3-2-1-47-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-47-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. mai 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea

Laarmaa

Kohtuasi

TODEM osaühingu hagi OÜ Armelinda vastu kinnistule

juurdepääsuõiguse määramiseks ja OÜ Armelinda vastuhagi

TODEM osaühingu ja Oksana Babuðkina vastu

kinnistusraamatu kande ebaõigsuse tuvastamiseks,

juurdepääsuõiguse tingimuste määramiseks, kulutuste

hüvitamiseks ja tasu nõudmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1469

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TODEM osaühingu kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja (vastuhagis kostja) TODEM osaühing (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Liina Linsi

Kostja (vastuhagis hageja) OÜ Armelinda (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Carri Ginter

Vastuhagis kostja Oksana Babuðkina (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

5. mai 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2008. a otsus osas, millega Tallinna

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja tegi selles osas uue

otsuse.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt Armelinda TODEM osaühingu kasuks

välja 40 000 krooni maakohtus kantud õigusabikulude katteks ja 60 krooni hagilt tasutud

riigilõivu katteks. Ringkonnakohtus kantud õigusabikulud jätta poolte endi kanda. Vastuhagilt

tasutud riigilõiv jätta täielikult OÜ Armelinda kanda. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu

otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada AS-le Advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN 14. märtsil 2008 TODEM

osaühingu kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27. oktoobril 2004 esitas TODEM osaühing (edaspidi hageja) Tallinna Linnakohtule hagi

OÜ Armelinda (kostja) vastu, milles palus määrata üle kostja kinnistu (Vana-Posti 11/13, Tallinn)

tähtajatu juurdepääs hageja kinnistule (Suur-Karja 12, Tallinn). Juurdepääsu laiuseks palus hageja

määrata 4,5 m ning kogupikkuseks 39 m. Hageja oli valmis tasuma kostja kinnistut läbiva

juurdepääsu eest 42 000 krooni aastas.

Hagiavalduse kohaselt puudub hageja kinnistu sisehoovist vahetu pääs avalikule teele. Hageja vajab

juurdepääsu kinnistul asuva ehitise sihtotstarbeliseks kasutamiseks. Hageja hoovi pääseb autoga

ainult läbi kostjale kuuluva kangialuse. Kostja pidi oma majandustegevuse arendamisel hageja

juurdepääsuga arvestama ega ole õigustatud seetõttu osutama väidetavale kahju tekkimisele.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt puudub hagejal

vajadus juurdepääsu järele. Hagejal on võimalus pääseda oma kinnisasjale Suur-Karja tänavalt.

Hoone kaudu on hagejal võimalus pääseda ka sisehoovi. Seadusest ei tulene, et kinnistule peab

tingimata olema tagatud juurdepääs autoga.

3. Kostja esitas 27. aprillil 2006 Harju Maakohtule hageja ja Oksana Babuðkina vastu vastuhagi,

milles palus:

! tuvastada, et hageja omandiõiguse kanne kinnistusraamatus on ebaõige;

! määrata hüvitisena hageja juurdepääsuõiguse eest kostjale juurdepääs kolmele tasuta

parkimiskohale hageja kinnistul ning teha sellekohane kanne kinnistusraamatusse;

! mõista välja kinnistu igakordselt omanikult juurdepääsuõigusega kaasnevate kulude hüvitamiseks

65 700 krooni kuus ning teha sellekohane märkus kinnistusraamatusse;

! tuvastada kinnistu igakordse omaniku kohustus hüvitada kostja kinnistu igakordsele omanikule

juurdepääsuõigusega kaasnev, tulevikus tekkiv kahju ning teha sellekohane märkus

kinnistusraamatusse;

! määrata juurdepääsuõiguse andmisel selle kasutamise tingimuseks juurdepääs kuni kaks korda

ööpäevas ajavahemikus 8.00-22.00;

! määrata juurdepääsuõiguse tasu vähemalt 235 000 krooni aastas, mida on kostja kinnistu

igakordsel omanikul õigus igal aastal turumuutuste alusel suurendada.

Vastuhagi kohaselt on O. Babuðkina kinnistust osa hagejale võõrandamisel rikkunud Vladimir

Babuðkini õigusi. Suur-Karja 12 hoone kuulus abikaasade ühisvarasse. Hageja omand on tekkinud

ühisvaraks olnud hoone baasil. O. Babuðkina teadis kinnistu võõrandaja ja omandaja esindajana, et ta

ei ole kinnistu ainuomanik. Võõrandajal ainuomandi puudumise tõttu ei saanud omandajal (hageja)

omand tekkida. Kehtetu käsutusega ei saa lepinguliselt kinnisomandit üle anda. Asjaõiguslepingu

alusel tehtud kanne on ebaõige. Ebaõigele kandele tuginedes ei saa omanikule kuuluvaid nõudeid

esitada.

Kostja väidab, et hageja nõutav juurdepääsuõigus tekitab kostjale olulist kahju. Kostja kulu

turvateenusele suureneb juurdepääsu määramisega märkimisväärselt (ca 43 000 krooni kuus).

Neljatärnihotelli järgu taotlemise õiguse kaotamine toob kaasa 10%-lise hinnalanguse, millest tuleneb

saamata jäänud tulu ca 1 742 730 krooni aastas. Kostjal on õigus nõuda hageja nõude rahuldamise

korral tasu, mis kataks nii kostja kulutused tee rajamiseks kui ka selle korrashoiuks. Hageja soovib

kasutada kostja kinnistust 175m2, millele peab vastama ka tasu suurus.

4. Hageja ja O. Babuðkina ei tunnistanud vastuhagi. Hageja kinnistu oli O. Babuðkina lahusvara ning

sellest mõttelise osa käsutus hageja kasuks on olnud õiguspärane. Ka juhul, kui peaks tuvastatama

selle kuulumine ühisvarasse, on hageja omand tekkinud heauskselt. Omandikande ebaõigsuse nõude

saab põhjendatult esitada üksnes isik, kelle omandiõigust selline kanne rikub. Hageja omandi kanne

ei saa mingil moel rikkuda kostja omandiõigust.

Kostjal on õigus korraldada hotelli külastajatele parkimine mitte üksnes oma territooriumil, vaid ka

selle vahetus läheduses. Hotellil puudub ka hageja juurdepääsuta neljatärni majutusasutuse jaoks

vajalik parkimiskohtade arv. Kostja arendab oma majandustegevust riigikaitsemaal, millel pole

võimalik pidada majutusettevõtet. Kostja pidi oma kinnistu soetamisel maa sihtotstarbest ja hageja

juurdepääsuõigusest teadma ning oma majandustegevuses sellega arvestama. Seega ei põhjusta

hageja nõude rahuldamine kostja planeeritud ärikäibes muutusi. Kostja väidetav kahju ei ole seotud

hageja nõudega. Kostja esile toodud turvakulud ei ole põhjuslikus seoses hageja nõudega.

Turvakulude suurus ei tulene hageja juurdepääsust. Kostjal on õigus saada juurdepääsuõiguse eest

mõistlikku tasu, kuid kostja nõutav summa on ülemäärane. Kostja nõue tasuta parkimiskohtadele

hageja kinnistul ei põhine õiguslikul alusel.

5. Harju Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2007. a otsusega hagi ja määras juurdepääsu hageja

kinnistule üle kostja kinnistu. Maakohus määras juurdepääsu laiuseks 4,5 m ning kogupikkuseks

39 m ning kohustas hagejat maksma 200 000 krooni aastatasu, mis tuleb tasuda jooksva aasta

viimaseks tööpäevaks. Maakohus tuvastas kostjal nõusoleku andmise kohustuse ja otsustas teha

kinnistusraamatusse kostja kinnistule märkuse juurdepääsuõiguse kohta hageja kasuks kohtuotsuses

märgitud tingimustel.

Sama otsusega jättis maakohus rahuldamata kostja vastuhagi kinnistusraamatus hageja omandi kande

ebaõigsuse tuvastamiseks, juurdepääsuõiguse kehtestamisel selle tingimuste määramiseks,

juurdepääsuõiguse eest hüvitisena tasuta parkimiskohtade kasutamise õiguse määramiseks,

juurdepääsuga seotud kulude katteks 65 700-kroonise kuluhüvitise väljamõistmiseks ning tulevikus

tekkiva kahju hüvitamise kohustuse tuvastamiseks.

Maakohus jättis O. Babuðkina menetluskulud kostja kanda ning hageja ja kostja vahelistes nõuetes

1/3 menetluskuludest hageja kanda ja 2/3 kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja nõue omandi kande vaidlustamiseks põhjendatud.

Kinnistusraamatu kande ebaõigsuse saab kohtus tuvastada üksnes selle isiku hagi põhjal, kelle õigust

on ebaõige kandega rikutud (kelle õigusi kande parandamine puudutab).

Hageja nõue üle kostja kinnistu juurdepääsuõiguse määramiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

AÕS § 156 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt

või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Vaidlust ei ole

selles, et hageja kinnistu sihtotstarve on püsivalt olnud elamu- ja ärimaa, mille sihtotstarbeline

kasutamine eeldab sõidukiga ligipääsu. Kaitseministeeriumi 6. jaanuari 2005. a kirjaga on tõendatud,

et kostja oli müügilepingu sõlmimisel informeeritud sellest, et hageja kinnistule on juurdepääs kostja

kinnistu kaudu. Kinnistu üleandmisel, mis lepingu p 5.1 järgi toimus enne lepingu sõlmimist, on

kostjale üle antud ka kostja kinnistu moodustamise originaaltoimik. Toimikus asuvates dokumentides

kajastub hageja juurdepääs üle kostja kinnistu. Seega oli kostja teadlik hageja juurdepääsust üle

kostja kinnistu ning pidi sellega kaasnevate kitsendustega oma äriplaani koostamisel arvestama.

Hageja juurdepääs kinnistu sisehoovi on kulgenud üle kostja kinnistu (läbi sellel asuva ehitise

kangialuse). Mõlema poole huve arvestades ei ole kostja kitsendus hageja saavutatava hüvega

ülemäärane. Kostjal on õigus tasunõudele, millega kompenseeritakse kostja talumiskohustus.

Maakohus tuvastas paikvaatlusel, et hageja kinnistul asuvad ehitised on rekonstrueerimise järgus. On

õige, et remonttööde tegemine sisehoovi kaudu põhjustab mõningaid kitsendusi kostjale, kuid kostja

talumiskohustus ei ole ebamõistlik ega mõju tema äritegevusele halvavalt. Hageja juurdepääsuõigus

tuleneb seadusest. Hageja kinnistu on äriotstarbeline. Kinnistu sisehoovi kaudu on planeeritud prügi

käitlemise korraldamine, hageja sõidukite parkimine ja äriotstarbelise ehitise teenindamine.

Kostjal on õigus saada hageja juurdepääsuõiguse talumise eest tasu. Maakohus määras

juurdepääsuõiguse tasu aastatasuna 200 000 krooni. Aastatasu määramisel ei arvestanud kohus kostja

väidetavaid kulutusi uue tee rajamisele ja selle hooldamisele. Hageja sõidukitele juurdepääsu

(läbipääsu) võimaldamine ei eelda mingite tavapärasest erinevate teetööde tegemist ega kulutuste

kandmist. Hageja juurdepääs ei mõjuta ka oluliselt kinnistu turvalisust.

Kostja vastuhagi ei ole kulude ja kahju hüvitamise osas põhjendatud. Kostjal on seadusest tulenev

nõudeõigus hageja vastu juhuks, kui hageja peaks kostjale juurdepääsuõiguse kasutamisega kahju

põhjustama. Seadusega kaitstud hüvesid ei pea nende kehtimiseks kohtuotsusega tunnustama.

Kostjale juurdepääsuõiguse talumisega seotud kitsendused tasakaalustab juurdepääsuõiguse tasu.

Kostja nõue juurdepääsuõiguse tingimuste määramiseks, s.o hagejale lubatud läbisõidukordade

nimetamiseks ei ole põhjendatud. Juurdepääsutee kasutamine arvestades hageja sisehoovi suurust

ning rajatavate parkimiskohtade arvu, ei saa tavapärase majandustegevuse käigus kujuneda

märkimisväärseks.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

juurdepääsu õiguse tasu suuruse ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega

juurdepääsõiguse aastatasuks määrata 60 000 krooni.

Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

põhjendusel, et hagejal puudub nõudeõigus, ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Juhul kui ringkonnakohus leiab, et hagejal oli nõudeõigus, palus kostja tühistada maakohtu otsus ja

teha uus otsus, millega jätta hagi täiendava juurdepääsu saamiseks rahuldamata või määrata

juurdepääs ajutiselt kaheks kuuks vastuhagis esitatud kellaaegadel. Kostja palus oma menetluskulud

mõista hagejalt välja ja jätta hageja menetluskulud tema enda kanda.

Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. veebruari 2008. a otsusega maakohtu otsuse menetluskulude

jaotuse osas ja tegi selles osas uue otsuse. Uue otsusega mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja

kasuks välja 25 685 krooni riigilõivu ja jättis õigusabikulud kummagi poole enda kanda. Ülejäänud

osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt arvestas maakohus juurdepääsutasu suuruse määramisel

kõiki asjas esitatud hindamisakte ja poolte seisukohti. Maakohus on tasu suuruse määramist piisavalt

põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole alust hinnata selles osas tõendeid teisiti, kui seda tegi

maakohus. Maakohus ei ole tasu suuruse määramisel diskretsiooni piire ületanud. Tallinna vanalinna

kinnistul parkimiskohtade olemasolu suurendab kinnistu väärtust ja vastupidi, parkimisvõimaluse

puudumine, vähendab seda. Seejuures ei ole kostja huvi praegusel juhul määratletav vaid

parkimiskohtade turuväärtusega, vaid arvestada tuleb ka kostja erilise huviga omada hotelli juures

kindlaid parkimiskohti. Asja juurde võetud kinnisvarabüroode hinnangud käsitlevad põhiliselt

parkimiskoha ja parkimise kuukaardi maksumust vanalinnas, mida ei saa võrdsustada tasuga

kitsenduste eest oma kinnisasja kasutamisel. Kuukaart annab õiguse vanalinnas parkida, kuid ei taga

parkimiskohta.

Maakohus jättis õigesti rahuldamata vastuhagis esitatud ülejäänud nõuded. Apellatsioonkaebuses

kordab kostja vastuhagis esitatud seisukohti, millele maakohus on otsuses juba vastanud. Kostja ei

ole õigustatud vaidlustama hageja omanikukannet kinnistusraamatus, kuna kande parandamine ei

puuduta tema õigusi. Kohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, kui

määras juurdepääsuõiguse tähtajatuna ja tingimusteta, sest sellist juurdepääsuõigust hageja soovis.

Menetluskulude lahendamisel kohaldas maakohus valesti kehtivat seadustikku. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 1. jaanuari 2006

alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele

seni kehtinud seaduses sätestatut. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel

mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja

põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt

rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi

esitamisel tasus hageja riigilõivu 60 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel 7250 krooni. Vastuhagi

esitamisel tasus kostja riigilõivu 95 500 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel 1000 krooni.

Maakohus rahuldas hagi juurdepääsuõiguse määramiseks ja vastuhagi osaliselt juurdepääsu tasu

saamiseks. Mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Seega peab kostja hüvitama hagejale

hagiavalduselt tasutud riigilõivu 60 krooni ja hageja kostjale vastuhagi avalduselt tasutud riigilõivu

vastavalt vastuhagi rahuldatud osale, s.o 25 745 krooni. Tasaarvestuse tulemusena peab hageja

hüvitama kostjale riigilõivu 25 685 krooni. Mõlema poole nõude osalise rahuldamise tõttu jättis

ringkonnakohus kummagi poole õigusabikulud tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada kohtukulude jaotuse osas ja

teha selles osas uue otsuse, millega jätta kohtukulud OÜ Armelinda kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei olnud õige ringkonnakohtu seisukoht jätta õigusabikulud poolte endi

kanda ja riigilõivu väljamõistmine hagejalt. Kohtukulude jaotamisel oleks pidanud arvestama, et

hageja hagi rahuldati, kuid vastuhagi jäeti rahuldamata. Menetlus venis oluliselt kostja tegevuse tõttu,

vastuhagi esitati 1,5 aastat pärast menetluse alustamist ning vastuhagi täiendus peaaegu 3 aastat

pärast menetluse alustamist.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta otsustas jätta õigusabikulud poolte endi kanda.

9. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud selleks määratud tähtaja jooksul.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse osas ja tegi selles osas uue otsuse. Tühistatud osas tuleb TsMS § 691 p 5

alusel teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 40 000 krooni maakohtus kantud

õigusabikulude katteks ja 60 krooni hagilt tasutud riigilõivu katteks. Ringkonnakohtus kantud

õigusabikulud tuleb jätta poolte endi kanda. Samuti tuleb uue otsusega jätta vastuhagis kantud

riigilõiv täielikult kostja kanda. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et praeguses asjas tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt menetluskulude

jaotamisele ja kindlaksmääramisele kohaldada enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustikku (edaspidi varasem TsMS), sest hagi esitati enne 1. jaanuari 2006.

Seda ei muuda asjaolu, et vastuhagi esitati pärast 1. jaanuari 2006. Menetluskulude jaotamisele ja

kindlaksmääramisele tuleb õigusselguse huvides kohaldada ühesugust korda.

Kolleegium viitab esmalt Riigikohtu 12. detsembri 2006. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-2-5-06, milles

Riigikohus leidis muu hulgas seda, et õigusabikulude väljamõistmisel tuleb õigusabikulude

vajalikkust ja põhjendatust põhjalikult analüüsida ning lahendis põhjendada. Sama kehtib viidatud

lahendi kohaselt ka muude menetluskulude kohta. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus varasema

TsMS § 61 lg 1 kohaselt õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust piisavalt analüüsinud ning

põhjendanud. Põhjendamiskohustust ei välista asjaolu, et ringkonnakohus ei ole õigusabikulusid välja

mõistnud poole kasuks, vaid on jätnud need poolte endi kanda. Piisavaks põhjenduseks ei saa

tsiviilasja olemust arvestades lugeda ringkonnakohtu viidet mõlema poole nõude osalisele

rahuldamisele.

12. Kolleegium peab menetlusökonoomia huvides võimalikuks teha asjas tühistatud osas uus otsus,

millega lahendada kohtukulude kandmise küsimus teisiti kui ringkonnakohtu otsuses.

Toimiku materjalide kohaselt (I kd, lk 6 pöördel) maksis hageja hagi esitamisel riigilõivu 60 krooni,

st hagi esitamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt oli tegemist hinnata hagiga. Varasema TsMS § 61

lg 1 p 2 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja

põhjendatud kulud tema esindaja osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid

mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Justiitsministri 23. augusti 1999. a määruse nr 42

kohaselt oli hinnata hagi puhul teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000

krooni. Toimiku materjalide kohaselt (III kd, lk 354) on hageja kandnud maakohtus õigusabikulusid

kokku 228 949 krooni 50 senti. Kolleegium leiab, et põhjendatud on mõista varasema TsMS § 61 lg 1

p 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja 40 000 krooni maakohtus kantud õigusabikulude katteks.

Õigusabikulude väljamõistmine sellises määras on tingitud tsiviilasja keerukusest ja mahukusest.

Samuti tuleb arvestada, et kõik vastuhagi nõuded peale juurdepääsuõiguse aastatasu nõude jäid

rahuldamata ning hageja kandis õigusabikulusid ka vastuhagile vastamiseks. Samas tähendab

juurdepääsuõiguse aastatasu nõude osaline rahuldamine muuhulgas seda, et hagi rahuldati selles

küsimuses osaliselt, hageja oli algselt nõus tasuma 42 000 krooni aastas, kuid peab kohtuotsuse

kohaselt tasuma 200 000 krooni aastas.

13. Kolleegium leiab, et apellatsiooniastme õigusabikulud tuleb jätta poolte endi kanda. Siinjuures

arvestab kolleegium, et mõlema poole apellatsioonkaebused ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

kohaselt rahuldati küll osaliselt, kuid jäid põhinõuete osas siiski rahuldamata (hageja taotles

juurdepääsuõiguse aastatasu summaks 60 000 krooni ja kostja taotles hagi rahuldamata jätmist), nagu

on ringkonnakohus viidanud ka otsuse põhjendavas osas.

14. Kolleegium on hagejalt vastuhagi rahuldatud osa järgi kostja kasuks riigilõivu väljamõistmise

kohta seisukohal, et arvestada tuleb asjaoluga, et praeguses asjas ei olnud vajalik esitada vastuhagi

juurdepääsuõiguse aastatasu suuruse kindlaksmääramiseks.

Riigikohus on 30. märtsil 2004. a tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04 tehtud otsuse p-s 22 asunud järgmisele

seisukohale: "Kuna tasu suuruse saab AÕS § 156 lg 1 nõude lahendamisel määrata kostja soovil ka

ilma sellekohase hagita, ei nõua tasu kohta kinnistusraamatusse märkuse tegemise otsustamine hagi

esitamist." Seega on muu hulgas leitud, et tasu suuruse saab määrata kostja soovil ka ilma sellekohase

hagita. Kolleegium leiab, et varasema TsMS § 60 järgsete kohtukulude jaotamise põhimõtetega oleks

vastuolus see, kui hageja kanda jääks vastuhagi osalise rahuldamise tõttu riigilõiv, mida kostja tasus

nõudelt, mida ta hagina esitama ei pidanud. Kolleegium märgib, et õigusabikulude väljamõistmise

küsimuse lahendamisel ei ole vastuhagi esitamise kohustuse puudumine oluline, sest ka ilma hagita

esitatud juurdepääsuõiguse aastatasu määramise taotlusele vastamisel oleks hagejal tulnud kanda

õigusabikulusid (nagu ka kostja oleks võinud teha taotlust esitades kulutusi õigusabile).

Seetõttu tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus ka osas, millega ringkonnakohus mõistis hagejalt

kostja kasuks välja 25 685 krooni riigilõivu hüvitamiseks. Riigilõiv tuleb jätta täielikult kostja kanda.

Hagi rahuldamise tõttu tuleb hagilt makstud riigilõiv 60 krooni välja mõista kostjalt hageja kasuks.

15. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium järgmist. Varasemas TsMS-s ei olnud

sarnast normi, nagu on praegu kehtiv TsMS § 169 lg 1. Varasema TsMS § 60 lg 5 kohaselt pidi pool,

kes seadusliku takistuseta jättis kohtu kutsel ilmumata või kohtu nõudmise täitmata ja põhjustas

sellega asja arutamise edasilükkamise, hüvitama sellega kaasnenud kulutused vastaspoolele

kohtukulude jaotamisest sõltumata. Kassatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis annaksid alust

TsMS § 60 lg 5 kohaldamiseks. Samuti ei leia kolleegium, et menetlus oleks kostja tegevuse tõttu

oluliselt veninud. Varasema TsMS § 151 lg 1 võimaldas vastuhagi esitada kuni kohtuvaidluseni

esimese astme kohtus. Kehtiva TsMS § 373 lg 1 lubab vastuhagi samuti esitada kuni kohtuvaidluseni

maakohtus või kirjalikus menetluses taotlustes esitamise tähtaja möödumiseni.

Kolleegium märgib täiendavalt seda, et otsuse selguse ja ülevaatlikkuse huvides nii poolte kui ka

kõrgema astme kohtute jaoks oleks kohtulahendis otstarbekas näidata ka kohtukulude jaotamise ja

kindlaksmääramise otsustuse aluseks olev arvutamiskäik. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus

näidanud, kuidas ta jõudis tulemusele, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista riigilõiv 25 745

krooni.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa