanuari 2006

kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 64 lg 1 kohaselt tuleb kostjalt riigituludesse

mõista riigilõiv, mille tasumisest hageja oli vabastatud. Isadust põlvnemise tuvastamise nõudelt tuleb

kostjal tasuda lõivu 1000 krooni ja väljamõistetud elatise nõudelt (9 * 3500 = 31 500) 2000 krooni,

st kokku 3000 krooni riigituludesse. Hagejale riigi arvel määratud esindajale tuleb riigieelarvest välja

mõista 3717 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega mõista kostjalt hageja kasuks lapse ülalpidamiseks välja elatis 2000 krooni kuus alates DNA-

ekspertiisi tegemisest, s.o alates 23. novembrist 2006. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt

tekivad vanema õigused ja kohustused PKS § 38 lg 1 järgi isast põlvnemise seaduses sätestatud

korras kindlakstegemisest. Seega tuleb elatis ka alates sellest hetkest välja mõista. Elatise suuruse

määramisel jätsid kohtud tähelepanuta kostja esitatud tõendid ega arvestanud, et Soomes makstakse

ühele lapsele elatist ca 120 eurot kuus. Hageja on 80%-lise töövõime kaotuse juures võimeline ka ise

lapse ülalpidamiseks teenima lisaks pensionile täiendavat sissetulekut. Suurema osa lapse

ülalpidamiskuludest kostja kanda jätmine ei ole kooskõlas seaduse ega asjas esitatud tõenditega.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Kuna kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega mõisteti elatis välja

alates hagi esitamisest, ja leidis, et elatis tuleb välja mõista alates isast põlvnemise tuvastamisest,

alles pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist, ei saa kohus seda küsimust lahendada.

Juhul kui kohus seda küsimust lahendab, tuleb lisaks DNA-ekspertiisile arvestada ka seda, et kostja

võttis algselt selle omaks, et laps põlvneb temast. Kostja ei ole tõendanud oma halba majanduslikku

seisundit.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Seetõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata.

10. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas lapsele tuleb elatis PKS § 70 lg 1 järgi välja mõista alates

hagi esitamisest (s.o 27. septembrist 2005). Kostja ei nõustu elatist maksma alates hagi esitamisest,

sest lapse põlvnemine temast ei olnud sel ajal veel tuvastatud seaduses sätestatud korras. Kostja

arvates peab ta lapsele elatist maksma alates 23. novembrist 2006, s.o ajast, mil maakohtu menetluses

tehti molekulaargeneetiline ekspertiis, mis tõendas, et laps põlvneb kostjast.

11. Kolleegium ei nõustu kostja arvamusega ja leiab, et ringkonnakohus asus põhjendatult

seisukohale, et kohtus põlvnemise tuvastamise ja samas asjas elatise nõudmise korral tuleb hageja

soovil mõista elatis lapsele välja alates hagi esitamisest.

Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad PKS § 38 lg 1 kohaselt laste

põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras. Kui lapse põlvnemine ei ole kindlaks

tehtud muul viisil, võib seadusest tulenevalt tuvastada lapse põlvnemise kohtus. Kohus võib PKS

§ 42 lg 1 järgi tuvastada mh lapse ema nõudel lapse põlvnemise isast, kui lapse vanemad ei ole

omavahel abielus ja lapse põlvnemist ei ole võimalik kindlaks teha. Kohus tuvastab PKS § 42 lg 2

järgi põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad pidada meest lapse isaks. Seega tulenevad

vanema ja lapse vastastikused õigused ja kohustused mh lapse põlvnemisest, mis on tuvastatud

kohtus.

12. PKS § 38 lg 1 näeb küll ette, et vanema ja lapse vastastikused õigused ja kohustused tulenevad

laste põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras, kuid ei sätesta sõnaselgelt, mis ajast

alates need õigused ja kohustused tekivad. Kolleegium leiab, et lapse isast põlvnemise tuvastamine

on tagasiulatuv kuni lapse sünnini, nagu seda on ka isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse

sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine (vt Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-

07, p 10). Seega tuleb mees kohtus põlvnemise tuvastamise korral lugeda lapse isaks, s.o esimese

astme ülenejaks sugulaseks, alates lapse sünnist.

13. See ei tähenda aga seda, et vanemalt, kellest põlvnemine kohtus tuvastati, saab ülalpidamist

nõuda tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Kui vanem ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus

PKS § 70 lg 1 järgi elatise üldjuhul välja alates elatisehagi esitamisest, PKS § 70 lg 2 järgi erandina

ka aasta eest enne hagi esitamist. Sellest tulenevalt ei saa vanemalt, kellest laps põlvneb, nõuda elatist

tagasiulatuvalt alates lapse sünnist, kuid PKS § 70 lg 1 järgi saab kohus esitatud elatise nõude

rahuldada alates hagi esitamisest. Samale seisukohale asus kolleegium ka 16. mai 2003. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-57-03, kus leiti, et kohtus isast põlvnemise tuvastamise ja samas vaidluses elatise

nõudmise korral tuleb lapsele elatis välja mõista alates hagi esitamisest.

14. Pooled vaidlevad ka elatise suuruse üle. Kolleegiumi arvates ei anna kassatsioonkaebuse väited

alust muuta väljamõistetud elatise suurust. Alama astme kohtud hindasid kõiki asjas esitatud tõendeid

ja põhjendasid, miks tuleb kostja esitatud tõendid jätta tähelepanuta ja miks tuleb kostja kanda jätta

suurem osa lapse ülalpidamiskuludest. Ringkonnakohus ei ole rikkunud tõendite hindamisel

menetlusõiguse normi, mis annaks alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvata

TsMS § 149 lg 4 alusel riigituludesse. Menetluskulud tuleb hagi osalise rahuldamise tõttu jätta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ning enne

1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu