3-3-1-9-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-9-08

Määruse kuupäev

15. mai 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

AS Esmar kaebus Viimsi Vallavalitsuse 25. oktoobri 2006. a

kirjaga nr 11-10/3249 tehtud piiride kulgemise ettepaneku

tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2007. a määrus

haldusasjas nr 3-06-2453

Menetluse alus Riigikohtus

AS Esmar määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada AS Esmar määruskaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2007. a määrus haldusasjas nr 3-06-2453

ning saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Esmar esitas 23. detsembril 1997 Viimsi Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise

avalduse, milles soovis 9,7 ha maa erastamist temale kuuluva Pringi aiandi hoonetekompleksi juurde.

Hoonetekompleks koosneb kasvuhoonetest, sööklast, aiandi korpusest ja aiandi olmehoonest.

25. oktoobri 2006. a kirjaga nr 11-10/3249 edastas Viimsi Vallavalitsus AS-le Esmar piiride

kulgemise ettepaneku ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramiseks Pringi külas asuvate ja AS-

le Esmar kuuluvate ehitiste (aiandi olmehoone ja söökla) juurde. 7. novembril 2006 teatas kaebuse

esitaja kirjaga nr 160, et ta ei nõustu piiriettepanekuga, sest taotlus oli esitatud kõigi Pringi aiandi

kompleksi kuuluvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ning erastamise küsimus

tuleks lahendada kogu kompleksi osas tervikuna. 16. novembri 2006. a kirjaga teatas vastustaja, et ta

ei arvesta AS Esmar vastuväidetega. Kaebuse esitaja sai vastustaja seisukoha kätte 20. novembril

2006.

2. AS Esmar esitas 15. detsembril 2006 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse

25. oktoobri 2006. a kirjaga nr 11-10/3249 tehtud piiride kulgemise ettepanekute tühistamiseks.

Kaebaja oli seisukohal, et piiriettepanekud on õigusvastased. Kaebaja esitatud maa ostueesõigusega

erastamise taotlust tuleb käsitada omaniku taotlusena kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks vastavalt

maakorralduse seaduse § 5 lg-le 2. Teenindamiseks vajaliku maa määramine igale ehitisele eraldi ei

ole kooskõlas maakorraldusnõuetega ja eirab täielikult kinnisasja omaniku taotlust tulevikus

moodustatava kinnisasja kasutamiseks. Lisaks vähendab see põhjendamatult erastatava maa suurust

ja välistab seega kaebuse esitaja õiguse erastada ehitiste juurde maad soovitud ulatuses. Kaebaja

möönis, et teatud juhtudel võib maa ostueesõigusega erastamise avalduses esitatud taotluse

lahendamine erinevate haldusaktidega olla põhjendatud, kuid sellisel juhul ei tohi see kahjustada

õigustatud subjekti huve. Juhul, kui taotluse lahendamine eraldiseisvate haldusaktidega on

põhjendatud, tuleb nimetatud haldusaktid võtta vastu samaaegselt.

Piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega määratakse siduvalt kindlaks hilisema maa

erastamise otsuse tegemisel tähtsust omavad asjaolud. Seetõttu pidanuks vastustaja võimaldama

kaebajal esitada arvamus ja vastuväited erastamise võimalikkuse kohta 25. oktoobri 2006. a kirjas

toodud piirides. Seda küsimust ei ole kaebuse esitajaga arutatud. Lisaks puuduvad vaidlusaluses

kirjas motiivid, miks on põhjendatud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramine just piiride

kulgemise ettepanekus toodud ulatuses.

3. Tallinna Halduskohus jättis 9. oktoobri 2007. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

tuvastas, et olmehoone ja söökla ei ole olemuslikult ega funktsionaalselt kuidagi seotud endise Pringi

aiandikompleksi muude ehitistega - neid on võimalik kasutada iseseisvatel eesmärkidel.

Ärakuulamisõigust ei ole rikutud, sest kaebaja ja Viimsi Vallavalitsuse vahel on toimunud suhtlus ja

kaebaja oli teadlik vallavalitsuse seisukohast. Pärast ettepaneku tegemist oli kaebajal võimalus

esitada vastuväiteid. Ta kasutas seda võimalust ja vallavalitsus vastas talle. Kohus leidis, et isegi kui

tuvastataks, et ärakuulamisõigus ei olnud kaebajale tagatud piisavas ulatuses, ei oleks antud juhul

tegemist sellise rikkumisega, mis oleks mõjutanud haldusakti sisu ja tooks kaasa selle tühistamise.

Motiveerimise osas märkis kohus, et vastustaja on kirjas viidanud piiriettepanekute õiguslikele

alustele. Kaebaja vastuväidetest ja kaebusest saab järeldada, et kirja sisu on kaebajale arusaadav. Ta

on saanud oma õigusi kaitsta ettepanekuid vaidlustades. Seega ei ole väited põhjenduste puudumise

kohta asjakohased.

4. Apellatsioonkaebuses palus AS Esmar halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja leidis, et selle

tuvastamine, kas Pringi aiandikompleksi kuuluvate kasvuhoonete puhul on tegemist lagunenud ja

kasutusest välja langenud ehitistega, väljus käesoleva haldusasja raamest, kuivõrd kohalik

omavalitsus ei ole vastavat asjaolu maa ostueesõigusega erastamise menetluses kehtivalt tuvastanud.

Teenindamiseks vajaliku maa määramine igale ehitisele eraldi ja maa ostueesõigusega erastamise

kohustatud subjekti suva kohaselt kitsendab oluliselt erastamise õigustatud subjekti õigusi ja on

kontrollimatu - selline lahendus loob olukorra, kus taotluse esitanud isikule ei ole arusaadav, millises

ulatuses on võimalik tema avalduses toodud taotlus rahuldada ja millises ulatuses jääb see lõplikult

rahuldamata. Kaebaja oli endiselt seisukohal, et talle ei tagatud ärakuulamisõigust. AS Esmar küll

suhtles vastustajaga erastamise küsimustes, kuid vallavalitsus ei ole kordagi küsinud kaebajalt

seisukohta maa ostueesõigusega erastamise võimalikkuse kohta 25. oktoobri 2006. a kirjas toodud

piirides. Halduskohtu järeldus, et kaebajale olid vallavalitsuse seisukohad antud küsimuses teada, ei

ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vastuväidete

esitamise võimalus piiriettepanekule on samastatav ärakuulamisõiguse realiseerimisega. Rikutud on

ka haldusakti põhjendatuse nõuet.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2007. a määrusega tagastati apellatsioonkaebus HKMS

§ 33 lg 3 p 5 alusel, sest kaebust ei saaks ka selles toodud väidete õigsust eeldades ilmselt rahuldada.

Ringkonnakohus märkis, et haldusasja läbivaatamise piirid määrab ära kaebuse taotlus, mitte

asjaolud, mis kaebaja on kaebuse põhjendamiseks välja toonud. Halduskohus on pädev tuvastama

kõiki asjaolusid, millest sõltub kaebuse lubatavus ja põhjendatus. Õigustatud subjekti taotlus ei ole

maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisel ainumäärava tähtsusega isegi siis, kui

lugeda see taotlus omaniku taotluseks maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 1 mõttes. Kompleksi

kuuluvatele ehitistele võib teenindusmaad määrata eraldi, kui ehitiste kasutamine on võimalik

üksteisest sõltumatult. Vastustaja on 16. novembri 2006. a kirjas piisavalt põhjendanud, miks ta ei pea

teenindusmaa määramist käesoleval juhul kompleksi juurde otstarbekaks. Vastustaja otsus ei ole

kontrollimatu ja ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja diskretsioonivigu teinud. Kaebaja õigust

ärakuulamisele ei ole rikutud. Teenindusmaa määramise ettepanek ei ole tavapärane haldusakt, mis

omandab siduvuse kohe pärast teatavakstegemist, vaid on algselt mittesiduv ja sellele võib esitada

vastuväited. Siduvaks muutub ettepanek alles vastuväidete esitamata või rahuldamata jätmise korral.

Seega ei tule isikut enne ettepaneku tegemist ära kuulata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Riigikohtule esitatud määruskaebuses asus AS Esmar seisukohale, et ringkonnakohus kohaldas

ebaõigesti HKMS § 33 lg 3 p 5, samuti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus pidanuks HKMS

§ 33 lg 3 p 5 kohaldamiseks tuvastama apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsuse, kuid leidis

hoopis, et kõik kolm apellatsioonkaebuses esitatud väidet on õiguslikult ilmselgelt põhjendamatud.

Sellisel juhul saab kohus asja lahendada ainult kohtuotsusega. HKMS § 33 sätestab ringkonnakohtu

pädevuse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel, sättest ei tulene kohtu pädevust

vaadata menetlusse võtmise otsustamisel kaebus sisuliselt läbi. Tallinna Ringkonnakohus on

kaevatavas kohtumääruses vaadanud apellatsioonkaebuse läbi sisuliselt ja tuvastanud asja sisulisel

lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Sellises olukorras pidanuks ringkonnakohus lahendama asja

HKMS § 37 lg 1 alusel kirjalikus menetluses kohtuotsusega.

Kaebaja ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et Tallinna Halduskohus oli pädev tuvastama

asjaolu, kas aiandi kasvuhoonete puhul oli tegemist lagunenud ja kasutusest välja langenud

hoonetega. Halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustas kaebuse esitaja Viimsi Vallavalitsuse

25. oktoobri 2006. a kirjaga nr 11-10/3249 tehtud piiride kulgemise ettepanekud ja kaebuse üheks

motiiviks oli asjaolu, et lahendada tuleb maa ostueesõigusega erastamise taotlus kogu Pringi

aiandikompleksi juurde. Vaidluse teemaks ei ole see, kas Pringi aiandikompleksi kuuluvate endise

aiandi kasvuhoonete puhul on tegemist lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitistega maareformi

seaduse § 6 lg 31 tähenduses.

Kaebuse esitaja leidis, et maa ostueesõigusega erastamise kohustatud subjekt on seotud õigustatud

subjekti taotlustega. Kõrvalekaldumised maa ostueesõigusega erastamise avalduses toodud taotlusest

peavad olema põhjendatud, kontrollitavad ning mitte kahjustama põhjendamatult maa

ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti õigusi. Juhul, kui maa ostueesõigusega erastamise

kohustatud subjekt leiab, et taotluse lahendamine eraldiseisvate haldusaktidega on põhjendatud, siis

tuleb nimetatud haldusaktid võtta vastu samaaegselt. Nimetatud põhimõte on kohaldatav ka juhul, kui

erastamise kohustatud subjekt leiab, et ehitised ei ole enam seotud ühise funktsiooniga. Vastasel

korral ei ole taotluse esitanud isikule arusaadav, millises ulatuses on võimalik tema taotlus rahuldada

ja millises ulatuses jääb see lõplikult rahuldamata.

Kaebuse esitaja vaidles vastu ringkonnakohtu seisukohale, et tema ärakuulamise õigust ei ole

haldusmenetluses rikutud. Kuna HMS § 40 ei sätesta teenindusmaa määramise ettepaneku osas

mingeid erandeid, tuleb isikule ärakuulamisõigus tagada. Vastuväidete esitamise võimalus on pigem

käsitatav võimalusena lahendada piiride kulgemise ettepanekutega seonduv vaidlus kohtuväliselt.

Kassaator ei eitanud, et ta on suhelnud vastustajaga maa ostueesõigusega erastamise küsimustes, kuid

vastustaja ei ole kordagi küsinud kaebuse esitaja seisukohta maa ostueesõigusega erastamise

võimalikkuse kohta 25. oktoobri 2006. a kirjas toodud piirides. Kaebuse esitajale on selgusetud

sisulised põhjendused, miks peab vastustaja põhjendatuks maa ostueesõigusega erastamist just

nimetatud piirides. Nimetatud rikkumine sisaldab endas ka HMS § 56 lg-s 1 sätestatud haldusakti

põhjendatuse nõude rikkumist.

AS Esmar palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2007. a määruse haldusasjas nr 3-

06-2453 kogu ulatuses ja saata AS Esmar apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri

2007. a otsuse peale menetlusse võtmiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

7. Viimsi Vallavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub jätta

määruskaebuse rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et juba Tallinna Halduskohtule esitatud

kaebuses olid AS Esmar põhjendused otsitud, osaliselt tegelikkusele mittevastavad ja õiguslikult

argumenteerimata. See leidis kinnitust ka Tallinna Halduskohtu istungil. Tallinna Halduskohtu otsus

on igati seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuses ei too AS Esmar ühtegi uut põhjendust, miks

on tema kaebus vaja rahuldada. Osaliselt on tema väiteid käsitletud juba Tallinna Ringkonnakohtu

8. veebruari 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-03-54 ja tunnistatud vääradeks.

8. Kolmandad isikud määruskaebusele vastanud ei ole.

9. Riigikohtu halduskolleegium andis 14. aprilli 2008. a määrusega käesoleva asja HKMS § 67 lg 1

alusel läbivaatamiseks kolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Tallinna Ringkonnakohus tegi 26. novembril 2007 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 33 lg 3 p 5 alusel määruse, millega tagastas apellatsioonkaebuse. HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel

tagastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse määrusega selle esitajale, kui apellatsioonkaebuses

toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. AS Esmar on seisukohal, et

ringkonnakohus oleks pidanud asja sisuliselt menetlema.

11. Kolleegium peatub kõigepealt HKMS § 33 lg 3 p 5 kohaldamise üldistel probleemidel (I), seejärel

analüüsib vaidlustatud määrust ja võtab seisukoha määruskaebuse taotluste osas (II).

I

12. HKMS § 33 praegune redaktsioon kehtib alates 1. septembrist 2006. Selle paragrahvi 3. lõike

punktiga 5 sarnast sätet seaduse varasemas redaktsioonis ei olnud. Eelnõu seletuskirjast tulenevalt on

uue regulatsiooni eesmärk eelkõige vähendada halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest

ilmselgelt põhjendamatud kaebused ja protestid ehk lihtsalt sisutud haldusasjad. Eeltoodud selgitus

käib samaaegselt nii HKMS § 33 lg 3 p 5 kui ka HKMS § 11 lg 31 p 5 ja § 23 lg 3 p 1 kohta. HKMS

§ 11 lg 31 p 5 alusel tagastab halduskohus kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse

või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema

väidetavad asjaolud on tõendatud. HKMS § 23 lg 3 p 1 sätestab, et halduskohus võib määrusega jätta

kaebuse või protesti läbi vaatamata, kui ilmneb, et selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse

pöördumise õigust, eeldades, et kaebuse või protesti esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud.

Nende sätete erinev sõnastus võrreldes HKMS § 33 lg 3 p-ga 5 tekitab küsimuse, kas seadusandja on

silmas pidanud, et ringkonnakohtul peab olema esimese astme kohtust erinev võimalus keelduda

kaebuse menetlusse võtmisest. Niisuguse tõlgenduse vastu räägib muu hulgas see, et seaduse eelnõu

seletuskirjas ei ole HKMS § 33 lg 3 p-l 5 eraldi peatutud, kõiki eeltoodud sätteid on selgitatud ühise

põhjendusega. Kolleegium leiab, et neil esimese ja teise kohtuastme jaoks kehtestatud sätetel on

ühine eesmärk.

13. Halduskohtumenetluses domineerib uurimisprintsiip, mille kohaselt on halduskohus kohustatud

välja selgitama asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud. Ringkonnakohus ei saa

halduskohtumenetluses piirduda üksnes apellatsioonkaebuses toodud väidete hindamisega. Kaebuse

menetlusse võtmise otsustamisel tegutseb kohus aga sageli napi informatsiooni tingimustes ning peab

otsustama kiiresti - HKMS § 33 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus viivitamata pärast

apellatsioonkaebuse saamist määrusega kaebuse menetlusse võtmise või selle tagastamise. Seetõttu

on kolleegium seisukohal, et HKMS § 33 lg 3 p 5 tuleb tõlgendada kitsendavalt, nii et selle sättega

hõlmatakse üksnes juhud, kus isikul ilmselgelt puudub halduskohtusse pöördumise õigus.

14. Halduskohtusse pöördumise õigust reguleerib HKMS § 7, mille 1. lõike kohaselt võib

halduskohtusse kaebusega pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema

õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või

haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks

põhjendatud huvi. Kolleegium on seisukohal, et nii HKMS § 11 lg 31 p 5, HKMS § 23 lg 3 p 1 kui ka

HKMS § 33 lg 3 p 5 tuleb sisustada, lähtudes HKMS §-st 7.

Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu on 20. detsembri 2001. a lahendites

kohtuasjades nr 3-3-1-8-01 ja nr 3-3-1-15-01 halduskohtusse pöördumise õigust selgitanud järgmiselt

(mõlemas lahendis p 22): "Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate

õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi - põhiõigusi ja -vabadusi,

seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi.

Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles

sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka

isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb

arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja kasvada

ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi.

Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga

rikub alati haldusakti adressaadi õigusi."

15. Seega võib kohus kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei

saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste

rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda. Haldusakti

või toimingu õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses.

Tuvastamiskaebuse võib kohus tagastada juhul, kui isikul ilmselgelt puudub põhjendatud huvi.

II

16. Ringkonnakohus leidis 26. novembri 2007. a määruses, et kõik apellatsioonkaebuses esitatud

väited on õiguslikult ilmselgelt põhjendamatud. Järgnevalt lükkas ringkonnakohus ümber apellandi

seisukoha, et halduskohus väljus otsuses oma pädevuse ja kaebuse piiridest. Seejärel selgitas kohus

vaidlusaluse haldusakti õiguspärasusega seonduvaid küsimusi (õigustatud subjekti taotlus ei ole maa

ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisel ainumäärava tähtsusega; vastustaja on

vaidlusalust haldusakti piisavalt põhjendanud ning ei ole akti andmisel diskretsioonivigu teinud;

kaebaja õigust ärakuulamisele ei ole rikutud). Ringkonnakohtul ei tekkinud küsimust AS Esmar

kaebeõiguse puudumisest. Järelikult on ringkonnakohus kohaldanud HKMS § 33 lg 3 p 5 valesti ja

keeldunud põhjendamatult apellatsioonkaebuse menetlemisest, rikkudes seega oluliselt

menetlusõiguse normi.

17. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus AS Esmar määruskaebuse, tühistab Tallinna

Ringkonnakohtu 26. novembri 2007. a määruse haldusasjas nr 3-06-2453 ning saadab asja menetluse

jätkamiseks samale ringkonnakohtule.

18. AS Esmar on esitanud taotluse tasutud kautsjoni ja kassatsiooniastme õigusabikulude

väljamõistmiseks vastustajalt. Taotluse kohaselt on kaebaja tasunud õigusabi eest 3540 krooni ning

koos kautsjoniga moodustavad tema kassatsiooniastmes kantud menetluskulud 3940 krooni. Viimsi

Vallavalitsus palub taotluse rahuldamata jätta, sest tegemist ei ole asja sisulise lahendamisega, vaid

Riigikohtu poolt seisukoha võtmisega Tallinna Ringkonnakohtu määruse osas. Menetlus jätkub

ringkonnakohtus ja menetluskulude jaotamine otsustatakse asja sisulisel lahendamisel. Lisaks märgib

vastustaja, et kautsjon ei kuulu vastustajalt väljamõistmisele, vaid kaebuse rahuldamise korral

tagastatakse see vastavalt HKMS § 90 lg-le 2.

19. HKMS § 90 lg 2 alusel tuleb määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tagastada. Seega puudub

alus selle väljamõistmiseks vastustajalt.

20. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 2

sätestab, et asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning mõistab

menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuivõrd Riigikohus saadab asja

menetluse jätkamiseks Tallinna Ringkonnakohtule ega lahenda haldusasja sisuliselt, jääb lahendamata

ka AS Esmar taotlus menetluskulude väljamõistmiseks (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai

2000. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-00, p 3).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann