3-1-1-88-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-88-07

Otsuse kuupäev

16. mai 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn

Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik,

Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Väärteoasi S.M. karistamises tolliseaduse § 73 lg 1 järgi ja OAO A vara

konfiskeerimises tolliseaduse § 94 lg 4 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. augusti 2007. a otsus väärteoasjas

nr 4-07-1718

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

19. veebruar 2008

Istungil osalenud isikud

Maksu- ja Tolliameti esindajad Piret Valner ja Jaanus Jõgi, OAO A esindaja

vandeadvokaat Jaan Lindmäe ning õiguskantsleri esindajad Madis Ernits ja Nele

Parrest

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada väärteomenetluse seadustiku § 114 lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas,

milles see ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust väärteomenetluse seadustiku § 73

lg 1 kohaselt üldmenetluses tehtud otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv

transpordivahend.

2. Jätta Tartu Maakohtu 9. augusti 2007. a otsuse resolutiivosa muutmata, kuid asendada maakohtu otsuse

põhjendused OAO A kohtukaebeõiguse tekkimise aluste osas Riigikohtu otsuse punktides 14-46 esitatud

põhjendustega.

3. Jätta kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 7. oktoobril 2006 koostas Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus S.M. suhtes väärteoprotokolli järgmise teo tõttu.

S.M., kes juhtis marsruudil Kiiev-Tallinn sõitvat liinibussi (Volvo B10M55), sisenes bussiga Luhamaa tollipunkti kaudu Vene

Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Tollikontrolli käigus avastati bussi pagasiruumide vahelt tagumise silla kohal reisijateruumi all

peidik, millest leiti kokku 100 000 sigaretti. Lisaks avastati tehase paigaldatud kütusepaagi kohal asuvad kaks lisamahutit, mis

sisaldasid 191,5 kilogrammi ehk 228 liitrit diislikütust. Nimetatud sigarettide ja diislikütuse ühendusevälisest riigist Eestisse

toimetamisega rikkus S.M. väärteoprotokolli kohaselt alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse § 57 lg 1 ja § 69 nõudeid.

2. Kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsusega karistati S.M. eelmises punktis nimetatud teo eest tolliseaduse (TS) § 73

lg 1 järgi rahatrahviga 190 trahviühikut ehk 11 400 krooni ja temalt konfiskeeriti TS § 94 lg 3 alusel 100 000 sigaretti ning 228

liitrit diislikütust. Kohtuvälise menetleja sama otsusega konfiskeeriti TS § 94 lg 4 alusel ka Ukrainas registreeritud avatud

aktsiaseltsile (OAO) A kuuluv buss Volvo B10M55.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et sigaretid ja liigse kütusekoguse toimetas Eestisse S.M.. Kuna S.M. ei ole OAO-s A

organi liige ega juhtivtöötaja, on juriidilise isiku vastutus väärteo toimepanemise eest tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 14

lg-st 1 välistatud. S.M-le karistuse määramisel tõi kohtuväline menetleja muu hulgas esile asjaolu, et S.M. kasutas väärteo

toimepanemiseks tööandja poolt talle usaldatud töövahendit.

Põhjendades bussi konfiskeerimist, asus Maksu- ja Tolliamet seisukohale, et kohtuväline menetleja on TS § 94 lg 4 alusel

õigustatud konfiskeerima ka sellise tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahendi, mis ei kuulu

isikule, kes kasutas seda tollieeskirjade rikkumiseks. Erinevalt TS § 94 lg-st 3 ei tee sama paragrahvi lõige 4 viidet KarS §-

le 83. Seega on TS § 94 lg 4 erinorm KarS § 83 suhtes. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 74 lg 1 p 12 kohaselt

märgitakse konfiskeerimise otsustus kohtuvälise menetleja otsuses. Kohtuväline menetleja leidis, et kuna ei ole välistatud

tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud bussi edaspidine kasutamine tollieeskirjade rikkumiseks, tuleb buss

konfiskeerida.

3. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse otsuse peale esitas kaebuse OAO A esindaja vandeadvokaat Jaan

Lindmäe, kes taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist bussi konfiskeerimise osas. Menetlusalune isik S.M. ega tema

kaitsja kohtuvälise menetleja otsust ei vaidlustanud.

4. Tartu Maakohtu 9. augusti 2007. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus bussi konfiskeerimise osas ja buss tagastati

OAO-le A.

Kohus möönis, et tulenevalt VTMS § 114 lg 1 p-st 2 ja § 118 lg 2 p-st 2 ei ole OAO-l A kui menetlusvälisel isikul õigust

kohtuvälise menetleja otsust vaidlustada. Samas saanuks äriühing konfiskeerimisotsustuse VTMS § 193 lg 2 alusel vaidlustada

siis, kui kohtuväline menetleja oleks bussi konfiskeerimise lahendanud VTMS §-s 67 sätestatud korras määrusega, aga mitte

lõppotsusega. Konfiskeerides bussi määruse asemel otsusega, võttis kohtuväline menetleja

OAO-lt A võimaluse oma õiguste piiramist vaidlustada. Selline olukord on aga vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 15.

Ühtlasi asus maakohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on ebaõigesti kohaldanud TS § 94 lg-t 4, jättes arvestamata KarS

§ 83 lg 3 p-s 1 sätestatu, mille kohaselt võib erandina konfiskeerida süüteo toimepanemise vahendi, aine või eseme, kui see

kuulub otsuse või määruse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui ta on vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi,

aine või eseme kasutamisele süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel. Kohtuvälise menetleja otsuses ei ole käsitletud

mingeid tõendeid, mis kinnitaksid, et reisijateveofirma OAO A oleks mingil viisil vähemalt kergemeelsusest aidanud S.M-l

bussi süüteo toimepanemiseks kasutada.

Lisaks eeltoodule leidis kohus, et isegi kui nõustuda, et TS § 94 lg-t 4 võib kohaldada sõltumatult KarS §-st 83, ei ole

konfiskeerimine TS § 94 lg 4 kohaselt kohustuslik. Praegusel juhul on lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest bussi

konfiskeerimine OAO A suhtes põhjendamatu ja ülemääraselt range, sest pole andmeid, nagu oleks nimetatud firmal olnud

varem piiri ületamisel probleeme.

5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus, taotledes maakohtu

otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist või uue otsuse tegemist või väärteoasja saatmist uueks

arutamiseks maakohtule.

Kassatsioonivastuses leidis O esindaja, et kassatsioon on põhjendamatu.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määrusega anti väärteoasi VTMS § 169 lg 2 alusel lahendamiseks

Riigikohtu üldkogule.

Kriminaalkolleegium leidis, et kuna VTMS § 16 kohaselt ei ole OAO A väärteoasjas menetlusosaline, puudus tal VTMS § 114

lg 1 p-st 2 tulenevalt õigus kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsust kohtus vaidlustada. OAO A kaebeõigust ei ole

võimalik tuletada ka maakohtu viidatud VTMS §-st 67, kuna see säte reguleerib üksnes väärteo vahetu objekti konfiskeerimist

ja sedagi üksnes olukorras, kus konfiskeeritava asja seaduslikku valdajat ei ole suudetud tuvastada. Konfiskeeritud buss on

käsitatav väärteo toimepanemise vahendina, mitte vahetu objektina, samuti oli menetlejale teada konfiskeeritava vara omaniku

ja seadusliku valdaja isik. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et kohtuväline menetleja pidanuks konfiskeerimise otsustama

VTMS § 67 lg-s 4 sätestatud korras, kuna siis olnuks tagatud OAO-le A konfiskeerimise kohtus vaidlustamise võimalus.

Lisaks leidis kolleegium, et väärteomenetluses ei ole kohaldatavad 1. veebruaril 2007 jõustunud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 16 lg 2 ja § 401 lg 1, mille kohaselt võib kriminaalmenetlusse menetlusosalisena kaasata kolmanda isiku,

kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Samas

tekkis kriminaalkolleegiumil kahtlus, kas VTMS § 16 on osas, milles see säte ei loe väärteomenetluses menetlusosaliseks

isikut, kes ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja, kuid kelle õiguste ja vabaduste üle võidakse otsustada kohtuvälise

menetleja otsusega, kooskõlas PS §-dega 13 ning 14 ja § 15 lg-ga 1, samuti PS § 12 lg 1 esimese lausega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Maksu- ja Tolliameti kassatsioonis leitakse, et OAO-l A ei olnud tulenevalt VTMS § 114 lg-st 1 õigust kohtuvälise

menetleja otsuse peale kaebust esitada, kuna tegemist ei ole VTMS §-s 16 nimetatud menetlusosalisega. Seega oleks maakohus

pidanud jätma OAO A esindaja kaebuse VTMS § 118 lg 2 p 2 alusel määrusega läbi vaatamata ja tagastama selle esitajale.

Erinevalt maakohtust on kassaator seisukohal, et TS § 94 lg 4 kohaldamisel ei ole vaja arvestada KarS §-s 83 sätestatut, kuna

TS § 94 lg 4 on KarS § 83 suhtes erinorm. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et erinevalt sama paragrahvi kolmandast lõikest ei

tee TS § 94 lg 4 viidet KarS §-le 83.

Riigikohtu

üldkogule

antud

täiendavas

arvamuses

leiab

Maksu-

ja

Tolliamet,

et

VTMS

§

on

kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määruses märgitud osas põhiseadusega kooskõlas. Väärteomenetluse seadustik on

konstrueeritud efektiivse ja ökonoomse menetluse põhimõttel. Kohtusse pöördumise õiguse kitsendamine on vajalik nii

kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks kui ka menetlusökonoomia põhimõtte järgimiseks. Samuti tuleb arvestada, et

kohtuvälise menetleja otsusega menetlusvälise isiku vara konfiskeerimisel on menetlusvälisel isikul võimalik kaitsta oma

õigusi kohtuvälise menetleja otsust vaidlustamata. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 1996. a määrusest asjas nr 3-2-1-

130-96 tuleneb, et isik saab oma vara arestimise ja konfiskeerimise korral kasutada tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid. Kuna

buss peeti kinni tolliläbivaatuse käigus, siis oleks OAO A võinud transpordivahendi kinnipidamist vaidlustada ka

maksukorralduse seaduses sätestatud korras vaide esitamisega või kaebuses halduskohtule. Lisaks eeltoodule saab

menetlusväline isik VTMS §-des 76-80 sätestatud korras kuni asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni esitada

kohtuvälise menetleja juhile kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Sellise kaebuse lahendamisel tehtava kohtuvälise

menetleja juhi määruse peale on menetlusvälisel isikul võimalus esitada kaebus maakohtule. OAO A oleks võinud ajal, mis jäi

S.M. suhtes väärteoprotokolli koostamise ja kohtuvälise menetleja otsuse tegemise vahele, pöörduda kohtuvälise menetleja

tegevuse vaidlustamiseks kaebusega kohtuvälise menetleja juhi ja hiljem vajadusel maakohtu poole. Kohtuväline menetleja

andis juba väärteomenetluse algusjärgus OAO-le A saadetud kirjas selgelt mõista, et kui ekspert hindab bussi tollieeskirjade

rikkumise eesmärgil ümberehitatuks, siis see konfiskeeritakse. Lisaks andis kohtuväline menetleja enam kui poolteist kuud

enne asjas otsuse tegemist OAO-le A ja tema Eesti advokaadist esindajale saadetud kirjas teada, et kohtuvälise menetleja

otsusega buss konfiskeeritakse.

Juhul kui Riigikohtu üldkogu peaks OAO A kohtukaebeõigust tunnustama, siis saab ta ka võtta seisukoha TS § 94 lg 4

kohaldamise küsimuses. Maksu- ja Tolliamet leiab jätkuvalt, et TS § 94 lg 4 kohaldamisel ei ole vaja arvestada KarS §-s 83

sätestatut, kuna TS § 94 lg 4 on KarS § 83 suhtes erinorm.

8. Nii Riigikogu õigus- kui ka põhiseaduskomisjoni arvamustes leitakse, et VTMS § 16 ei ole osas, milles see säte ei loe

väärteomenetluses menetlusosaliseks isikut, kes ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja, kuid kelle õiguste ja vabaduste üle

võidakse otsustada kohtuvälise menetleja otsusega, kooskõlas PS §-dega 13 ning 14 ja § 15 lg-ga 1.

Põhiseaduskomisjon märgib, et kui väärteomenetluses piiratakse kolmanda isiku õigusi või vabadusi, peab sellel isikul olema

võimalus menetluses osaleda ja vajadusel tema õigusi piirav otsus vaidlustada. Isikule tuleb tagada põhilised menetluslikud

õigused - õigus informatsioonile, õigus olla ära kuulatud ja kaebeõigus. Praegu ei saa aga kolmas isik väärteomenetluses oma

õigusi piisavalt tõhusalt kaitsta.

Õiguskomisjoni hinnangul tuleb väärteomenetluse seadustiku põhiseadusega kooskõlla viimiseks täiendada seda sarnaselt

kriminaalmenetluse seadustikus 1. veebruarist 2007 jõustunud muudatustega selliselt, et menetlusosaliseks oleks loetud ka

kolmas isik.

9. Õiguskantsleri arvamuses leitakse, et VTMS § 16 ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv säte. Samas märgib õiguskantsler, et

kui Riigikohtu üldkogu loeb algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse lubatavaks, siis on väärteomenetluse seadustik

vastuolus PS § 32 lg-ga 1 ja § 15 lg-ga 1 osas, milles see välistab kolmanda isiku, kelle asi väärteomenetluse käigus

konfiskeeritakse, kohtukaebeõiguse.

Õiguskantsleri hinnangul on selles kaasuses mitu erinevat võimalust menetlusseadustike põhiseaduskonformseks

tõlgendamiseks. Esimene võimalus on tõlgendada VTMS § 16 kolmandat isikut puudutavas osas mitteammendavana, mis

annaks VTMS §-st 2 tulenevalt aluse kaasata kolmas isik väärteomenetlusse KrMS § 16 lg 2 ning KrMS § 401 lg 1 alusel.

Lisaks tuleb VTMS § 73 lg-t 1, § 114 lg 1 p 2 ja § 118 lg 2 p 2 tõlgendada selliselt, et kaebeõigus on ka isikul, kelle suhtes

tehakse konfiskeerimise otsus.

Teine võimalus on tõlgendada põhiseadusega konformselt VTMS § 193 lg-t 2, mis annaks menetlusvälisele isikule võimaluse

esitada teda puudutavas küsimuses määruskaebus.

Kui asuda seisukohale, et isikul, kellele kuuluv transpordivahend on väärteomenetluses kohtuvälise menetleja otsusega

konfiskeeritud, pole võimalik konfiskeerimist vaidlustada väärteomenetluse raames, saab ta pöörduda halduskohtu poole.

Tolliseaduse § 94 lg 4 alusel bussi konfiskeerimise otsus on käsitatav haldusaktina, mille adressaadiks on OAO A. Vaidlus

selle haldusakti õiguspärasuse üle on avalik-õiguslik ja selle lahendamiseks ei sätesta väärteomenetluse seadustik erikorda.

Seega on tegemist halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt halduskohtu pädevusse kuuluva

vaidlusega.

Kui Riigikohtu üldkogu siiski leiab, et halduskohtulik kontroll ei laiene väärteomenetluse käigus menetlusosaliseks mitteoleva

isiku omandiõiguse riivamise juhtudele, ei vasta väärteomenetluse seadustik osas, milles see ei anna kohtukaebeõigust

kolmandale isikule, kelle asi väärteomenetluse käigus konfiskeeritakse, PS § 32 lg 1 kolmandale lausele eraldivõetuna või

koosmõjus PS § 15 lg-ga 1. Menetlusosaliste ringi kitsendamist väärteomenetluses õigustab legitiimse eesmärgina

menetlusökonoomia, st vajadus saavutada vähem tähtsate õigusrikkumiste menetluse kiirus ja säästlikkus. Menetlusväliste

isikute kohtukaebeõiguse piiramine on selle eesmärgi saavutamise abinõuna sobiv ja vajalik. Kuna aga TS § 94 lg 4 alusel

transpordivahendi konfiskeerimise tagajärg omaniku jaoks võib olla väga oluline - miljonitesse kroonidesse ulatuv - varaline

kaotus, ei kaalu vähene võit menetluse kiiruses ja hinnas üles isiku õigust vaidlustada kohtus suure väärtusega asja

konfiskeerimist. Kohtukaebeõiguse välistamine kõnealusel kujul on vastuolus ka PS § 12 lg 1 esimesest lausest tuleneva

õigusloome võrdsuse põhimõttega.

10. Justiitsminister nõustub kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määruses väljendatud seisukohaga, et väärteomenetluses

ei ole kohaldatavad 1. veebruaril 2007 jõustunud KrMS § 16 lg 2 ja § 401 lg 1, mille kohaselt võib kriminaalmenetlusse

menetlusosalisena kaasata ka kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema

seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Samas leitakse justiitsministri arvamuses, et kuna väärteomenetluse seadustik ja

kriminaalmenetluse seadustik on teineteisega tihedas seoses, peaks ka VTMS §-s 16 olema menetlusosalisena nimetatud

kolmas isik.

Siiski on kehtivas õiguses kolmandal isikul võimalik konfiskeerimisotsustuse peale kaevata, kui kohtuväline menetleja

otsustab konfiskeerimise määruse, aga mitte otsusega. Sellisel juhul saab menetlusväline isik VTMS § 67 lg 5 kohaselt esitada

kaebuse konfiskeerimise määruse peale VTMS §-s 76 sätestatud korras. Seega peaksid kohtuvälised menetlejad kuni

väärteomenetluse seadustiku muudatuste väljatöötamiseni konfiskeerimise puhul arvestama, kas see puudutab kolmandaid

isikuid või mitte, ja sellest sõltuvalt tegema konfiskeerimisotsuse kas määruse või lõppotsusega.

11. Riigikohtu üldkogu istungil jäid menetlusosalised kirjalikes arvamustes esitatud seisukohtade juurde.

ASJAKOHASED SÄTTED

12. Väärteomenetluse seadustik (RT I 2002, 50, 313; 2008, 1, 1) sätestab:

"[---]

§ 16. Menetlusosaline

Menetlusosaline on menetlusalune isik ja tema kaitsja.

[---]

§ 114. Maakohtule kaebuse esitamise õigus ja tähtaeg

(1) Menetlusosalisel on õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja järgmiste otsuste peale:

[---]

2) käesoleva seadustiku § 73 lõike 1 kohaselt üldmenetluses tehtud otsus.

[---]

§ 118. Kaebuse käiguta jätmine ja kaebuse läbi vaatamata jätmine eelmenetluses

[---]

(2) Maakohtunik teeb kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta määruse ja saadab määruse koopia ning tagastab kaebuse selle

esitanud isikule, kui:

[---]

2) kaebuse on esitanud isik, kellel käesoleva seadustiku § 114 lõike 1 järgi ei ole õigust kaebust esitada;

[---]"

ÜLDKOGU SEISUKOHT

13. Kohtuasja lahendamiseks tuleb üldkogul esmalt selgitada, kas kehtiva õiguse kohaselt on OAO-l A võimalik kohtuvälise

menetleja 28. märtsi 2007. a otsust bussi konfiskeerimise osas kohtus vaidlustada 1) väärteomenetluses, 2) mõnes muus

kohtumenetluses või 3) ei tulene OAO A kaebeõigus ühestki jõusolevast menetlusseadusest (I). Pärast seda määratleb üldkogu

põhiseaduslikkuse järelevalve aspektist asjassepuutuva regulatsiooni (II) ja kontrollib selle põhiseaduspärasust (III). Seejärel

on võimalik anda sisuline hinnang OAO A bussi konfiskeerimise õiguspärasusele (IV). Viimaseks kujundab Riigikohus lõpliku

seisukoha kohtuasja lahendamise kohta (V).

I

14. Menetlusosalised on erinevat meelt selles, kas ja kui, siis millises korras võimaldab kehtiv õigus OAO-l A talle kuuluva

bussi konfiskeerimist kohtus vaidlustada. Seepärast tuleb enne seda, kui asuda hindama kehtiva menetlusõiguse

põhiseaduspärasust, selgitada, kas olemasolevale menetluslikule regulatsioonile on võimalik anda tõlgendus, mis tagaks OAO-

le A vaadeldavas olukorras tõhusa ja äratuntava kohtutee.

15. OAO A soovib vaidlustada talle kuuluva bussi konfiskeerimist. Buss konfiskeeriti väärteomenetluse käigus kohtuvälise

menetleja 28. märtsi 2007. a otsusega. Väärteomenetlus toimus TS § 73 lg 1 tunnustel S.M. suhtes, kellele arvati süüks

sigarettide ja diislikütuse ebaseaduslik Eestisse toomine. OAO-le A kuuluvat bussi kasutas S.M. süüteo toimepanemiseks.

Tuvastatud asjaolud ei andnud alust äriühingule selle väärteo toimepanemist ette heita, mistõttu tema suhtes väärteomenetlust

ei alustatud. Kuna VTMS § 18 lg 1 kohaselt on menetlusalune isik füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes on alustatud

väärteomenetlust, tuleb OAO-d A käsitada käesolevas asjas menetlusvälise isikuna.

16. Nii maakohus kui ka justiitsminister on leidnud, et olukorras, kus väärteomenetluses konfiskeeritakse vara, mis ei kuulu

menetlusalusele isikule, oleks vara omaniku kohtukaebeõigus tagatud, kui kohtuväline menetleja ei otsustaks konfiskeerimist

asjas tehtava lõppotsusega, vaid VTMS § 67 lg-s 4 sätestatud korras määrusega. Väärteomenetluse seadustiku § 67 lg 4

sätestab, et kui konfiskeerimise otsustamine on kohtuvälise menetleja pädevuses ja väärteoasjas on ära võetud väärteo

toimepanemise vahetu objekt, mille seaduslikku valdajat ei ole suudetud tuvastada, võib kohtuväline menetleja

konfiskeerimise otsustada väärteomenetluse käigus oma määrusega. Väärteomenetluse seadustiku § 67 lg-st 5 tuleneb, et sama

paragrahvi neljandas lõikes sätestatud määruse peale on õigus esitada VTMS §-s 76 sätestatud korras kaebus ka

menetlusvälisel isikul, kelle seaduslikke huve konfiskeerimismäärusega piiratakse.

17. Riigikohus nõustub Maksu- ja Tolliameti kassatsioonis väljendatud seisukohaga, et OAO A bussi ei olnud võimalik VTMS

§ 67 lg-s 4 ettenähtud korras määrusega konfiskeerida, kuna konfiskeeritud buss on praegusel juhul käsitatav väärteo

toimepanemise vahendina, mitte vahetu objektina, samuti oli menetlejale teada konfiskeeritava vara omaniku ja seadusliku

valdaja isik. Tulenevalt VTMS § 67 lg-st 4 peab ese, mida on võimalik konfiskeerida selles sättes ette nähtud korras

määrusega, vastama üheaegselt kahele tingimusele: 1) tegemist on väärteo vahetu objektiga ja 2) selle seaduslikku valdajat ei

ole suudetud tuvastada. Viidatud sätte eesmärgi avamisel on võimalik lähtuda väärteomenetluse seadustiku eelnõu (441 SE,

Riigikogu IX koosseis) seletuskirjas kehtiva seadustiku §-des 66-67 sätestatuga analoogilise regulatsiooni ette näinud §-

de 103-104 kohta märgitust. Seletuskirjas nimetati viidatud sätete reguleerimisesemena eeskätt järgmisi juhtumeid: "Riigipiiri

ületavasse rongi või muusse liiklusvahendisse jäetakse aineid või esemeid, mida keegi omaks ei tunnista. Samas selgub, et

esemed või ained tuleb konfiskeerida, sest neid on keelatud üle riigipiiri toimetada ja nende kohta on vaja eriluba."

18. Väärteomenetluse seadustiku § 67 lg-s 4 sätestatu on erand üldisest konfiskeerimise korrast, mille kohaselt tuleb

kohtuvälise menetleja pädevuses olev konfiskeerimise otsustus teha VTMS § 73 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kohtuvälise

menetleja lõpplahendis - st kas otsuses rahatrahvi või rahatrahvi ja lisakaristuse määramise kohta (VTMS § 74 lg 1 p 12) või

väärteomenetluse lõpetamise määruses (VTMS § 75 lg 3 p 2). See, et konfiskeerimise küsimus tuleb lahendada kohtuvälise

menetleja lõpplahendis, on põhjendatav asjaoluga, et enne väärteoasja asjaolude lõplikku väljaselgitamist ei ole üldjuhul

võimalik teha ka seaduslikku ja põhjendatud otsustust konfiskeerimise kohta. Konfiskeerimaks väärteo toimepanemise

vahendit või vahetut objekti, peab kohtuväline menetleja olema esmalt jõudnud veendumusele, et väärtegu on üldse toime

pandud, sest ilma väärteota ei saa olla juttu ka selle toimepanemise vahendist ega vahetust objektist. Õiguslikus mõttes saab

kohtuvälise menetleja sellisest veendumusest rääkida alates hetkest, mil see väljendub menetleja otsuses. Kui konfiskeerimise

küsimus lahendataks ülejäänud väärteoasjast eraldi - mitte kohtuvälise menetleja lõpplahendis, vaid sellele eelnevas iseseisvas

määruses -, kujuneks pinnas vastuolude tekkimiseks lõpplahendi ja konfiskeerimismääruse vahel. Samuti puuduks kohtul

olukorras, kus kohtuväline menetleja pole veel väärteo toimepanemise fakti ega asjaolusid lõplikult sedastanud, tõhus võimalus

kontrollida konfiskeerimismääruse peale esitatud kaebuse lahendamisel, kas konfiskeeritu näol on tegemist väärteo

toimepanemise vahendi või vahetu objektiga (kas väärtegu on üldse toime pandud, kas väärteo toimepanemise asjaolud olid

sellised, et annavad alust pidada konkreetset eset toimepanemise vahendiks või vahetuks objektiks jne). Sellisel juhul peaks

kohus konfiskeerimise põhjendatuse kontrollimisel kirjalikus menetluses võtma seisukoha ka väärteo toimepanemise asjaolude

ja nendele antava õigusliku hinnangu kohta. Samas puuduks kohtul enne kohtuvälise menetleja otsuse tegemist sellise

hinnangu andmiseks üldjuhul piisav teave, mis vastaks aktsepteeritud tõendamistasemele.

19. Väärteomenetluse seadustiku § 67 lg-s 4 nimetatud juhtudel ei ole põhjuseid, mis takistaksid konfiskeerimisotsustuse

tegemist eraldi väärteoasja terviklahendist. Olukorras, kus konfiskeeritavale varale ei pretendeeri ükski isik, ei aktualiseeru ka

konfiskeerimismääruse ja kohtuvälise menetleja lõpplahendi vahelise vastuolu tekkimise oht. Konfiskeerimise otsustamine

VTMS § 67 lg-s 4 sätestatud korras on oluline näiteks väärteoasjades, kus lisaks konfiskeeritava vara seaduslikule valdajale on

välja selgitamata ka väärteo toimepanija. Üldkogu märgib, et VTMS § 67 lg 5, mis näeb ette menetlusosalise ja menetlusvälise

isiku õiguse vaidlustada VTMS § 67 lg-s 4 nimetatud määrus, reguleerib olukordi, kui konfiskeeritud vara seaduslik valdaja

peaks selguma alles pärast konfiskeerimismääruse tegemist. Kui isik, kelle õigusi vara konfiskeerimine võib rikkuda, on teada

enne konfiskeerimise otsustamist, ei saa konfiskeerimist otsustada VTMS § 67 lg-s 4 nimetatud korras tehtava määrusega.

20. Käesolevas väärteoasjas oli bussi seadusliku valdaja ja omaniku isik menetlejale teada, samuti ei olnud buss käsitatav S.M-

le süüksarvatava väärteo vahetu objektina, vaid süüteo toimepanemise vahendina. Seega ei saanud Maksu- ja Tolliamet

otsustada bussi konfiskeerimist VTMS § 67 lg-s 4 sätestatud korras määrusega, vaid pidi selle küsimuse VTMS § 74 lg 1 p 12

kohaselt lahendama kohtuvälise menetleja otsuses. Järelikult ei ole alust väitel, et OAO A jäi kohtukaebeõigusest ilma seetõttu,

et kohtuväline menetleja otsustas bussi konfiskeerimise vales vormis.

21. Samas ei saa konfiskeerimisotsustus, mis sisaldub kohtuvälise menetleja otsuses, olla VTMS §-des 76-80 sätestatud

kaebemenetluse esemeks. Kaebuse esitamine kohtuvälise menetleja tegevuse peale on võimalik üksnes kuni asjas kohtuvälise

menetleja otsuse tegemiseni (VTMS § 76 lg 1). Kohtuvälise menetleja juht, kes on VTMS §-des 76-80 ette nähtud menetluses

maakohtule eelnev kohustuslik kaebeinstants, ei ole pädev läbi vaatama kaebusi kohtuvälise menetleja otsuste peale. Samuti ei

ühilduks kehtiva väärteomenetlusõigusega olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuse erinevaid osasid tuleks vaidlustada

erinevates kaebekordades.

22. Järgnevalt tuleb vaagida, kas kehtiv õigus annab OAO-le A kui menetlusvälisele isikule muid võimalusi vaidlustada kohtus

kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsust, millega S.M. karistamise kõrval otsustati ka OAO A bussi konfiskeerimine.

23. Väärteomenetluse seadustiku § 114 lg 1 p 2 kohaselt on üksnes menetlusosalisel õigus esitada maakohtule kaebus

kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale. Väärteomenetluse seadustiku § 16 nimetab menetlusosalisena vaid

menetlusalust isikut ja tema kaitsjat. Seega ei näe väärteomenetluse seadustik ette menetlusvälise isiku võimalust esitada

maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale ega maakohtu pädevust selliseid kaebusi läbi vaadata. Ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi senises praktikas on leitud, et menetlusväline isik saab VTMS § 76 lg 1 kohaselt kuni kohtuvälise

menetleja otsuse tegemiseni küll vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust, kuid ei saa VTMS § 114 lg-st 1 tulenevalt

vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-156-

05 - RT III 2006, 8, 68, p 10).

24. Õiguskantsleri arvamuses leitakse, et on siiski mitu teed tõlgendada kehtivat menetlusõigust nii, et see võimaldaks OAO-l

A kohtuvälise menetleja otsust kohtus vaidlustada.

25. Esmalt on õiguskantsleri hinnangul võimalik asuda seisukohale, et kuna VTMS § 16 ei sätesta puudutatud kolmanda isiku

menetluslikku positsiooni, ei ole tegemist ammendava sättega, mistõttu saaks OAO A kaasata väärteomenetlusse kolmanda

isikuna KrMS § 16 lg 2 ja § 401 alusel. Selles küsimuses lahkneb õiguskantsleri seisukoht justiitsministri arvamusest, milles

leitakse, et KrMS § 16 lg 2 ja § 401 väärteomenetluses kohaldatavad ei ole.

26. Väärteomenetluse seadustiku § 2 näeb ette, et kui selles seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse

väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Seega on kriminaalmenetluse norm

väärteomenetluses kohaldatav üksnes tingimusel, et sama küsimust ei reguleeri mõni väärteomenetluse seadustiku säte.

Menetlusosaliste ringi reguleerivad sätted on ette nähtud nii kriminaalmenetluse seadustikus kui ka väärteomenetluse

seadustikus. Kriminaalmenetluse seadustiku 2. peatüki ("Kriminaalmenetluse subjektid") üldsätete hulgas paiknevad §-d 16

ja 17. Paragrahv 16 ("Menetlejad ja menetlusosalised") sätestab esimeses lõikes, et menetlejad on kohus, prokuratuur ja

uurimisasutus, ning teises lõikes, et menetlusosalised on kahtlustatav, süüdistatav ning nende kaitsjad, kannatanu, tsiviilkostja

ja kolmas isik. Paragrahvi 17 ("Kohtumenetluse pooled") esimene lõige näeb ette, et kohtumenetluse pooled on prokuratuur,

süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Sellisel kujul kehtivad KrMS §-d 16 ja 17

alates 1. veebruarist 2007. Enne seda ei kuulunud kriminaalmenetluses menetlusosaliste ja kohtumenetluse poolte hulka

kolmas isik. Kolmas isik toodi uue menetlusosalisena kriminaalmenetlusse 13. detsembril 2006 vastu võetud rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse, kohtutäituri seaduse, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, riigi

õigusabi seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seadusega (RT I 2007, 2, 7). Kolmanda isiku legaalmääratluse saab

tuletada KrMS § 401 lg-st 1, mis sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui

kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle.

27. Väärteomenetluse seadustikus on menetlusosaliste ja kohtumenetluse poolte määratlemisele pühendatud 2. peatüki

("Menetleja, menetlusosaline, ekspert, tõlk ja kohtumenetluse pooled väärteomenetluses") 2. jagu ("Menetlusosaline ja

kohtumenetluse pooled väärteomenetluses"). Nagu eelnevalt märgitud, loeb VTMS § 16 menetlusosaliseks üksnes

menetlusaluse isiku ja tema kaitsja ning VTMS § 17 lg 1 kohtumenetluse pooleks menetlusosalise ja kohtuvälise menetleja.

Neid sätteid 13. detsembri 2006. a seadusega, millega toodi kolmas isik menetlusosalisena kriminaalmenetlusse, ei muudetud.

28. Eeltoodust nähtub, et menetlusosaliste ringi kindlaksmääramiseks on väärteomenetluse seadustikus ette nähtud terviklik

regulatsioon, mistõttu ei ole KrMS § 16 lg 2 ja § 401 tulenevalt VTMS §-st 2 väärteomenetluses kohaldatavad. Üldkogu ei

nõustu õiguskantsleri seisukohaga, et kuna väärteomenetluse seadustik ei sätesta kolmanda isiku menetluslikku positsiooni, on

tegemist väärteomenetluse seadustikus reguleerimata küsimusega, mille lahendamisel on võimalik lähtuda kriminaalmenetluse

seadustikust. See, et väärteomenetluses on menetlusosalise mõiste määratletud kitsamalt kui kriminaalmenetluses, ei tähenda,

et kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetlusosalise mõiste on kohaldatav ka väärteomenetluses. Vastasel korral

muutuks menetlusosaliste ringi reguleerimine väärteomenetluse seadustikus sisutühjaks. Olukorras, kus väärteomenetluse

seadustik määratleb menetlusosaliste ringi, kuid see määratlus ei hõlma kolmandat isikut, puudub kehtivas õiguses piisav alus

tunnustada kolmandat isikut väärteomenetluses menetlusosalisena.

29. Õiguskantsleri hinnangul pakub teise võimaluse tõlgendada väärteomenetluse seadustikku põhiseadusega konformselt, s.o

nii, et see tagaks OAO-le A õiguse vaidlustada bussi konfiskeerimist puudutavas osas kohtuvälise menetleja otsust, VTMS

§ 193 lg 2. Üldkogu sellise seisukohaga ei nõustu. Paragrahv 193 paikneb väärteomenetluse seadustiku 16. peatükis

"Määruskaebuse lahendamise menetlus". Väärteomenetluse seadustiku § 189 järgi võib määruskaebusega vaidlustada esimese

ja teise astme kohtu menetluses ning täitemenetluses koostatud kohtu määruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud sama

seadustiku § 191 kohaselt. Väärteomenetluse seadustiku § 193 reguleerib määruskaebuse esitamise tähtaega ja selle teine lõige

sätestab, et menetlusväline isik võib esitada määruskaebuse kümne päeva jooksul, alates päevast, mil ta sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Osutatud sätetest nähtub üheselt, et määruskaebust on võimalik esitada üksnes

väärteoasjas tehtud kohtumääruse peale, mitte aga kohtuvälise menetleja määruse või otsuse peale. Kohtuvälise menetleja

tegevuse või määruse vaidlustamine on reguleeritud VTMS §-des 76-80, kohtukaebuse esitamine kohtuvälise menetleja otsuse

peale aga väärteomenetluse seadustiku 12. peatükis. Lisaks sellele, et seadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust

kohtuvälise menetleja lahendite peale, ei ole määruskaebe-menetluse kord ka sisuliselt sobilik kohtuvälise menetleja lahendite

vaidlustamiseks.

30. Kolmanda alternatiivse kohtukaebeteena, mille kaudu OAO A saaks kohtuvälise menetleja otsust bussi konfiskeerimist

puudutavas osas vaidlustada, nimetab õiguskantsler võimalust pöörduda HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel halduskohtusse. Ka

selle seisukohaga üldkogu ei nõustu. Halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 2 sätestab, et halduskohtu pädevusse ei kuulu

avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kohtuvälise menetleja otsuse

vaidlustamine toimub väärteomenetluse seadustiku 12. peatükis sätestatud korras maakohtus. Seega on olemas

halduskohtumenetlust välistav erimenetlus. Tõlgendus, mille kohaselt saaks menetlusväline isik vaidlustada kohtuvälise

menetleja otsust oma õigusi ja vabadusi riivavas osas halduskohtus, tooks kaasa olukorra, kus üks ja sama avaliku võimu

üksikakt oleks sõltuvalt kaebuse esitaja menetluslikust seisundist samal ajal vaidlustatav kahes erinevas kohtus.

31. Õiguskantsleri seisukohaga, et kehtivaid menetlusseadustikke on võimalik tõlgendada selliselt, et need annavad

menetlusvälisele isikule võimaluse kohtuvälise menetleja otsust kohtus vaidlustada, ei nõustu üldkogu ka põhjusel, et ükski

väljapakutud tõlgendusalternatiividest ei oleks õiguse adressaatidele seaduse tekstist piisavalt äratuntav. Teisisõnu tooks

kaebeõiguse tunnustamine õiguskantsleri pakutud mõne tõlgendusvõimaluse kaudu kaasa olukorra, mis ei vastaks õigusselguse

põhimõttele (PS § 10 ja § 13 lg 2). Põhiseaduskonformse tõlgenduse hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus. Isiku õigusi piirava

täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja kord peab olema sätestatud seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest

on kõrvalise abita ja kohtupraktikat uurimata võimeline põhijoontes aru saama iga keskmine tähelepanelik isik. Kehtiv

väärteomenetluse seadustik ega halduskohtumenetluse seadustik ei võimaldaks menetlusvälisel isikul, kelle õigusi ja vabadusi

on kohtuvälise menetleja otsusega piiratud, piisavalt selgelt mõista, et ta võib oma õiguste kaitseks esitada kaebuse maakohtule

või halduskohtule. Üldkogu märgib, et Riigikohus on ka varem käsitanud õigusselgusetuse tekkimise ohtu asjaoluna, mis

välistab menetlusnormide analoogia korras kohaldamise võimaluse (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

8. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-15-07 - RT III 2007, 33, 263, p 19).

32. Erinevalt õiguskantslerist leiab Maksu- ja Tolliamet, et menetlusvälisel isikul puudub õigus kohtus vaidlustada kohtuvälise

menetleja otsust, millega otsustatakse tema vara konfiskeerimine. Samas on menetlusvälisel isikul sellises olukorras muud

võimalused oma õiguste kohtulikuks kaitseks. Üldkogu hinnangul pole kassaatori selline seisukoht õiguslikult arvestatav.

Ükski Maksu- ja Tolliameti arvamuses nimetatud abinõudest ei tagaks OAO-le A võimalust omandiõiguse tõhusaks

kohtulikuks kaitseks.

33. Esiteks leiab kassaator, et kuna kohtuväline menetleja oli OAO-d A juba enne asjas otsuse tegemist kirja teel teavitanud

kavatsusest buss konfiskeerida, siis oleks OAO A võinud S.M. suhtes väärteoprotokolli koostamise ja kohtuvälise menetleja

otsuse tegemise vahele jäänud ajal vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust VTMS §-des 76-80 sätestatud kaebekorras.

Samas jääb Maksu- ja Tolliameti arvamusest arusaamatuks, kuidas oleks OAO A saanud olukorras, kus puudus otsustus bussi

konfiskeerimise kohta, VTMS §-des 76-80 sätestatud korras esitatud kaebusega bussi konfiskeerimist vaidlustada või

takistada. Väärteomenetluse seadustiku §-des 76-80 ette nähtud kaebekorras on võimalik kohtuvälise menetleja otsuse

tegemiseni vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust, mis rikub isiku õigusi ja vabadusi. Selles kaebekorras ei saa aga

etteulatuvalt vaidlustada isikule teatavaks saanud kohtuvälise menetleja kavatsust võtta tulevikus vastu mingi menetlusotsus,

mis võib rikkuda isiku õigusi ja vabadusi. Kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamise kord ei võimalda kohtul teha eelotsust

kohtuvälise menetleja kavandatava tegevuse õiguspärasuse kohta. Seega ei olnud OAO-l A võimalust saavutada VTMS §-

des 76-80 sätestatud korras esitatava kaebusega kohtuvälise menetleja veel tegemata konfiskeerimisotsustuse õiguspärasuse

kohtulikku kontrolli.

34. Veel põhjendab kassaator OAO A kohtukaebeõiguse tagatust sellega, et äriühing oleks saanud vaidlustada halduskohtus

bussi kinnipidamise tolliläbivaatuse käigus. Üldkogu märgib, et mootorsõiduki kinnipidamine tolliläbivaatuse käigus ja selle

konfiskeerimine on kaks erinevat küsimust, mille õiguspärasuse eeldused ei kattu. Halduskohtu hinnang bussi kinnipidamise

seaduslikkusele ei oleks midagi öelnud bussi konfiskeerimise õiguspärasuse kohta. Sugugi mitte alati, kui Maksu- ja

Tolliametil on seaduslik alus transpordivahend tolliläbivaatuse käigus kinni pidada, ei ole veel alust seda transpordivahendit

konfiskeerida. Mõistetavalt ei saa halduskohus, vaadates läbi transpordivahendi kinnipidamise peale esitatud kaebust, anda

hinnangut transpordivahendi konfiskeerimise kohta. Seega on põhjendamatu kassaatori seisukoht, et transpordivahendi

kinnipidamise vaidlustamise võimalus kompenseerib OAO A jaoks kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustuse peale

kaebuse esitamise võimaluse puudumise.

35. Lisaks eeltoodule arvab kassaator, et OAO-l A on võimalik omandiõigust tõhusalt kaitsta tsiviilkohtumenetluses. Maksu- ja

Tolliamet viitab seejuures Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 1996. a määrusele asjas nr 3-2-1-130-96 (RT III 1997, 2,

10), samuti KarS § 85 lg-le 2.

36. Üldkogu leiab, et kassaatori viide Riigikohtu 9. detsembri 1996. a määrusele ei ole käesoleva väärteoasja kontekstis

asjakohane. Määruses asjas nr 3-2-1-130-96 leidis Riigikohus, et isik, kelle vara on teise isiku suhtes toimuvas

kriminaalmenetluses süüdistatava varana arestitud, saab oma vara kaitsta hagi esitamisega isiku vastu, kelle varana on tema

vara arestitud, ja isiku vastu, kes nõuab kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist tsiviilhagiga kriminaalmenetluses. Seega käsitleb

kõnealune kohtumäärus olukorda, kus menetleja on arestinud vara, pidades seda süüdistatava omaks, kuid kolmas isik väidab,

et arestitud vara kuulub hoopis temale. Tegemist on kolmanda isiku hagiga vara arestist vabastamiseks, mida kehtivas õiguses

reguleerib täitemenetluse seadustiku § 222. Sellise hagi alusel lahendab kohus eraõigusliku vaidluse vara omandiõiguse üle,

mitte ei anna hinnangut vara arestimisele kui avalik-õiguslikule toimingule. Asjas ei vaielda selle üle, et buss kuulub OAO-le

A, mitte aga väärteo toime pannud S.M-le. Seega puudub vaidlus bussi omaniku isiku üle, s.o vaidlus, mida saaks lahendada

tsiviilkohtumenetluse korras. Hagimenetluse korras ei ole võimalik vaidlustada Maksu- ja Tolliameti otsustust konfiskeerida

TS § 94 lg 4 alusel OAO-le A kui kolmandale isikule kuuluv buss. Seda põhjusel, et tegemist on avalik-õiguslikust suhtest

tuleneva vaidlusega, mille lahendamine ei toimu tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 teise lause kohaselt

tsiviilkohtumenetluses. Ka Maksu- ja Tolliameti arvamusest ei selgu, kelle vastu ja millise nõude peaks O kujunenud olukorras

hagimenetluses esitama, et hagi rahuldamise resultaadiks saaks olla konfiskeeritud bussi tagastamine.

37. Asjakohatu on kassaatori viide KarS § 85 lg-le 2, mille kohaselt jäävad konfiskeerimisel kolmanda isiku õigused püsima ja

riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud KarS § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud juhtudel.

Kolmanda isikuna KarS § 85 lg 2 tähenduses ei saa käsitada konfiskeerimisotsuse adressaati, s.o isikut, kellele see otsus on

suunatud ja kellele kuuluva varana on süüteo toimepanemise vahend, vahetu objekt või süüteoga saadud vara konfiskeeritud.

Karistusseadustiku § 85 lg 2 reguleerib näiteks olukorda, kus vara konfiskeerimisel peetakse seda ekslikult kuuluvaks süüteo

toimepanijale või mõnele isikule, kellelt oleks alus vara konfiskeerida KarS § 83 lg-s 3, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 sätestatud

alusel, ning alles pärast konfiskeerimisotsuse tegemist ilmneb, et vara kuulub hoopis teisele isikule. Kui sellisel juhul selgub

ühtlasi, et vara tegeliku omaniku puhul ei esine KarS § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud aluseid vara

konfiskeerimiseks kolmandalt isikult, tagastab riik konfiskeeritu tegelikule omanikule või maksab viimasele rahalist hüvitist.

Nõuet KarS § 85 lg 2 alusel ei saa aga tekkida isikul, kes ongi konfiskeerimisotsuse adressaat, nagu OAO A praeguses

väärteoasjas. Selgelt ebamõistlik oleks tõlgendus, mille kohaselt võiks menetleja esmalt kolmanda isiku vara konfiskeerida,

misjärel saaks isik, kelle suhtes on konfiskeerimisotsus tehtud, asuda KarS § 85 lg 2 alusel nõudma konfiskeeritu tagastamist

või selle väärtuse hüvitamist.

38. Eeltoodud põhjustel asub üldkogu seisukohale, et seadused ei anna OAO-le A võimalust pöörduda talle kuuluva bussi

konfiskeerimise vaidlustamiseks kohtu poole. Seetõttu tuleb järgnevalt anda hinnang menetlusõiguse põhiseaduspärasusele.

II

39. OAO A kui menetlusväline isik soovib kohtus vaidlustada kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsust osas, millega

konfiskeeriti äriühingule kuuluv buss kui tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahend, mille

abil S.M. oli toime pannud tollieeskirjade rikkumise. Käesoleva otsuse I osas toodud põhjustel ei saa OAO A kehtiva õiguse

kohaselt oma transpordivahendi konfiskeerimist kohtus vaidlustada, sest tal puudub õigus esitada kaebust kohtuvälise

menetleja otsuse peale.

40. Kuna OAO A ei saa nimetatud otsust vaidlustada ja transpordivahend konfiskeeriti väärteomenetluses, siis peab üldkogu

asjassepuutuvaks väärteomenetluse seadustikku osas, milles see ei näe ette võimalust kaevata kohtuvälise menetleja otsuse

peale, millega on menetlusväliselt isikult konfiskeeritud transpordivahend. OAO A kaebevõimaluse välistab praegusel juhul

VTMS § 114 lg 1 p 2, mille kohaselt on kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale kaebuse esitamise õigus

üksnes menetlusosalisel ehk menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal (VTMS § 16). Kaebuse, mille on kohtuvälise menetleja

otsuse peale esitanud isik, kellel VTMS § 114 lõike 1 järgi ei ole õigust kaebust esitada, peab kohus VTMS § 118 lg 2 p 2

kohaselt jätma läbi vaatamata. Seega ei võimalda VTMS § 114 lg 1 p 2 selles sättes nimetamata isikutel - kelle hulka kuulub ka

menetlusväline isik, kellelt on kohtuvälise menetleja otsusega konfiskeeritud transpordivahend - kohtuvälise menetleja otsust

kohtus vaidlustada.

III

41. Bussi kui vallasasja konfiskeerimine riivab OAO A kui bussi omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Seega soovib OAO A

esitada kohtule kaebust, mis oleks suunatud äriühingu omandipõhiõiguse kaitseks. Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause

kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohus on kinnitanud kohtusse

pöördumise õiguse lünkadeta kaitset, märkides ühtlasi, et PS §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda

kaitseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00 - RT III 2001, 2, 14, p-d 15 ja 19

ning 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus

kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust

luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p 9;

17. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06 - RT III 2007, 3, 20, p 4; 4. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07 - RT

III 2007, 15, 114, p 6; 17. mai 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-11-07 - RT III 2007, 21, 170, p 4). Üldkogu 22. detsembri 2000. a

määruses asjas nr 3-3-1-38-00 (punktis 19) on viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. septembri 1978. a lahendile Klass jt vs.

Saksamaa, selgitatud, et tõhus õiguskaitse tuleb tagada igaühele, kes kaebab, et tema õigusi ja vabadusi on rikutud. Euroopa

Inimõiguste Kohus on öelnud, et kui isik esitab väite, et talle konventsiooniga antud õigusi on rikutud, siis peab tal olema

õiguskaitsevahend siseriikliku asutuse ees nii selleks, et tehtaks otsus tema kaebuse kohta, kui ka vajaduse korral hüvituse

saamiseks (vt Klass jt vs. Saksamaa, p 64; Kudla vs. Poola otsus 26. oktoobrist 2000, p 157; Hasan ja Chaush vs. Bulgaaria

otsus 26. oktoobrist 2000, p 96).

42. Eeltoodud põhjustel riivab VTMS § 114 lg 1 p 2 käesolevas kaasuses asjassepuutuvas ulatuses, st osas, milles see säte ei

võimalda menetlusvälisel isikul esitada kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega on

konfiskeeritud menetlusvälise isiku transpordivahend, OAO A PS § 15 lg 1 esimeses lauses ette nähtud õigust pöörduda oma

õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse.

43. Paragrahvi 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse puhul ei nimeta põhiseadus põhiõiguse piiramise tingimusi. Seega

on tegemist ilma seadusereservatsioonita põhiõigusega, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või

põhiseaduslikke väärtusi (vt nt Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03 - RT III 2004, 12, 143,

p 28). Seda silmas pidades tuleb otsuse punktis 42 nimetatud PS § 15 lg 1 esimese lause riive põhiseaduspärasuse hindamiseks

esmalt välja selgitada, milliste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtuste kaitsmise eesmärgil on seadusandja VTMS § 114 lg 1

p-s 2 välistanud menetlusvälise isiku võimaluse vaidlustada kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsust, millega on

konfiskeeritud menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend. Alles siis, kui on selge, milline on PS § 15 lg 1 esimese lause

piiramise eesmärk, ja leiab kinnitust, et see eesmärk iseenesest on selle põhiõiguse piiramise õigustusena lubatav, saab hinnata,

kas otsuse punktis 42 kirjeldatud riive kui selle eesmärgi saavutamise abinõu on taotletava eesmärgi saavutamiseks PS § 11

mõttes sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõiguste piirang, millel puudub äratuntav eesmärk või mis on kehtestatud põhiseadusest

mittetuleneval eesmärgil, on põhiseadusega vastuolus ja selle proportsionaalsust ei ole võimalik kontrollida (vt ka Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. mai 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-3-02 - RT III 2002, 14, 157, p-d 15-17).

44. Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget

eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on

konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Üldkogu jõudis veendumusele, et VTMS § 114 lg 1 p-st 2 tuleneva piirangu

laienemine sellesisulistele kaebustele pole taotluslik, vaid on tingitud asjaolust, et VTMS § 114 lg 1 p-s 2 ette nähtud

kaebeõiguse piirangu formuleerimisel on jäänud kõnealune olukord tähelepanu alt välja. Seda kinnitab seegi, et

kriminaalmenetluses kolmanda isiku menetlusosaliste ringi toonud 13. detsembri 2006. a seaduse eelnõu (972 SE, Riigikogu X

koosseis) menetlemisel tunnustas seadusandja otseselt süüteo toimepanijate hulka mittekuuluva isiku kohtuliku kaitse vajadust

tema vara konfiskeerimisel. Osutatud eelnõu seletuskirjas märgiti muu hulgas järgmist: "Kehtiv KrMS ei reguleeri

kahtlustatavaks või süüdistatavaks mitteoleva isiku kaasamist kriminaalmenetlusse, kuigi KarS annab aluse sellise isiku vara

konfiskeerimise arutamiseks. [---] Sisuliselt on konfiskeeritava vara omanik sarnane tsiviilkostjaga, kes on KrMS-i § 39

kohaselt iseseisev menetlusosaline. Seetõttu luuakse eelnõuga KrMS-i uue menetlusosalisena kolmas isik." Seaduseelnõu 972

SE menetlemist puudutavatest materjalidest ei nähtu, et seadusandja oleks eelnõu menetlemise käigus võtnud seisukoha

väärteomenetluses kolmanda isiku menetlusosaliseks lugemise kohta ja selle sihipäraselt välistanud. Käesolevas

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas esitatud arvamustes on Riigikogu komisjonid ja justiitsminister väljendanud seisukohta, et

sarnaselt kriminaalmenetlusele tuleks kolmas isik lugeda menetlusosaliseks ka väärteomenetluses. Need menetlusosaliste

seisukohad ja 13. detsembri 2006. a seadusega tehtud muudatused kinnitavad järeldust, et VTMS § 114 lg 1 p-st 2 tulenev

kohtusse pöördumise õiguse piirang ulatuses, milles see tõkestab OAO A kohtutee, ei ole määratud teenima mingit

seadusandja püstitatud eesmärki.

45. Eeltoodud põhjustel asub üldkogu seisukohale, et käesoleva otsuse punktis 42 nimetatud PS § 15 lg 1 esimese lause riivel

puudub eesmärk. Seetõttu tuleb VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada

maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule

kuuluv transpordivahend, tunnistada vastuolus olevaks PS § 15 lg 1 esimese lausega.

46. Kuna väärteomenetluse seadustik on eelmises punktis nimetatud osas põhiseadusega vastuolus, siis oli Tartu Maakohtul

õigus OAO A esindaja kaebus Maksu- ja Tolliameti 28. märtsi 2007. a otsuse peale sisuliselt läbi vaadata. Üldkogu nõustub

kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määruses väljendatud seisukohaga, et maakohus oleks pidanud koos OAO A

kaebuse sisulise läbivaatamisega algatama põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse. Samas ei ole põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse algatamata jätmine praegusel juhul käsitatav sellise puudusena, mis tingib maakohtu otsuse

tühistamise ja takistab Riigikohtul andmast hinnangut maakohtu otsusele rahuldada OAO A kaebus.

IV

47. Järgnevalt annab üldkogu Maksu- ja Tolliameti kassatsiooni alusel hinnangu maakohtu otsusele tühistada kohtuvälise

menetleja 28. märtsi 2007. a otsus osas, millega TS § 94 lg 4 alusel konfiskeeriti OAO A buss.

48. Käesolevas asjas ei vaielda selle üle, et S.M. kasutas OAO-le A kuuluvat bussi, mis oli tollieeskirjade rikkumise eesmärgil

eriliselt ümber ehitatud, TS § 73 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise vahendina. Tolliseaduse § 94 lg 4 sätestab,

et kohtuväline menetleja või kohus võib konfiskeerida tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud

transpordivahendi, millega või mille abil pandi toime tollieeskirjade rikkumine. Samas on süüteo toimepanemise vahendi

konfiskeerimise kohaldamise alused ette nähtud karistusseadustiku üldosas (KarS § 83). S.M-le süüksarvatava teo

toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsioon lubas konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, mis ei

kuulu teo toimepanijale, üksnes juhul, kui isik, kellele süüteovahend otsuse tegemise ajal kuulus, oli vähemalt

kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi kasutamisele süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel (KarS § 83 lg 3 p 1) või oli

omandanud vahendi teadlikult konfiskeerimise vältimiseks (KarS § 83 lg 3 p 2).

49. Erinevalt kassaatorist on üldkogu seisukohal, et TS § 94 lg 4 ei ole erinorm KarS § 83 suhtes ega moodusta iseseisvat

konfiskeerimise alust. Tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahendi kui süüteovahendi

konfiskeerimise materiaalõiguslikud alused on sätestatud KarS §-s 83. Tolliseaduse § 94 lg 4 sätestab üksnes kohtuvälise

menetleja menetlusliku pädevuse otsustada tollieeskirjade rikkumiseks kasutatud ja selleks eriliselt ümberehitatud

transpordivahendi kui teatud liiki süüteovahendi konfiskeerimise üle.

50. Karistusseadustiku § 83 kohaselt on süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine üldjuhul kohtu

pädevuses. Erandina näeb KarS § 83 lg 6 ette, et väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud aine

või eseme võib sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud juhtudel konfiskeerida seaduses ettenähtud kohtuväline menetleja.

Seega peab selleks, et konkreetne kohtuväline menetleja saaks otsustada mingi väärteo vahetu objekti või vahendi

konfiskeerimise üle, seadusest tulenema vastav pädevusnorm. Tolliseaduse § 94 lg 4 sisu seisnebki selles, et anda sama

paragrahvi teises lõikes nimetatud kohtuvälisele menetlejale - Maksu- ja Tolliametile - kooskõlas KarS § 83 lg-s 6 sätestatuga

õigus otsustada, kas tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahend, millega või mille abil pandi

toime tollieeskirjade rikkumine, tuleb KarS § 83 lg-tes 1 või 3 sätestatud alustel konfiskeerida või mitte. Samas ei ole Maksu-

ja Tolliametil kohtuvälise menetlejana õigust otsustada tollieeskirjade rikkumisega seotud väärtegude toimepanemiseks

kasutatud muude vahendite konfiskeerimise üle, mistõttu peab selliste esemete konfiskeerimise otsustama kohus.

51. Tolliseaduse § 94 lg 4 sõnastusest ei nähtu selget erandit KarS §-st 83, st seadusandja soovi välistada KarS § 83

arvestamine tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahendite konfiskeerimisel. Ainuüksi asjaolu,

et erinevalt TS § 94 lg 3 esimesest lausest, mis näeb ette Maksu- ja Tolliameti pädevuse otsustada TS §-des 73-76 sätestatud

väärteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimine, puudub TS § 94 lg-s 4 viide KarS §-le 83, ei võimalda järeldada, et TS

§ 94 lg 4 on iseseisev konfiskeerimisalus. Tolliseaduse § 94 lg 4 mõtte avamisel ei saa piirduda süstemaatilise

tõlgendusargumendiga. Silmas tuleb pidada ka seda, milline TS § 94 lg 4 võimalikest tõlgendusalternatiividest sobituks kõige

paremini õiguskorra üldiste väärtustega, eeskätt põhiseadusest tulenevate nõuetega. Üldkogu hinnangul puudub mõistlik

põhjus eeldada, et TS § 94 lg 4 eesmärk on luua võimalus konfiskeerida tollieeskirjade rikkumiseks eriliselt ümberehitatud ja

selleks kasutatud transpordivahend isikult, kellel puudub süüteo toimepanemisega isegi kaudne seos, mida nõuab KarS § 83

lg 3.

52. Eeltoodud põhjustel nõustub üldkogu maakohtu seisukohaga, et tollieeskirjade rikkumises seisneva väärteo

toimepanemiseks kasutatud eriliselt ümberehitatud transpordivahend, mis ei kuulu süüteo toimepanijale, on võimalik

konfiskeerida üksnes juhul, kui esineb mõni KarS § 83 lg-s 3 sätestatud alustest. Kassaator ei ole vaidlustanud maakohtu

järeldust, et asjas pole tuvastatud mingeid fakte, mis kinnitaksid, nagu aidanuks OAO A vähemalt kergemeelsusest kaasa bussi

kasutamisele S.M. süüteo toimepanemiseks (31. jaanuarini 2007 kehtinud KarS § 83 lg 3 p 1). Samuti pole tuvastatud, nagu

oleks OAO A bussi omandanud selle konfiskeerimise vältimiseks (31. jaanuarini 2007 kehtinud KarS § 83 lg 3 p 2). Järelikult

puudub materiaalõiguslik alus OAO A bussi konfiskeerimiseks. Maakohtu otsus tühistada kohtuvälise menetleja otsus bussi

konfiskeerimise osas ja tagastada buss OAO-le A on seaduslik ja põhjendatud.

V

53. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg-st 3 ning § 15 lg 1 p-st 2,

tunnistab Riigikohtu üldkogu põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei

võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust VTMS § 73 lg 1 kohaselt üldmenetluses tehtud otsuse osa peale,

millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend. Juhindudes VTMS § 174 p-dest 1 ja 3, jätab

üldkogu Maksu- ja Tolliameti 28. märtsi 2007. a otsuse peale esitatud OAO A kaebuse läbivaatamisel tehtud Tartu

Maakohtu 9. augusti 2007. a otsuse resolutiivosa muutmata, asendades kohtuotsuse põhjendused OAO A kaebeõiguse

tekkimise aluste osas Riigikohtu otsuse punktides 14-46 toodud põhjendustega. Maksu- ja Tolliameti kassatsioon tuleb jätta

rahuldamata.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi,

Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann,

Tambet Tampuu