3-3-1-23-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-23-08

Otsuse kuupäev

14. mai 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salman

Kohtuasi

Rein Altoki (Altok), Sirje Altoki ja Aino Altoki kaebused

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsuse

nr 12457 p-de 2 ja 3 tühistamiseks Arnold Altokit, Rein Altokit,

Sirje Altokit ja Aino Altokit puudutavas osas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-

02-32

Menetluse alus Riigikohtus

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. novembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai

2007. a otsused haldusasjas nr 3-02-32.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. aprilli 1996. a otsusega nr 7349 tunnistati Tallinnas, Rohu 13

ja Telliskivi 38 vahel, endisel kinnistul nr 3295 asunud ehitised ja krunt suurusega 1101,22 m2

omandireformi objektiks. Otsuse p-ga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise

ajal Oskar Altokile 1/3, Aino Altokile 1/3 ja Arnold Altokile 1/3 mõttelises osas, kes vastavad

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 7 toodud nõuetele. Otsuse p-ga 3 tunnistati

omandireformi õigustatud subjektideks Agnes Altok 1/6, Rein Altok 1/6, Sirje Altok 1/6 ja Aino

Altok 1/2 mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse 29. augusti 1996. a korraldusega nr 2070-k

otsustati nimetatud aadressil asuvad hooned tagastada õigustatud subjektidele ning anti 18. novembril

1996 aktiga nr 335 üle.

Agnes Altok suri 29. mail 2001 ja tema vara pärisid Sirje Altok ja Rein Altok mõlemad 1/2

mõttelises osas.

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsusega nr 12457 muudeti ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 15. aprilli 1996. a otsuse nr 7349 punkte 2 ja 3 ning sõnastati need järgmiselt:

"2. Lugeda tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Oskar Altokile 1/3 mõttelises

osas, Aino Altokile 1/3 mõttelises osas ning 1/3 mõttelises osas Arnold Altokile, kes vastab ORAS

§ 7 lg-s 3 toodud nõuetele. 3. Tunnistada Aino Altokile kuulunud 1/3 mõttelise osa vara suhtes

omandireformi õigustatud subjektiks vara endine omanik Aino Altok. Tunnistada Oskar Altokile 1/3

mõttelises osas kuulunud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks tema abikaasa Agnes

Altok 1/9 mõttelises osas ja lapsed Rein Altok 1/9 mõttelises osas, Sirje Altok 1/9 mõttelises osas.

Jätta rahuldamata Agnes Altoki, Rein Altoki, Sirje Altoki ja Aino Altoki taotlused Arnold Altokile

kuulunud 1/3 mõttelise osa vara tagastamiseks, kuna ORAS § 7 lg 3 sätestuse kohaselt lahendatakse

Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis

asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise

kokkuleppega."

Otsust põhjendati sellega, et Eesti Riigiarhiivi 30. juuni 1998. a teatise kohaselt 1941. a jaanuaris-

veebruaris Eestist ümberasumise korras Saksamaale sõitnud isikute nimekirjas on märgitud Arnold

Altok, elukoht Tallinn, Rohu 13. Vene Föderatsiooni Välisministeeriumi arhiivi 29. juuli 2002. a kirja

nr 4659/??? ja sellele lisatud tõendite kohaselt on NSVL Valitsuse ja Saksamaa Valitsuse vahel

10. jaanuaril 1941 sõlmitud kokkuleppe Saksa kodanike ja Saksa rahvusest isikute Läti ja Eesti NSV

territooriumilt Saksamaale ümberasujate nimekirjas nr 98, jrk nr 1958 all märgitud Arnold Altok,

sündinud 3. mail 1908 Tallinnas, rahvuselt eestlane, NSV Liidu kodanik, abielus, kontoriametnik,

elukoht Tallinn, Rohu tn 13-9. Nii ÜN 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta" p 5, mis kehtis ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. aprilli 1996. a otsuse

nr 7349 vastuvõtmise ajal, kui ka kehtiva ORAS § 7 lg 3 kohaselt Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel Eestist Saksamaale ümberasunud isikute omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud

õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud vara tagastamise avaldused lahendatakse

riikidevaheliste kokkulepetega. Seega ei olnud 1996. a alust ega ole ka 14. oktoobril 2002 alust

lahendada selliste isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi Omandireformi aluste

seaduse alusel. Muudetud otsus on seetõttu õigusvastane.

3. Rein Altok, Sirje Altok ja Aino Altok esitasid halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsuse nr 12457 p-d 2 ja 3 Arnold Altokit, Sirje

Altokit, Rein Altokit ja Aino Altokit puudutavas osas, kuna linnakomisjon hindas tõendeid ebaõigesti

ja kohaldas seetõttu põhjendamatult ORAS § 7 lg-t 3.

4. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks

Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006 otsusega

tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Riigikohtu see otsus jõustus 12. oktoobril 2006.

5. Tallinna Halduskohtu 28. novembri 2006. a otsusega kaebus rahuldati ja ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsuse nr 12457 p 3 tühistati osas, mis puudutab taotluste

rahuldamata jätmist ning saadeti uue otsuse vastuvõtmiseks linnakomisjonile. Kohus leidis, et

Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistati ORAS § 7 lg 3

vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Riigikohtu üldkogu

12. aprilli 2006. a otsusega asjas nr 3-3-1-63-05 tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks ja märgiti, et

otsus jõustub 12. oktoobril 2006 tingimusel, et ei ole jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või

kehtetuks tunnistav seadus. Kohtuotsus jõustus 12. oktoobril 2006. Seega ei saa kohalik omavalitsus

tugineda kehtetule ORAS § 7 lg-le 3.

6. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja jätta

uue otsusega kaebus rahuldamata.

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega saadeti asi ÕVVTK Tallinna

linnakomisjonile uuesti arutamiseks ja uue otsustuse vastuvõtmiseks. Muus osas jättis

ringkonnakohus Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus

põhjendas otsust järgmiselt:

1) kaebuste esitajad taotlesid vaidlustatud otsuse tühistamist punktide 2 ja 3 osas. Vaidlustatud otsus

koosneb, vaatamata vormilisele ebatäpsusele, ühest punktist, millega muudetakse ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni varasema otsuse punkte 2 ja 3. Vaidlustatud otsuse tühistamisel jääks kehtima

varasem, 15. aprilli 1996. a otsus. Sel juhul puuduks alus kohustada apellanti asja uuesti läbi

vaatama. Halduskohus tühistas otsuse punkti 3 osas, mis puudutab taotluste rahuldamata jätmist ja

kohustas apellanti asja uuesti arutama ja uut otsustust tegema. Halduskohtu otsust saab mõista

selliselt, et kohus tühistas vaidlustatud otsuse osas, millega muudeti 15. aprilli 1996. a otsuse punkti 3

Arnold Altokile kuulunud vara suhtes vara tagastamise õigustatud subjektide määramise osas.

Kaebuse selles osas rahuldamisel jääb jõusse 15. aprilli 1996. a otsus selles osas. Arnold Altokile

kuulunud vara tagastamise õigustatud subjektid on 15. aprilli 1996. a otsuse kohaselt Aino Altok,

Agnes Altok, Rein Altok ja Sirje Altok. Kohtu ettekirjutuse tegemine apellandile asja uueks

arutamiseks väljus kaebuse piiridest. Apellant leiab, et halduskohtu sellise ettekirjutuse tegemine

olukorras, kus seadusega pole kehtestatud selget regulatsiooni ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikutele

kuulunud vara tagastamiseks, oli õigusvastane. Ringkonnakohtu arvates on seega

apellatsioonkaebusega hõlmatud ka halduskohtu otsuse osa, milles kohustati apellanti asja uuesti

arutama;

2) halduskohtu otsusest ei nähtu, kas kaebustega on hõlmatud Agnes Altoki õigusliku seisundi

muutmine Arnold Altokile kuulunud vara tagastamise osas. Kuna Agnes Altok oli vaidlustatud otsuse

tegemise ajaks surnud ning tema pärijateks olid Rein Altok ja Sirje Altok, tuleb kaebust ja

halduskohtu otsust mõista selliselt, et kaebusega oli hõlmatud ka Agnes Altoki õigusliku seisundi

muutmine Arnold Altokile kuulunud vara tagastamise osas. Otsuse tühistamisega halduskohtu otsuses

näidatud osas jääb Agnes Altok vara tagastamise õigustatud subjektiks endises ulatuses;

3) apellant leiab, et otsus on tühistatud osas kooskõlas otsuse tegemise ajal kehtinud ORAS § 7 lg-

ga 3 ja Riigikohtu otsusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellest, et

Riigikohtu otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas jõustub selle kuulutamisest, teha järeldust, et

ORAS § 7 lg 3 oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal Põhiseadusega kooskõlas. Kuigi Riigikohtu

otsused põhiseaduslikkuse järelevalve asjades omavad üldiselt ex nunc mõju (Riigikohtu 12. mai

2000. a otsuse asjas nr 3-4-1-5-00 p 37), tuleb Riigikohtu poolt sätte kehtetuks või

põhiseadusevastaseks tunnistamisel jätta säte kohaldamata asjas, mis Riigikohtu otsuse tegemise

kaasa tõi (Riigikohtu 2. mai 2007. a otsuse asjas nr 3-4-1-2-07 p 23). Menetlusökonoomia

põhimõttest tulenevalt puudub ka asjades, kus käib vaidlus Riigikohtu poolt juba

põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistatud sätte kohaldamise üle, vajadus uuesti sätte

põhiseaduspärasusele hinnangut anda, kui sätte sõnastust võrreldes Riigikohtu poolt uuritud

sõnastusega pole muudetud. See põhimõte laieneb ka juhtudele, kus sätte põhiseaduspärasust hindas

Riigikohus hiljem, kui hiljem lahendatavas haldusasjas vaidlustatud haldusakt anti. Käesoleval juhul

tehti vaidlustatud otsus 14. oktoobril 2002. Riigikohus pidas ORAS § 7 lg-t 3 põhiseadusevastaseks

esmalt asjas, kus vaidlustati 8. oktoobri 2001. a haldusakti. Ringkonnakohtu arvates võib asuda

seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 oli põhiseadusevastane hiljemalt 8. oktoobril 2001, seega ka

käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti andmise ajal. Halduskohus asus seetõttu õigesti seisukohale,

et selles haldusaktis nimetatud sättele tuginemine oli õigusvastane ning otsus tuli osaliselt tühistada;

4) haldusmenetluse uuendamine selles küsimuses on apellandi kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus.

ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisel ei nähtud ette haldusorganile kohustust selles sättes nimetatud

vara tagastamise õigustatud subjektide uueks määramiseks. Seetõttu pole vaja hinnata apellandi

väiteid, mis puudutavad asja uuel otsustamisel kohaldamisele kuuluva regulatsiooni valikut ja uue

otsustamise võimalikkust enne seadusega täiendava regulatsiooni kehtestamist.

8. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon esitas 25. juunil 2007 kassatsioonkaebuse. Riigikohtu

halduskolleegium peatas 26. septembri 2007. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamise kuni Riigikohtu üldkogu otsuseni Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi haldusasjas.

Riigikohtu üldkogu tegi viimati nimetatud haldusasjas otsuse 10. märtsil 2008. Halduskolleegium

uuendas 13. märtsi 2008. a määrustega käesoleva asja menetluse ja andis kassatsioonkaebusele

menetlusloa.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas,

millega jäeti rahuldamata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse

tühistamiseks, ja teha uus otsus, millega jätta Rein Altoki, Sirje Altoki ja Aino Altoki kaebused

rahuldamata. Kassaator väidab järgmist:

1) osaliselt tühistatud linnakomisjoni otsus on kooskõlas selle vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7

lg-ga 3. Tulenevalt PSJKS § 58 lg-st 2 jõustub Riigikohtu otsus kuulutamisest ja seega puudub

Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusel tagasiulatuv jõud. Tagasiulatuvat jõudu pole ka Riigikohtu

12. aprilli 2006. a otsusel. Ringkonnakohus on ebaõigel seisukohal, et haldusakti aluseks oleva

seaduse sätte põhiseadusevastaseks tunnistamisel on tagasiulatuv jõud. ORAS §7 lg 3 kehtivuse ajal

oli linnakomisjon kohustatud sellest juhinduma, mistõttu komisjoni otsus oli õiguspärane;

2) Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsuse kohaselt on lahtine küsimus, kas üldse otsustatakse

ümberasunutele vara tagastada või kompenseerida. Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsust ei saa

tõlgendada nii, et see otsus annab õiguse haldusmenetluse uuendamise aluseks ja kehtivate

haldusaktide tühistamiseks kõikides ORAS § 7 lg-ga 3 seotud asjades.

10. S. Altok on kirjalikus vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus pole põhjendatud ja märgib, et

linnakomisjon teadis Riigikohtu otsusest, mis oli tehtud analoogilises asjas Wiedemanni 11 asuva

maja kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Asjas vaieldakse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsuse nr 12457 üle.

Nimetatud otsusega muudeti komisjoni varasemat otsust selliselt, et omandireformi õigustatud

subjekt Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud varale jäi kindlaks määramata põhjusel,

et viimane lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel.

Kassaator (ÕVVTK Tallinna linnakomisjon) väidab, et kuna Riigikohtu üldkogu tunnistas 12. aprilli

2006. a otsusega ORAS § 7 lg 3 kehtetuks 12. oktoobrist 2006, siis oli see säte ÕVVTK

linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsuse nr 12457 vastu võtmise ajal jõus, mistõttu linnakomisjoni

vaidlustatud otsus on õiguspärane. Halduskohus ja ringkonnakohus on aga lähtunud sellest, et ORAS

§ 7 lg 3 on tulenevalt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest kaotanud 12. oktoobrist 2006

kehtivuse ja tugineda ei saa kehtetule ORAS § 7 lg-le 3. Seepärast jõudsid kohtud järeldusele, et

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsus tuleb tühistada.

12. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga alljärgnevatel põhjendustel.

Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud mitu otsust. Üldkogu selgitas 10. märtsi

2008. a otsuse punktis 30, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega

tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh

erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3

tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse

üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause.

10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu

28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et

keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a

otsuse resolutsiooni punkt 2.

Kuna ORAS § 7 lg 3 oli kehtiv 12. oktoobrini 2006, siis oli õiguspärane ka selle sätte alusel vastu

võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsus. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada.

Kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab rahuldamata Rein Altoki, Sirje Altoki ja Aino Altoki

kaebused komisjoni otsuse tühistamiseks.

13. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on kassatsioonkaebuses seisukohal, et kehtivate haldusaktide

tühistamiseks ja haldusmenetluse uuendamiseks kõikides ORAS § 7 lg-ga 3 seotud asjades pole alust.

Eeltooduga ning kassaatori väitega seonduvalt peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks selgitada

Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ümberasunud Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara kohta järgmist.

14. Riigikohtu käesoleva otsusega on tekkinud olukord, kus jõus on ÕVVTK

linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsus nr 12457, millega on määratud Aino Altokile kuulunud 1/3

mõttelise osa ja Oskar Altokile kuulunud 1/3 mõttelise osa õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes

omandireformi õigustatud subjektid. Pole aga jõus olevat linnakomisjoni otsust, millega määrataks

kindlaks Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara 1/3 mõttelise osa suhtes

omandireformi õigustatud subjekt.

15. Üldkogu jõudis 6. detsembri 2006. a otsuse motivatsiooni punktis 5 järeldusele: "Üldkogu on

seisukohal, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele,

kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel

alustel ja üldises korras."

Sama seisukohta arendas üldkogu 10. märtsi 2008. a otsuses edasi kategoorilisemas vormis

järgmiselt:

"40. Praeguseks ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid

seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale

ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti

regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist.

41. Üldkogu on seisukohal, et tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus

korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab

Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest.

Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi

vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata

või rahuldamata. /.../

43. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel

rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid

seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena."

16. Kolleegium märgib, et hoolimata sellest, et Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks selle

põhiseadusevastasuse tõttu, ei ole Vabariigi Valitsus tänaseni kehtetuks tunnistanud 5. veebruari

1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12, mis

sätestab: "Vastavalt omandireformi aluste seaduse paragrahvi 7 lõikele 3 lahendatakse Saksa riigiga

sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused riikidevahelise kokkuleppega."

Seega on Vabariigi Valitsus jätnud täitmata Põhiseaduse § 87 p-st 6 tuleneva kohustuse viia määrus

kooskõlla seadusega.

Kolleegium on seisukohal, et Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 12, mis

pelgalt viitab ORAS § 7 lg-le 3, ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest pelgalt

kordab seadust, ning ei saa seetõttu takistada ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate

otsustuste ja toimingute tegemist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12

formaalne kehtivus ei tingi kolleegiumi arvates põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

algatamist, kuid risustab õigussüsteemi ja võib tekitada segadust.

17. Eeltoodust tulenevalt on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et ÕVVTK Tallinna

linnakomisjon peab tegema otsuse Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara 1/3

mõttelise osa suhtes.

18. Üldkogu oli 10. aprill 2008. a otsuse punktis 44 seisukohal, et ei saa välistada, et mõni isik,

oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale

ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Sellise avalduse esitamisel tuleb igal

üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida,

miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb

toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.

Kolleegium on seisukohal, et juhul, kui Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara

suhtes on esitatud uute isikute avaldusi, siis tuleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil kaaluda, kas need

avaldused on esitatud mõistliku aja jooksul. Kui uute isikute avaldusi pole esitatud, siis tuleb kaaluda,

kas on möödunud mõistlik aeg uute avalduste esitamiseks.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann