3-1-1-25-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-25-08

Otsuse kuupäev

23. mai 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

I. O. väärteoasi liiklusseaduse § 7430 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 7. detsembri 2007. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-07-4563

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. O. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

23. aprill 2008. a

Istungil osalenud isikud

I. O. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm ning Ida Politseiprefektuuri

esindajad vanemkomissar Toomas Paap ja juhtivkonstaabel Andres Visnapuu

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 7. detsembri 2007. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-07-4563 I. O. karistamise osas

LS § 7430 lg 1 järgi ja saata väärteoasi selles osas Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Muus osas jätta Viru Maakohtu 7. detsembri 2007. a kohtuotsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida Politseiprefektuur tegi 26. juulil 2007. a I. O. suhtes kaks väärteootsust, karistades teda KarS § 276 järgi 70

trahviühiku (4200 krooni) suuruse rahatrahviga ja LS § 7430 lg 1 alusel 95 trahviühiku (5700 krooni) suuruse rahatrahviga.

Samuti võeti I. O.-lt LS § 7430 lg 11 alusel lisakaristusena ära juhtimisõigus seitsmeks kuuks.

LS § 7430 lg 1 ja lg 11 alusel karistati I. O.-d selle eest, et ta eiras 8. juulil 2007. a kell 14:15 Jõhvi vallas mootorsõidukit

juhtides tahtlikult reguleerija poolt antud kohustuslikku peatumismärguannet.

KarS § 276 järgi karistati I. O.-d selle eest, et ta samal päeval kell 14:25 eiras politseiametniku seaduslikku korraldust ja

jooksis eest ära.

2. Politseiametniku otsuste peale esitas I. O. Viru Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuste tühistamist.

Kaebaja väitis, et ta ei näinud ühtegi politseisõidukit ega seda, et talle oleks antud peatumismärguanne. Peatumismärguannet

ei näinud ka keegi temaga koos autos viibinutest. Samuti ei ole talle antud seaduslikke korraldusi.

3. Viru Maakohus rahuldas 7. detsembri 2007. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistades KarS § 276 järgi määratud karistuse ja

lõpetades selles osas väärteomenetluse. LS § 7430 lg 1 järgi määratud rahatrahvi jättis kohus muutmata, tühistas aga LS §

7430 lg 11 alusel lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmise. Kohtuotsuse kohaselt ei leidnud tõendamist, et I. O.

eiras mingisugust politseiametniku antud seaduslikku korraldust. Küll luges kohus tõendatuks peatumismärguande eiramise.

Kohtuotsuse kohaselt andsid eravärvides politseiautos olnud politseiametnikud lähenevale Nissani maasturile siniste ja

punaste vilkuritega peatumismärguande. Maasturi juht ei reageerinud peatumismärguandele, vaid keeras metsateele. Seejärel

andsid politseinikud peatumismärguande helisignaaliga, kuid sellest hoolimata jätkas maastur sõitu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. O. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist I. O. LS § 7430 lg 1 järgi karistamise osas ja asjas menetluse lõpetamist. Kassaator leidis, et politseiametnikud ei

andnud seaduslikku peatumismärguannet. Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2001. a määruse nr 48 "Liikluseeskiri" lisas 1

oleva joonise kohaselt peavad vilkurid, millega peatumismärguanne antakse, asuma politseiauto katusel. Viru Maakohtu

otsusega ei ole tuvastatud, et politseinike kasutatud eravärvides sõidukil oleksid olnud paigaldatud statsionaarsed sinine ja

punane vilkur.

5. Kohtuväline menetleja leidis kirjalikus kassatsioonivastuses, et peatumismärguanne anti õiguspäraselt. Politseipatrull

teostas liiklusjärelevalvet eravärvides politseisõidukiga, millel oli kehtiv alarmsõidukikaart. Peatumismärguanne anti

Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määruse nr 67 "Liiklusjärelevalve teostamise kord" § 32 p-de 2 ja 3 nõuete kohaselt.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Liiklusseaduse § 7430 lg 1 näeb ette vastutuse sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest. Sama

paragrahvi teine lõige selgitab, millisel juhul on tegemist kohustusliku peatamise märguandega: "(2) Sõiduki peatumise

märguanne on kohustuslik, kui selle on andnud kehtestatud korras politseiametnik, abipolitseinik või muu isik, kes on selleks

volitatud seaduse või seaduse alusel antud muu õigusaktiga." Seega saab rääkida kohustuslikust peatamise märguandest

ainult juhul, kui selle andmisel on järgitud kehtestatud korda. Täpsete nõuete kehtestamine peatamismärguandele on vajalik,

et liiklejatel oleks võimalik üheselt aru saada, kuidas nad peavad toimima.

8. Peatamise märguande andmist reguleerib liikluseeskiri ja selles sätestatut kordab liiklusjärelevalve teostamise kord.

Mõlema õigusakti kohaselt võib ees sõitva sõiduki juhile anda taga sõitvalt alarmsõidukilt peatamismärguande üheaegselt

sinise ja punase töötava vilkuriga. Vilkurite paigutust alarmsõidukil reguleerib Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a

määrus nr 69 "Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord." Määruse § 6 lg 2 kohaselt võivad vilkurid

olla teisaldatavad ning § 12 lg 2 kohaselt võib politseisõiduk olla tsiviilvärvides. Samas kehtestavad määruse §-d 7 ja 8

konkreetsed nõuded, kus peavad alarmsõidukil vilkurid paiknema. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et määruse § 8 eristab

vilkureid ning sinise ja punase filtriga märgutulesid, kusjuures § 13 lg 2 kohaselt võib punase ja sinise filtriga märgutuled

sisse lülitada ainult vilkuri töötamise ajal. Nimetatud sätetest ilmneb, et vilkurit ja märgutulesid eristab eelkõige asjaolu, et

vilkur on valgusseade, mis on nähtav igas horisontaalsuunas.

9. Kriminaalkolleegiumil pole aga võimalik hinnata, kas peatamismärguanne anti nõuetekohaselt, kuna maakohtu otsusest ei

nähtu, milliseid ja kuidas paiknevaid valgusseadmeid peatamismärguande andmiseks kasutati. Riigikohus

kassatsioonikohtuna ei saa tuvastada faktilisi asjaolusid. Maakohtu otsuse kohaselt anti peatamismärguanne ka

helisignaaliga, kuid sellist peatamismärguande andmise võimalust ei näe ette liikluseeskiri ega liiklusjärelevalve teostamise

kord. Mõlemast õigusaktist tulenevalt võib peatamismärguande anda valjuhääldi kaudu, kuid selle all mõeldakse

peatamiskorralduse suulist andmist valjuhääldi kaudu, mitte aga helisignaali.

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides

kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kuna maakohus on jätnud kohtuliku

uurimise raames välja selgitamata isiku vastutuse aluseks oleva asjaolu, leiab kriminaalkolleegium, et kohus on oluliselt

rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.

10. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 174 p-le 7 ja VTMS § 175 p-le 2 tühistab Riigikohus Viru Maakohtu

7. detsembri 2007. a kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-07-4563 I. O. LS § 7430 lg 1 järgi karistamise osas ja saadab väärteoasja

selles osas samale kohtule uueks arutamiseks.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe