3-2-1-32-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-32-08

Määruse kuupäev

Tartu, 14. mai 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

AS-i KC Grupp taotlus kinnistusraamatu toimingutelt

tasutud riigilõivu tagastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2007. a määrus

tsiviilasjas nr 2-07-40225

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i KC Grupp määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja AS KC Grupp (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Jüri Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

14. aprill 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2007. a määrus ja Harju Maakohtu

kinnistusosakonna 3. juuli 2007. a määrus ning teha asjas uus määrus, millega lõpetada AS KC

Grupp 9. mai 2007. a riigilõivu tagastamise taotluse menetlus.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS KC Grupp esitas 9. mail 2007. a Harju Maakohtu kinnistusosakonnale taotluse

kinnistusraamatu toimingutelt tasutud riigilõivu tagastamiseks.

Taotluse kohaselt tasus avaldaja Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna nõudel 27. oktoobril 2005. a

enda Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriosadesse nr 32016 ja

nr 31965 omanikuna kandmise eest kokku 50 020 krooni 46 senti riigilõivu. Avaldaja omandas

kinnistud, kui ühines AS-ga Fontex Kinnisvara, sest äriseadustiku (ÄS) § 391 lg 4 ja § 403 lg 1 alusel

läks ühendatava äriühingu vara üle AS-le KC Grupp. Selle tagajärjel muutus kinnistusraamatu kanne

ebaõigeks. Avaldaja kanti 31. oktoobril 2005. a kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse. Avaldaja

tasus alusetult riigilõivu, sest omanikukande tegemise sisuks oli kinnistusraamatu ebaõige kande

parandamine ja kande tegemise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 19 lg 3 p 1 alusel oli ebaõige

kande parandamine riigilõivuvaba.

2. Harju Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 595 lg 2 alusel 30. mail 2007. a avaldaja riigilõivu tagastamise taotluse Harju Maakohtule määruse

tegemiseks.

3. Harju Maakohus andis TsMS § 595 lg 3 alusel määruse tegemise 28. juuni 2007. a kirjaga tagasi

kohtunikuabile, märkides, et avaldaja riigilõivu tagastamise taotlus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata, sest avaldaja 22. augusti 2005. a kandeavalduselt riigilõivu nõudmine oli sel ajal

kehtinud RLS § 51 kohaselt õige. RLS § 51 lg 1 järgi tuli kinnistu uue omaniku kandmisel

kinnistusraamatusse tasuda riigilõivu täismääras, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3

sätestatud juhul. RLS § 19 lg 3 p 1 ei saa asjas kohaldada, sest kinnistusraamatus nähtava omaniku

kande alusdokumendid on õiged. Seetõttu ei ole kanne alusetu ega ebaõige. Samuti on juba jõustunud

Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2005. a kinnistamisotsus, millega kohustati avaldajat

kinnistusraamatu kannete tegemiselt riigilõivu tasuma.

4. Juhindudes Harju Maakohtu 28. juuni 2007. a seisukohast, jättis Harju Maakohtu

kinnistusosakonna kohtunikuabi 3. juuli 2007. a määrusega avaldaja taotluse kinnistusraamatu

toimingutelt tasutud riigilõivu tagastamiseks rahuldamata.

Määruse põhjenduste kohaselt ei olnud avaldaja 22. augusti 2005. a kandeavalduse alusel

kinnistusraamatusse kande tegemisel riigilõivust vabastatud. Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri

2005. a kinnistamisotsuse kohaselt tuli avaldajal tasuda riigilõiv omanikukande tegemise eest

RLS § 51 lg 1 alusel. Kandeavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseadus ei näinud ette võimalust

teha kinnistusraamatuvälise omandamise korral kinnistusraamatusse omanikukandeid

riigilõivuvabalt. Ka 2005. aasta kohtupraktika nägi ette riigilõivu tasumise kinnistusraamatuvälise

kinnisomandi üleandmise (sh äriühingute ühinemise ja jagunemise ning pärimise) tagajärjel

omanikukande muutmise eest. Enne 1. jaanuari 2007. a kehtinud riigilõivuseaduses ei olnud selleks

puhuks sõnaselgelt sätestatud avaldaja riigilõivust vabastamist, nagu see on sätestatud praegu kehtiva

RLS § 20 lg 1 p-s 5. Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2005. a kinnistamisotsust avaldaja ei

vaidlustanud.

5. Avaldaja esitas 28. septembril 2007. a määruskaebuse, milles palus Harju Maakohtu

kinnistusosakonna kohtunikuabi 3. juuli 2007. a määruse tühistada ja teha uue määruse, millega

rahuldada avaldaja taotlus riigilõivu tagastamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kinnistusraamatu toimingutelt tasutud riigilõivu

tagastamisest keeldumine seadusega kooskõlas. Enne 1. jaanuari 2007. a kehtinud RLS § 19 lg 3 p 1

järgi pole ebaõige kande parandamine riigilõivuvaba kinnistamistoiming. Riigikohus selgitas

28. märtsi 2007. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-07, et kinnistusraamatuvälise omandamise korral

tuleb omanikukande muutmist käsitada ebaõige kande parandamisena.

See, et enne 1. jaanuari 2007. a kehtinud riigilõivuseaduses ei olnud sõnaselgelt ette nähtud

riigilõivust vabastamist kinnistusraamatuvälise omandamise korral kande muutmise eest, nagu see on

sätestatud kehtiva RLS § 20 lg 1 p-s 5, ei muuda asjaolu, et avaldaja kinnistamisavaldus oli esitatud

ebaõige kande parandamiseks. Äriühingute ühinemise korral toimub universaalne õigusjärglus ning

avaldaja käsitamine kande tegemisel uue omanikuna oli põhimõtteliselt ebaõige. Avaldajal on õigus

saada enne 1. jaanuari 2007. a kehtinud RLS § 19 lg 3 p 1 ning praegu kehtiva RLS § 20 lg 1 p 5 ja

§ 25 lg 1 p 1 alusel alusetult tasutud riigilõiv tagasi.

6. Harju Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi võttis avaldaja määruskaebuse 28. septembri

2007. a määrusega menetlusse ning edastas selle TsMS § 663 lg 6 alusel Harju Maakohtu kohtunikule

läbivaatamiseks.

7. Harju Maakohus jättis 9. oktoobri 2007. a määrusega avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja

edastas selle TsMS § 663 lg 7 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. novembri 2007. a määrusega maakohtu kohtunikuabi määruse

muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on asjas tuvastatud, et avaldaja ühines 29. aprillil

2005. a AS-ga Fontex Kinnisvara. Avaldaja oli ühendavaks ühinguks. AS Fontex Kinnisvara oli

ühendatav ühing ning loeti lõppenuks ja kustutati äriregistrist 5. mail 2005. a. Äriregistri

elektroonilisest andmebaasist nähtuvalt tehti konstitutiivne ühinemiskanne avaldaja registrikaardile

29. aprillil 2005. a. Ühinemise kandmisega ühendava ühingu asukoha äriregistrisse läheb ühendatava

ühingu vara ÄS § 403 lg 1 järgi üle ühendavale ühingule. AS Fontex Kinnisvara oli kantud

kinnistusraamatusse kahe kinnistu omanikuna ja avaldaja juhatus esitas 22. augustil 2005. a

kinnistusregistri pidajale nende kinnistute kohta omanikukande parandamise avalduse.

Registripidaja tunnustas avaldaja üldõigusjärglust, kuid nõudis kinnistusraamatu kande tegemise eest

riigilõivu tasumist, käsitades avaldaja kandeavaldust uue omaniku avaldusena enda

kinnistusraamatusse kandmiseks RLS § 51 tähenduses. Avaldaja esitas vastulause riigilõivu tasumise

kohta, kuid Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2005. a kinnistamisotsusega jäeti vastulause

rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et ka äriühingute ühinemise korral tuleb kande tegemiseks

kinnistusraamatusse tasuda riigilõiv täismääras. Seega kontrollis kohus riigilõivu tasumise nõude

õigsust ja lahendas selle küsimuse. Avaldaja ei kasutanud seadusega antud õigust kohtulahendi

vaidlustamiseks apellatsiooni korras ja kinnistamisotsus jõustus.

Jõustunud kohtulahendi tõttu ei ole võimalik avaldajale riigilõivu tema valitud korras, s.o

kohtumääruse alusel tulenevalt TsMS § 150 lg-st 3 tagastada. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, kas

riigilõivu maksti õigesti. Kui kohus on nõudnud riigilõivu enam, kui avalduse esitamisel tulnuks

maksta, siis on avaldajal võimalik kasutada oma õiguste kaitseks vastavat õiguskaitsevahendit.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega riigilõiv tagastada.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kandeavaldus ja riigilõivu tagastamise taotlus ning nende

alusel toimuvad menetlused samastatavad, sest nende menetluste ese ei ole sama. See, et menetletava

nõude aluseks olevad asjaolud võivad kattuda, ei takista samadel või osaliselt kattuvatel asjaoludel

uue esemega menetlust ega ole käsitatav varasemas menetluses tehtud lahendi muutmisena TsMS

§ 480 lg 2 mõttes. Seetõttu ei ole 11. oktoobril 2005. a tehtud kinnistamisotsus käsitatav praeguses

asjas esitatud taotluse suhtes jõustunud kohtulahendina ja see ei välista riigilõivu tagastamise taotluse

rahuldamist. Ringkonnakohtu lahend on vale ka seetõttu, et isegi juhul, kui vaidlusaluses küsimuses

oleks olemas jõustunud kohtulahend, tulnuks RLS § 14 p 2 kohaselt taotlus jätta läbi vaatamata, mitte

rahuldamata.

Ringkonnakohus juhtis eksitavalt tähelepanu sellele, et enam makstud riigilõivu tagastamiseks on

võimalik kasutada oma õiguste kaitseks vastavat õiguskaitsevahendit, täpsustamata seejuures, milline

on kohane õiguskaitsevahend. Määruskaebuse esitaja arvates on kohaseks õiguskaitsevahendiks

riigilõivu tagastamise taotluse esitamine TsMS § 150 lg 3 ja RLS § 15 alusel. Selle menetluse

kasutamine on RLS § 14 p 2 järgi välistatud üksnes siis, kui riigilõivu tagastamise taotluse kohta on

tehtud riigilõivu võtja otsus või kohtumäärus.

Ringkonnakohtu seisukoht loob olukorra, kus isikuid koheldakse ilma mõistliku põhjenduseta

ebavõrdselt - isikud, kes on registritoimingu tegemisel vaidlustanud toimingult riigilõivu maksmise,

on halvemas olukorras kui need, kes seda toimingu taotlemisel ei tee. Selline tõlgendus ei ole

kooskõlas põhiseaduse (PS) §-ga 12. Samuti rikub ringkonnakohtu poolt varasema menetluse eseme

laiendav ja ebavõrdset kohtlemist soosiv tõlgendus PS § 113.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu kinnistusosakonna määrused tuleb

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asjas tuleb TsMS

§ 691 p 3 alusel teha uus määrus, millega lõpetada asja menetlus.

11. Avaldaja soovib, et talle tagastatakse riigilõiv, mille ta tasus kinnistusraamatu kannetelt. Asja

materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja 22. augustil 2005. a Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnale

kinnistamisavalduse, milles palus muuta kahe kinnistu omanikukannet äriühingute ühinemisel

omaniku vahetumise tõttu. Tallinna Linnakohtu kinnistusosakond palus avaldajal tasuda kahe

kinnistu omanikukande muutmise eest riigilõivu. Avaldaja tasus riigilõivu 27. oktoobril 2005. a, kuid

esitas kinnistamisotsusele vastulause, milles vaidlustas riigilõivu maksmise. Tallinna Linnakohus

jättis 11. oktoobri 2005. a lahendiga avaldaja vastulause rahuldamata ja leidis, et tehtud toimingutelt

nõuti riigilõivu õigesti. Avaldaja seda kohtulahendit ei vaidlustanud. 9. mail 2007. a esitas avaldaja

taotluse 27. oktoobril 2005. a tasutud riigilõivu tagastamiseks.

12. Riigilõivu tasunud isikul on 1. jaanuaril 2007. a jõustunud RLS § 12 lg 1 ja § 15 lg 1 p 1 järgi

õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.

Riigilõivu tagastamise nõue aegub kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti.

Riigilõivu tagastamiseks teeb riigilõivu võtja RLS § 13 lg 1 kohaselt riigilõivu tagastamise kohta

otsuse. Ettenähtust rohkem tasutud riigilõivu tagastamist sai taotleda ka enne 1. jaanuari 2007. a

kehtinud RLS §-de 11 ja 12 ning § 15 lg 1 p 1 järgi. Kuna kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 1 lg 1¹

järgi tuleb kinnistusraamatuseaduses sätestamata küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse kohta

käivatest sätetest, saab kinnistusraamatusse kande tegemise eest riigilõivu tasunud isik nõuda

ettenähtust rohkem makstud riigilõivu tagasi tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel.

TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 3 esimese lause järgi tagastatakse riigilõiv riigilõivu tasunud isiku nõudel

määruse alusel mh juhul, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Riigilõivu tagastamise nõue

riigi vastu lõppeb TsMS § 150 lg 5 järgi kolme aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal nõue

tekkis, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Viidatud sätetest tulenevalt saab

isik taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist kolme aasta jooksul alates riigilõivu tasumise aasta

lõpust, kuid vähemalt kuni menetluses tehtud lahendi jõustumiseni. Üldjuhul tuleb riigilõivu

tagastamist taotleda asja menetlemisel. Kuna TsMS § 475 lg 2 järgi vaatab kohus hagita menetluses

läbi ka teisi asju, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mida ei saa läbi vaadata hagimenetluses,

kuid mida ei ole nimetatud hagita asjana TsMS § 475 lg-s 1, saab kolleegiumi arvates riigilõivu

tagastamise küsimuse lahendada pärast asja menetlemisel tehtud lahendi jõustumist eraldi hagita

menetluses.

Ettenähtust rohkem makstud riigilõivu tagastamist sai nõuda ka 1. jaanuarini 2006. a kehtinud

TsMS § 51 alusel. Ka siis tagastati riigilõiv kohtumääruse alusel.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kui kohus on nõudnud riigilõivu enam, kui avalduse esitamisel

tulnuks maksta, siis on isikul võimalik kasutada oma õiguste kaitseks vastavat õiguskaitsevahendit.

Õige on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ei täpsustanud, missugust õiguskaitsevahendit

tulnuks kasutada. Kolleegiumi arvates on kinnistusraamatu kande tegemiselt enam makstud riigilõivu

tagastamise aluseks ülal viidatud TsMS § 150.

13. Kuigi TsMS § 150 järgi on põhimõtteliselt võimalik nõuda ettenähtust rohkem makstud riigilõivu

tagastamist, nõustub kolleegium praeguses asjas ringkonnakohtuga selles, et riigilõivu tagastamise

kohta tehtud jõustunud kohtulahendi tõttu ei ole võimalik avaldajale TsMS § 150 alusel riigilõivu

tagastada.

Avaldaja vaidlustas riigilõivu maksmise kinnistamismenetluses, esitades vastavasisulise vastulause,

ning Tallinna Linnakohus võttis 11. oktoobri 2005. a lahendis riigilõivu tagastamise küsimuses

seisukoha, jättes vastulause rahuldamata. Sisuliselt saab linnakohtu lahendit pidada riigilõivu

tagastamise taotluse rahuldamata jätmiseks. Avaldajal oli õigus Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri

2005. a lahend apellatsiooni korras vaidlustada, kuid avaldaja ei kasutanud seda õigust. Seetõttu on

avaldaja kolleegiumi arvates minetanud õiguse nõuda riigilõivu tagastamist TsMS § 150 alusel.

Avaldajale riigilõivu tagastamise küsimuse teist korda lahendamine ei ole põhjendatud. Kuna

avaldajale riigilõivu tagastamise küsimus on jõustunud kohtulahendiga lahendatud, ei ole õige

määruskaebuse väide, et isikud, kes vaidlustavad riigilõivu tasumise, on halvemas olukorras kui need,

kes ei vaidlusta. Isikute ebavõrdse kohtlemisega võiks olla tegemist hoopis juhul, kui möönda, et

riigilõivu tasumise vaidlustanud isikutel on õigus vaielda sisuliselt teist korda riigilõivu tagastamise

üle.

14. Kuigi ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et asjas on olemas jõustunud kohtulahend, leidis

ringkonnakohus vääralt, et maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi määrus, millega jäeti avaldaja

taotlus rahuldamata, tuleb jätta muutmata.

TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses

samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 477

lg 1 järgi saab seda sätet kohaldada ka hagita menetlusele. Iseenesest on nimetatud asjaolu aluseks,

mille tõttu tuleb avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel keelduda. Kuna praegu on

avaldus menetlusse võetud, tuleb asja menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada ja alama astme

kohtute lahendid TsMS § 431 lg 2 alusel tühistada. Eeltoodud põhjendustel ei ole õige ka

määruskaebuse väide, et taotlus tuli RLS § 14 p 2 järgi jätta läbi vaatamata.

15. Kuna AS KC Grupp ei saa esitada avaldust riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150 alusel, ei ole

tähtsust asjaolul, kas riigilõivu maksti õigesti.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull