3-1-1-18-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-18-08

Otsuse kuupäev

23. mai 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi, Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Arvo Laksbergi süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 ja

§ 392 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2007. a otsus

kriminaalasjas nr 1-06-3375

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Andres Ülviste ja Arvo Laksbergi kaitsja

vandeadvokaat Priit Tartu, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

16. aprill 2008. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Andres Ülviste ja Arvo Laksbergi kaitsja

vandeadvokaat Priit Tartu

RESOLUTSIOON

Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2007. a otsus Arvo Laksbergi süüdistusasjas jätta

muutmata ja esitatud kassatsioonid jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 26. septembri 2007. a otsusega tunnistati Arvo Laksberg süüdi KarS § 184 lg 21

p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 9 aastaks ja 6 kuuks. Samuti tunnistati A. Laksberg süüdi KarS

§ 392 lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 4 aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti

A. Laksbergile liitkaristuseks vangistus 9 aastat ja 6 kuud, lugedes kergema karistuse kaetuks

raskeima karistusega. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aeg 15. augustist 2005. a kuni 23. jaanuarini 2006. a, s.o 5 kuud ja 8 päeva ning

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti vangistus 9 aastat ja 22 päeva. Karistuse kandmise aja

alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev.

1.1 Karistusseadustiku § 184 lg 21 p 1 järgi tunnistati A. Laksberg süüdi selles, et tema, isikute grupis

koos Innar Kandlaga, pani ajavahemikul september 2004 kuni 11. oktoober 2004, toime suures

koguses narkootilise aine - 4944 grammi kokaiinhüdrokloriidi, mis sisaldas 2372 grammi puhast

kokaiini - ebaseadusliku käitlemise. A. Laksberg käitles narkootilist ainet suure varalise kasu saamise

eesmärgil.

1.2 Karistusseadustiku § 184 lg 21 p 1 järgi tunnistati A. Laksberg süüdi veel selles, et tema isikuna,

kes on varem toime pannud KarS § 184 lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, pani eeluurimisel

tuvastamata ajast kuni 2. novembrini 2004 toime suures koguses narkootilise aine - 25 147 grammi

hašiši - ebaseadusliku käitlemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. A. Laksberg omandas

eeluurimisel tuvastamata isikult, tuvastamata ajal ja asjaoludel enne 2. novembrit 2004

ebaseaduslikult 25 147 grammi hašišit, s.o suures koguses narkootilist ainet, mida seejärel

ebaseaduslikult valdas, hoides narkootilist ainet peidetuna endale kuuluvas garaažiboksis kuni

2. novembrini 2004. a, mil narkootiline aine politsei poolt leiti ja ära võeti.

1.3 Karistusseadustiku § 392 lg 2 p 2 järgi tunnistati A. Laksberg süüdi selles, et tema, isikute grupis

koos I. Kandlaga, pani ajavahemikul september 2004 kuni 11. oktoober 2004 toime suures koguses

narkootilise aine - 4944 grammi kokaiinhüdrokloriidi - ebaseadusliku toimetamise üle Eesti Vabariigi

riigipiiri.

1.4 Pärnu Maakohtu 23. augusti 2005. a otsusega tunnistati I. Kandla lühimenetluses süüdi KarS

§ 184 lg 1 ja § 392 lg 1 järgi ning lõplikuks karistuseks mõisteti temale vangistus 2 aastaks ja 4

kuuks. Pärnu Maakohtu otsus I. Kandla suhtes jõustus 31. augustil 2005. a.

2. Maakohus leidis, et A. Laksbergi süü KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi esitatud

süüdistuses on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud.

2.1 Tõendatud on, et A. Laksberg värbas suure varalise kasu saamise eesmärgil I. Kandla rahalise

tasu eest omandama, valdama ja vedama suures koguses kokaiinhüdrokloriidi ning toimetama seda

ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri. A. Laksbergi süüd suures koguses kokaiini veo

organiseerimises kinnitab tema enda tegevus ja huvi, et I. Kandla sõit Hispaaniasse teoks saaks, kuna

ta palus kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud A. V.-il otsida Hispaaniast puuviljakoorem, et selles

narkootiline aine Eestisse tuua. Selleks veenis ta I. Kandlat minema Hispaaniasse kaubaveo reisile ja

viis I. Kandla isiklikult Riiga ärasõiduks valmis koorma juurde. Samuti andis A. Laksberg I. Kandlale

kaasa mitu erinevat mobiiltelefoni ja oli reisi ajal temaga pidevalt telefoniühenduses. Kohus leidis, et

A. Laksbergi kriminaalasja arutamisest tunnistajana osa võtnud I. Kandla andis kohtus varasemate

menetlusetappidega võrreldes erinevaid ütlusi just eesmärgiga välistada A. Laksbergi organiseeriv ja

juhtiv tegevus narkootilise aine omandamisel, valdamisel ja veol ning üle riigipiiri toimetamisel.

Muude asjaolude osas on I. Kandla andnud järjepidevalt ühetaolisi ütlusi. Vahetult käitles ja toimetas

üle riigipiiri narkootilist ainet I. Kandla, kuid tegi seda A. Laksbergi poolt värvatuna, tema juhtimisel

ja korraldusel. Nii A. Laksberg kui I. Kandla andsid oma panuse kuritegude toimepanemisse,

kusjuures mõlema panus oli kuritegude toimepanemisel oluline ja vajalik.

2.2 Ühtlasi leidis maakohus, et kohtulikul arutamisel on tõendamist leidnud, et A. Laksberg omandas

enne 2. novembrit 2004 suures koguses narkootilist ainet - 25 147 grammi hašiši, hoidis seda oma

valduses, peidetuna endale kuuluvas garaažiboksis kuni 2. novembrini 2004, mil narkootiline aine

politsei poolt leiti ja ära võeti. Eestis oleks illegaalses tänavamüügis sellise koguse hašiši hind

vähemalt 3,9 miljonit krooni. Seetõttu leidis kohus, et A. Laksberg käitles suures koguses narkootilist

ainet narkokaubanduse eesmärgil, kuna sellist suurt kogust ei omandata tarbimise eesmärgil enda või

tuttavate jaoks. Antud narkootilise aine kogusest oleks narkootilise joobe saamiseks piisanud

vähemalt 25 000 inimesele.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Laksbergi kaitsja vandeadvokaat Priit Tartu,

taotledes maakohtu otsuse osalist tühistamist kokaiinhüdrokloriidi käitlemise ja selle ebaseadusliku

üle riigipiiri toimetamise süüdistuses ning selles osas A. Laksbergi õigeksmõistmist. Hašiši

ebaseadusliku käitlemise osas palus kaitsja süüdistatava tegevuse ümber kvalifitseerida KarS § 184

lg 1 järgi ning mõista temale kergem karistus. Samuti esitas apellatsiooni riigiprokurör Andres

Ülviste, taotledes maakohtu otsuse tühistamist A. Laksbergi karistamise osas ja uue otsusega

A. Laksbergi karistamist vangistusega 12 aastaks.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2007. a kohtuotsusega tühistati Harju Maakohtu

26. septembri 2007. a otsus osaliselt A. Laksbergi süüditunnistamises KarS § 392 lg 2 p 2 järgi ja

kvalifitseeriti süüdistatava tegu selles osas ümber KarS §-de 22 lg 2 - 392 lg 1 järgi, jättes selle

kuriteo eest mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse muutmata. Muus osas

jäeti maakohtu otsus muutmata ja prokuröri ning kaitsja apellatsioonid rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna A. Laksbergi rolli puudutavas osas erinevad I. Kandla

kohtulikul arutamisel antud ütlused oluliselt tema poolt kohtueelsel menetlusel antud ütlustest, siis ei

ole need hinnatavad usaldusväärse tõendina, millele tuginedes saaks lugeda tõendatuks A. Laksbergi

poolt suure varalise kasu saamise eesmärgil suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku

käitlemise ja selle ebaseadusliku toimetamise üle Eesti Vabariigi riigipiiri grupis I. Kandlaga.

4.2 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu otsuse põhiosas esitatud muude tõendite põhjal

võimalik otsustada A. Laksbergi keskse osa üle I. Kandla poolt vahetult toimepandud kuritegudes.

Küll aga on tunnistaja A. V.-i ja A. Laksbergi ütluste, tolliläbivaatuse akti, narkootilise aine

ekspertiisi arvamuse, DNA ekspertiisi arvamuse ning Pärnu Maakohtu 23. augusti 2005. a otsusega

tõendatud A. Laksbergi osavõtt I. Kandla poolt täideviidud ja KarS § 184 lg 1 ning § 392 lg 1 järgi

kvalifitseeritud kuritegude toimepanemisest kihutamise vormis. Kuna maakohtu otsusega on

A. Laksberg süüdi tunnistatud ka narkootilise aine, hašiši, ebaseadusliku käitlemise täideviimises

KarS § 184 lg 21 p 1 järgi, siis on selle õigusliku hinnanguga hõlmatud ka kihutamine KarS § 184

lg 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele.

4.3 Ringkonnakohus märkis, et A. Laksbergi valdusest leitud hašiši kogus tõendab kaheldamatult

narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist suure varalise kasu saamise eesmärgil. Suure varalise

kasu saamise eesmärk ei nõua tulu saamise kindlakstegemist. Piisab, kui faktiliste asjaolude kogumi

pinnalt saab teha järeldusi kuriteo eesmärgi kohta.

4.4 Olukorras, kus apellatsioonimenetluses tunnistati A. Laksberg täideviimise asemel süüdi kuriteole

kihutamises, on tegemist süüdistuse raskuse vähenemisega. Seetõttu tuleb prokuröri apellatsioon

A. Laksbergi karistuse raskendamiseks jätta rahuldamata.

4.5 Ringkonnakohtu otsusele lisatud eriarvamuses leiab ringkonnakohtunik Igor Amann, et I. Kandla

ütluste kasutamine käesolevas kriminaalasjas tõendina ei ole välistatud nende ebausaldusväärsuse

tõttu, nagu märgitud ringkonnakohtu otsuses, vaid juba seetõttu, et olles sisuliselt kaassüüdistatav

koos A. Laksbergiga toimepandud kuritegudes, ei saa I. Kandla KrMS § 66 lg 2 kohaselt osaleda

käesolevas kriminaalasjas tunnistajana.

4.6 Ringkonnakohtu otsusele lisatud eriarvamuses leiab ringkonnakohtunik Meelika Aava, et

ringkonnakohtu otsusega A. Laksbergile omistatud kuritegudele uue õigusliku hinnangu andmine ei

ole põhjendatud. Kuna I. Kandla suhtes tehtud kohtuotsus ei saa mingil viisil A. Laksbergi olukorda

raskendada, siis on õiguslikult võimalik ka A. Laksbergi süüditunnistamine talle inkrimineeritavate

kuritegude kaastäideviimises koos I. Kandlaga, vaatamata asjaolule, et varasema kohtuotsusega on

I. Kandla tunnistatud süüdi samade kuritegude üksiktäideviijana. Seetõttu tuleb lugeda põhjendatuks

ka prokuröri apellatsioon, milles taotletakse A. Laksbergile raskema karistuse mõistmist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid A. Laksbergi kaitsja vandeadvokaat

Priit Tartu ja riigiprokurör Andres Ülviste.

6. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A. Laksbergi õigeksmõistmist suures koguses

kokaiinhüdrokloriidi ebaseaduslikule käitlemisele ja üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamisele

kihutamises ning süüdistatava tegevuse suure koguse hašiši ebaseadusliku käitlemise osas KarS § 184

lg 1 järgi ümberkvalifitseerimist ja selle kuriteo eest kergema karistuse mõistmist.

6.1 Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millised konkreetsed A. Laksbergi teod on

käsitatavad kuriteole kihutamisena. Süüdistusaktis ja ringkonnakohtu otsuses loetletud tegevusi ei saa

pidada kuriteole kihutamiseks. Kassaatori arvates puuduvad ka tõendid, mis kinnitaksid A. Laksbergi

poolt I. Kandla kihutamist kuriteo toimepanemisele.

6.2 Tuvastamist ei ole leidnud suure varalise kasu saamise eesmärk A. Laksbergile omistatud suure

koguse narkootilise aine hašiši käitlemisel. Varaline kasu saab tekkida vaid müügiga seotud tegevuse

käigus, kuid sellist tegevust või eesmärki ei ole A. Laksbergi puhul kindlaks tehtud. Ainuüksi

narkootilise aine suur kogus ei ole piisav, et tuvastada suure varalise kasu saamise eesmärki.

6.3 Kuna ringkonnakohus on oluliselt muutnud A. Laksbergile omistatud kuritegude kvalifikatsiooni,

kergendades süüdistatava olukorda, siis ei vasta maakohtu mõistetud karistus enam A. Laksbergi süü

suurusele. Kergendades kuritegude kvalifikatsiooni, oleks ringkonnakohus pidanud vastavalt

kergendama ka mõistetud karistust.

7. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega kvalifitseeriti A. Laksbergile

omistatud suures koguses kokaiinhüdrokloriidi üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamine ja käitlemine

isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil ümber nimetatud kuritegudele kihutamisena,

ning osas, millega jäeti rahuldamata prokuröri apellatsioon A. Laksbergile raskema karistuse

mõistmiseks. Kassaator taotleb kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist ringkonnakohtule, märkides

kokkuvõtlikult järgmist.

7.1 Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et A. Laksbergi teod suures koguses narkootilise aine

ebaseaduslikul käitlemisel ja üle riigipiiri ebaseaduslikul toimetamisel on käsitatavad nendele

kuritegudele kihutamisena, mitte kaastäideviimisena.

7.2 Kassaator loeb põhjendatuks ringkonnakohtu seisukoha, et käesolevas kriminaalasjas saab

I. Kandla ütlusi vaadelda tunnistaja ütlustena, kuid leiab, et ringkonnakohus on motiveerimatult

hinnanud I. Kandla kriminaalmenetluse käigus muutunud ütlusi ebausaldusväärsetena. I. Kandla

eeluurimisel antud ütlusi ei ole alust kõrvale jätta, kuna need haakuvad teiste tõenditega, on

sisemiselt loogilised ja tunnistaja on neid sisuliselt kinnitanud nii kohtuistungil Pärnu Maakohtus kui

ka vastastamisel A. Laksbergiga.

7.3 Isegi juhul, kui jätta I. Kandla ütlused täielikult kõrvale, võimaldavad ka muud kriminaalasjas

kogutud tõendid hinnata A. Laksbergi käitumist kaastäideviimisena. Asjaolu, et I. Kandla on varem

süüdi mõistetud KarS § 184 lg 1 ja § 392 lg 1 järgi kuritegude üksiktäideviijana, ei takista

A. Laksbergi süüdimõistmist kuritegude kaastäideviimises koos I. Kandlaga. Kassaator nõustub, et

I. Kandlale esitatud süüdistus kuritegude üksiktäideviimises oli ekslik, kuid see ei saa endaga kaasa

tuua ebaõige juriidilise hinnangu andmist ka A. Laksbergi tegevusele.

7.4 Kuna lähtuvalt A. Laksbergi tegevuse ümberkvalifitseerimisest jättis ringkonnakohus

rahuldamata prokuröri apellatsioonis esitatud raskema karistuse mõistmise taotluse, siis on

ringkonnakohtu otsus ebaõige ka osas, millega jäeti prokuröri apellatsioon rahuldamata.

8. Kassatsioonivastuses palub A. Laksbergi kaitsja jätta prokuröri kassatsiooni rahuldamata.

A. Laksbergi keskne osa kuriteo toimepanemisel ei ole tuvastatav. Põhjendatud on ringkonnakohtu

seisukoht, mille kohaselt on I. Kandla ütlused vastuolulised, mille tõttu ei ole need tõenditena

lubatavad.

9. A. Laksbergi kaitsja kassatsioonile esitatud vastuses ei pea prokurör kaitsja kassatsiooni

põhjendatuks, kuna sisuliselt vaidlustab kaitsja üksnes kohtu poolt tõenditele antud hinnangut ja

faktiliste asjaolude tuvastatust.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid prokurör ja kaitsja oma kassatsioonides ja kirjalikes

kassatsioonivastustes esitatud taotluste ning seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Käesolevas kriminaalasjas vajab eeskätt lahendamist küsimus sellest, kas A. Laksbergi

süüditunnistamine kuritegude kaastäideviijana on võimalik olukorras, kus samad kuriteod vahetult

realiseerinud I. Kandla on varasema jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud üksiktäideviimises

(I). Seejärel võtab kriminaalkolleegium seisukoha kassaatorite väidete osas, milles vaidlustatakse

tõendite hindamisega seonduvat, käsitledes I. Kandla tunnistajana antud ütluste tõendina lubatavust ja

narkootilise aine käitlemisel suure varalise kasu saamise eesmärki (II). Lõpuks analüüsib kolleegium

kohtute poolt A. Laksbergi käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut ja mõistetud karistust ning

võtab seisukoha kassatsioonide rahuldamise osas (III).

I

12. Harju Maakohtu 26. septembri 2007. a otsusega tunnistati A. Laksberg süüdi KarS § 184 lg 21 p 1

ja § 392 lg 2 p 2 järgi isikute grupi poolt suure koguse narkootilise aine kokaiinhüdrokloriidi suure

varalise kasu saamise eesmärgil käitlemises ja isikute grupis narkootilise aine üle Eesti Vabariigi

riigipiiri toimetamises. Nii süüdistuse kui maakohtu otsuse kohaselt pani A. Laksberg mõlemad teod

toime grupis koos I. Kandlaga. Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2007. a kohtuotsuses asuti

seevastu seisukohale, et A. Laksbergi osa kirjeldatud kuritegude toimepanemises ei ole vaadeldav

kaastäideviimisena, vaid I. Kandla kihutamisena nende toimepanemisele. Uue õigusliku hinnangu

andmist A. Laksbergi tegevusele põhjendas ringkonnakohus lisaks kaastäideviimise tõendamatusele

ka asjaoluga, et I. Kandla osas on Pärnu Maakohus 23. augusti 2005. a lühimenetluses tehtud

otsusega tuvastanud, et viimane oli kõnealuste tegude üksiktäideviija. Seega tuleb kolleegiumil

prokuröri kassatsiooni lahendamiseks vastata küsimusele, kas olukorras, kus kahte isikut

süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises, kuid nende kriminaalasjad on eraldatud erinevatesse

menetlustesse, on neist ühte võimalik süüdi tunnistada kuritegude kaastäideviimises, samas kui teise

isiku suhtes samade kuritegude osas tehtud ja juba jõustunud kohtuotsusest nähtub, et ta on süüdi

tunnistatud üksiktäideviijana. Prokurör nõustub enda kassatsioonis sellega, et I. Kandla tegevus oleks

tulnud kvalifitseerida kuritegude täideviimisena isikute grupis ja tema teole on nii prokuröri kui ka

Pärnu Maakohtu poolt antud ebaõige juriidiline hinnang, kuid see ei anna alust A. Laksbergi tegevuse

ebaõigeks kvalifitseerimiseks.

13. Riigikohtu üldkogu on 24. aprilli 2000. a otsuses asjas nr 3-1-2-1-00 märkinud, et enamasti tuleb

vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning et

kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist. (RT III

2000, 16, 169, p 13). Kriminaalkolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et eriti põhjalikult

tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et

isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas

tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Samas on aga kolleegium tõdenud, et sellele vaatamata ei ole

kriminaalmenetluse praktikas võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade

eraldamist

eraldi

menetlemiseks

näiteks

nende

süüdistatavate

suhtes,

kes

hoiduvad

kriminaalmenetlusest kõrvale (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2007. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 3-1-1-16-07 - RT III 2007, 26, 214, p 9, 10). Viidatud lahendites pole siiski võetud

seisukohta küsimuses, kas ja mil määral võivad üksteisest erineda nende kuriteo ühises

toimepanemises süüdistatavate isikute, kelle kriminaalasjad on eraldatud eraldi menetlemiseks,

tegudele antavad materiaalõiguslikud hinnangud. Kriminaalkolleegiumi arvates tuleb sellisel juhul

silmas pidada ühelt poolt süüdistatavate tegevuse õiguslikule hindamisele materiaalõigusega

seatavaid tingimusi ja teiselt poolt kriminaalmenetlusõigusest, eelkõige süüdistatava kaitseõigusest,

tulenevaid nõudeid.

14. Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause,

mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime

ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt

faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas

praktikas leidnud, et KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt

kui funktsionaalset teovalitsemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 18. jaanuari 2005. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 - RT III 2005, 4, 36, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole

nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt

objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu

tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus

süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist

järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne

isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-05 - RT III 2005, 36,

348, p 8). Seda seisukohta on oma kassatsioonis õigesti refereerinud ka prokurör, kuid jätnud

tähelepanuta, et eelöeldust tulenevalt on kaastäideviimine oma olemuse tõttu selline koosseisutunnus,

mille puhul ei ole võimalik ühe täideviija süüküsimuse lahendamine teise isiku vastutusele hinnangut

andmata. Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija

panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab

kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik

kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid

pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana. Kuivõrd I. Kandla suhtes on jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud kuritegude toimepanemine üksiktäideviimise vormis, ei ole kohtul

A. Laksbergi kriminaalasja lahendades enam võimalik anda tervikhinnangut nende mõlema

teopanustele, nagu seda eeldab kaastäideviimine KarS § 21 lg 2 esimese lause mõttes. I. Kandla

käitumisele

antud

õigusliku

hinnangu

ümbervaatamine

pole

aga

võimalik

ka

kriminaalmenetlusõiguslikult.

14.1 Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub

kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja

kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes,

kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku

süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele

hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära

kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega

mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures,

tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub

tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

14.2 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1

näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus

õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli 3. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et

igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet

tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda

kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud

seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse

põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse

olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne

informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes

lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks

ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999. a,

p-d 51-52). Eelnevast tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et nii Konventsioon kui selle

rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited

kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

14.3 Pärnu Maakohtu 23. augusti 2005. a kohtuotsusest nähtuvalt on I. Kandla tunnistatud süüdi KarS

§ 184 lg 1 ja § 392 lg 1 järgi, s.o narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises ja sama

aine toimetamises üle Eesti Vabariigi riigipiiri. A. Laksbergi süüdistatakse seevastu KarS § 184 lg 21

p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi koos I. Kandlaga toimepandud suure koguse narkootilise aine suure varalise

kasu saamise eesmärgil grupilises käitlemises ning koos I. Kandlaga toimepandud grupilises

narkootilise aine toimetamises üle riigipiiri. Võrreldes I. Kandlale esitatud süüdistusega on

A. Laksbergile omistatud samade kuritegude kvalifitseeritud koosseisud, kusjuures üheks

raskendavaks asjaoluks on nimelt kuritegude toimepanemine grupis I. Kandlaga. Sellest tulenevalt ja

pidades silmas, et kriminaalmenetlusõiguses omaks võetud formaalse lähenemisviisi kohaselt

omistatakse menetlusest osavõtvatele isikutele nende menetlusseisundid konkreetse kriminaalasja

raames, on käesolevas kriminaalasjas tagatud õigus vaielda vastu talle süükspandavatele

kvalifitseerivatele asjaoludele üksnes A. Laksbergile, kuid mitte kohtulikul arutamisel tunnistajana

osalenud I. Kandlale. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et kuriteo ühiselt toimepannud

isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise

eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist

tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1

nõuetega, samuti Konventsiooni ülalvaadeldud rakenduspraktikaga.

15. Lähtudes eeltoodust ei nõustu kriminaalkolleegium prokuröri väitega, mille kohaselt saaksid

kohtud A. Laksbergi süüasja arutamisel asuda seisukohale, et A. Laksberg ja I. Kandla tegutsesid

suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel ja selle aine ebaseaduslikult üle riigipiiri

toimetamisel kaastäideviijatena. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et õiguslikud raamid

A. Laksbergi tegevuse hindamiseks annab I. Kandla suhtes tehtud Pärnu Maakohtu 23. augusti

2005. a kohtuotsus, kuna nii sellest otsusest kui ka A. Laksbergile esitatud süüdistusest nähtuvalt

realiseeris suures koguses kokaiinhüdrokloriidi käitlemise ja narkootilise aine üle Eesti Vabariigi

riigipiiri toimetamise koosseisud omakäeliselt I. Kandla üksinda. Tähelepanuta pole võimalik jätta ka

asjaolu, et käesoleval ajal pole ühegi kohtuotsusega - nii I. Kandla suhtes 23. augustil 2005. a tehtud

kohtuotsusega ega käesolevas A. Laksbergi suhtes toimuvas kriminaalmenetluses koostatud

kohtuotsustega - tuvastatud I. Kandla kuulumine gruppi koos A. Laksbergiga. Kuna A. Laksberg

ühtegi loetletud süüteokoosseisudest vahetult täide ei viinud ja Pärnu Maakohtu 23. augusti 2005. a

otsusega on I. Kandla süü tuvastatud üksiktäideviimises, on ringkonnakohus kooskõlas

aktsessoorsuse põhimõttega põhjendatult leidnud, et A. Laksbergi käitumine on samade kuritegude

suhtes vaadeldav nendele kihutamisena KarS § 22 lg 2 mõttes.

II

16. Seoses prokuröri ja kaitsja kassatsioonides esitatud väidetega, milles kritiseeritakse

kriminaalasjas kogutud tõenditele kohtute poolt antud hinnangut, märgib kriminaalkolleegium, et

vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 saab Riigikohus hinnata üksnes seda, kas kohtud on järginud

kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse

põhistamise nõuet. Kolleegium leiab, et kohtute siseveendumuse kujunemine on mõlema astme

kohtulahendite pinnalt lugejale jälgitav, mistõttu puudub alus teha etteheiteid kohtuotsuste

põhistatusele. Erinevalt prokurörist leiab kolleegium ühtlasi, et ringkonnakohus on põhjendatult

jätnud kõrvale I. Kandla poolt käesoleva kriminaalmenetluse raames antud ütlused ja peab vajalikuks

korrata oma varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt võib KrMS § 289 alusel isiku

kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes tunnistaja usaldusväärsuse hindamiseks. Sellest

tulenevalt puudub kohtul võimalus jätta kõrvale ristküsitlusel saadud ütlused ning tugineda

kohtuotsuse tegemisel hoopiski eeluurimisel antud ütlustele. Kui tegemist on diametraalselt

lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui

ülekuulatav ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud

ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-07 - RT III 2007,

13, 102, p 7.1-7.2 ja 19. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06 - RT III 2007, 12, 90,

p 17). Kirjeldatu laieneb ka vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise

protokollis talletatud ütlustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-62-07 - RT III 2007, 40, 315, p 12.2). Nendel põhjustel nõustub

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et I. Kandla muutuvad ütlused ei ole hinnatavad

usaldusväärse tõendina, millele tuginedes saaks kohus KrMS § 309 lg 3 kohaselt tunnistada

tõendatuks A. Laksbergile süüksarvatavad kuriteod. Kohtud on tuvastanud, et kohtulikul arutamisel

antud ütlustes asus I. Kandla selgelt A. Laksbergi osalust kuritegude toimepanemisel eitama.

Seevastu kohtueelsel uurimisel antud ütlustes on I. Kandla detailselt A. Laksbergi osalusest rääkinud.

Kuna vastuolud ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlustes esinevad tõendamiseseme

oluliste asjaolude suhtes ja I. Kandla ei ole kohtulikul arutamisel osanud millegagi seletada enda

ütluste kardinaalset muutmist, tuleb need kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist kõrvale jätta.

17. Puutuvalt suure varalise kasu saamise eesmärki kui KarS § 184 lg 21 p-s 1 nimetatud

kvalifitseerivasse asjaolusse leiab kriminaalkolleegium järgmist. Kaitsja kassatsiooni kohaselt saab

varaline kasu tekkida vaid müümisega seonduva tegevuse käigus, mistõttu ei ole alust rääkida

varalise kasu saamise eesmärgist, kui narkootilise aine müüki ega selle eesmärki ei ole tuvastatud.

Kriminaalkolleegium sellise käsitlusega ei nõustu, märkides, et KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud

varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab

toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Varalise kasu saamise eesmärk näitab

subjektiivse

koosseisutunnusena

kavatsetust

narkootilise

aine

edasise

käitlemise

suhtes.

Koosseisutüüpide aspektist kujutab KarS § 184 lg 21 p-s 1 ette nähtud kvalifitseeritud koosseis endast

n.n mittekongruentset süüteokoosseisu, kus toimepanijal subjektiivselt esinev eesmärk ulatub

objektiivsetest koosseisutunnustest kaugemale. Seega ei lange kõnealuse süüteokoosseisu puhul

objektiivsed ja subjektiivsed tunnused kokku, vaid subjektiivsest küljest tuleb täiendavalt tuvastada

varalise kasu saamise eesmärk, millele koosseisu objektiivses küljes aga vaste puudub. Ühtlasi

järeldub sellest, et kui KarS § 184 lg 21 p-s 1 kirjeldatud koosseisu muude objektiivsete tunnuste

suhtes piisab toimepanijal KarS § 15 lg-st 1 tulenevalt kaudsest tahtlusest, siis varalise kasu saamise

eesmärgi puhul on nõutav KarS § 16 lg-s 2 sätestatud kavatsetus. Eelnevaga on selgitatav, miks

vaadeldava süüteokoosseisu puhul puudub vajadus tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise

kasu saamisele suunatud tegevus. Piisab kui süüdistatava puhul on kohtulikul arutamisel

subjektiivsest küljest kindlaks tehtud varalise kasu saamise suhtes kavatsetus.

18. Eeltoodu põhjal nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu põhjendustega A. Laksbergil suure

koguse hašiši käitlemise osas varalise kasu saamise eesmärgi esinemise kohta. Ringkonnakohus on

õigustatult leidnud, et suure varalise kasu saamise eesmärk ei nõua tulu saamise kindlakstegemist.

Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus tuvastanud, et kättesaadud narkootilise aine hašiši

kogus oli selline, millest piisanuks 25 000 inimesele narkootilise joobe tekitamiseks ja illegaalses

tänavamüügis olnuks narkootilise aine müügist saadud tulu suuruseks ligikaudu 3,8 miljonit krooni.

Tähelepanuta ei saa jätta ka maakohtu poolt tunnistaja A. V.-i ütluste alusel tuvastatut, et A. Laksberg

pakkus tunnistajale hašišit müügiks või palus leida narkootilisele ainele ostja. Seega on kohtud

põhjendatult tuvastanud, et süüdistatav ei vallanud narkootilist ainet pelgalt enda või tuttavate

tarbeks, vaid eesmärgiga saada suurt varalist kasu.

III

19. Vastupidiselt kaitsja kassatsioonile leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu otsuses on

piisava selgusega näidatud tõendatuks tunnistatud asjaolud, mis kinnitavad A. Laksbergi poolt kuriteo

toimepanemist ning põhjendatud, millised konkreetsed teod on käsitletavad kuriteole kihutamisena.

Lähtudes eeltoodust on ringkonnakohus A. Laksbergi käitumisele käesolevas olukorras andnud õige

karistusõigusliku hinnangu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna sama

kohtuotsusega on A. Laksbergi tegevuses tuvastatud narkootilise aine hašiši lõpuleviidud täideviimise

tunnused KarS § 184 lg 21 p 1 mõttes, siis on sellest hõlmatud ka süüdistatava poolt I. Kandla

kihutamine kui osavõtt suures koguses kokaiinhüdrokloriidi käitlemisest KarS § 184 lg 1 - § 22 lg 2

mõttes.

Lõpuleviidud

hašiši

käitlemises

ei

sisaldu

aga

kihutamine

suures

koguses

kokaiinhüdrokloriidi üle Eesti Vabariigi riigipiiri ebaseaduslikule toimetamisele, mille tõttu tuleb see

kvalifitseerida eraldi KarS § 392 lg 1 - § 22 lg 2 järgi, nagu ringkonnakohtu otsuses ongi tehtud.

20. Kvalifitseerides A. Laksbergi käitumise kaastäideviimiselt kuriteost osavõtule kihutajana,

kergendas ringkonnakohus süüdistatava olukorda, sest kihutamine ja kaasaaitamine on võrreldes

täideviimisega kergemad toimepanemisvormid. Kuna kriminaalkolleegium ei pea põhjendatuks

muuta ringkonnakohtu poolt A. Laksbergi käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut, tuleb jätta

rahuldamata ka prokuröri kassatsioonis esitatud taotlus saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks

arutamiseks ja A. Laksbergile raskema karistuse mõistmiseks.

21. A. Laksbergi kaitsja leiab, et kergendades süüdistatavale inkrimineeritud süütegude

kvalifikatsiooni, pidanuks ringkonnakohus vastavalt kergendama ka karistust, kuna maakohtu poolt

mõistetud karistus ei vasta enam süüdistatava süü suurusele. Kriminaalkolleegium selle väitega ei

nõustu. Arvestades, et apellatsioonimenetluses on süüdistuse raskust vähendatud, ei pidanud

ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada prokuröri apellatsioonis esitatud taotlust raskema karistuse

mõistmiseks. Sellest tulenevalt ongi ringkonnakohus sisuliselt asunud seisukohale, et esimese astme

kohtu poolt A. Laksbergile mõistetud karistus vastab tema süü suurusele. Kohtuotsuses on seejuures

põhjalikult

käsitletud

karistuse

mõistmist

puudutavaid

küsimusi,

milliste

järeldustega

kriminaalkolleegium nõustub.

22. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 28. detsembri 2007. a otsuse A. Laksbergi süüdistusasjas muutmata ja esitatud

kassatsioonid rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe