3-3-1-99-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-99-06

Otsuse kuupäev

14. mai 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vaike Raudsepa kaebus Tallinna linna poolt tekitatud kahju

hüvitamise ja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a

otsuse nr 12039 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3/219/05

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

17. oktoobri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/219/05 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vaike Raudsepp elab üürnikuna Tallinnas, Tina 18 asuvas korteris nr 8 alates 1968. aastast.

V. Raudsepp esitas 2. veebruaril 1995 Kadrioru Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõttele avalduse

korteri erastamiseks Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 4 p 1 ja § 4 p 1 ja 2 alusel.

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. novembri 1994 otsusega nr 4237 loeti Tallinnas, Tina 18,

endisel kinnistul nr 2964 asunud hooned ja krunt omandireformi objektiks ja tõendatuks, et vara

kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Elisabeth Petersonile (Särgavale), kes vastab ORAS § 7

toodud nõuetele ja tunnistati selle vara suhtes õigustatud subjektiks E. Särgava pärija Ivar Särgava.

Ülalnimetatud otsus tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse nr 12039 p-

ga 3. Sama otsuse punktides 1 ja 2 loeti aga endiselt Tina 18 asunud ehitised ja maa omandireformi

objektiks ja tunnistati õigustatud subjektiks I. Särgava. Otsuses märgitakse, et vastavalt Rahvusarhiivi

6. septembril 1999 väljastatud teatisele nr 72231 esineb vara endise omaniku, Elisabeth Särgava, nimi

Eestist Saksamaale ümberasunute dateerimata tähestikus, mille originaal ja dokumendid, mille alusel

nimekiri koostati, puuduvad ja seetõttu ei ole see tõend piisavalt usaldusväärne tõendamaks tema

lahkumist Eestist Saksamaale ORAS § 7 lg 3 mõttes.

3. Tallinna Linnavalitsuse 28. juuli 1995. a korraldusega nr 2286-k tagastati Tina 18 asuvad hooned

Ivar Särgavale.

4. Tallinna Linnavalitsuse 14. novembri 1995. a korralduse nr 3198-k punktiga 3 tunnistati kehtetuks

Tallinna Linnavalitsuse 28. juuli 1995. a korraldus nr 2286-k ja punktiga 1 otsustati kompenseerida

Tina 18 asunud ehitised I. Särgavale. Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 1998. a otsusega tunnistati

Tallinna Linnavalitsuse 14. novembri 1995. a korraldus nr 3198-k täielikult seadusevastaseks.

Tallinna Linnavalitsuse 17. aprilli 1998. a korraldusega nr 2202-k tunnistati kehtetuks 14. novembri

1995. a korraldus nr 3198-k.

5. Vaike Raudsepp esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse nr 12039 p-d 1 ja 2 ja välja mõista Tallinna linnalt talle

linnakomisjoni 21. novembri 1994. a otsusega nr 4237 tekitatud kahju 880 000 krooni. Kaebaja

väitis, et:

1) ORAS § 7 lg 3 järgi pole I. Särgava omandireformi õigustatud subjekt;

2) I. Särgava suri 21. märtsil 1993, mistõttu õigustatud subjektiks saanuks tunnistada tema pärijad;

3) tema abikaasa Helgi Aspe Särgava Peterson, kelle omandisse Tina 18 hoone läks ja kes selle edasi

müüs, ei olnud 6. novembrist 1997 kuni 16. märtsini 1999 ORAS § 8 lg 3 p 2 kohaselt endise

omaniku abikaasa pärija.

6. Tallinna Halduskohtu 20. juuni 2003. a otsusega asjas nr 3-143/03 jäeti kaebus rahuldamata.

7. Apellatsioonkaebuses palus V. Raudsepp halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.

Ringkonnakohtu istungil loobus kaebaja apellatsioonkaebuse nõudest tühistada kohtuotsus osas,

millega kohus jättis rahuldamata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse nr 12039

p-d 1 ja 2, kuid jäi apellatsioonkaebuse juurde linnakomisjoni sama otsuse õigusvastaseks

tunnistamise nõude rahuldamata jätmise osas. Samuti palus kaebaja välja mõista tekitatud kahju.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata V. Raudsepa

kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse nr 12039 õigusvastaseks

tunnistamise kohta ja tegi selles osas uue otsuse, millega tunnistas nimetatud otsuse õigusvastaseks.

Linnakomisjoni sama otsuse tühistamise nõude osas lõpetas ringkonnakohus apellatsioonimenetluse

apellatsioonkaebusest loobumise tõttu. Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsuse põhjendusi

kahjunõude rahuldamata jätmist puudutavas osas, asendades need ringkonnakohtu otsuse

põhjendustega. Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus

mõistis Tallinna Linnavalitsuselt V. Raudsepa kasuks välja asjas kantud kohtukuludena 3060 krooni.

Kassatsioonkaebusega hõlmatud osas põhjendas ringkonnakohus otsust järgmiselt:

1) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse punkt 1, millega tehti kindlaks, et

Tina 18 endisel kinnistul nr 2964 asunud ehitised ja maa on omandireformi objektiks, on õiguspärane.

Linnakomisjoni otsuse põhjendustes on leitud, et kinnistu kuulus E. Särgavale ja kinnistul asuvad

ehitised natsionaliseeriti Tallinna Linna majade Natsionaliseerimise komisjoni 5. aprilli 1941. a

otsusega. Maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga. Seega oli tegemist

vara õigusvastase võõrandamisega ORAS § 6 mõistes;

2) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse punkt 2 on õigusvastane, sest komisjon

hindas tõendeid ebaõigesti. Tulenevalt ORAS § 7 lg-st 3 ja enne seda kehtinud

Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punktist

5 lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja

Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused

riikidevahelise kokkuleppega. Linnakomisjon on leidnud, et Eesti Riigiarhiivi teatis (hk tlk 7), milles

E. Särgava nimi esines 1941. aastal Eestist Saksamaale ümberasunute dateerimata tähestikus

järjekorranumbri 4213 all ning tema deklaratsiooni number oli 4665, pole piisavalt usaldusväärne

tõend lugemaks E. Särgavat ümberasujaks. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Riigiarhiivi

teatise aluseks on ERA fondis R-65 asuv nimekiri, mille andmete õigsust on kohtupraktikas korduvalt

kontrollitud. Ühelgi juhul pole leitud, et nimetatud dateerimata nimekirja on ümberasujatena kantud

isikuid, kes tegelikult Saksamaale ümber ei asunud. Käesoleval juhul kinnitab nimekirja

usaldusväärsust ka asjaolu, et E. Särgava ja tema perekond elas 13. oktoobril 1942 Saksamaal

Berliinis ka ERA, Julgeolekupolitsei kartoteegi andmetel. Asja materjalidest ei nähtu, et E. Särgaval

oleks Nõukogude okupatsiooni aegsest Eestist olnud võimalik lahkuda muul viisil kui Saksa riigiga

sõlmitud kokkuleppe alusel. Seega on vaidlustatud linnakomisjoni otsuse p 2 õigusvastane ja

kohtuotsus kaebuse vastavas osas rahuldamata jätmise kohta tuleb tühistada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Tallinna Linnavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus, millega

tunnistati õigusvastaseks linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsus nr 12039, ja teha uus otsus, millega

jätta V. Raudsepa kaebus rahuldamata. Kassaator väidab järgmist:

1) Rahvusarhiivi 6. septembri 1999. a teatise nr 72231 järgi puuduvad Saksamaale ümberasunute

dateerimata tähestiku tõeväärtusega originaaldokumendid, mille alusel nimekiri koostati, mistõttu see

nimekiri ei tõenda usaldusväärselt E. Särgava lahkumist Eestist ORAS § 7 lg 3 tähenduses.

Ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 16 lg-t 2, mille järgi ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette

kindlaks määratud jõudu. Pealegi tunnistas Riigikohus 28. oktoobri 2002. a otsusega ORAS § 7 lg 3

põhiseadusevastaseks ja kohustas seadusandja viima selle sätte kooskõlla Põhiseadusega. Vara

tagastamise piisavaks aluseks on seega, et omanik oli enne vara õigusvastast võõrandamist Eesti

kodanik;

2) kahjunõude esitamiseks pole alust. Kui linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsus nr 12039 oli siiski

õigusvastane, jääb vara tagastamata ja korter erastamata ORAS § 7 lg 3 tõttu.

10. V. Raudsepp palub kassatsioonkaebusele menetlusluba mitte anda ja väidab järgmist:

1) halduskohtu otsus põhineb tõenditel;

2) ümberasunute vara peaks kompenseerima Saksa riik, sest nii nägi ette 1941. a sõlmitud leping.

Vastava lepinguga vähendas NSVL pärast sõda Saksamaa reparatsioone põhjusel, et ümberasunute

varad jäid NSVL-le;

3) V. Raudsepal on õigus nõuda kahju heastamist. Selle nõude esitab ta käesolevast asjast eraldi.

11. Riigikohus peatas 1. veebruari 2006. a määrusega, juhindudes HKMS § 22 lg 1 p-st 3 ja lg-st 3,

Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise kuni Riigikohtu üldkogu

otsuseni Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni haldusasjas. Riigikohtu üldkogu

rahuldas 6. detsembri 2006. a otsusega B. Bodemanni ja T. Bodemanni kassatsioonkaebuse. Tallinna

Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele anti menetlusluba 20. detsembril 2006. Riigikohtu

halduskolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis 1. märtsi 2007. a määrusega Tallinna

Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule.

19. juuni 2007. a määrusega peatas kolleegium Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse menetluse

kuni lahendi tegemiseni haldusasjas nr 3-3-2-1-07. Riigikohtu üldkogu tegi viimati nimetatud

haldusasjas otsuse 10. märtsil 2008. Halduskolleegium uuendas 13. märtsi 2008. a määrusega

käesoleva asja menetluse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Vaidlus on tekkinud seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3, mis sätestab: "Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega."

13. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse nr 12039 punktides 1 ja 2 loeti Tina 18

asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks ja tunnistati õigustatud subjektiks I. Särgava. Otsuses

leiti, et pole piisavalt tõendeid, et vara endine omanik Elisabeth Särgava lahkus Eestist Saksamaale

ORAS § 7 lg 3 mõttes.

14. V. Raudsepp palus halduskohtule esitatud kaebuses tühistada linnakomisjoni nimetatud otsuse

punktid 1 ja 2 ning hüvitada talle ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. novembri 1994. a otsusega

nr 4237 tekitatud kahju. Halduskohus jättis V. Raudsepa kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus

rahuldas V. Raudsepa kaebuse ja tunnistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse

õigusvastaseks. Komisjoni otsuse tühistamisnõude osas lõpetas ringkonnakohus menetluse, sest

V. Raudsepa esindaja palus ringkonna istungil tunnistada komisjoni otsus õigusvastaseks.

V. Raudsepa kahjunõude jättis ringkonnakohus rahuldamata.

Kolleegium vaatab asja läbi Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse alusel.

15. Kõigepealt peatub kolleegium Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse väitel, mille järgi pole

tõendatud, et E. Särgava lahkus Eestist ORAS § 7 lg 3 tähenduses. Sisuliselt väidab linnavalitsus, et

ringkonnakohus on lähtunud ainult ühest tõendist, mis pole usaldusväärne ja on sellega rikkunud

tõendamise reegleid.

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus pole siiski lähtunud ainult ühest ja

seejuures mitteusaldusväärsest tõendist. Tõendite hindamisel on ringkonnakohus leidnud, et

Saksamaale ümberasujate dateerimata nimekiri pole seni osutunud vigaseks ja on seetõttu

usaldusväärne. Ringkonnakohus on järelduse tegemisel lähtunud ka sellest, et E. Särgava elas Saksa

julgeolekupolitsei kartoteegi andmetel 1942. a Berliinis. Ringkonnakohus leidis, et asja materjalidest

ei nähtu, et E. Särgaval oleks Nõukogude okupatsiooni aegsest Eestist olnud võimalik lahkuda muul

viisil kui Saksa riigiga sõlmitud kokkuleppe alusel. Seega on ringkonnakohus hinnanud tema

kasutuses olevaid tõendeid kogumis.

16. Tallinna Linnavalitsus väidab kassatsioonkaebuses, et linnakomisjoni otsus oli õige ka sellepärast,

et Riigikohus tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsusega ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks ja et vara

tagastamise piisavaks aluseks oli, et omanik oli enne vara õigusevastast võõrandamist Eesti kodanik.

Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud mitu otsust. Üldkogu selgitas 10. märtsi

2008. a otsuse punktis 30, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega

tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh

erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3

tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse

üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause.

10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvale seisukohale, mille järgi üldkogu

28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et

keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a

otsuse resolutsiooni punkt 2.

Kuna ORAS § 7 lg 3 oli kehtiv 12. oktoobrini 2006, siis on õige ringkonnakohtu otsus, millega

tunnistati õigusvastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse punktid 1 ja 2,

millega loeti Tina 18 asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks ja tunnistati õigustatud

subjektiks I. Särgava.

17. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse punktide 1 ja 2 õigusvastasus tähendab

seda, et see otsus on endiselt jõus. Kolleegium märgib, et linnakomisjonil puudub nimetatud otsuse

kehtetuks tunnistamise vajadus, kui otsuses nimetatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks

pole esitatud uusi avaldusi.

18. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann