3-1-1-22-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-22-08

Otsuse kuupäev

22. mai 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar, Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi K. K. süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 1-07-8443

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K. kaitsja vandeadvokaat Imbi Seimar, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

30. aprill 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. oktoobri 2007. a otsus K. K. süüdistusasjas KarS § 121 järgi asitõendiks oleva

jahipüssi Põhja Politseiprefektuuri käsutusse andmise osas ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2008. a otsus

asitõendiks tunnistatud jahipüssi konfiskeerimise osas ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Harju

Maakohtule.

2. Muus osas jätta Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19. oktoobri 2007. a otsusega tunnistati K. K. süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati vangistusega 6 kuuks.

Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva (4.-6. märts 2007) ja lõplikuks

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 5 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistusseadustiku § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti

vangistus tingimisi kohaldamata, kui K. K. ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Asitõendiks oleva

jahipüssi koos nahast vutlari ja nelja padrunikestaga otsustas kohus anda Põhja Politseiprefektuuri käsutusse.

2. Karistusseadustiku § 121 järgi tunnistati K. K. süüdi selles, et tema, 4. märtsil 2007 kella 13 paiku Harjumaal X vallas X

külas X talu territooriumil, tulistas registreeritud sileraudsest jahipüssist M. T.-d, kellele põhjustas elule mitteohtliku

tervisekahjustuse - laskehaava vasaku reie ülemises kolmandikus. Samuti tulistas K. K. A. N.-i, kellele põhjustas elule

mitteohtliku tervisekahjustuse - laskehaava vasaku reie keskmises kolmandikus.

3. Maakohus leidis, et K. K.-u süü M. T. ja A. N.-i elule mitteohtlike tervisekahjustuste tekitamises on tõendatud. Uuritud

tõenditest ei viita ükski sellele, et kannatanud soovisid võtta K. K.-u vara või rünnata teda ennast. Seetõttu ei ole alust käsitleda

K. K.-u tegevust hädakaitsena. Kohus leidis, et K. K. pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Süüdistatav pidas võimalikuks, et

kannatanute suunas tulistades võivad lasud tabada ka kannatanuid, kuid suhtus tagajärge ükskõikselt, õigustades enda tegevust

veendumusega, et kannatanute näol on tegemist varastega, kes tuleb kinni pidada. Kannatanuid mitte sihtides, kuid siiski nende

poole lastes, oleksid kuulid võinud põrkuda vastu metallväravat ja nende suund oleks võinud muutuda ning tabada

kannatanuid.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. K-.u kaitsja vandeadvokaat I. Seimar, taotledes maakohtu otsuse

tühistamist, K. K.-u õigeksmõistmist ja jahipüssi ning vutlari tagastamist süüdistatavale.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2008. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 19. oktoobri 2007. a otsus asitõendite

suhtes tarvitusele võetud meetmete osas. Uue otsusega konfiskeeris ringkonnakohus asitõendiks tunnistatud ja Põhja

Politseiprefektuuri hoidlas asuva jahipüssi, tagastas nahast vutlari K. K.-le ja otsustas neli padrunikesta hävitada. Muus osas

jäeti maakohtu otsus muutmata.

5.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on tõendite kogumile, eelkõige kohtuarstlikes ekspertiisiaktides antud arvamustele ja

kannatanute ütlustele tuginedes, lugenud seaduslikult tõendatuks, et kannatanutele tekitas tervisekahjustused tulirelvalasust

süüdistatav K. K. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsjaga selles, et kindlaks ei ole tehtud kehavigastuste tekitamise viis ja

vahend. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited, et süüdistatav tahtis varem tema kinnistul vargusi toimepannud isikuid välja

selgitada, ei kummuta maakohtu vastavasisulisi järeldusi ega anna alust K. K.-u õigeksmõistmiseks. Ärajooksvate isikute

suunas korduvalt püssist lastes pidas 34 aastat jahimees olnud K. K. võimalikuks kannatanute pihtasaamist ja nende tervise

kahjustamist ning möönis seda.

5.2 Kuigi maakohus on otsuse resolutiivosaga süüdistatavalt võetud jahipüssi, padrunikestad ja vutlari andnud Põhja

Politseiprefektuuri käsutusse, ei ole ta märkinud, millisest seaduse sättest juhindudes seda tehakse. Ringkonnakohus leidis, et

kuna tulirelv on ühiskonna julgeolekut ohustavaks esemeks, tuleb jahipüss kui kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1

kohaselt konfiskeerida. Selline seisukoht ei halvenda süüdistatava olukorda võrreldes maakohtu otsuses märgituga, kuna

maakohtu otsustus anda jahipüss Põhja Politseiprefektuuri käsutusse näitab kohtu selget tahet nimetatud relv K. K.-lt ära võtta.

Ka süüdistatav sai kohtu järeldusest selliselt aru, kuna on vastavat järeldust vaidlustanud. Süüdistataval ei olnud mingit alust

arvata, et jahipüss temale tagastatakse. Asitõendi suhtes tarvitusele võetud meetme seadusega kooskõlla viimine on

apellatsioonikohtu poolt võimalik ja ringkonnakohtu otsuses seadusliku aluse äranäitamine pole antud juhul käsitatav

süüdistatavale uue mõjutusvahendi kohaldamisena.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. K.-u kaitsja vandeadvokaat I. Seimar, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist, K. K.-u õigeksmõistmist ja asitõendiks tunnistatud jahipüssi tagastamist süüdistatavale.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Nõustuda ei saa ringkonnakohtu otsusega osas, millega konfiskeeriti K. K.-le kuulunud jahipüss. Lahendades süüdistatava

apellatsiooni, puudus ringkonnakohtul seaduslik alus raskendada süüdistatava olukorda talle täiendavate mõjutusvahendite

kohaldamisega jahipüssi konfiskeerimise näol. Jahipüss kuulub K. K.-le tagastamisele, kuna see on seaduslikult omandatud

ning selle kasutamiseks on väljastatud relvaluba. Asjaolu, et võimaliku süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral kaotab K. K.

relvaloa ja õiguse omada relva, ei võta temalt õigust seda ettenähtud korras realiseerida või hoiustada. Karistusseadustiku § 83

annab kohtule õiguse kohaldada mõjutusvahendina süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist, kuid ei kohusta selleks.

6.2 Mõistes K. K.-u süüdi KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kohaldas kohus ebaõigesti

materiaalõigust. Nimetatud kuriteokoosseis eeldab subjektiivsest küljest tahtlust, kuid K. K. on kogu menetluse käigus eitanud

tahtlust kannatanute tervise kahjustamiseks. K. K. ei teinud ühtegi lasku otse kannatanute pihta ega isegi mitte nende suunas ja

seda möönab ka kohus oma otsuses. Seega pole tuvastatud süüdistatava kaudset tahtlust kuriteo toimepanemiseks, vaid

tegemist on ettevaatamatusega. Arvestades vigastuste tekkimise tehiolusid on ilmselgelt tegemist õnnetusjuhtumiga, mille

põhjustasid kannatanud oma ebaseadusliku käitumisega. Uurimise käigus ei ole välja selgitatud kehavigastuste tekkimise viisi,

tekitamise vahendit ega muid tehiolusid. Nimetatud asjaolusid ei olegi võimalik enam välja selgitada.

7. Kassatsioonile esitas vastuse ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold, paludes jätta kassatsiooni rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokurör on seisukohal, et maakohtu otsusega kohaldati asitõendite suhtes konfiskeerimist,

andes need Põhja Politseiprefektuuri käsutusse, kuigi kohus seda oma otsuses ei põhjendanud ega viidanud KarS § 83 sätetele.

Ringkonnakohus, tehes asitõendite suhtes tarvitusele võetud meetmete osas uue otsuse, kergendas süüdistatava olukorda,

tagastades temale nahast vutlari. Arvestades tulirelva kui süüteo toimepanemise vahendi ohtlikkust, oli selle konfiskeerimine

vajalik. Prokurör on jätkuvalt seisukohal, et K. K. pani kuriteo toime kaudse tahtlusega, kuna ta pidas võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtud süüdistatavat KarS § 121 järgi süüdi tunnistades järginud tõendite

hindamise põhimõtteid, kohtuotsused on nõuetekohaselt põhistatud ja järelduste kujunemine nendes on loogiliselt jälgitav.

Tõendite hindamisel ega kohtuotsuste põhistamisel ei ole kohtud kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Seetõttu leiab

kriminaalkolleegium, et kassatsiooni väited, milles vaidlustatakse KarS §-s 121 kirjeldatud süüteokoosseisu objektiivsete ja

subjektiivsete tunnuste esinemist K. K.-u käitumises, ei anna alust kohtuotsuste tühistamiseks.

II

9. Kassaator leiab, et kohaldades asitõendiks tunnistatud jahipüssi suhtes konfiskeerimist, on ringkonnakohus rikkunud

kriminaalmenetlusõigust.

9.1 Maakohtu otsuse resolutiivosa kohaselt otsustas kohus asitõendid - jahipüssi koos nahast vutlari ja nelja padrunikestaga -

anda Põhja Politseiprefektuuri käsutusse. Seejuures ei nähtu kohtuotsusest ühtegi põhjendust selle kohta, millistest materiaal-

või menetlusõiguslikest sätetest on maakohus juhindunud. Ringkonnakohus leidis aga, et maakohtu otsuses on asitõendite

suhtes rakendatud meetmed arusaadavalt väljendatud ja nende seadusega kooskõlla viimine on apellatsioonikohtu pädevuses

ning ringkonnakohtu otsuses meetmete rakendamise seadusliku aluse äranäitamine ei ole käsitatav uue mõjutusvahendi

kohaldamisena.

9.2 Kriminaalkolleegium ringkonnakohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustu ja märgib, et vastavalt KrMS § 313 lg 1 p-le 11

moodustab kohtuotsuse olulise osa ka asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes

tarvitusele võetavate meetmete äranäitamine. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtuotsuse põhjendatus tähendab

muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud. Kohtuotsuses nende

õigusnormide märkimata jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud

asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama

maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegium kordab oma varasemas

praktikas väljendatud seisukohta, et KrMS § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud.

Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu

otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on

põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. novembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-07 - RT III 2007, 43, 343, p 12). Kuna kohaldatavate õigusnormide

märkimata jätmise tõttu ei ole käesolevas asjas maakohtu otsuse pinnalt võimalik järeldada karistusõigusliku mõjutusvahendi

kohaldamist, rikkus ringkonnakohus KarS § 83 alusel asitõendi konfiskeerimist kohaldades, s.t selles osas uut otsust tehes, ise

oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise ja kriminaalasja

saatmise uueks arutamiseks maakohtule, kus rikkumine alguse sai.

10. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga ka selles, et otsustades K. K.-le kuuluva jahipüssi konfiskeerimise KarS § 83

kohaselt, raskendas ringkonnakohus süüdistatava kaitsja apellatsiooni alusel süüdistatava olukorda. Seda järgmistel põhjustel.

Kuigi süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel kaotab K. K. õiguse omada relva ja relvaluba, ei võta see temalt õigust relva

ettenähtud korras realiseerida. Relvaseaduse § 43 lg 3 p-st 2 ja § 44 lg-st 1 tulenevalt on isiku kriminaalkorras karistamise

vältimatuks õiguslikuks järelmiks relvaloa kehtetuks tunnistamine ja sellest tulenev kohustus anda relv üle

politseiprefektuurile. Relvaseaduse § 44 lg-tes 6 ja 8 nähakse ette, et peale relva üleandmist politseiprefektuurile on relva

omanik kohustatud relva võõrandama. Juhul, kui omanik hoiule antud relva seaduses sätestatud tähtaja jooksul ei võõranda,

kuulub relv sundvõõrandamisele. Kriminaalkolleegium märgib, et relvaseaduse regulatsioonist tulenevalt säilib isikul relvaloa

kehtetuks tunnistamise ja relva hoiule andmise korral õigus saada temale kuuluva omandi võõrandamisest või

sundvõõrandamisest tasu, milline võimalus aga konfiskeerimise korral puudub. Nimelt sätestab KarS § 85 lg 1, et

konfiskeerimise korral läheb konfiskeeritu riigi omandisse, millest järeldub, et konfiskeerimise sisuks on tasuta

sundvõõrandamine. Seega on relvaseaduse regulatsioon võrreldes KarS §-s 83 ette nähtud mõjutusvahendi kohaldamisega

isiku suhtes vähemkoormavam. Ringkonnakohus, arutades kriminaalasja kaitsja apellatsiooni alusel ja kohaldades asitõendi

suhtes konfiskeerimist, raskendas eeltoodust tulenevalt süüdistatava olukorda, rikkudes sellega KrMS § 331 lg-s 2 sätestatut.

III

11. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul lahendada küsimus asitõendiks tunnistatud jahipüssi suhtes võetavatest

meetmetest, lähtudes KrMS §-s 126 sätestatust. Seejuures tuleb arvestada, et kriminaalasja arutamine on apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses toimunud K. K.-u kaitsja kaebuste alusel, mille tõttu ei ole süüdistatava olukorra raskendamine KrMS

§ 341 lõigete 3-4 kohaselt lubatud. Eelöeldut silmas pidades märgib kolleegium, et kuna relvaseaduse regulatsioon on

võrreldes konfiskeerimise toimega leebem, puudub asja uuel läbivaatamisel võimalus kohaldada KarS §-s 83 sätestatud

mõjutusvahendit.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja

ringkonnakohtu otsused nii asitõendiks tunnistatud jahipüssi Põhja Politseiprefektuuri käsutusse andmise kui ka selle

konfiskeerimise osas ning saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Muus osas jätab kolleegium

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsiooni rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe