3-1-1-88-07 · Riigikohus

Henn Jõksi, Ants Kulli, Eerik Kergandbergi, Lea Laarmaa, Jaak Luige, Tambet Tampuu ja Peeter

Jerofejevi eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-88-07.

1. Leiame, et puudus alus tunnistada väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 114 lg 1 p 2 osaliselt

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

Kehtiv seadus annab menetlusvälisele isikule piisavalt võimalusi esitada kaebus kohtuvälise menetleja

väärteomenetluses tehtud otsuse peale, millega konfiskeeritakse temale kuuluv transpordivahend.

Menetlusvälise isiku sellekohane õigus tuleneb meie arvates järgnevast.

2. Väärteomenetluse seadustiku § 2 sätestab, et kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse

väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

Otsuse p-s 44 leiab üldkogu, et menetlusväline isik on jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja

otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend mitte taotluslikult, vaid kõnealune olukord

on jäänud tähelepanu alt välja. Sellest seisukohast tuleneb loogiliselt, et väärteomenetluse seadustikus ei ole

menetlusvälise kolmanda isiku kaebeõigust sätestatud teisiti kui kriminaalmenetluse seadustikus. Sellises

olukorras tulebki VTMS § 2 alusel rakendada kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. Kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 16 lg 2 ja § 40-1 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetlusse menetlusosalisena kaasata

kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega

kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kolmandal isikul on KrMS § 40-2 lg 1 p 2 järgi kaebeõigus

kriminaalmenetluses tehtud otsuse peale. Samasugune õigus on kolmandal isikul VTMS §-st 2 tulenevalt ka

väärteomenetluses.

3. Kui siiski asuda seisukohale, et eelmises punktis märgitu ei taga menetlusvälisele isikule kaebeõigust,

tuleb meie arvates lähtuda KrMS §-st 2. Selle kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikateks muu hulgas

põhiseadus (p 1) ja Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse

allikates, kuid mis on tekkinud seaduse kohaldamisel (p 4). Väärteomenetluse seadustik ei sätesta

väärteomenetlusõiguse allikate osas teisiti.

Seega tuleneb menetlusvälise isiku õigus kaevata kohtusse kohtuvälise menetleja otsus temalt

transpordivahendi konfiskeerimise kohta PS § 15 lg-st 1, mille esimese lause kohaselt on igaühel õigus

pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Seda on tõenäoliselt leidnud ka üldkogu

otsuse p-des 42, 43 ja 53. Mingil põhjusel ei ole üldkogu enamus aga põhiseadust väärteomenetluse allikaks

pidanud.

Kui aga asuda seisukohale, et ka põhiseadus ei anna menetlusvälisele isikule kaebeõigust temalt

sõiduvahendi konfiskeerimise otsuse peale, tuleb nõustuda üldkogu seisukohaga, et kaebeõiguse

andmatajätmine ei ole seadusandja teadlik valik, vaid tegemist on lüngaga. Seda lünka saab õigusselgelt

sisustada KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohus oma lahendiga.

4. Ebaveenev on otsuse punktis 31 märgitu, et menetlusseadustike tõlgendamise vahendusel menetlusvälisele

isikule võimaluse tagamine kaevata kohtuvälise menetleja otsuse peale ei oleks õiguse adressaatidele

piisavalt äratuntav. Selline võimalus oli äratuntav Tartu Maakohtule 9. augusti 2007. a otsuse tegemisel ja

see oleks muutunud kõigile õiguse adressaatidele veelgi äratuntavamaks pärast seda, kui Riigikohus oleks

käesoleva kohtuotsusega aktsepteerinud kõnealust kaebeõigust tunnustanud maakohtu tõlgendust.

Henn Jõks, Ants Kull, Eerik Kergandberg, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev