3-3-1-20-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-20-08

Otsuse kuupäev

26. mai 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Tartu Vangla toimingute ja Tartu Vangla

direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja nr 1-3/23

"Vastuvõtuosakonna lukustamine" peale ning ettekirjutuse

tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-07-981

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda ja Tartu Vangla kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Romeo Kalda kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-07-981 osas,

milles ringkonnakohus jättis rahuldamata Romeo Kalda määruskaebuse Tartu Halduskohtu

28. septembri 2007. a määruse peale. Teha selles osas uus otsus, millega halduskohtu määrus

tühistada, ja saata Romeo Kalda kaebus Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja

nr 1-3/23 "Vastuvõtuosakonna lukustamine" õigusvastaseks tunnistamiseks menetluse

jätkamiseks Tartu Halduskohtule.

Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-07-981 osas,

milles ringkonnakohus rahuldas Romeo Kalda kaebuse ja tunnistas õigusvastaseks Tartu

Vangla toimingu, mis seisnes kaebaja paigutamises vangla eelvangistushoone 4. sektsiooni

ajavahemikul 8. juunist kuni 18. juulini 2007. Jätta tühistatud osas jõusse Tartu Halduskohtu

28. septembri 2007. a otsus, millega jäeti Romeo Kalda kaebus Tartu Vangla toimingute

õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

Tagastada Tartu Vangla tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Romeo Kalda esitas Tartu Halduskohtule kaebuse taotlusega tunnistada õigusvastaseks Tartu

Vangla 14. veebruari kuni 29. märtsi 2007 ning 29. märtsi kuni 31. mai 2007 toimingud, mis seisnesid

kaebaja eraldamises teistest kinnipeetavatest. Kaebaja viibis vastuvõtuosakonnas ööpäevaringselt

lukustatud kambris, talle ei võimaldatud köögi, külmkapi, pesumasina ja -kuivati kasutamist,

kehakultuuriga tegelemist ega raamatukogu ja kaupluse kasutamist. Kaebaja palus teha Tartu

Vanglale ettekirjutus, millega kohustada vanglat tagama talle liikumisõigus äratusest öörahuni ning

võimalus tegelda kehakultuuriga vangla spordisaalis, kasutada kööki, pesumasinat, -kuivatit ja

raamatukogu, samuti võimaldada teha sisseoste vangla kaupluses.

Kaebuse täienduses palus R. Kalda lisaks tunnistada õigusvastaseks järgmised vangla toimingud: (1)

kaebaja diskrimineeriv hoidmine vahialuste hoones 8. juunist kuni 18. juulini 2007; (2) kaebaja

liikumisõiguse piiramine äratusest öörahuni; (3) ebavõrdne kohtlemine värskes õhus viibimise õiguse

kasutamisel; (4) köögi ja puhketoa kasutamise mittevõimaldamine. Kaebuse kohaselt koheldakse

R. Kaldat ebavõrdselt võrreldes teiste kinnipeetavatega. Teda tuleks kohelda võrdselt S-hoone avatud

sektsioonis viibivate süüdimõistetutega, sest prokuratuuri kehtestatud piirangud on lõppenud.

Kaebaja taotles ka Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja nr 1-3/23 "Vastuvõtuosakonna

lukustamine" õigusvastaseks tunnistamist, sest käskkiri ei ole kooskõlas Vangistusseaduse (VangS)

§ 8 lg-ga 2 ning käskkirjaga on kehtestatud eeldus, et kaebaja on ohtlik vangla julgeolekule.

Põhjendatud huvina tõi kaebaja välja hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluse ning

edaspidiste analoogsete õigusvastaste toimingute ennetamise ja vältimise.

2. Tartu Vangla selgitas kirjalikus vastuses, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri menetluses on

kriminaalasi, milles R. Kalda on kahtlustatav. Kohtueelse menetluse tagamiseks on R. Kalda

paigutatud prokuröri 6. veebruari 2007. a määrusega Tartu Vanglasse alates 14. veebruarist 2007.

R. Kaldat ei saanud S-hoonesse paigutada, sest seal on taksofon kõigile vabalt kättesaadav. Kaebaja

vanglasisese liikumise piiramine, sektsioonis vaba liikumise piiramine, kultuuriüritustest osavõtu ja

spordisaali kasutamise mittevõimaldamise näol on tegemist toimingutega, mis on kooskõlas

piirangute aluseks oleva määrusega. R. Kalda on viibinud lukustatud kambris 75 päeva, millest 36

päeva suhtes olid kehtestatud lisapiirangud - kõikidest kinnipeetavatest eraldi hoidmise kohustus.

Alates 18. juulist 2007 viibib kaebaja süüdimõistetute eluhoones samadel tingimustel teiste

süüdimõistetutega. Piirangute aluseks ei olnud Tartu Vangla direktori vaidlustatud käskkiri, vaid

prokuratuuri määrused. Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja vaidlustamiseks puudub

kaebajal põhjendatud huvi.

3. Tartu Halduskohus jättis 28. septembri 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-07-981 kaebuse

rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja nr 1-3/23

"Vastuvõtuosakonna lukustamine" vaidlustamine halduskohtu pädevuses, sest tegemist on üldaktiga.

Kohus otsustas selles osas määrusega menetluse lõpetada.

Põhja Ringkonnaprokuratuuri menetluses on kriminaalasi nr 06730000233, milles R. Kalda on

tunnistatud kahtlustatavaks. Põhja Ringkonnaprokuratuur paigutas kohtueelse menetluse tagamiseks

R. Kalda 6. veebruari 2007. a määrusega Tartu Vanglasse alates 14. veebruarist 2007 kuni 1. aprillini

2007. Põhja Ringkonnaprokuratuur kohaldas 1. veebruari 2007. a määrusega R. Kalda suhtes

lisapiiranguid (keelata lühi- ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetused ja telefoni kasutamine).

Põhja Ringkonnaprokuratuur pikendas 29. märtsi 2007. a määrustega R. Kalda suhtes Tartu Vanglas

viibimise tähtaega ning teistest kinnipeetavatest eraldamise kohustust ja lisapiiranguid kuni 1. juunini

2007. Põhja Ringkonnaprokuratuur tühistas 21. mai 2007. a määrusega kahtlustatava R. Kalda suhtes

kohaldatud lisapiirangud. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 30. mai 2007. a määrusega on R. Kalda

jätkuvalt ümber paigutatud Tartu Vanglasse ja eraldatud teistest kahtlustatavatest, kannatanutest ja

tunnistajatest samas kriminaalasjas kuni 1. juulini 2007.

Tartu Vanglas on kinnipeetavatele kaks erinevat eluhoonet. S-hoones on süüdimõistetud, kes liiguvad

vabalt sektsioonis ringi, samuti ei ole telefoni kasutamise aega piiratud. E-hoones on vahistatud,

vastuvõturežiimil viibivad süüdimõistetud ning kartserikambrid. Vangistust reguleerivatest

õigusaktidest tulenevalt on vastuvõturežiimil viibivate kinnipeetavate kambriuksed suletud ning

kehtestatud liikumispiirangud. Piirangute kehtestamise ajal viibis süüdimõistetu R. Kalda Tartu

Vangla vastuvõtuosakonnas, mis asub E-hoones. Kohus nõustus Tartu Vangla seisukohaga, et vanglal

ei olnud Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt perioodil 14. veebruarist kuni 1. juulini 2007 kehtestatud

määrustest lähtudes võimalik toimida teisiti kui kehtestada kaebaja suhtes teatud piirangud. Tartu

Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja nr 1-3/23 "Vastuvõtuosakonna lukustamine" kohaselt on

alates 2. märtsist 2007 vastuvõtuosakonnas kambrite uksed julgeoleku kaalutlustel lukustatud. VangS

§ 8 lg 2 kohaselt võib vangla põhjendatud vajadusel kambreid või osakondi lukustada vangla

julgeoleku huvides.

Sellest tulenevalt paigutas Tartu Vangla kaebaja lukustatud kambrisse õiguspäraselt ning piiras

kaebaja võimalust sektsioonis vabalt liikuda, mistõttu ei saanud ta ka võtta osa kultuuriüritustest ega

kasutada spordisaali. Kuna kaebaja suhtes oli prokuratuuri määrusega kehtestatud eraldihoidmise

kohustus, ei saanud ta käia kaupluses ega raamatukogus, kasutada telefoni, kööki, külmkappi,

pesumasinat ega pesukuivatit. Kinnipeetavale on toitlustamine kinnipidamisasutuses tagatud, mistõttu

külmiku ja köögi kasutamise ning kaupluses käimise mittevõimaldamine prokuratuuri kehtestatud

piirangute ajal ei rikkunud kaebaja õigusi. Kaebaja õigusi ei rikkunud ka prokuratuuri kehtestatud

piirangute ajal temale pesumasina ja pesukuivati kasutamise mittevõimaldamine, sest kaebaja sai

pesu pesta oma kambris või tellida teenust pesumajalt. Alates 18. juulist 2007 viibib R. Kalda

süüdimõistetute eluhoones samadel tingimustel teiste kinnipeetavatega.

Pärast prokuratuuri määruste kehtivuse lõppemist on R. Kalda viibinud Tartu Vangla

vastuvõtuosakonnas 3. juulist kuni 18. juulini 2007. Piirangute kehtestamise ajal on R. Kalda mitmel

korral viibinud ka Tallinna Vanglas ja Kohtla-Järve Politseiosakonna arestimajas. Kaebaja on olnud

lukustatud kambris Tartu Vanglas 75 päeva, millest 36 päeva oli aeg, mil kehtis lisapiiranguna teistest

kinnipeetavatest eraldi hoidmise kohustus. Eelvangistushoone lahtises sektsioonis, kus kaebajale

tagati lisaks äratusest öörahuni vabalt sektsioonis ringiliikumine, viibis R. Kalda kokku 35 päeva.

Kaebuse täienduste kohaselt paigutati kaebaja 8. juunil 2007 ümber E-hoone 4. sektsiooni, kus ta sai

kasutada spordisaali kehakultuuriga tegelemiseks, samuti külmkappi, pesumasinat, riidekuivatit,

raamatukogu ja kauplust kohapeal. Halduskohus asus seisukohale, et kuna kaebaja viibis E-hoones

prokuratuuri määruste alusel ning piirangud kehtisid 1. juulini 2007, ei saanud teda kohelda võrdselt

S-hoone kinnipeetavatega. Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et teda ei ole koheselt pärast

prokuratuuri kehtestatud piirangute lõppemist 1. juulil 2007 (kaebaja naasis Tartu Vanglasse 3. juulil

2007) ümber paigutatud S-hoonesse, vaid seda tehti alles 18. juulil 2007.

4. Tartu Halduskohus lõpetas 28. septembri 2007. a määrusega asjas nr 3-07-981 menetluse Tartu

Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja nr 1-3/23 "Vastuvõtuosakonna lukustamine"

õigusvastaseks tunnistamise nõudes. Kohus juhindus analoogia korras Tartu Ringkonnakohtu otsusest

haldusasjas nr 3-07-701, mille kohaselt Tartu Vangla direktori käskkiri "Tartu Vangla kinnipeetavatele

isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu" ei ole üksikjuhtumi reguleerimiseks ning tegemist ei ole

aktiga, mis oleks vaidlustatav halduskohtus.

Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 1-3/23 on otsustatud alates 2. märtsist 2007

lukustada vastuvõtuosakonnas (E-hoone 8. sektsioon) kambrite uksed julgeoleku kaalutlustel:

- tagada kinnipeetavate meelestatuse, tervisliku ning psüühilise seisundi väljaselgitamine vanglasse

saabumisel;

- tagada võimaliku kinnipeetava poolsete ohtude väljaselgitamine ning ennetamine vangla

julgeolekule;

- tagada võimaliku teiste kinnipeetavate poolsete kinnipeetavale suunatud ohtude väljaselgitamine

ning ennetamine;

- tagada kinnipeetava vanglasse adapteerimine ja vanglaga seotud hirmude maandamine;

- tagada kinnipeetava vangla õiguskorraga tutvumine ning õigete käitumismallide kinnistumine.

Halduskohus leidis, et nimetatud käskkirja vaidlustamise osas tuleb määrusega menetlus lõpetada

HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel, sest asja läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses. Seetõttu ei

hinnanud kohus vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. Kohus asus seisukohale, et vangla direktori

16. märtsi 2007. a käskkiri ei ole HKMS § 4 lg-s 1 nimetatud haldusakt, mille peale võib

halduskohtusse kaevata, vaid sisu poolest on see abstraktseid üldkohustuslikke käitumisreegleid

sisaldav üldakt, mille õiguspärasuse hindamine ei ole halduskohtu pädevuses.

5. Romeo Kalda esitas Tartu Halduskohtu 28. septembri 2007. a otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses esitas R. Kalda muu hulgas vastuväited Tartu Halduskohtu 28. septembri

2007. a määrusele, leides, et halduskohus rikkus HKMS § 25 lg-t 9, mille kohaselt kohus jätab

kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Põhiseadusega. Kohus leidis

ebaõigesti, et tulenevalt Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirjast nr 1-3/23 oli vastustaja

tegevus (kaebaja hoidmine lukustatud üksikkambris) õiguspärane. Nimetatud käskkiri tulnuks

tunnistada Põhiseaduse vastaseks.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 14. detsembri 2007. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt

ning tühistas Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja nõue tunnistada

õigusvastaseks Tartu Vangla toiming, mis seisnes R. Kalda paigutamises eelvangistushoone

4. sektsiooni ajavahemikul 8. juunist kuni 18. juulini 2007. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue

otsuse, millega tunnistas nimetatud toimingu õigusvastaseks. Muus osas jättis ringkonnakohus

kaebuse rahuldamata.

Halduskohus pidas õigesti õiguspärasteks Tartu Vangla 14. veebruari kuni 29. märtsi 2007. a

toiminguid, mis seisnesid kaebaja paigutamises lukustatud kambrisse ja liikumispiirangute

kehtestamises (kaebaja ei saanud vabalt liikuda sektsiooni piires, osa võtta kultuuriüritustest, käia

kaupluses ja raamatukogus, kasutada spordisaali, kööki, külmkappi ja pesumasinat). Kohtueelse

menetluse tagamiseks paigutas Põhja Ringkonnaprokuratuur 6. veebruari 2007. a määrusega

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel R. Kalda ümber Tartu Vanglasse

ajavahemikuks 14. veebruar kuni 1. aprill 2007. Põhja Ringkonnaprokuratuur kohaldas 1. veebruari

2007. a määrusega R. Kalda suhtes lisapiiranguid (muu hulgas keelati lühi- ja pikaajalised

kokkusaamised, kirjavahetused ja telefoni kasutamine, v.a suhtlemine riigiasutuste, kohalike

omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga). Tartu Vangla leidis õigesti, et Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 1. veebruari 2007. a määruse täitmise tagamiseks oli vajalik paigutada

kaebaja teistest kinnipeetavatest eraldi. Kuigi R. Kalda on oma staatuselt kinnipeetav ning VangS § 8

näeb kinnise vangla üldtingimustena ette, et äratusest kuni öörahu alguseni on kinnipeetaval lubatud

vabalt liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud kohtades, siis

prokuratuuri määruse täitmiseks oli Tartu Vangla õigustatud piirama tema vanglasisest

liikumisvabadust. Tartu Vangla direktor ei pidanud andma VangS § 8 lg 2 alusel eraldi käskkirja

R. Kalda paigutamiseks lukustatud kambrisse. Juhul, kui R. Kalda leidis, et tema liikumis- ja

suhtlemisvabadusele lisapiirangute kehtestamine Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruste alusel on

ebaseaduslik, oli tal õigus need vaidlustada. Kuna piirangud kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadusele

kehtestati seoses kohtueelse menetlusega, ei ole R. Kaldat koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste

kinnipeetavatega, sest nende suhtes ei viidud läbi kriminaalasja kohtueelset menetlust. Kuivõrd Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 1. veebruari 2007. a määrus oli kehtiv ja seega õiguspärane, siis olid

õiguspärased ka Tartu Vangla toimingud selle määruse täitmisel (vanglasisese liikumise piiramine,

kultuuriüritustest osavõtmise ja spordisaali kasutamise mittevõimaldamine).

Tartu Vangla on õiguspäraselt käitunud ka perioodil 29. märts kuni 31. mai 2007. Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 29. märtsi 2007. a määrusega paigutati kahtlustatav R. Kalda jätkuvalt ümber

Tartu Vanglasse ja eraldati teistest kinnipeetavatest kuni 1. juunini 2007. Samuti kehtestati R. Kalda

suhtes 29. märtsil 2007 lisapiirangud, millega piirati muu hulgas kokkusaamisi, kirjavahetust ja

telefoni kasutamist (v.a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega,

samuti kaitsjaga). Teistest kinnipeetavatest eraldamine tähendas seda, et R. Kaldal ei olnud võimalik

kasutada selliseid õigusi, mis tavapäraselt on kinnipeetaval lubatud. Kuna R. Kalda suhtes piirangute

kehtestamise aluseks olid Põhja Ringkonnaprokuratuuri 29. märtsi 2007. a määrused, ei olnud Tartu

Vangla toimingud õigusvastased.

Kaebaja taotles õigusvastasuse tuvastamist ka Tartu Vangla toimingute osas, mis seisnesid R. Kalda

hoidmises E-hoones, tema liikumisõiguse ja värskes õhus viibimise piiramises ning köögi ja puhketoa

kasutamise mittevõimaldamises 8. juunist kuni 18. juulini 2007. Põhja Ringkonnaprokuratuur tühistas

21. mai 2007. a määrusega R. Kalda suhtes kohaldatud lisapiirangud. Põhja Ringkonnaprokuratuur

otsustas 30. mai 2007. a määrusega R. Kalda paigutada ümber Tartu Vanglasse ja eraldada teistest

samas kriminaalasjas olevatest kahtlustatavatest, kannatanutest ja tunnistajatest kuni 1. juulini 2007.

Lähtuvalt nimetatud määrustest, lõppesid lisapiirangud R. Kalda suhtes 21. mail 2007 ning tema

teistest kinnipeetavatest eraldi hoidmise kohustus 1. juunil 2007. Seega langes 1. juunil 2007 ära

vajadus piirata kaebaja vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust. Kuni 1. juulini 2007 oli seda

siiski võimalik piirata niivõrd, kuivõrd see oli vajalik kaebaja eraldamiseks teistest samas

kriminaalasjas olevatest kahtlustatavatest, kannatanutest ja tunnistajatest. Asjas puuduvad tõendid

selle kohta, et R. Kaldat oleks tulnud perioodil 8. juuni kuni 1. juuli 2007 eraldi hoida eraldamaks

teda teistest kahtlustatavatest, kannatanutest ja tunnistajatest samas kriminaalasjas.

R. Kalda paigutati 8. juunil 2007 E-hoone lahtisesse 4. sektsiooni, kus talle tagati äratusest öörahuni

vabalt sektsioonis ringiliikumine. Alates 18. juulist 2007 viibib kaebaja süüdimõistetute eluhoones

samadel tingimustel teiste kinnipeetavatega. Kuna 8. juunist kuni 18. juulini 2007 puudus Tartu

Vanglal alus kohelda R. Kaldat teistest kinnipeetavatest erinevalt ning Tartu Vangla ei ole tõendanud,

et sel perioodil olid R. Kalda kinnipidamistingimused samasugused kui teistel kinnipeetavatel, siis

tuleb Tartu Vangla toiming, mis seisnes R. Kalda paigutamises eelvangistushoone 4. sektsiooni

8. juunist kuni 18. juulini 2007, tunnistada õigusvastaseks. Ühe kinnipeetava põhjuseta pidamine

ülejäänud kinnipeetavatest erinevates tingimustes rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.

Ringkonnakohus märkis lisaks, et pole alust R. Kalda kaebuse rahuldamiseks osas, milles ta palus

tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja nr 1-3/23. Tartu

Halduskohus on selle nõude osas menetluse õigesti lõpetanud, sest tegemist ei ole haldusaktiga, mille

õiguspärasuse kontroll kuuluks halduskohtu pädevusse. Isegi kui tegemist oleks üldkorraldusega, s.o

halduskohtus vaidlustatava haldusaktiga, tuleks kaebus jätta rahuldamata. R. Kaldat hoiti eraldi

lukustatud kambris Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruste alusel. Kuna kaebaja suhtes vaidlustatud

käskkirja rakendatud ei ole, siis ei saa see rikkuda tema õigusi ega piirata tema vabadusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Romeo Kalda esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub

ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles tema kaebus jäi rahuldamata. Kassaator palub uue

otsusega rahuldada tema kaebus ka Tartu Vangla 14. veebruari kuni 31. mai 2007. a toimingute

õigusvastaseks tunnistamise osas. Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja nr 1-3/23

õigusvastaseks tunnistamise nõudes taotleb kassaator asja esimese astme kohtusse menetlemiseks

saatmist.

Kassaator märgib, et prokuröri 6. veebruari 2007. a määrusega (kehtis kuni 1. aprill 2007) ei

kohaldatud tema suhtes veel KrMS § 1431 lg 1 alusel täieliku eraldatuse piirangut, vaid lihtsalt

otsustati ta paigutada ümber Tartu Vanglasse. Eraldamist ei näinud ette ka lisapiiranguid kehtestav

prokuröri 1. veebruari 2007. a määrus. Tartu Vangla on R. Kalda suhtes õigusvastaselt kohaldanud

piiranguid, mida menetleja pole määruses ette ei näinud. Kuna prokuröri määrustest ei tulenenud

Tartu Vanglale õigust kaebaja eraldamiseks teistest kinnipeetavatest ja tema õiguste (liikumisvabadus,

kehakultuuriga tegelemise õigus, isiklike riiete pesemise ja kuivatamise õigus, köögi ja külmkapi

ning vangla kaupluse kohapeal kasutamise õigus, samuti raamatukogu kasutamise õigus) piiramiseks

14. veebruarist kuni 29. märtsini 2007, oli R. Kalda sel perioodil ööpäevaringselt lukustatud kambris

pidamine õigusvastane ja rikkus kinnipeetavate võrdse kohtlemise nõuet. Prokuröri määrustest

tulenesid üksnes piirangud kokkusaamistele, kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele ning

lühiajalisele väljasõidule, väljaviimisele ja vabastamisele.

Kinnipeetava lukustatud kambrisse paigutamine täiendava julgeolekuabinõuna oleks tulnud

vormistada haldusaktina, mida tehtud ei ole. Pesumasina ja riidekuivati kasutamise keelamine oli

õigusvastane ja ebaproportsionaalne isegi juhul, kui kaebajat hoiti lukustatud kambris õiguspäraselt,

sest kambris puuduvad võimalused suuremate riideesemete pesemiseks ja kuivatamiseks. Tartu

Vangla on kassaatori sellekohasele taotlusele vastanud, et direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja nr 1-

3/23 alusel on vastuvõtuosakonnas kambrite uksed lukustatud ja seega pole selles osakonnas

viibivatel kinnipeetavatel võimalik ise pesuruumis pesu pesemas ja kuivatamas käia. Kassaatori

arvates võib kaebajale mõistliku sagedusega riiete pesemise ja kuivatamise mittevõimaldamist

kvalifitseerida tema väärikust alandava kohtlemisena Tartu Vangla poolt.

Alles prokuröri 29. märtsi 2007. a määrus andis Tartu Vanglale õigusliku aluse kassaatori

eraldamiseks teistest kinnipeetavatest. Kassaator nõustub, et sel perioodil (29. märts kuni 1. juuni

2007) oli õiguspärane tema eraldamine ja liikumisvabaduse piiramine, samuti köögi, külmkapi,

raamatukogu ja kaupluse kohapeal kasutamise mittevõimaldamine. Kassaator ei nõustu aga

ringkonnakohtu seisukohaga, et tema õiguste piiramine oli õiguspärane ka pesuruumi kasutamise ja

kehakultuuriga tegelemise osas. Kassaatori arvates sai vastustaja prokuröri määrusi täita ka nimetatud

õigusi piiramata. Selliste piirangute kohaldamist ei näe ette KrMS § 1431 ega prokuröri määrused.

Kinnipeetava vastavad õigused tulenevad VangS §-dest 46 ja 55 ning neid saab piirata üksnes VangS

§ 69 alusel.

Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja nr 1-3/23 "Vastuvõtuosakonna lukustamine" osas

menetluse lõpetamine halduskohtu pädevuse puudumisele viidates on vastuolus Riigikohtu

seisukohtadega 31. oktoobri 2007. a otsuses asjas nr 3-3-1-54-07. Vaidlustatud käskkiri on

üldkorraldus ja seega halduskohtus vaidlustatav. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et käskkiri ei

riku R. Kalda õigusi, sest ta paigutati lukustatud kambrisse Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruste

alusel. Tartu Vangla on kaebaja pöördumisele vastates põhjendanud tema õiguste piiramist, sh

pesuruumi kasutamise ja kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamist, otsese viitega käskkirjale

nr 1-3/23, mille kohaselt on vastuvõtuosakonnas kambrite uksed lukustatud.

8. Tartu Vangla vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta

rahuldamata. Tõele ei vasta R. Kalda väited, et tal ei olnud võimalik pesu pesta ja kuivatada ning

kasutada raamatukogu ja kauplust. Seadusest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile

kinnipeetavatele pesumasina või pesukuivati kasutamise võimalus. E-hoones on igas elukambris

dušinurk, raamatukogu ja kaupluse kasutamine oli talle tagatud vastavalt vangla kodukorrale

võrdsetel alustel teiste E-hoone kinnipeetavatega. Kassaator ei ole selgitanud, mis takistas tal riiete

pesemist kambris olevas dušinurgas ja miks oleks pidanud temale erandina võimaldama kasutada

pesukuivatit, mida ei saa kasutada ükski teine eelvangistushoone kinnipeetav. Kassaator oleks saanud

riiete pesemiseks kasutada vangla pesumaja teenust, tal oli selleks isikuarvel pidevalt piisavalt raha.

Kassaatori väited, et ta higistab igapäevase jalutuskäigu ajal riided läbimärjaks, tõendavad, et vangla

pole takistanud tal tegeleda kehakultuuriga.

Iseenesest on õige kassaatori väide, et Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkiri nr 1-3/23 on

üldkorraldus ja halduskohus lõpetas selle õigusvastaseks tunnistamise nõude osas menetluse

ebaõigesti, kuid R. Kaldal puudub käskkirja vaidlustamiseks põhjendatud huvi. Kassaatori suhtes olid

liikumis- ja suhtlemispiirangud kehtestatud prokuratuuri määrustega ning nende täitmise tagamiseks

ei olnud vanglal muud võimalust, kui hoida teda eraldatud lukustatud kambris. Kassaatori jaoks ei

omanud vaidlustatud käskkiri mingit tähendust ega saanud riivata tema subjektiivseid õigusi.

9. Tartu Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse

halduskohtu otsus. Tartu Vanglas on kinnipeetavate majutamiseks kaks hoonet, E-hoone (585 kohta)

ja S-hoone (350 kohta), mis on ette nähtud vastavalt vahistatutele ja süüdimõistetutele. Kuna vanglas

on pidevalt keskmiselt 320 vahistatut ja 600 kinnipeetavat, tuleb osa süüdimõistetuid paratamatult

paigutada E-hoonesse, milleks on eraldatud omaette sektsioonid. Ühte sellisesse oli R. Kalda

paigutatud ka perioodil 8. juuni kuni 18. juuli 2007. Kõik elukambrid on sarnased, ainus erinevus on

see, et E-hoone kambrites on eraldi dušinurk, S-hoones on duširuumid ühiskasutuses. Elusektsioonide

vahe seisneb peamiselt ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, S-hoones on need suuremad kui E-

hoones, ka ei ole E-hoones ühist jalutusaeda, vaid jalutusboksid, kus saavad korraga viibida 1-2

kinnipeetavat. Samas on mõlemas hoones tagatud võimalus kasutada raamatukogu, kauplust,

spordisaali, kirikut, telefoni jm.

Riigikohtu 21. juuni 2007. a otsusest asjas nr 3-3-1-29-07 tuleneb, et vangistuse täideviimise

eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on vangla erinevates osades võimalik ette

näha erinevad kinnipidamistingimused, mis peavad siiski olema inimväärikad. Seadus ei kohusta

vanglat tagama kõigile kinnipeetavatele absoluutselt samasuguseid kinnipidamistingimusi.

Ringkonnakohus tunnistas põhjendamatult õigusvastaseks R. Kalda paigutamise E-hoone

4. sektsiooni 8. juunist kuni 18. juulini 2007. Seejuures viitas kohus üksnes sellele, et vangla ei ole

tõendanud, et kaebaja kinnipidamistingimused olid samasugused nagu teistel kinnipeetavatel. Samas

ei ole ka R. Kalda esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks tema väiteid, et teda ei ole koheldud võrdselt

teiste E-hoones kinni peetavate süüdimõistetutega. Tartu Halduskohtu otsus on õiguspärane ja

põhjendatud.

10. Romeo Kalda vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta

rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Halduskohtu istungil esitas

R. Kalda kaebuse täienduse, milles vaidlustas enda diskrimineeriva hoidmise vahialuste hoones alates

8. juunist 2007 ning sellega seotud õiguste piiramise. Kuna kaebaja suhtes ei olnud enam kehtestatud

piiranguid, tuli teda kohelda võrdselt teiste süüdimõistetutega. E-hoones viibivad süüdimõistetud

üksnes teatud kindlal põhjusel (kartseris, vastuvõtuosakonnas, julgeolekukaalutlustel) ja kaebajaga

neid võrrelda ei saa. Pärast piirangute lõppemist tulnuks teda võrrelda S-hoones peetavate

süüdimõistetutega. Tartu Vangla ei ole vaielnud vastu sellele, et E-hoone 4. sektsioonis on

kinnipidamistingimused piiratumad võrreldes S-hoone tingimustega. E-hoone sektsioonis E4A, kus

kaebaja viibis, puudub köök, puhketuba, suitsuruum, avar jalutusväljak, spordiväljakud. Samuti saab

E-hoones helistada üksnes taotluse alusel, S-hoones on taksofon aga sektsioonis sees.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium analüüsib kõigepealt Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja

vaidlustamisse puutuvat (I), seejärel hindab Tartu Vangla toimingute õiguspärasust (II) ning lõpuks

lahendab menetlusosaliste taotlused (III).

I

12. Tartu Halduskohus lõpetas 28. septembri 2007. a määrusega HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel R. Kalda

kaebuse menetluse Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja nr 1-3/23 "Vastuvõtuosakonna

lukustamine" õigusvastaseks tunnistamise nõude osas. Kohus asus seisukohale, et vaidlustatud

käskkirja õiguspärasuse hindamine ei ole halduskohtu pädevuses, sest käskkiri ei ole HKMS § 4 lg-

s 1 nimetatud haldusakt, mille peale võib halduskohtusse kaevata, vaid sisu poolest abstraktseid

üldkohustuslikke käitumisreegleid sisaldav üldakt.

Tartu Ringkonnakohus leidis 14. detsembri 2007. a otsuses, et halduskohus lõpetas menetluse õigesti

ning isegi kui tegemist oleks üldkorraldusega, s.o halduskohtus vaidlustatava haldusaktiga, tuleks

kaebus jätta rahuldamata. Kuna kaebajat hoiti eraldi lukustatud kambris Põhja

Ringkonnaprokuratuuri määruste alusel ning vaidlustatud käskkirja tema suhtes rakendatud ei ole,

siis ei saa see rikkuda tema õigusi ega piirata tema vabadusi.

R. Kalda on kassatsioonkaebuses seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on halduskohtus vaidlustatav

üldkorraldus ning see rikub tema õigusi, kuna Tartu Vangla on kaebaja pöördumisele vastates

põhjendanud tema õiguste piiramist, sh pesuruumi kasutamise ja kehakultuuriga tegelemise

mittevõimaldamist, sest käskkirja nr 1-3/23 kohaselt on vastuvõtuosakonnas kambrite uksed

lukustatud.

13. Riigikohtu halduskolleegium asus 31. oktoobri 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-07 (p 7)

seisukohale, et Tartu Vangla direktori käskkirjaga kinnitatud Tartu Vangla kodukord on üldkorraldus

HMS § 51 lg 2 tähenduses. Kolleegium leidis, et kuigi Tartu Vangla kodukorra adressaatide ring

aktist otseselt ei nähtu, on adressaadid objektiivselt kindlaks määratavad üldiste tunnuste alusel.

Halduskolleegium leidis 13. veebruari 2008. a määruses asjas nr 3-3-1-95-07 (p 11), et ka Tartu

Vangla direktori käskkiri, mis määrab kindlaks vangla avatud sektsiooni kinnipeetavatele lubatud

isiklikud riideesemed, on halduskohtus vaidlustatav üldkorraldus, sest selle adressaatide ring on

objektiivselt ja üldiste tunnuste alusel kindlaks määratav - käskkirja adressaatideks on eeskätt Tartu

Vangla avatud sektsiooni kinnipeetavad.

14. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et sarnaselt eelviidatud kohtuasjadega tuleb ka käesolevas

haldusasjas vaidlustatud Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja nr 1-3/23 käsitada

üldkorraldusena, sest selle toimeala on territoriaalselt väga piiratud ning adressaatide ring igal

ajahetkel objektiivselt ja üldiste tunnuste alusel kindlaks määratav.

15. Tartu Ringkonnakohus märkis otsuses, et isegi kui vaidlustatud käskkiri oleks üldkorraldus, tuleks

kaebus jätta rahuldamata, sest kaebajat hoiti eraldi lukustatud kambris mitte käskkirja, vaid prokuröri

määruste alusel, mistõttu ei saa käskkiri kaebaja õigusi rikkuda. Sisuliselt märkis ringkonnakohus, et

halduskohtul oleks olnud võimalik R. Kalda see taotlus jätta läbi vaatamata ka HKMS § 11 lg 31 p 5

alusel, sest kaebajal puudub halduskohtusse pöördumise õigus.

Halduskolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu. HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaselt tagastab

halduskohus kaebuse selle esitajale ka juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse

pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Käesoleval juhul on R. Kalda

järjepidevalt väitnud, et Tartu Vangla on tema pöördumisele vastates põhjendanud tema õiguste

piiramist nimelt viitega direktori käskkirjale, mitte prokuröri määrustele. Haldusasja toimikus on ka

R. Kalda 16. veebruari 2007. a taotlus (tl 26) ja Tartu Vangla 15. märtsi 2007. a vastus

selgitustaotlusele (tl 27), mis kaebaja väiteid kinnitavad. Määravat tähtsust ei saa omistada ka

asjaolule, et vastustaja kirjas viidatakse vangla direktori varasemale samasisulisele käskkirjale

(2. märtsi 2007. a käskkiri nr 1-3/19), sest käesolevas asjas vaidlustatud 16. märtsi 2007. a käskkiri

nr 1-3/23 reguleerib sama küsimust. Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei ole võimalik asuda

seisukohale, et R. Kaldal puudub ilmselgelt halduskohtusse pöördumise õigus. R. Kalda kaebuses

nimetatud asjaoludel ei saa vaidlustatud käskkirjaga tema õiguste rikkumise võimalust ja seega

halduskohtusse pöördumise õigust ilmselgelt välistada. Seega ei oleks halduskohus saanud kaebuse

tagastada HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel. Seda, kas kaevatav haldusakt tegelikult rikub kaebaja

subjektiivseid õigusi, saab otsustada üksnes pärast asja sisulist läbivaatamist (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 15. mai 2008. a määrus asjas nr 3-3-1-9-08, p 15).

16. Eelnevat arvestades tuleb R. Kalda kaebus Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja

nr 1-3/23 õiguspärasuse kontrollimise nõude osas saata HKMS § 72 lg 1 p 5 alusel esimese astme

kohtule menetluse jätkamiseks.

17. Riigikohus märgib täiendavalt, et Tartu Halduskohus lõpetas käskkirja nr 1-3/23 vaidlustamise

osas menetluse 28. septembri 2007. a määrusega. Kaebuse ülejäänud taotlused lahendas kohus samal

päeval tehtud kohtuotsusega. R. Kalda esitas apellatsioonkaebuses vastuväited nii halduskohtu otsuse

kui ka määruse suhtes. Tartu Ringkonnakohus ei ole aga 14. detsembri 2007. a otsuse resolutsioonis

Tartu Halduskohtu 28. septembri 2007. a määruse osas seisukohta võtnud. Kolleegium leiab, et

ringkonnakohus on sellega jätnud kaebaja ühe taotluse lahendamata, rikkudes kohtumenetluse normi,

mille kohaselt peab kohus mitme nõude esitamise korral tegema otsuse kõigi nõuete kohta (TsMS

§ 438 lg 1 teine lause) ning menetlusosaliste nõuded ja taotlused lahendatakse otsuse resolutsioonis

(TsMS § 442 lg 5). Kuna eelnevalt toodud põhjustel saadab Riigikohus asja Tartu Vangla direktori

16. märtsi 2007. a käskkirja õigusvastaseks tunnistamise nõude osas menetluse jätkamiseks esimese

astme kohtule, siis on kaebaja menetluslike õiguste kaitse võimalik tagada edasises menetluses.

II

18. R. Kalda palub kassatsioonkaebuses rahuldada tema kaebus ka Tartu Vangla 14. veebruari kuni

31. mai 2007. a toimingute õigusvastaseks tunnistamise osas. Riigikohtu halduskolleegium on

seisukohal, et kassaatori see nõue ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Tartu Vangla on kassatsioonkaebuses taotlenud halduskohtu otsuse jõusse jätmist osas, millega jäeti

R. Kalda kaebus täielikult rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus rahuldas R. Kalda kaebuse osaliselt,

tunnistades õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu, mis seisnes kaebaja paigutamises

eelvangistushoone 4. sektsiooni ajavahemikul 8. juunist kuni 18. juulini 2007. Kolleegium leiab, et

Tartu Vangla kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

19. KrMS § 1431 lg 1 kohaselt võib prokuratuur või kohus juhul, kui on piisav alus oletada, et

vahistuses või vangistuses viibiv või aresti kandev kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega

kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, teha määruse kahtlustatava või süüdistatava

ümberpaigutamiseks, täielikuks eraldamiseks teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest

isikutest. Samuti võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või

süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise

õigust, lühiajalise väljasõidu õigust ning lühiajalise väljaviimise või vabastamise õigust.

20. R. Kalda suhtes andis Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör vaidlusalusel perioodil kokku kuus

määrust:

1) 1. veebruari 2007. a vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute määrusega keelati

R. Kaldal lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a

suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga),

lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine kuni 1. aprillini 2007;

2) 6. veebruari 2007. a vabaduspiiranguga isiku ümberpaigutamise määrusega paigutati R. Kalda

ümber Tartu Vanglasse kuni 1. aprillini 2007;

3) 29. märtsi 2007. a vabaduspiiranguga isiku ümberpaigutamise määrusega paigutati R. Kalda ümber

Tartu Vanglasse ja eraldati teistest kinnipeetavatest kuni 1. juunini 2007;

4) 29. märtsi 2007. a vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute määrusega keelati

R. Kaldal lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a

suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga),

lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine kuni 1. juunini 2007;

5) 21. mai 2007. a vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute määruse tühistamise

määrusega tühistati R. Kalda suhtes kohaldatud lühiajaliste ja pikaajaliste kokkusaamiste,

kirjavahetuse ja telefoni kasutamise, lühiajalise väljasõidu ja lühiajalise väljaviimise ning

vabastamise piirangud;

6) 30. mai 2007. a vabaduspiiranguga isiku ümberpaigutamise ja teistest eraldamise määrusega

paigutati R. Kalda jätkuvalt ümber Tartu Vanglasse ja eraldati teistest samas kriminaalasjas olevatest

kahtlustatavatest, kannatanutest ja tunnistajatest kuni 1. juulini 2007.

Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida

halduskohtumenetluses. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord on

reguleeritud KrMS §-des 228-232. Seejuures näeb KrMS § 230 lg 1 ette, et kui isik ei nõustu kaebuse

läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus pöörduda kaebusega maakohtusse.

21. Prokuröri määrused kohustasid seega eraldama R. Kalda 29. märtsist kuni 30. maini 2007 kõigist

teistest Tartu Vangla kinnipeetavatest ning 1. juunist kuni 1. juulini 2007 teistest kahtlustatavatest,

kannatanutest ja tunnistajatest samas kriminaalasjas. R. Kaldale olid määruste alusel keelatud

lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a suhtlemine

riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit

ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine 1. veebruarist kuni 21. maini 2007.

Kaebaja vaidlustas halduskohtus enda liikumisõiguse piiramise (ööpäevaringselt lukustatud kambris

pidamise) ja sellega seonduvad muud kitsendused Tartu Vanglas 14. veebruarist kuni 31. maini ja

eelvangistushoones pidamise 8. juunist kuni 18. juulini 2007. Ringkonnakohus rahuldas R. Kalda

kaebuse ühe perioodi (8. juuni kuni 18. juuli 2007) osas. Kassatsioonkaebuses leiab R. Kalda, et

prokuröri määrustest ei tulenenud alust tema teistest kinnipeetavatest eraldamiseks 14. veebruarist

kuni 29. märtsini 2007 ja selles osas tuleks kaebus samuti rahuldada. Tartu Vangla leiab

kassatsioonkaebuses, et ka 8. juunist kuni 18. juulini 2007 ei olnud R. Kalda E-hoones pidamine

õigusvastane, kaebajat koheldi pärast tema suhtes kehtestatud piirangute lõppemist võrdselt teiste E-

hoone avatud sektsiooni kinnipeetavatega, teda ei hoitud lukustatud kambris. Sisuliselt on E-hoone ja

S-hoone kinnipeetavatele tagatud ühesugused õigused.

22. R. Kalda suhtes tehtud prokuröri määrustest ei tulenenud alust R. Kalda teistest kinnipeetavatest

eraldamiseks 14. veebruarist kuni 29. märtsini 2007. Samas kehtisid R. Kalda suhtes prokuröri

1. veebruari 2007. a määruse alusel ulatuslikud piirangud vanglavälisele suhtlemisele (muu hulgas

piirati kirjavahetust ja telefoni kasutamist). Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei olnud R. Kalda

ööpäevaringselt lukustatud kambris pidamine õigusvastane. Kolleegium on seisukohal, et prokuröri

kehtestatud suhtluspiirangute täitmist ei oleks Tartu Vanglal olnud võimalik tõhusalt tagada,

eraldamata R. Kaldat teistest kinnipeetavatest, sest ta oleks võinud sõnumite edastamiseks kasutada

kaaskinnipeetavate abi. Kuigi kinni peetavate isikute kirjad antakse vanglale ärasaatmiseks üle avatud

ümbrikus (justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 48 lg 1), ei

või vanglaametnikud kirjas sisalduva sõnumi sisu kontrollida ilma kohtu sellekohase loata (VangS

§ 29 lg 2). Muud kaebuses õigusvastasteks peetud piirangud (köögi, külmkapi, raamatukogu ja

kaupluse kasutamise mittevõimaldamine) tulenesid lahutamatult kaebaja ööpäevaringselt lukustatud

kambris pidamisest. R. Kalda ei ole toonud välja ühtegi konkreetset olukorda, kus talle ei

võimaldatud raamatukogust raamatuid laenutada või kauplusest sisseoste teha. Kaebuses on üksnes

abstraktselt viidatud õigustele, mida kaebaja hinnangul lukustatud kambris pidamine rikub. Vaidlust

ei ole selles, et ka E-hoone kinnistes sektsioonides on raamatute laenutamine ja sisseostude tegemine

põhimõtteliselt võimalik.

23. R. Kalda on sõltumata tema teistest kinnipeetavatest eraldamise õiguspärasusest pidanud

õigusvastaseks tema õiguste piiramist osas, milles talle keelati pesuruumi kasutamine ning ei

võimaldatud tegeleda kehakultuuriga. Kinnipeetava vastavad õigused tulenevad VangS §-dest 46 ja

55 ning neid saab piirata üksnes VangS § 69 alusel. Vastustaja on seisukohal, et pesumasina ja

pesukuivati kasutamise õigus ei tulene seadustest ning R. Kalda oleks saanud riiete pesemiseks

kasutada vangla pesumaja teenust. Kehakultuuriga tegelemist pole takistatud.

Kolleegium on seisukohal, et R. Kalda kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele ka pesuruumi

kasutamist ja kehakultuuriga tegelemist puudutavas osas. Vastustaja märgib õigesti, et vangistust

reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kinni peetava isiku subjektiivset õigust kasutada vanglas

pesumasinat ja pesukuivatit. Vanglas on tagatud vajaduse korral vangla riietus, mille pesemise

korraldab vangla. VangS § 46 lg 1 esimese lause kohaselt kannab kinnipeetav üldjuhul vangla riietust.

VangS § 46 lg 2 kohaselt võib vangla direktor lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui

kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse.

Nendest sätetest ei tulene, et vangla peab võimaldama isiklikku riietust kandval kinnipeetaval

kasutada pesumasinat ja pesukuivatit, piisab üksnes võimalusest kasutada vangla pesumaja teenust,

mis oli R. Kaldale tagatud.

VangS § 55 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga. Sama

paragrahvi lõige 2 näeb ette, et kinnipeetavale tuleb võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt

üks tund päevas. R. Kaldal piirati kehakultuuriga tegelemist tulenevalt asjaolust, et ta oli paigutatud

ööpäevaringselt lukustatud kambrisse. Sellest tulenevalt ei saanud ta kasutada vangla spordisaali ja -

rajatisi. Vangla sisekorraeeskirja § 641 p 9 kohaselt on kinnise vangla kinnipeetavale spordivahendite

omamine vanglas keelatud. Samas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale võimaldati igapäevast värskes

õhus viibimist eelvangistushoone jalutusboksis. Kuna eelnevalt asus kolleegium seisukohale, et

kaebaja eraldamine teistest kinnipeetavatest oli õiguspärane, ei ole õigusvastased ka sellest

paratamatult tulenevad piirangud kehakultuuriga tegelemisele.

24. Halduskolleegium nõustub Tartu Vangla seisukohaga, et seadusest ei tulene vangla kohustust

tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla

tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile

kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi.

Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa

kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud

ühesugused õigused.

Tartu Ringkonnakohus tunnistas õigusvastaseks R. Kalda paigutamise eelvangistushoone lahtisesse

sektsiooni 8. juunist kuni 18. juulini 2007 üksnes tulenevalt asjaolust, et puudusid alused R. Kalda

erinevaks kohtlemiseks võrreldes teiste kinnipeetavatega ning Tartu Vangla ei ole tõendanud, et

R. Kalda kinnipidamistingimused olid samasugused kui teistel kinnipeetavatel. Kolleegium peab

ringkonnakohtu lähenemist ekslikuks. Tartu Vangla on selgitanud, et E-hoone avatud sektsiooni

kinnipeetavatele on tagatud samad õigused kui S-hoone kinnipeetavatele. Erinevused elusektsioonide

vahel seisnevad peamiselt ühiskasutuses olevate ruumide ja rajatiste suuruses. Samas on mõlemas

hoones tagatud võimalus kasutada näiteks raamatukogu, kauplust, spordisaali, kirikut ja telefoni.

Kaebaja toetub üksnes abstraktselt võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. R. Kalda ei ole väitnud,

et 8. juunist kuni 18. juulini 2007 on Tartu Vangla jätnud tagamata mõne temale vangistust

reguleerivatest õigusaktidest tuleneva õiguse.

Kolleegium on seisukohal, et vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses,

lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid

erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on

kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine

tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud. Kuna R. Kalda ei ole konkreetselt viidanud ühelegi

prokuröri määrustega piiramata õigusele, mida ta ei saanud E-hoones viibimise ajal kasutada, puudub

alus tunnistada õigusvastaseks tema paigutamine Tartu Vangla E-hoone 4. sektsiooni 8. juunist kuni

18. juulini 2007. Tartu Vangla kassatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada ja ringkonnakohtu otsus

vastavas osas tühistada.

III

25. Eelnevat arvestades rahuldab Riigikohtu halduskolleegium R. Kalda kassatsioonkaebuse osaliselt.

Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2007. a otsus tühistatakse osas, milles kohus jättis rahuldamata

R. Kalda määruskaebuse Tartu Halduskohtu 28. septembri 2007. a määruse peale. Selles osas tühistab

Riigikohus halduskohtu määruse ja saadab R. Kalda kaebuse Tartu Vangla direktori 16. märtsi

2007. a käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule.

Tartu Vangla kassatsioonkaebus rahuldatakse ja Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2007. a otsus

tühistatakse osas, milles kohus rahuldas R. Kalda kaebuse ja tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla

toimingu, mis seisnes kaebaja paigutamises vangla eelvangistushoone 4. sektsiooni 8. juunist kuni

18. juulini 2007. Tühistatud osas jääb jõusse Tartu Halduskohtu 28. septembri 2007. a otsus, millega

kohus jättis R. Kalda kaebuse Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata.

Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Tartu

Vangla tasutud kautsjon tagastatakse.

26. Kuigi Riigikohtu otsuse tulemusena on osa haldusasjast lõplikult lahendatud ning jäetud

rahuldamata R. Kalda kaebus Tartu Vangla vaidlustatud toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks,

saadab kolleegium R. Kalda kaebuse Tartu Vangla direktori 16. märtsi 2007. a käskkirja

õigusvastaseks tunnistamiseks menetluse jätkamiseks halduskohtule. Seda arvestades ei ole haldusasi

veel tervikuna lõplikult lahendatud ja menetluskulude jaotus otsustatakse edasises menetluses.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann