3-1-1-6-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-6-08

Otsuse kuupäev

21. mai 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Väärteoasi L. J. karistamises ÜTS § 547 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 4-07-4237

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. J. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobsoni kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

12. märts 2008

Istungil osalenud isikud

L. J. kaitsja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a otsus L. J. karistamises ÜTS § 547 lg 1 järgi ja lõpetada VTMS § 29

lg 1 p 1 alusel väärteomenetlus L. J. teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Ühisteenused piletikontrolli grupi linnatranspordi teenindaja 28. juuli 2007. a otsusega karistati L. J. ÜTS § 547 lg 1

alusel rahatrahviga 7 trahviühiku ulatuses, s.o 420 krooni selle eest, et tal puudus trollis sõiduõigust tõendav dokument.

2. L. J. esitas kohtuvälise mentleja otsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist.

Menetlusalune isik põhjendas kaebust sellega, et vähem kui pool minutit pärast tema trolli sisenemist see peatati, trolli sisenes

AS Ühisteenused kontrolör ning nõudis kaebajalt sõiduõigust tõendavat dokumenti. Kaebaja selgitas kontrolörile, et ta ei

jõudnud sõidu eest tasuda, kuna sisenes trolli pool minutit tagasi, kuid kontrolör väitis, et sõitja on kohustatud tasuma sõidu

eest igal juhul hiljemalt kontrollimise hetkeks. Kaebajale heideti ette ka seda, et tal oli rahakotis kaks kehtivuse kaotanud 7-

kroonist talongi. L. J. märkis, et ÜTS § 547 lg 1 ei kehtesta konkreetset tähtaega, mille jooksul sõitja peab pärast

ühissõidukisse sisenemist sõidu eest tasuma. Kaebaja on arvamusel, et õigusriigi põhimõtetest tulenevalt on sõitjal kohustus

tasuda sõidu eest mõistliku aja jooksul, s.o aja jooksul, mis on vajalik viivitamiseta kui ka ebahariliku kiirustamiseta ID-pileti

ostmiseks mobiiltelefoni vahendusel või üksiksõidutalongi kompostriga märgitamiseks. Kaebaja arvates ei võimaldatud

käesoleval juhul talle mõistlikku aega eelmärgitud toimingute tegemiseks. L. J. leidis, et ainsateks tõenditeks käesolevas

väärteoasjas on olnud tema enda ütlused ja kuna muid tõendeid ei pidanud kohtuväline menetleja vajalikuks koguda, siis

saanukski kohtuvälise menetleja otsus tugineda üksnes menetlusaluse isiku ütlustele, mille õigsust kahtluse alla ei seatud.

3. Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus

rahuldamata. Maakohus märkis järnevat.

Kaebuses toodud oletuslikud näited ID-pileti soetamiseks kuluva aja kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest käesoleval juhul ei

soovinud menetlusalune isik osta ID-piletit. Enda väite kohaselt seisis ta kontrollija poolt sõiduõigust tõendava dokumendi

esitada palumise hetkel komposteerimise järjekorras, soovides märgistada sõidupiletit.

Kohus leidis, et L. J. enda kohtuvälises menetluses antud ütluste kohaselt oli tal kaks 7-kroonist talongi. Sellised talongid aga

teo toimepanemise ajal enam ei kehtinud, vaid kehtiv talong oli 8-kroonine. Kuigi menetlusalune isik hakkas kohtuistungil

väitma, et tal oli olemas ka 8-kroonine talong, ei pidanud kohus selliseid ütlusi usaldusväärseks. Kohus märkis, et kuna

menetlusalusel isikul polnud kontrollimise ajaks isegi rahakott avatud, siis ei olnud ta midagi teinud selleks, et sõidu eest

tasuda või selleks valmistuda. Seetõttu puudus kohtu hinnangul L. J-l tegelikult soov talongi märgistada ja sellega sõidu eest

tasuda.

Kaebuses märgitud etteheite ÜTS § 547 lg 1 väidetavale puudusele sõiduõiguse omandamiseks kohustusliku aja märkimata

jätmise kohta jättis kohus tähelepanuta, sest nimetatud säte sätestab vastutuse väärteo toimepanemise eest, mitte ühistranspordi

eest tasumise korda ega hindu. Kohus ei saagi määratleda mõistet "mõistliku aja jooksul talongi komposteerimine", sest

vastavalt ÜTS § 52 lg 1 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri kinnitatud sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo,

tasksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 7 lg 3 p-le 2 peab sõitja üksikpileti (talongi) märgistama kohe pärast ühissõidukisse

sisenemist. Samasuguse kohustuse näeb ette ka Tallinna Linnavolikogu määrusega kehtestatud Tallinna ühistranspordis sõidu

eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad § 8 lg 7. Eelnevast nähtuvalt ei olnud menetlusaluse isiku käitumine ühistranspordis

kooskõlas ei ülalnimetatud eeskirja ega määrusega, sest ta ei olnud talongi kohe pärast sisenemist märgistanud. Menetlusaluse

isiku seletustest või kaebusest ei ilmne, et tema sattumine ühistransporti oleks olnud üllatuslik või juhuslik, vaid ühistransporti

siseneti selleks, et seda teenust kasutada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni L. J. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaitsja märgib, et kummutamata on menetlusaluse isiku põhiväide, mille kohaselt

puudus tal reaalne võimalus sõidu eest tasuda, sest talle ei jäänud selleks toiminguks mõistlikku aega alates trolli sisenemisest

kuni kontrollimiseni. Kuna KarS § 23 kohaselt karistatakse väärteo puhul üksnes täideviimist, siis ei saa käesolevas asjas

tähendust olla ka maakohtu otsuses tõstatud tõendamata hüpoteesil, et menetlusalune isik kavatses jätta sõidu eest tasumata.

Kassaatori arvates keeldus maakohus alusetult tõendite kogumisest, sest kohus jättis rahuldamata menetlusaluse isiku taotluse

korraldada uurimiseksperiment, tuvastamaks, kui palju kulub aega ID-pileti ostmiseks mobiiltelefoniga. Seega võttis kohus

menetlusaluselt isikult võimaluse esitada teda õigustavaid tõendeid, mis on vastuolus kohtu kohustusega uurida väärteoasja

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Kasseeritav otsus rajaneb kehtetule õigusnormile, sest majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega kehtestatud sõitjate

bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja (üldeeskiri) on põhiseaduse vastane osas, milles see näeb ette

sõitja kohustuse tasuda sõidu eest ühistranspordis koheselt peale sõidukisse sisenemist. Üldeeskirjaga võib kaitsja hinnangul

reguleerida üksnes haldusõiguslikke küsimusi, mitte aga sõitja kohustusi, mis on võlaõiguslikud küsimused.

Lisaks märgib kaitsja, et ÜTS § 52-s antakse üksnes volitus bussiliiniveo, mitte aga trolliliiniveo üldeeskirja kehtestamiseks,

mistõttu käesoleval juhul ei ole nimetatud eeskiri üldse kohaldatav.

Kassaator osundab, et kohtuvälise menetleja esindaja maakohtule esitatud volitus ei tõendanud tema õigust kohtuvälist

menetlejat väärteoasjades esindada ja seetõttu teostas kohtuvälise menetleja õigusi kohtus volituseta kõrvaline isik, mis on

hinnatav väärteomenetluse olulise rikkumisena.

5. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb jätta maakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

Kassatsioonivastuses leitakse, et maakohus on õigesti tuvastanud väärteo toimepanemise L. J. poolt. Kohtuvälise menetleja

arvates ei ole üldeeskiri põhiseadusega vastuolus, märkides, et üldeeskirjaga sarnane regulatsioon on sätestatud Tallinna

Linnavolikogu määruses Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad, kuid kassaator pole väitnud,

et ka see määrus oleks põhiseadusevastane. Samuti pole tõsiseltvõetavad kaitsja väited väärteomenetlusõiguse rikkumise

kohta. Menetlusaluse isiku taotlus uurimiseksperimendi korraldamiseks oli põhjendamatu ning täiendavaid tunnistajaid polnud

kohtus vaja üle kuulata, sest kohtuistungil ei vaidlustatud menetlusaluse isiku väiteid faktiliste asjaolude kohta.

Kassatsioonivastuses leitakse, et kohtuvälise menetleja esindaja esitas maakohtu istungil küll eksituse tõttu vale volikirja, kuid

kuna esindajal oli istungi ajal kehtiv volitus kohtuvälise menetleja esindamiseks olemas, siis ei ole väärteomenetlusõigust

rikutud.

6. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaitsja

märkis täiendavalt kassatsioonis toodud seisukohtadele, et väärteomenetluse läbiviimist ja karistamist ei või delegeerida

eraõiguslikule juriidilisele isikule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. L. J. väidetavat väärtegu menetles ja määras kohtuvälise menetlejana talle väärteokaristuse AS Ühisteenused. Riigikohtu

üldkogu 16. mai 2008. a otsusega tunnistati ÜTS § 5411 lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks

ja kehtetuks. Üldkogu hinnangul tuleb sellises olukorras väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p-le 1 tuginevalt lõpetada, sest AS

Ühisteenused töötajail puudub pädevus isikut väärteo toimepanemise eest karistada (vt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a

otsus asjas nr 3-1-1-86-07, p 27).

8. Kuna väärteomenetlus L. J. karistamises ÜTS § 547 lg 1 järgi tuleb eelviidatud üldkogu otsusele tuginevalt lõpetada, puudub

vajadus käsitleda L. J. kaitsja kassatsioonis tõstatatud teisi küsimusi.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, tühistab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a

otsuse ja lõpetab VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse L. J. teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi