3-2-1-38-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-38-08

Määruse kuupäev

Tartu, 21. mai 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

OÜ ELFINTAR (likvideerimisel) kaebus kohtutäitur Kersti

Kaljula 12. juuli 2007. a otsuse peale.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-28130

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ ELFINTAR (likvideerimisel) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja OÜ ELFINTAR (likvideerimisel, registrikood

xxxxxxxx)

Asjast puudutatud isik kohtutäitur Kersti Kaljula

Asja läbivaatamise kuupäev

21. aprill 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2008. a määrust osaliselt õigusliku põhjenduse

osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta avaldaja OÜ ELFINTAR (likvideerimisel) kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19. jaanuaril 2007 alustas kohtutäitur Kersti Kaljula (edaspidi kohtutäitur) täitemenetlust

OÜ ELFINTAR (likvideerimisel, edaspidi avaldaja) vastu sissenõudja T. Kõresaare avalduse alusel.

Täitedokumendiks oli Pärnumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni 10. jaanuari 2007. a otsus

23 651 krooni väljamõistmiseks. Täitmisteade toimetati avaldajale kätte 25. jaanuaril 2007.

12. veebruaril 2007 arestis kohtutäitur avaldaja rahalised vahendid krediidiasutustes.

Pärnu Maakohtu 26. aprilli 2007. a määrusega algatati avaldaja pankrotimenetlus ja peatati avaldaja

vara suhtes toimuv sundtäitmine. Määrus edastati AS-ile Sampo Pank ja kohtutäiturile. 16. mail 2007

lõpetas Pärnu Maakohus avaldaja pankrotimenetluse raugemise tõttu ja kohustas ajutist

pankrotihaldurit korraldama avaldaja likvideerimine. AS Sampo Pank kandis 29. mail 2007 avaldaja

pangakontolt vara arestimise akti alusel kohtutäituri ametialasele kontole 10 640 krooni, millest 8560

krooni kandis kohtutäitur 1. juunil 2007 sissenõudja kontole.

18. juunil 2007 esitas avaldaja kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei

nõustunud avaldaja kohtutäituri tegevusega ning leidis, et 16. mai 2007. a määruses ei olnud märget

täitemenetluse peatamise tühistamise kohta. Ajutine pankrotihaldur ei saa kohtutäituri sellise

tegutsemise korral ettevõtet likvideerida ning on tekkinud olukord, kus üht võlausaldajat on eelistatud

teistele võlausaldajatele. Ajutine pankrotihaldur ei saanud tasuda isegi pankrotimenetluse kulusid.

Kohtutäitur saab pankrotiseaduse (PankrS) § 130 lg-s 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 39 p-s 41 sätestatu kohaselt tegutseda vaid ajutise pankrotihalduriga kooskõlastatult. Avaldaja

taotles kohtutäiturilt 10 640 krooni tagastamist avaldaja arvelduskontole.

Kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse 12. juuli 2007. a otsusega rahuldamata.

2. 26. juulil 2007 esitas avaldaja Pärnu Maakohtule kaebuse kohtutäituri 12. juuli 2007. a otsuse

peale. Kaebuses palus avaldaja kohtutäituri otsuse tühistada ja kohustada kohtutäiturit tagastama

avaldaja kontole 10 640 krooni.

Kaebuse kohaselt oli sundtäitmine kohtumäärusega peatatud ja seda pankrotimenetluse lõpetamisel ei

tühistatud. Pankrotimenetluse lõpetamine raugemisega ei lõpeta piiranguid. Ajutisele haldurile on

kohtumäärusega pandud kohustus äriühing likvideerida ja seda ei ole võimalik teha, kui täitevametnik

tühjendab oma suva kohaselt võlgniku konto. PankrS § 146 kohaselt tasutakse enne jaotise alusel

raha väljamaksmist pankrotimenetlusega seotud väljamaksed, sealhulgas ka pankrotimenetluse kulud,

mille hulgas ka halduri kulud. Praegusel juhul on üht võlausaldajat eelistatud teistele võlausaldajatele

ja on rikutud PankrS § 146. Ajutine pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja, kes peab

juhinduma PankrS § 130 lg-st 4 ja TsÜS § 39 p-st 41.

3. Kohtutäitur palus jätta otsuse muutmata.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 24. septembri 2007. a määrusega kaebuse, tühistas kohtutäituri 12. juuli

2007. a otsuse ja kohustas teda tagastama avaldaja arvelduskontole 10 640 krooni

Maakohtu määruse kohaselt on pankrotimenetluse raugemisega pankrotimenetlus lõpetatud ja

täitemenetlust võiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 47 lg 2 grammatilise tõlgendamise korral

jätkata. See aga ei oleks kooskõlas raugemisega lõppeva pankrotimenetluse mõttega. 16. mai 2007. a

määrusega on kohus ajutist pankrotihaldurit kohustanud likvideerima võlgnik kahe kuu jooksul,

lähtudes PankrS § 130 lõikest 4 ning likvideerija üldistest kohustustest (TsÜS § 39 p 41). Võlgniku

likvideerimine peab toimuma täielikult ajutise pankrotihalduri kontrolli all, mistõttu ei saa lubada

kohtutäiturile jätkuvaid täitetoiminguid.

Alusetu on kohtutäituri väide, et tema ei ole pärast kohtumäärusega täitemenetluse peatamist

täitetoiminguid teinud. Võlgniku kontolt raha ülekandmine kohtutäiturile täitemenetluse peatatuse

staadiumis on samuti täitetoiming. Samalaadne täitetoiming on ka arestimisakti täitmisena saadud

raha edasikandmine sissenõudjale. Kuivõrd nii pank kui ka kohtutäitur olid teadlikud täitemenetluse

peatatusest ning sellest, et see kehtis edasi ka pärast pankrotimenetluse raugemisega lõpetamise

määruse jõustumist, samuti puudus ajutise pankrotihalduri kui võlgniku likvideerija nõusolek

ülekanneteks, siis eksisid nii pank kui ka kohtutäitur.

5. Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles palus Pärnu Maakohtu 24. septembri 2007. a määruse

täielikult tühistada.

Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. jaanuari 2008. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue

määruse, millega jättis avaldaja kaebuse kohtutäitur Kersti Kaljula 12. juuli 2007. a otsuse peale

rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste järgi alustas kohtutäitur täitemenetlust ja arestis võlgniku

pangakonto enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist ja sundtäitmise peatamist. TMS § 47 lg 1

kohaselt jäävad täitemenetluse peatamise korral tehtud täitetoimingud jõusse. Maakohtu 16. mai

2007. a määrusega lõpetati pankrotimenetlus PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotti välja kuulutamata

raugemise tõttu. Seega oli pankrotimenetlus lõpetatud, mistõttu langes ära sundtäitmise peatamise

alus ja TsMS § 47 lg 2 kohaselt võis täitur täitemenetluse uuendada, nagu maakohus isegi möönab,

s.o jätkata täitmist.

Kuivõrd võlgniku varast moodustub pankrotivara ja haldurile läheb üle võlgniku vara valitsemise

õigus pankroti väljakuulutamisel (PankrS § 35 lg 1 p-d 1 ja 2), siis ei moodustunud praegusel juhul

pankrotivara, mistõttu ajutise pankrotihalduri viide teiste võlausaldajate õiguste ja PankrS § 146

rikkumisele on asjakohatu. Samal põhjusel on ebaõige maakohtu seisukoht, et täitmine saanuks

toimuda (jätkuda) vaid võlgnikku likvideerima kohustatud ajutise halduri nõusolekul.

PankrS § 29 lg 1 alusel lõpetab kohus pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu

siis, kui maksejõuetul võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara

tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Kuivõrd vara puudumine on juba kindlaks tehtud, siis

langevad ära tavalised likvideerija ülesanded, nagu vara ja võlausaldajate kindlakstegemine, võlgade

tasumine ning pankrotiavalduse esitamine, kui varast ei jätku kõigi võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks. Sellest tulenevalt piirneb PankrS § 130 lg-st 4 tulenev ajutise pankrotihalduri

likvideerimiskohustus (likvideerimine) PankrS § 29 lg-s 4 sätestatud kohustuse täitmisega ja võlgniku

äriregistrist kustutamise avalduse esitamisega. Seetõttu on ebaõige ajutise halduri seisukoht, et

kohtutäituri tegevus täitemenetluse jätkamisel takistab tal likvideerija kohustuste täitmist, ning on

asjakohatu maakohtu seisukoht, et võlgniku likvideerimine peab toimuma täielikult ajutise halduri

kontrolli all.

Ajutist haldurit tasustatakse ja tema kulutused hüvitatakse pankrotimenetluse raugemise korral

PankrS §-st 23 tulenevalt justiitsministri 18. detsembri 2003. a määrusega nr 71 kehtestatud korras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu

määruse tühistada ja teha uue määruse, millega avaldaja kaebus rahuldada. Menetluskulud palus

avaldaja jätta kohtutäituri kanda.

Määruskaebuse kohaselt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et pankrotimenetluse raugemisega

tekkis kohtutäituril õigus TMS § 47 lg 2 alusel täitemenetlus uuendada. Peatamise alus - võlgniku

maksejõuetus - ei ole ära langenud ning laiendavalt oleks tulnud tõlgendada TMS § 51 ja lõpetada

täitemenetlus.

Praegusel juhul rikub täitemenetlus teiste võlausaldajate huve. Samas on sissenõudjaks olnud isiku

huvid tagatud PankrS § 29 lg-ga 4, kuna ajutine pankrotihaldur esitab töötasunõuded Eesti

Töötukassale.

Pankrotiseaduse § 146 sätestab pankrotimenetluse kulude prioriteedi võlausaldajate nõuete ees.

Raha arestimine (aresti realiseerimine) on vastuolus TMS § 66 lg 1 p-ga 12, kuna arestiti ka

pankrotimenetluse kulude katteks vajaminev summa.

Ajutise pankrotihalduri tegevus avalduste esitamisel Eesti Töötukassale on takistatud, kuna mitmed

töötajad on pöördunud oma nõuetega kohtutäituri poole ning ühe töötaja nõue on ka osaliselt

rahuldatud.

Ebaselge on ringkonnakohtu viide PankrS §-le 23 ja justiitsministri 18. detsembri 2003. a määrusele.

Need kehtivad juhul, mil puuduvad vahendid ajutisele pankrotihaldurile tasu maksmiseks, kuid

praegusel juhul oli see raha olemas.

8. Kohtutäitur leidis, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt

tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu määruse õiguslikku põhjendust. Määruskaebus jääb TsMS

§ 691 p 5 ja § 692 lg 2 kohaselt rahuldamata.

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pankrotimenetluse lõpetamisega

PankrS § 29 lg 1 alusel raugemise tõttu langes ära alus täitemenetluse peatamiseks TMS § 47 lg 2

tähenduses ning kohtutäitur võis täitemenetluse uuendada. Pankrotimenetluse lõpetamise määrus

peab olema jõustunud, praeguses asjas ei ole esitatud väiteid, et määrus oleks edasi kaevatud.

PankrS § 17 lg 3 kohaselt peatab kohus pankrotimenetluse algatamisel võlgniku vara suhtes toimuva

täitemenetluse. TMS § 51 lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega.

Nimetatud normidest järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse

rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud

täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb

juba pankrotimenetluse algatamisel. Täitemenetluse peatamise põhjus ei olnud praegusel juhul

erinevalt määruskaebuses märgitust võlgniku maksejõuetus, vaid kohtu poolt pankrotimenetluse

algatamine, mille tulemusena selgub, kas võlgniku pankrot kuulutatakse välja või mitte.

11. Ringkonnakohtu põhjendus, et kuivõrd vara puudumine on (pankrotimenetluse lõpetamisel

raugemise tõttu) kindlaks tehtud, siis langevad ajutisel halduril ära tavalised likvideerija ülesanded

ning seetõttu pole takistatud täitemenetlus võlgniku vara suhtes, ei ole piisav. Vara olemasolu

võlgnikul võib selguda ka likvideerimismenetluses. Sel juhul tekiks küsimus, kuidas tuleks

korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja

kuidas saadud raha jaotada. Kolleegium märgib, et sellist juhtumit pankrotiseadus ei reguleeri (TsÜS

§ 44 kohaldamine nõuete rahuldamiseks vara piisamatuse korral tooks kaasa uue pankrotiavalduse

esitamise, mis ei oleks eelmise pankrotimenetluse lõppemise põhjust arvestades üldjuhul mõistlik

lahendus), kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes.

Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44, vt

otsuse p 12.

Kolleegium leiab, et täitemenetluse lubatavus pärast pankrotimenetluse lõpetamist (PankrS § 29 lg 1)

tuleneb lisaks eespool viidatud peatamise aluse äralangemisele TMS §-st 65. TMS § 65 lg 1 kohaselt

tekib sissenõudjal arestimise ajast arestipandiõigus arestitud asjale. Arestipandiõigus on

täitemenetluses arestimisega tekkiv seaduslik pandiõigus, mis annab TMS § 65 lg 2 kohaselt

sissenõudjale üldjuhul samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel tekkinud

pandiõigus. TMS § 65 lg 3 esimese lause kohaselt on varasemal arestimisel tekkinud arestipandiõigus

eespool hilisema arestimise alusel tekkinust. Viimane asjaolu omab just tähendust sissenõudjate

nõuete rahuldamise järjekorra määranguna, sest võlgniku vallasvarast saadud tulem jaotatakse

täitemenetluses üldjuhul arestipandiõiguse tekkimise järjekorras (TMS § 105 lg 1 esimene lause ja

TMS § 119 lg 2).

Kolleegium on seisukohal, et sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse

peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist

annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale. Seetõttu oli ka

praeguses asjas kohtutäituril õigus ja kohustus kanda konto arestimisega saadud raha edasi

sissenõudjale. PankrS § 45 kohaselt lõpeb enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud

arest (seega ka arestipandiõigus) või kohtulik hüpoteek pankroti väljakuulutamisega. Käesolevas

punktis märgitud osas tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendusi muuta, lugedes täitemenetluse

lubatavuse aluseks täitemenetluse peatamise aluse äralangemise ja TMS § 65. Lähtudes TMS §-st 65,

ei ole samuti õige määruskaebuse väide, et täitemenetlus rikub teiste võlausaldajate õigusi.

12. Nõuete rahuldamine saab PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerija ülesannete hulgas olla

juhtudel, mil sissenõudja kasuks ei ole pankrotimenetluse lõpetamise ajaks tekkinud kehtivat

arestipandiõigust või see on mingil põhjusel lõppenud. Sel juhul saab vajaduse korral kohaldada ka

TsÜS § 44. Kolleegium märgib täiendavalt, et kui PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotimenetluse

lõpetamise ajaks on eelnevalt alustatud täitemenetluses arestitud sissenõudja kasuks kinnisasi, siis

TMS § 142 lg 3 kohaselt arestipandiõigust küll ei teki, kuid siis tuleneb täitemenetluse lubatavus

täitemenetluse peatamise aluse äralangemisest.

13. Vastuseks määruskaebuse väitele PankrS § 146 kohta märgib kolleegium järgmist.

Pankrotiseaduse § 146 saab kohaldada siis, kui on välja kuulutatud võlgniku pankrot. Praegusel juhul

seda normi pankrotimenetluse lõpetamise tõttu enne pankroti väljakuulutamist kohaldada ei saa.

Määruskaebuse eespool käsitlemata väited ei anna kolleegiumi arvates alust ringkonnakohtu määrust

tühistada.

14. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu määruses (muu hulgas ka sissejuhatuses ja resolutsioonis)

on ebaõigesti tähistatud kaebuse/määruskaebuse esitaja. Kaebuse/määruskaebuse esitaja on OÜ

ELFINTAR (likvideerimisel), mitte ajutine haldur Andres Õnnik (TsÜS § 41 lg-d 3 ja 4 ning PankrS

§ 130 lg 4).

15. Kolleegium märgib ka seda, et ringkonnakohus on jätnud määruses võtmata seisukoha

menetluskulude jaotuse kohta, mis on aga asja lahendamisega kaasnev kohtu kohustus, vt nt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 14. Kuna

määruskaebus jääb rahuldamata, siis jätab kolleegium kohtukulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ning

TsMS § 173 lg 1 esimese lause alusel avaldaja kanda.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa