3-2-1-43-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-43-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 28 mai 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Viktor Petkevitði hagi Maxima Eesti OÜ vastu varalise kahju

eest 120 000 krooni suuruse ja mittevaralise kahju eest 70 000

krooni suuruse hüvitise saamiseks.

Galina Petkevitði hagi Maxima Eesti OÜ vastu mittevaralise

kahju eest 70 000 krooni suuruse hüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-797

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viktor Petkevitði ja Galina Petkevitði kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Viktor Petkevitð (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Jaak Oja

Hageja Galina Petkevitð (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Jaak Oja

Kostja Maxima Eesti OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Martin Tamme

Asja läbivaatamise kuupäev

5. mai 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2008. a

otsuse resolutsioon muutmata.

2. Muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

3. Jätta hagejate kassatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viktor Petkevitð (edaspidi hageja I) esitas 14. märtsil 2005. a hagi Maxima Eesti OÜ (endine

ärinimi VP Market OÜ) (edaspidi kostja) vastu, paludes kostjalt hageja I kasuks välja mõista varalise

kahju eest hüvitise 120 000 krooni, mittevaralise kahju eest hüvitise 70 000 krooni ja menetluskulud,

s.o õigusabikulud 15 000 krooni ja riigilõivu 11 000 krooni. Galina Petkevitð (edaspidi hageja II)

esitas 5. märtsil 2007. a hagi kostja vastu, paludes kostjalt hageja II kasuks välja mõista mittevaralise

kahju eest hüvitise 70 000 krooni ja menetluskulud, s.o õigusabikulud 5000 krooni ja riigilõivu 3750

krooni.

Hagiavalduste kohaselt on hageja I ja hageja II abielus ja elavad alates 1985. a-st Tallinnas Xxxxx

xxx xx-xx asuvas korteris. Korteriomandi omanikuks on kinnistusraamatu kande kohaselt hageja I.

Tallinnas Xxxxx xxx xxa asuvad mitteeluruumid ehitati 1973. a kaupluseks, mida kostja kasutab

kauplusena alates 2004. a sügisest.

Hagiavalduste kohaselt asub hagejate korter teisel korrusel ja omab kostja kauplusega ühist

välisseina. Korteri aknad asuvad samal poolel, kust kauplusesse tuuakse kaupa ja kaup laaditakse

kaubaautodelt. Kauplusesse tuuakse kaupa iga päev alates kella 6.30-st kuni 21.00-ni ja kauba

mahalaadimise platvorm asub hagejate korteri akende lähedal. Kaupa toovad päevas 30-40

kaubaautot (osa külmutusseadmetega), mis tühjakslaadimise ootel seisavad töötavate mootoritega

järjekorras hagejate korteri akende all. Kaubaautod tekitavad müra ja saastavad heitgaasidega õhku.

Müra on iga päev üle lubatud normi ja see häirib hagejaid, kuivõrd selline olukord on kestnud juba

pikemat aega. Pidev müra ja vibratsioon ei anna võimalust puhkuseks ega magamiseks, mis

omakorda mõjub halvasti hagejate ja nende laste tervisele. Kaupluse töötajatele on korraldatud

suitsetamiskoht otse hagejate akende all. Lisaks on kaupluse laadimisplatvormi juurest vaba pääs

kaupluse katusele, kuhu avanevad hagejate korteri aknad. Sellega on häiritud hagejate turvalisus.

Mürataseme määramiseks on Tervisekaitseinspektsioon teinud mõõtmisi, mis tuvastasid, et müratase

on üle lubatud normi. Kostjal puudus kaupluse rekonstrueerimiseks kehtiv projekt. Kostja ehitas

projektile mittevastava metallist platvormi, mis on üheks põhiliseks müraallikaks. Kostja paigaldas

kompressori hagejate eluruumiga sama seina juurde ja paigaldas hulgaliselt ventilatsiooniseadmeid

kaupluse katusele vahetult hagejate korteri akende juurde. Kõik kokku põhjustavad lubamatult suure

tugevusega müra. Hagejad tõendasid eelnimetatut kohtule esitatud foto- ja videosalvestistega. Nad on

alates 2004. a sügisest pöördunud korduvalt kostja, kohaliku omavalitsuse, munitsipaalpolitsei ning

Tervisekaitseameti poole probleemi kõrvaldamiseks.

Hageja I leidis, et kostja on talle põhjustanud varalist kahju 120 000 krooni:

korteri müügihinna alanemine 90 000 krooni võrra seisuga 1. mai 2005;

korteri hindamisakti tellimise kulu 1300 krooni;

korteri müra mõõtmise kulu 2408 krooni 10 senti;

uue eluruumi leidmiseks tehtud kulutused (telefon, internet, bensiin), kokku 1000 krooni;

laenu saamiseks tehtud kulutused (lepingutasu 1% laenusummast, intress 5% aastas) 11 000 krooni;

vana korteri müügi ja uue korteri ostmisega seotud notaritasud ja riigilõiv, kokku 7500 krooni;

kolimiskulud 3800 krooni.

Hageja I leidis, et kostja on talle tekitanud ka mittevaralist kahju, mis hõlmab hagejale I põhjustatud

kannatusi. Müra ja heitgaaside tõttu puudub hagejal võimalus inimväärsele elule ning võimalus välja

puhata. Hagejat I häirivad akende all laialiloobitud kauplusejäätmed ja roiskunud puuviljadest-

juurviljadest leviv ebameeldiv lõhn. Hageja I hindas mittevaralise kahju suuruseks 70 000 krooni. Ta

tugines oma nõudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-tele 3 ja 5, §-le 1043, § 1045 lg 1 p-dele 2 ja 4

ning § 1046 lg-le 1.

Hageja II avalduse kohaselt on kostja tekitanud talle mittevaralist kahju, mis hõlmab temale

põhjustatud kannatusi: meeleolu langust, unehäireid ja peavalu. Hagejal II puudub kodune rahu ja

vaikus, mida häirib varahommikust hilisõhtuni pidevalt korteri akende all seisvate töötavate

mootoritega kaubaautode müra ning eluruumi õhutamise võimaluse puudumine. Pidev

stressisituatsioon on tekitanud hagejale tervisekahjustuse, s.o pikaajalise depressiivse reaktsiooni,

mille tagajärjel on psühhiaater määranud talle ambulatoorse ravi. See on tõendatud 6. jaanuari 2006. a

ja 20. veebruari 2007. a konsultatsiooni otsustega. Hageja II hindas mittevaralise kahju suuruseks

70 000 krooni. Hageja II tugines oma nõudes VÕS § 128 lg-tele 3 ja 5, §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 2.

2. Kostja palus jätta hagid rahuldamata. Kostja väitel puudub põhjuslik seos kostja käitumise ja

hagejatele väidetava kahju tekkimise vahel ning kostja süü kahju tekitamises. Kostja ei ole

tegutsenud õigusvastaselt, vaid on järginud kaubandustegevuses kehtivaid seadusi ja määrusi ning

rakendanud piisavat hoolsust.

Hagejale I oli 1985. a teada, kuhu ta elama asus ja missugused hooned ümbruses paiknesid, sest

Xxxxx xxx xxa on tegutsenud kauplus alates 1973. a-st. Elamu, kus hageja I elab, on ehitisregistri

andmetel registreeritud elamu koos kaupluseruumidega (kohtutoimiku lk 170-173). See, et kaupluse

juures puudub eraldi kauba vastuvõtukoht, ei ole kostja süü, kuna kauplus projekteeriti 1973. a

sellisena. Enne 2004. a-t oli detailplaneeringuga ette nähtud kaupluse asukoht ning korraldatud vastav

liikluslahendus, mis tagab kauplust teenindavate veokite sissepääsu Vindi tänava ning väljapääsu

Tedre tänava kaudu. Kostja on proovinud liikluslahendust muuta ja olnud valmis kaupluse

ümberehitamiseks selliselt, et kaubaautodele oleks ligipääs Nõmme teelt ja ka kauba vastuvõtt

toimuks sealt, kuid Tallinna Transpordiamet ei andnud selleks liiklusohtliku olukorra tekkimise

võimaluse tõttu luba. Seega on kauplusesse võimalik kaupa tuua üksnes Vindi tänava kaudu.

Laadimisplatvormi ehitamise tingis asjaolu, et ilma laadimisplatvormita pidid autod kauba

laadimiseks sõitma otse Xxxxx xxx xx maja ette, kuid laadimisplatvormi ehitamisega viidi kauba

vastuvõtt kaugemale Xxxxx xxx xx maja akendest. Kostjale tehti 20. detsembril 2004. a ettekirjutus

kaubaplatvormi katmiseks mürasummutava materjaliga, 8. detsembri 2006. a järelevalve käigus

tuvastati, et kostja on ettekirjutuse täitnud. Lisaks on kostja müra vähendamiseks ehitanud

müratõkkeseina ja -katuse.

Sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusega nr 42 kehtestatud nõuete kohaselt on

kaubandusettevõtete tegevusest põhjustatud müra taotlustase päevasel ajal 60 dBA ja piirtase 65 dBA.

7. novembril 2005. a ja 2. aprillil 2007. a tehtud mõõtmistest selgub, et kauba laadimisel estakaadil

tekkiv müra on lubatud normi piirides, st ei ületa piirtaset ega taotlustaset, samuti ei ületa piirtaset

ega taotlustaset kompressori müratase. Eelnimetatu on eeldusel, et samaaegselt ei ole mõlemaid

müraallikaid koostoimes. Kostja teeb omalt poolt kõik, et kompressor ei töötaks, kui kaubaautod

sisenevad. Kostja on paigaldanud kaupluse ja majaseina vahele mürakaitse, mille kohta on kohtule

esitatud asendiplaan. Müra hagejate korteris on tunduvalt väiksem kui väljas, kus müra mõõdeti.

Kostja on tellinud välisterritooriumi müra mõõtmise, mis oli normi piirides.

Kostja kauplus on avatud 8.00-22.00, seega kostja ei ole rikkunud öörahu (kell 23.00-7.00), mille on

kehtestanud Tallinna Linnavolikogu 25. augusti 2005. a määruse nr 43 § 3 p-ga 2. Kostja püüab

arvestada majaelanikega, mistõttu võeti kaupa vastu ajavahemikul kell 7.00 kuni 18.00 ja praegu

võetakse ajavahemikul kell 7.30 kuni 17.00, kuigi Tallinna Linnavolikogu 6. märtsi 2003. a määrus

nr 18 lubab kaupa laadida kuni kella 23.00-ni õhtul.

Jäätmevedu korraldab oma haldusterritooriumil kohalik omavalitsus, mistõttu ei ole kostjal võimalust

seda korraldada. Kostja on sõlminud jäätmeveo lepingu kuueks veoks nädalas Ragn-Sells AS-ga, kes

veab kostja territooriumilt jäätmeid Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 203-k p-de 4.2.4 ja 4.2.5 ja

korralduse nr 202-k p-de 4.2.4 ja 4.2.5 kohaselt. Kostja on korduvalt pöördunud prügivedaja poole

palvega, et prügi vedamine ei toimuks enne 7.00 ja pärast 18.00, kuigi seadus lubab prügi vedada ka

öisel ajal. Prügivedaja on lubanud arvestada majaelanike sooviga ja mitte häirida nende öörahu.

Kostja on paigaldanud prügikonteinerid elumajast ja akendest eemale, kaupluse teise äärde, st poe

Tedre tänava poolsesse nurka. Estakaadile, mis kuulub kaupluse territooriumi hulka, asetatakse tühjad

karbid ja alused, mis tuleb pakendiseaduse järgi saata pärast kiletamist taaskasutusse. Kostja

paigaldas elanike soovil ümber kartongipressi, mille müra on alla kehtestatud normi 53,7 dBA.

Kostja väitel ei ole hageja I tõendanud, et tema vara väärtus oleks vähenenud kostja tegevuse

tagajärjel. Hageja I omandas vara ajal, mil kauplus oli juba olemas ja tegutses. Xxxxx xxx xx elamu

ehitati aastaid hiljem kui Xxxxx xxx xxa. Hageja I ei ole tõendanud, et kostja süül ei saanud ta ühe

aasta jooksul korterit maha müüa. Korteri müügi puhul puudub tagatis, et see õnnestub müüa

kohaliku keskmise müügihinnaga, kuna hinna määrab turg ja ostjate nõudlus. Eksperdihinnangus on

märgitud, et korter paikneb ebasoodsas asukohas, mistõttu ei ole reaalne müüa korterit kõrgeima

turuhinnaga; ekspert pakkus maksimaalseks hinnaks 560 000 krooni. Hageja I ise loobus 2005. a

lõpus korteri müümisest. Praegusel ajal on hageja I vara väärtus suurenenud, mitte vähenenud, kuna

üldiselt teadaoleva asjaoluna ei saa tänapäeval sellise suurusega korterit osta 600 000 krooniga. Seega

ei ole hagejale I kahju tekkinud selle tõttu, et ta ei saanud korterit 2005. a 560 000 krooni eest müüa.

Korteri müügi ja kolimise kulusid kostja ei nõustunud hüvitama, kuna hageja I ei ole neid kulusid

kandnud ega ole ka tõendanud lähitulevikus vastavate kulutuste tekkimist.

Kumbki hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud mittevaralise kahju tekkimist. Hageja I ei ole

selgitanud, milles seisneb mittevaraline kahju ja miks ta hindab tekkinud kahju suurust

70 000 kroonile. Hageja I ei ole esitanud tõendeid ega tõendanud kostja süüd. Hageja II ei ole

tõendanud, et kostja tegevus põhjustas talle depressiivse reaktsiooni. Hageja II pöördus arsti poole

kahel korral ajal, mil tema abikaasa esitas hagi. Enne hagi esitamist ega hiljem ei ole hageja II

vajanud arstiabi, mistõttu väide, et tal on depressiivne reaktsioon kuni praeguse ajani, on

paljasõnaline ja tõendamata. Hageja II ei ole tõendanud, et kostja käitumine põhjustas arsti poole

pöördumise.

3. Harju Maakohus rahuldas 22. juuni 2007. a otsusega hagid osaliselt ning mõistis kostjalt hageja I

kasuks välja 2408 krooni 10 senti varalise kahju hüvitamiseks ning hageja II kasuks 25 000 krooni

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ülejäänud osas jättis maakohus hagid rahuldamata. Maakohus

tugines otsust tehes VÕS § 128 lg-tele 1, 3 ja 5, §-le 1043, § 1045 lg 1 p-dele 2 ja 4. Maakohus

mõistis kostjalt hageja I kasuks välja menetluskulud 400 krooni ja hageja II kasuks 3000 krooni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sätestab VÕS § 1043 vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt teise

isiku kaitstud õigushüvedele tekitatud kahju eest, st tegemist on süülise deliktiõigusliku vastutusega.

Isik vastutab õigusvastaselt tekitatud kahju eest üksnes siis, kui ta tekitas kahju süüliselt, st tahtlikult

või hooletuse tulemusena, kui seadus ei sätesta teisiti.

Pooled ei vaidle selle üle, et Tallinna Tervisekaitsetalitus tegi 2004. a sügisel kostjale ettekirjutuse

kaupluse ümbruse korrastamiseks ja 20. detsembril 2004. a ettekirjutuse kaubaplatvormi katmiseks

mürasummutava materjaliga.

Hageja I 20. detsembri 2004. a avalduse alusel on Tervisekaitseinspektsioon teinud Xxxxx xxx xx

korteri 63 välisterritooriumil, korteri kõrgusel umbes 1 meetri kaugusel majaseinast müra mõõtmisi

ajavahemikus 27. detsember 2004 kuni 11. jaanuar 2005. Mõõtmise tulemuste kohaselt on

vaidlusaluses kohas keskmine müratase ajavahemikus 7.00-19.00 63,7 dBA. Sotsiaalministri

4. märtsi 2002. a määrusega nr 42 kehtestatud nõuete järgi on kaubandusettevõtete tegevusest

põhjustatud müra taotlustase päeva ajal 60 dBA. Seega on müratase lubatust kõrgem. Eelmärgitud

mõõtmised tõendavad, et kostja rikkus kohustuslikke õigusnorme. Müra mõõtmiseks on hageja I

pidanud tegema kulutusi ja tasuma 2408 krooni 10 senti Rahandusministeeriumi arvelduskontole.

Seega on seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena tekkinud hagejal I kahju kokku 2408

krooni 10 senti, mille hüvitamise kohustus lasub kostjal.

Kostja on tellinud välisterritooriumi müra mõõtmise 2. aprillil 2007. a Amecon OÜ-lt, kes on

mõõtnud müra ühe päeva jooksul 11 korral kokku ajaliselt 52 minutit ja saanud mõõtmiste

keskmiseks tulemuseks 61,4 ± 3 dBA. See mõõtmine näitab müra tugevust üle lubatud normi ka väga

lühikese mõõtmisperioodi vältel. Üsna tõenäoline on kostja väide, et hagejate eluruumis on müra

tugevus alla lubatud normi. Kindlat seisukohta ei saa selles osas kujundada, kuivõrd hagejad ei

soovinud mõõtmisi oma korteris. Tuginedes eeltoodule, leidis maakohus, et probleemid müra

tugevusega on endiselt olemas. Seda kinnitavad ka tunnistaja Tatjana Aleksandrova ütlused, kes elab

hagejatega samas majas.

Tallinna Linnavolikogu on 25. augusti 2005. a määruse nr 43 § 3 p-s 2 kehtestanud Tallinna linnas

öörahu alates 23.00-st kuni 7.00-ni: see on aeg, mil ei tohi häirida oma tegevusega teisi isikuid.

Tallinna Linnavolikogu 6. märtsi 2003. a määruse nr 18 kohaselt ja kostjale 27. juulil 2004. a

väljastatud tegevusloa nr KJK002261 kohaselt on kostjal õigus tegelda kaubandustegevusega

esmaspäevast pühapäevani alates kella 8.00-st kuni 22.00-ni.

Kaubaautode ajaline liikumine kostja kaupluse juures ei ole vastuolus kohustuslike õigusnormidega.

Mõõtmise tabelist nähtub, et üksikutel päevadel saabus enne öörahu lõppemist üks kaubik, kuid selle

juht lülitas kaupluse juures mootori välja. Õigusnormid ei keela öisel ajal sõidukite liikumist. Kuna

kaubaautode päevane arv ei ole reguleeritud, puudub arvuline piirang. Jäätmevedu korraldab oma

haldusterritooriumil kohalik omavalitsus. Kostja on sõlminud jäätmeveo lepingu Ragn-Sells AS-ga,

kes veab kostja territooriumilt jäätmeid Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 203-k p-de 4.2.4

ja 4.2.5 ja korralduse nr 202-k p-de 4.2.4 ja 4.2.5 kohaselt. Seadus lubab prügi vedada ka öisel ajal.

Hageja väide, et kostja prügi vedelemine põhjustab kahju, ei ole tõendamist leidnud. Kostja ei ole

süüdi selles, et Ragn-Sells AS viib kostja territooriumilt jäätmeid ära öisel ajal. Kostja on alates

probleemi ilmnemisest tegelnud selle kõrvaldamise ja vähendamisega.

Hageja I omandas kõnealuse korteri 1985. aastal, s.o 12 aastat pärast kaupluse avamist aadressil

Xxxxx xxx xxa. Seega ei ole kostja, kes rendib alates 2004. aastast kauplust, saanud põhjustada

hagejale kahju korteri asukoha tõttu ebasoodsas ümbruskonnas, mis ilmselgelt raskendab korteri

müüki ja mõjutab selle hinda. Nendest mõjudest oli hageja I teadlik juba korteri omandamise ajal

1985. a. Kostja tegevuse ja hageja vara väärtuse muutumise vahel puudub põhjuslik seos. Soovi

korterit müüa ning müügi ebaõnnestumist ei saa pidada kostja süüks, liiatigi kui kinnisvaraturul on

pakkumine suur. Väidetavad tulevikus tekkivad kulutused korteri notariaalse võõrandamislepingu

sõlmimisele ja kolimisele ei ole tõendatud ega põhjendatud. Kohtule ei ole esitatud mitte ühtegi

tõendit, millest nähtuks, et hageja I oleks kandnud korteri müümise tõttu kulutusi. Kahju olemasolu

hagejal I ei tõenda ka AS SEB Ühispangast saadetud elektrooniline hinnapakkumine. Eelnimetatud

on hageja I võimalused, mis ei oma puutumust kostjaga ja tema tegevusega.

Hageja I ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise kohta.

Hageja I kohtuistungil antud selgituste kohaselt käib ta tööpäevadel tööl 7.00 kuni 17.00 või 18.00.

Kostjal pole võimalik põhjustada hagejale I müra tõttu ebameeldivusi, kuna viimane viibib tööl ajal,

mil kostjale kaupa tuuakse. Seega hageja I hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ei ole

põhjendatud.

Maakohus luges tõendatuks hageja II ajutise tervisekahjustuse olemasolu. Selle kinnituseks on talle

psühhiaatri poolt määratud ambulatoorne ravi, mis on tõendatud 6. jaanuari 2006. a ja 20. veebruari

2007. a konsultatsiooni otsustega. Hageja II sagedasem arsti külastus on kulukas, kuna hageja II ei

ole haigekassa liige. Kuna hageja II on pikemat aega töötu ning kodune, siis puudub tal kodune rahu

ja vaikus - varahommikust õhtuni on pidevalt akende all kaubaautode müra. Kuna on tuvastatud, et

kostja tegevus on õigusvastane (st müratase ületab lubatud normi), siis leidis kohus, et osa

tervisekahjustusest on põhjustatud kostja tegevusega, kuid depressiivse seisundi tekkimist on

mõjutanud ka teised tegurid (töötus, vanus jne). Maakohus pidas piisavaks hageja II mittevaralise

kahju hüvitamiseks välja mõista hüvitis 25 000 krooni.

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega

kohus jättis hagid rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega hagid rahuldada ning mõista kostjalt

hageja I kasuks välja 117 591 krooni 90 senti varalise kahju hüvitamiseks ja 70 000 krooni

mittevaralise kahju hüvitamiseks ning hageja II kasuks 45 000 krooni mittevaralise kahju

hüvitamiseks. Hagejad palusid kostjalt välja mõista hageja I kasuks õigusabikulu 14 600 krooni ja

hageja II kasuks õigusabikulu 2000 krooni.

5. Kostja vaidles hagejate apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

6. Kostja esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

rahuldati hageja II hagi osaliselt ning millega mõisteti kostjalt hageja I kasuks välja menetluskulud

3000 krooni, ning saata asi selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa

ise asja lahendada, või tunnistada hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendamatuks ja

jätta see rahuldamata. Muus osas palus kostja jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus

kostja jätta hagejate kanda.

7. Hagejad vaidlesid kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. jaanuari 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus mõistis kostjalt hageja II kasuks välja 25 000 krooni suuruse rahalise hüvitise mittevaralise

kahju eest ja jagas menetluskulud. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hageja II hagi

täielikult rahuldamata, mõistis hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja menetluskulu 1750 krooni ja

jättis hagejate menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse

osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja varalise kahju tekitamise eest 2408

krooni 10 sendi suuruse hüvitise.

Ringkonnakohus nõustus hagejatega selles, et kostja kaupluse naabermajade elanikud ei pea

nõustuma kaupluse ümbruses oleva müra, heitgaaside ega ka ümbruse ebaesteetilise olukorraga.

Samas kui probleemiks on kostja suutmatus tagada kaupluse tegevuse vastavust kehtestatud

eeskirjadega, siis on kannatanutel võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid, kuid selleks tuleks esitada

vastav nõue. Hagejad on valinud õiguskaitsevahendina mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise

nõude esitamise, kuid neid nõudeid ei ole võimalik rahuldada.

Maakohtu otsus hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas on seaduslik

ja põhjendatud. VÕS §-st 1043 tuleneva vastutuse üheks kohustuslikuks eelduseks on mittevaralise

kahju olemasolu. Toimikus puuduvad usaldusväärsed tõendid hagejale I mittevaralise kahju tekkimise

kohta, mistõttu ei saa tekkida küsimust kostja õigusvastasest käitumisest.

Hageja II nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja II ajutise tervisekahjustuse olemasolu on tõendatud 6. jaanuari

2006. a ja 20. veebruari 2007. a konsultatsiooni otsusega. Nendest tõenditest ilmneb, et hagejal II oli

depressiivne seisund 2005. aastal, mis võib olla mittevaralise kahju hüvitamise aluseks, kuid toimikus

puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et depressiivse seisundi põhjustas kostja. Hageja II

esitas hagi mittevaralise kahju nõudes 5. märtsil 2007. a, esitamata ühtegi tõendit selle kohta, et ka

hagi esitamise ajal oleks tal esinenud tervisekahjustus. Depressiivse seisundi võivad esile kutsuda

erinevad põhjused. Hagi rahuldamiseks ei anna alust ka hageja II esitatud põhjus, et korterisse tungib

müra ning seetõttu ei ole võimalik avada aknaid. Asjaolu, et kostja kaupluse tegevus häirib hagejaid,

ei anna alust rahuldada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet.

Maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja I nõude osas, mis seisneb korteriomandi turuhinna

vähenemises. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses toodud motiividega ega korranud neid.

Asjaolu, et hagejal I ei õnnestunud korterit müüa soovitud turuhinnaga, ei anna alust hagi

rahuldamiseks. Turuhinnad on kõikuvad ning korteriomandi müügihinda võivad mõjutada mitmed

faktorid. Toimikust ei ilmne, et hageja I oleks korteriomandit võõrandanud, seega ei ole kahju

tekkinud. Hagejate apellatsioonkaebuses viidatud VÕS § 128 lg 3 ei anna alust hagi rahuldamiseks

ning kostja on põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et korteriomandite turuhinnad on tõusnud,

mistõttu hageja ei ole kahju kandnud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu

otsuse, saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule ja mõista kostjalt välja menetluskulud

hagejate kasuks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on alama astme kohtud oluliselt rikkunud menetlusõiguse

normi sellega, et on vääralt hinnanud asjas kogutud tõendeid või üldse jätnud need hindamata ja on

jõudnud ekslikele järeldustele tõendite hindamisel, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtuotsuse.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 128 lg-t 3 varalise kahju nõude rahuldamata

jätmise puhul ja VÕS § 128 lg-t 5 ning VÕS § 1043 mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmisel.

Maakohus tuvastas, et kostja põhjustatava müra tase hagejate elumaja juures on lubatust kõrgem ning

et müra tugevusega on probleeme ka praegusel ajal. Hagejad ei nõustu kohtute seisukohaga, et

kaubaautode ajaline liikumine ei ole vastuolus kohustuslike õigusnormidega. Kohtud ei ole

tähelepanu pööranud sellele, et Tallinna Linnavolikogu 25. augusti 2005. a määruse nr 43 2. jao § 3

p 4 keelab tekitada müra, mis ületab sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusega nr 42 kehtestatud

normtasemeid. Müra mõõtmise protokollist ilmneb, et iga C-kategooria kaubaauto tekitab lubatust

suuremat müra: 65,0 kuni 76,3 dBA, maksimaalselt kuni 93 dBA. Müra kauba laadimisel on 68,5

kuni 87,3 dBA. Sama müra mõõtmisega on tuvastatud, et laotöödega, mis algavad kell 7.00 ja

lõpevad kell 23.00, põhjustatud müratugevus on keskmiselt 62,7 dBA, seega üle lubatud normi.

Ekslik on kohtute seisukoht, et kostja ei ole süüdi selles, et jäätmevedu korraldav Ragn-Sells AS viib

kostja territooriumilt jäätmeid öisel ajal. Kostja ja kohtu viited linnavalitsuse korraldustele nr 202-k

ja 203-k on eksitavad ja ebaõiged, kuna nimetatud korraldustega on reguleeritud jäätmevedu Nõmme

linnaosas, mitte Nõmme teel, mis asub Kristiine linnaosas. Kostjal puudub Keskkonnaameti luba

öiseks olmejäätmete veoks.

Hageja I leiab, et talle on kostja tegevusega tekitatud varalist kahju. Just kostja tegevuse tõttu

kaupluse moderniseerimisel kasvas kaupluse käive ning teenindava transpordi intensiivsus alates

2004. a-st, mis ongi põhjuslikus seoses kassaatori vara turuväärtuse langusega. Vaatamata sellele, et

korteri müügihind oli alla turuhinna umbes 20%, ei olnud võimalik korterit müüa. Seega leidis

täielikult tõendamist kostja süüline käitumine ja hagejale I tekitatud kahju ning põhjuslik seos nende

vahel.

Kohtud jätsid alusetult rahuldamata hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hagejal I puudub

kodune rahu ja vaikus. Kuna juba varahommikust kuni hilisõhtuni nii töö kui ka puhkepäevadel ja

riiklikel pühadel on kaubaautod töötavate mootoritega ja sellest põhjustatud heitgaasidega hageja

korteri akende all, siis puudub hagejal võimalus inimväärsele elule ja võimalus end välja puhata.

Lisaks sellele häirivad hagejat tema akende all laiali loobitud kauplusejäätmed ja roiskunud

puuviljadest-juurviljadest leviv ebameeldiv lõhn. Maakohtu otsusega on tõendamist leidnud asjaolu,

et kaubaautode tekitatud müra ületab lubatud piiri. Hageja I on tõendanud nii dokumentaalsete

tõenditega kui ka esitatud salvestustega, et tegemist on isiku elukvaliteedi ja heaolu langusega, mis

on tinginud piiranguid isiku tegevuses ja elukorralduses.

Hageja II on seisukohal, et depressiivse seisundi põhjustamine kostja poolt on tõendatud

20. veebruari 2007. a konsultatsiooni otsusega, kus on selgesõnaliselt öeldud, et haigus on tingitud

kaupluse juurde sõitvate kaubaautode heitgaasidest, vibratsioonist, tugevast mürast. Esitatud nõude

vähendamisel rikkus maakohus menetlusnormi sellega, et võttis hüvitise vähendamise aluseks

tõenditena asjaolusid, mida esitatud tõenditest ei nähtunud (hageja II vanus, töötus jms),

ringkonnakohus aga omakorda eraldi hinnangut nendele tõenditele ei andnud, piirdudes maakohtu

tõenditele viitamisega. Hageja II ei ole kunagi väitnud, et ta oleks töötu, vaid ta on teinud kõiki töid

ning viimased aastad on olnud kodune omal vabal tahtel ja perekonna nõusolekul, selleks et tegeleda

laste kasvatamisega. Abikaasa palgast jätkub perekonna ülalpidamiseks. Oma vanust haiguse

põhjusena ei ole hageja II kunagi nimetanud, ta on vastupidi väitnud, et kuna tal on suhteliselt noored

lapsed, siis ei ole tal põhjust oma iga rõhutada ning ennast vanana tunda.

10. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata. Kostja palub hagejatelt välja mõista menetluskulud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon muutmata. TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

12. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt hageja I ei ole

tõendanud seda, et kostja põhjustas hageja I korteriomandi väärtuse languse. VÕS § 127 lg 4 järgi

peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju

tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Delikti

üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja

poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja

süüd (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12). TsMS § 688 lg-te 4 ja 5

järgi ei ole Riigikohtul õigust kõrvale kalduda alama astme kohtute tuvastatud asjaoludest ja hinnata

ise tõendeid. Kuna kohtud pole lugenud tõendatuks kostja poolt hagejale I varalise kahju

põhjustamist, ei pidanud nad hindama kostja tegevuse õigusvastasust ja süüd ega võtma seisukohta

kahjuhüvitise suuruse kohta. Seetõttu on asjakohatud ka kassatsioonkaebuse väited kostja tegevuse

õigusvastasuse ja süü kohta. Kohtud ei rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel.

13. Kolleegium selgitab, et kui kohtud oleksid tuvastanud kostja poolt hagejale I kahju tekitamise ja

lugenud kostja vastutavaks hageja I omandiõiguse süülise rikkumisega kahju põhjustamises

VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 järgi, siis oleks kahjuhüvitise väljamõistmisel tulnud kohaldada mitte

VÕS § 128 lg-t 3, vaid asja kahjustamise tagajärjel tekkivate kahjuhüvitisnõuete erisätet - VÕS § 132

lg 3 esimest lauset, mille kohaselt hõlmab asja kahjustamise korral kahjuhüvitis muu hulgas ka asja

väärtuse vähenemise. Hageja I väidab, et kostja põhjustas korteriomandi väärtuse languse lubamatult

tugeva müraga. Selgitamist vajab, kas korteriomandit ümbritsev müra saab vähendada korteriomandi

väärtust ilma, et korteriomandil kui asjal tekiksid füüsilised kahjustused.

Kolleegium leiab, et asja ümbritsev müra võib vähendada asja, sh korteriomandi väärtust ilma asja

füüsiliselt kahjustmata juhul, kui müra segab asja kasutamist ning asja omanikul ei ole võimalik

nõuda segamise lõpetamist. Juhul kui müra levitamine kujutab endast õigusrikkumist, on asja

omanikul õigus nõuda müra tekitamise lõpetamist või müra tugevuse viimist kooskõlla seadusega

VÕS § 1055 lg 1 esimese lause alusel. Selle sätte kohaselt: kui kahju õigusvastane tekitamine on

kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati,

nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. VÕS § 1055 lg 2

järgi ei ole õigust nõuda § 1055 lõikes 1 nimetatud kahju tekitava käitumise lõpetamist, kui sellist

käitumist tuleb mõistliku arusaama järgi taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi

tõttu. Sellisel juhul võib kannatanu esitada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude.

Eeltoodust saab järeldada, et korteriomandi väärtus võib väheneda VÕS § 132 lg 3 esimese lause

mõttes üksnes siis, kui on selgunud korteriomandi kasutamist segava müra levitamise kui

õigusvastase tegevuse lõpetamise või seadusega lubatud tasemele viimise võimatus VÕS § 1055 lg 2

järgi.

Ringkonnakohus põhjendas ebaõigesti hageja I varalise kahju hüvitamise nõude osalist rahuldamata

jätmist sellega, et hagejal I ei ole tekkinud varalist kahju, kuivõrd korteriomandite turuhinnad on

tõusnud. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Õigusrikkuja tegevusest sõltumatu asja turuhinna tõus ei tee

olematuks õigusrikkuja tegevuse tõttu juba toimunud asja väärtuse vähenemist.

14. Hageja I nõue talle väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks on

õiguslikult põhjendamatu selle tõttu, et seadus piirab lepinguväliselt tekitatud mittevaralise kahju

rahalise hüvitamise võimalusi, sätestades ammendavalt juhtumid, millal tuleb mittevaraline kahju

hüvitada. Seadus ei näe ette mittevaralise kahju hüvitamist asja kahjustamise korral. Hageja I ei ole

väitnud, et kostja oleks oma tegevusega põhjustanud talle tervisekahjustuse. Seega ei olnud kohtutel

võimalik hinnata tema hüvitisnõuet VÕS § 130 lg 2 järgi nagu hageja II puhul. Hageja I viitas küll ka

VÕS § 1045 lg 1 p-le 4 ja § 1046 lg-le 1, mis sätestavad isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse,

kuid ta ei ole oma nõuet põhjendanud, s.t ta ei ole väitnud, missugust tema isiklikku õigust kostja

rikkus, ega esitanud ka rikkumise kohta tõendeid. Sellest tulenevalt ei olnud kohtutel alust hinnata ka

VÕS § 134 lg 2 kohaldamist, mille kohaselt vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste

rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb

kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige

kehaline või hingeline valu, seda õigustab.

15. Ringkonnakohus tühistas põhjendatult maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja

II hagi talle väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks, ja tegi uue otsuse,

millega jättis hageja II hagi rahuldamata.

VÕS § 130 lg 2 üheks võimalikuks lepinguvälise kohaldamise eelduseks on VÕS § 1045 lg 1 p 2

järgi kvalifitseeritava delikti süüline (VÕS § 1050) toimepanemine. Ringkonnakohus leidis, et hageja

ei ole tõendanud oma väidet, et kostja põhjustas oma õigusvastase tegevusega (lubatust suurema

tasemega müraga) hagejale II 2005. aasta alguses terviserikke - pikaajalise depressiivse reaktsiooni.

TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 järgi ei ole Riigikohtul õigust kõrvale kalduda alama astme kohtute

tuvastatud asjaoludest ega hinnata ise tõendeid. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme

tõendite hindamisel.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtule esitatud 6. jaanuari 2006. a ja 20. veebruari 2007. a

konsultatsiooni otsustest ei nähtu arsti arvamust hageja II terviserikke tekkepõhjuste kohta

(kohtutoimiku lk-d 87 ja 149). Küll on 20. veebruari 2007. a otsuses täiendatud varasemat otsust

hagejat II väidetavalt kahjustavate faktorite loeteluga. Maakohus ei hinnanud neid tõendeid ja

kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, leides, et üksnes kostja tegevuse õigusvastasus (müratase üle

lubatud normi) annab aluse lugeda tõendatuks ka põhjusliku seose kostja tegevuse ja hageja

tervisekahjustuse vahel. Kolleegium rõhutab, et VÕS § 127 lg 4 järgi tuleb põhjuslik seos

õigusrikkumise ja kahju vahel tõendada eraldi muudest kahju hüvitamise nõude eeldustest.

Kolleegium ei nõustu samas ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja II oleks pidanud tõendama, et

väidetavalt kostja põhjustatud tervisekahjustus esines tal hagi esitamise ajal. Teise isiku tervise

õigusvastase ja süülise kahjustamise tagajärg - tervisekahjustus - ei pea selleks, et kannatanul oleks

õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 130 lg 2 järgi, kestma hagi esitamiseni.

Kannatanul on õigus nõuda rahalist hüvitist ka varasema tervisekahjustuse eest.

16. Ühtse kohtupraktika kujundamise eesmärgil selgitab kolleegium, et ebatäpne on kohtute käsitlus

kostja süü puudumise kohta jäätmeveo korraldamisel. Nimelt ei arvestanud kohtud teise isiku delikti

eest vastutamise sätetega. VÕS § 1054 lg 1 järgi, kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus-

või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda

tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Sellise

vastutuse kohaldamise eelduseks on oluline kahju tekitaja süü, mitte aga isiku süü, kellele kahju

tekitanud isik osutas viimase majandus- või kutsetegevuses kestvalt teenust (vt selle kohta ka nt

Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 15).

Kolleegium peab vajalikuks märkida veel seda, et kohtud tuvastasid kostja tekitatava müra lubamatu

tugevuse väljaspool hagejate eluruumi. Kuna hagejad tuginesid sellele, et müra häirib neid eluruumis

olles, siis oleksid hagejad pidanud kostja tegevuse õiguspärasuse hindamisel põhjendama ja

tõendama müra lubamatu tugevuse nende eluruumis.

17. Hagejate esitatud taotlus mõista kostjalt nende kasuks välja kassatsiooniastme menetluskulud

(riigilõiv 2576 krooni ja õigusabikulu 5000 krooni) tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole esitanud

Riigikohtule kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja ega kuludokumente.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu