3-2-1-34-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-34-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. mai 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

AS-i Sampo Pank hagi Osaühingu ERETALIA vastu

1 154 784 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-1213

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Sampo Pank kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Sampo Pank (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ilmar Straus

Kostja Osaühing ERETALIA (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ingrid Kullerkann

Asja läbivaatamise kuupäev

14. aprill 2008. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann. Istungit

protokollis Ragne Rebane

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. detsembri 2007. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-ile Sampo Pank kassatsioonkaebuselt 4. jaanuaril 2008. a makstud kautsjon 11

547 (üksteist tuhat viissada nelikümmend seitse) krooni 11 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Sampo Pank (edaspidi hageja) esitas 12. aprillil 2005. a Tallinna Linnakohtule hagiavalduse

Osaühingu ERETALIA (edaspidi kostja) vastu 1 154 784 krooni saamiseks.

Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 20. märtsil 2003. a

faktooringulepingu, mille alusel omandas hageja kostjalt viimase poolt kaupade müügist tulenevad

nõuded Aktsiaseltsi (AS) Scanforest vastu. Faktooringulepingu p 8.2 alusel kohustus kostja nõuded

hagejalt AS-i Scanforest vastu tagasi ostma ehk omandama, kui AS Scanforest ei ole tasunud

hagejale arvet 30 päeva jooksul alates selle esitamisest. Hageja omandas kostjalt AS-i Scanforest

vastu kaks nõuet, mida viimane ei tasunud hagejale: nõude, mille aluseks on 29. augusti 2003. a arve

nr 234 ja metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akt nr 000872/03, ning nõude, mille aluseks on

12. septembri 2003. a arve nr 244 ja metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akt nr 000879/03.

AS Scanforest ei tasunud arvete nr 234 ja 244 (edaspidi faktooringuarved) alusel omandatud nõudeid

hagejale 30 päeva jooksul alates nende esitamisest. 16. märtsil 2005. a esitas hageja

faktooringulepingu p-st 8 lähtudes kostjale nõude tasuda arvetest tulenevate nõuete tagasiostu hind

1 154 784 krooni 96 senti. Kostja ei reageerinud hageja nõudele.

19. veebruaril 2004. a kuulutas Lääne-Viru Maakohus välja AS-i Scanforest pankroti. Hageja esitas

8. märtsil 2004. a 35 969 234 krooni 19 sendi nõude AS-i Scanforest pankrotimenetluses. Hageja

esindaja tegi pankrotihaldurile suulise avalduse, et faktooringuarvetest tulenevad nõuded

rahuldatakse pärast kõikide teiste hageja nõuete täielikku rahuldamist. Hageja nõuetest rahuldati AS-i

Scanforest pankrotimenetluses 31 733 831 krooni 50 senti. Nõue jäi rahuldamata 4 140 458 krooni 69

sendi ulatuses. Hageja esitas AS-i Scanforest Group pankrotimenetluses käenduslepingu alusel nõude

4 140 458 krooni 69 sendi saamiseks, mis sisaldas ka faktooringuarvetest tulenevaid nõudeid. Hageja

nõue võib AS-i Scanforest Group pankrotimenetluses saada rahuldatud 100 000-200 000 krooni

ulatuses. AS-i Scanforest Group pankrotimenetluses ei ole hagejale väljamakseid tehtud.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Hageja nõue on rahuldatud AS-i Scanforest pankrotimenetluses. Hageja

jättis kasutamata lepingust tuleneva võimaluse oma nõude rahuldamiseks kohustuse sissenõutavaks

muutumise järel. 20. märtsil 2003. a sõlmisid hageja, kostja ja AS Scanforest arvete tasumise lepingu,

mille p 5 kohaselt juhul, kui AS Scanforest ei tasu hagejale müüja väljastatud ja hageja faktooritud

arveid vastavalt ostu-müügilepingu tingimustele ja tähtajaks, on hagejal õigus debiteerida

faktooringuvõlgniku arvelduskontot faktooringulepingust tuleneva võla ulatuses. AS-i Scanforest

arvelduskonto väljavõttest nähtub, et AS-i Scanforest arvelduskontol oli ajavahemikul 14. oktoobrist

30. novembrini 2003. a piisavalt raha, mis võimaldanuks hagejal debiteerida võla AS-i Scanforest

kontolt. Kuna hageja on loobunud võimalusest debiteerida võlg AS-i Scanforest arvelduskontolt, ei

ole tal õigust kostja vastu nõuet esitada.

Hagiavalduse täpsustuses on hageja omaks võtnud, et ta on kogu oma AS-i Scanforest

pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõude ulatuses esitanud nõude AS-i Scanforest Group

pankrotimenetluses. Esitades kogu nõude AS-i Scanforest pankrotimenetluses, on hageja saanud

viimati nimetatud pankrotimenetluses suuremast nõudest tulenevad eelised. Sama nõude esitamine

mitme erineva isiku vastu on keelatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138 sätestatud hea

usu põhimõtte järgi. AS-i Scanforest Group pankrotimenetluses on hageja asunud seisukohale, et tal

jäi AS-i Scanforest pankrotimenetluses rahuldamata arvelduslaenulepingust tulenev nõue 4 140 458

krooni 69 sendi saamiseks. Seega määras hageja AS-i Scanforest Group pankrotimenetluse tarbeks, et

faktooringuarvetest tulenevad nõuded on rahuldatud AS-i Scanforest pankrotimenetluses. Hageja ei

ole kindlaks määranud nõuete rahuldamise järjekorda. Nõuete rahuldamise järjekorra

kindlaksmääramine ei ole toiming, mida võiks võlausaldaja suva alusel erinevates menetlustes endale

kasulikumal viisil erinevalt teha. Seega tuleb nõuete rahuldamise järjekorra kindlaksmääramisel

lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg-s 6 sätestatust. Arvestades pankrotimenetluses toimunud

täiendavaid väljamakseid, on AS-i Scanforest pankrotimenetluses rahuldatud 88,5% hageja nõuetest,

sh faktooringuarvetest tulenevast nõudest, mistõttu puudub hagejal õigus esitada kostja vastu nõudeid

suuremas ulatuses kui 11,5%.

3. Harju Maakohus jättis 29. juuni 2007. a otsusega hagi rahuldamata. Ühtlasi jättis maakohus hageja

kohtukulud tema enda kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja põhjendatud ja vajalike

õigusabikulude katteks 30 680 krooni.

Maakohtu otsuse kohaselt kinnitati Lääne-Viru Maakohtu 27. detsembri 2004. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-68/04 AS-i Scanforest pankrotihaldurite jaotusettepanek, mille kohaselt hageja nõue I

järjekohal I rahuldamisjärguna summas 33 238 163 krooni 55 senti rahuldatakse jaotise 72,2784%

ulatuses. Hagejale on AS-i Scanforest pankrotivara arvel välja makstud 31 733 831 krooni 50 senti.

Kuna hageja esitas nõudeavalduse AS-i Scanforest pankrotimenetluses I rahuldamisjärgu nõudena,

võttis ta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse osas sellega endale kogu riski. Hageja seisukoht, et tal

oli õigus määrata nõuete rahuldamise järjekord VÕS § 88 alusel, on põhjendamatu, sest hageja taotles

oma nõude tunnustamist pandiga tagatud I järgu nõudena pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1

alusel pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses tunnustatakse ja rahuldatakse nõudeid

pankrotiseaduses sätestatud alustel, korras ja ulatuses.

Asjaolu, et hageja väidetavalt määras AS-i Scanforest pankrotimenetluses kindlaks nõuete

rahuldamise järjekorra oma eesõigusnõudes VÕS § 88 alusel, on ainetu ja ei põhine seadusel. Hageja

väidetav suuline avaldus nõuete rahuldamise järjekorra määramiseks ei olnud pankrotihalduritele

siduv.

Esitades nõudeid erinevates pankrotimenetlustes ja saades oma nõuded osaliselt rahuldatud, kuid

esitades samal ajal hagi kahe faktooringuarve alusel kostja vastu kohtumenetluses, ei ole hageja

käitunud kooskõlas TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Nõude faktooringulepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks esitas hageja kostjale alles 16. märtsil 2005. a ning hagiavalduse

12. aprillil 2005. a. AS-i Scanforest (pankrotis) lõpparuanne kinnitati 21. märtsil 2005. a. Seega pidi

hagejale olema hagi esitamise ajal teada, et tema faktooringulepingust tulenev nõue on olulises osas

juba rahuldatud AS-i Scanforest pankrotimenetluses. Hageja jättis kasutamata lepingust tuleneva

õiguse nõude rahuldamiseks kohustuse sissenõutavaks muutumise järel, kui ei debiteerinud

faktooringulepingust tuleneva võla ulatuses võlgniku arvelduskontot.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ning teha

uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. detsembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid täiendas maakohtu otsuse põhjendusi. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja

kasuks välja 11 800 krooni õigusabikulu katteks.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja nõue hüvitatud AS-i Scanforest pankrotimenetluses,

mistõttu puudub hagejal nõue kostja vastu. Hageja ei ole tõendanud, et ta oli võlausaldajana kokku

leppinud võlgnikuga kohustuste täitmise järjekorra. AS-i Scanforest (pankrotis) pankrotihalduri

ütlustest ei nähtu, et sellist kokkulepet oleks sõlmitud. Samuti ei tõenda sellist järjekorra määramist

Lääne-Viru Maakohtu 27. detsembri 2004. a määrus, millega kinnitati AS-i Scanforest (pankrotis)

jaotusettepanek. Sellest määrusest ei nähtu, et hageja pandiõiguste I järjekohal olnud nõudest jäänuks

II rahuldamisjärku just vaidlusalustest arvetest tulenev nõue. Osa I järjekohal olnud nõudest jäi vaid

seetõttu II rahuldamisjärku, et pandieseme müügist ei jätkunud raha kogu hageja I järjekohal

tunnustatud nõude rahuldamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et asjas kohaldub VÕS § 88 lg 6 p 1. Pankrotimenetlusest laekunud rahast sai

kohustusi täita üksnes selle sätte alusel, sest muid aluseid tõendatud ei ole.

Vaidlusaluste arvete alusel tekkinud kohustused muutusid sissenõutavaks juba 2003. aastal. Hageja ja

AS-i Scanforest 15. veebruari 2001. a arvelduslaenulepingu kohaselt oli kohustuse täitmist mitmel

korral pikendatud kuni 16. veebruarini 2004. a. AS-i Scanforest pankrotimenetluses hageja esitatud

täiendavast nõudeavaldusest nähtub, et 15. novembril 2001. a sõlmitud laenulepingu alusel oli AS-ile

Scanforest laenatud 15 mln krooni tagastamise tähtpäev 15. novembril 2005. a. See kohustus muutus

sissenõutavaks AS-i Scanforest pankroti väljakuulutamisest 19. veebruaril 2004. a. Seega on

põhjendatud kostja väide, et hageja nõue kostja vastu on hüvitatud AS-i Scanforest

pankrotimenetluses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Ühtlasi palub hageja

jätta menetluskulud kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt tõlgendas ringkonnakohus valesti VÕS § 88 lg-t 4 ning kohaldas

seetõttu ekslikult VÕS § 88 lg-t 6. Nõuete rahuldamise järjekorra kindlaksmääramine

pankrotimenetluses kaitstud nõude ulatuses on võlgniku ja võlausaldaja vaheline suhe, mida

reguleerib VÕS § 88 lg 4. Hageja tegi AS-i Scanforest pankrotimenetluses pankrotihaldurile suulise

tahteavalduse, mille kohaselt tuli vaidlusalustest arvetest tulenevad nõuded rahuldada pärast hageja

kõikide nõuete täielikku rahuldamist. Kuna võlgniku seaduslik esindaja avaldusele vastu ei vaielnud,

on hageja määratud kohustuste täitmise järjekord õigusliku tähendusega ning arvetest tulenevaid

hageja nõudeid võlgniku pankrotimenetluses ei rahuldatud. Võlaõigusseadus ei sätesta, mis vormis

peab olema võlausaldaja avaldus, milles ta määrab kindlaks, millises järjekorras ta loeb oma nõuded

rahuldatuks, seega võib avalduse teha ka suulises vormis. VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eelduseks ei

ole võlgniku ja võlausaldaja kokkulepe kohustuste täitmise järjekorra kindlaksmääramiseks, nagu

ekslikult leidis ringkonnakohus.

Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-s 5 sätestatud nõuet

sellega, et jättis tähelepanuta, et hageja tegi võlausaldajana AS-i Scanforest pankrotimenetluses

pankrotihaldurile suulise tahteavalduse võlgniku kohustuste täitmise järjekorra kindlaksmääramiseks.

Selle kohaselt tuli vaidlusalustest arvetest tulenevad nõuded rahuldada pärast kõikide teiste hageja

nõuete rahuldamist. Samuti ei andnud ringkonnakohus hinnangut tunnistajana üle kuulatud AS-i

Scanforest pankrotihalduri vastavatele ütlustele.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Väär on hageja

seisukoht, et võlausaldaja võib VÕS § 88 lg-s 4 sätestatud avalduse esitada suulises vormis.

Pankrotimenetluses tehtud suulistel avaldustel on õiguslikud tagajärjed üksnes juhul, kui avaldused

on protokollitud. Praegusel juhul ei ole hageja nõuete rahuldamise järjekorda kindlaks määranud.

Sama nõude esitamine erinevate isikute vastu erinevates menetlustes on vastuolus hea usu

põhimõttega. Kuna hageja ei kasutanud faktooringulepingust tulenevat õigust debiteerida tasumata

arved AS-i Scanforest (pankrotis) arvelduskontolt, on ta hea usu põhimõttest tulenevalt kaotanud

nõudeõiguse kostja vastu. Ringkonnakohus on materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud ning ei ole

menetlusõiguse norme rikkunud.

9. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja oma vastuväidete juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb TsMS § 691 p 2 kohaselt saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 20. märtsil 2003. a faktooringulepingu, mille alusel

hageja omandas kostja kaupade müügist tulenevad nõuded AS-i Scanforest vastu. Faktooringulepingu

p 8 järgi kohustus kostja nõuded hagejalt tagasi ostma, kui AS Scanforest ei ole hagejale arveid õigel

ajal tasunud. AS-i Scanforest pankrotimenetluses tunnustati hageja pandiga tagatud nõuet I

rahuldamisjärgu nõudena ning hageja see nõue sisaldas muu hulgas vaidlusalustest

faktooringuarvetest tulenevat nõuet.

12. Hageja leiab, et faktooringulepingu p 8 kohaselt oli kostjal kohustus nõuded AS-i Scanforest

vastu hagejalt tagasi osta ja kuna AS Scanforest arveid nr 234 ja nr 244 hagejale ei tasunud ja tema

nõue jäi ka AS-i Scanforest pankrotimenetluses hüvitamata, on tal õigus saada faktooringulepingu

alusel kostjalt 1 154 784 krooni. Kostja leiab, et hageja nõue on rahuldatud AS-i Scanforest

pankrotimenetluses.

13. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et ringkonnakohus kohaldas asjas

vääralt VÕS § 88 lg 6 p 1, mille kohaselt, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise

kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras

esimesena sissenõutavaks muutunud kohustused. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja esitas

nõude, mille osas ta nõuab raha, s.o tagasiostukohustuse täitmist kostjalt, täitmiseks

faktooringuvõlgniku AS-i Scanforest pankrotimenetluses. Pankroti väljakuulutamisega loetakse

PankrS § 42 kohaselt võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks ja

PankrS § 44 lg 1 teise lause kohaselt rahuldatakse nõuded pankrotiseaduses sätestatud korras.

Pankrotimenetluses tunnustatud nõuete rahuldamisjärgud on sätestatud PankrS §-s 153. Kooskõlas

PankrS § 153 lg 1 p-ga 1 ja lg-ga 2 rahuldatakse pärast PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete

tegemist pandiga tagatud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded esimeses järgus pandieseme

müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed

võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha

kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Jaotis

on PankrS § 154 lg 1 kohaselt suhtarv, mis näitab, kui suurele osale pankrotivara müügist laekunud

rahast on võlausaldajal õigus vastavas rahuldamisjärgus tunnustatud nõude alusel. Nimetatud sätetest

ning pankrotiseaduse üldisest mõttest tuleneb, et pankrotimenetluses tunnustatud sama

rahuldamisjärgu nõuded rahuldatakse võrdelistes osades. Seega ei saa praeguses asjas VÕS § 88 lg 6

p-s 1 sätestatut kohaldada.

14. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et asjas tuli kohaldada VÕS § 88 lg-t 4. Kuivõrd hageja

taotles AS-i Scanforest pankrotimenetluses kostjalt faktooringulepingu alusel omandatud nõude

tunnustamist pandiga tagatud I järgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel, rahuldatakse tema

tunnustatud nõue pankrotiseaduses sätestatud alusel, korras ja ulatuses. Seetõttu ei saa hageja

võlausaldajana VÕS § 88 lg 4 alusel määrata, millise pankrotimenetluses tunnustatud nõude ja kui

suures ulatuses on võlgnik täitnud. Kolleegium on seisukohal, et VÕS § 88, mis reguleerib täitmist

erinevate kohustuste katteks, eesmärk on määrata kohustuste täitmise järjekord juhul, kui võlgnikul

on võlausaldaja ees mitu kohustust, kuid üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks ning on

vaja välja selgitada, millised kohustused on täidetud. Kui pankrotimenetluses ei piisa vara kõigi sama

järgu nõuete rahuldamiseks, rahuldatakse PankrS § 153 lg 6 kohaselt järgu nõuded võrdeliselt nõuete

suurusega. Seega võivad hageja faktooritud arved olla jäänud rahuldamata pandiga tagatud nõuete

rahuldamise järgus võrdeliselt kõigi samas järgus esitatud nõuetega.

15. Kohus peab TsMS § 438 kohaselt asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja

millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima

pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7

järgi ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab

seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-05). See nõue kehtib ka ringkonnakohtule, kes TsMS § 652 lg 8

järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.

16. Ringkonnakohus on jätnud kindlaks tegemata, mida pidasid pooled silmas faktooringulepingu p-

s 8 sätestatud kostja kui faktooringulepingujärgse müüja nõuete tagasiostukohustuse all. Samuti ei ole

ringkonnakohus välja selgitanud, millele hageja oma nõude esitamisel tugineb, mh kas ta nõuab nt

ostuhinna tasumist ilma nõuete tagastamiseta kostjale või lepingu rikkumisega põhjustatud kahju

hüvitamist vms. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ei saa kolleegium neid asjaolusid tuvastada,

mistõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

17. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tlk 11) nõudis hageja kostjalt VÕS § 76 lg-le 1 tuginedes

faktooringulepingu p-s 8 kokkulepitud kohustuse täitmist.

Faktooringulepingu mõiste on sätestatud VÕS §-s 256. Selle paragrahvi p-de 1 ja 2 järgi kohustub

faktooringulepinguga üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude

kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient

müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor

aga kohustub tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või andma faktooringu

kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest

tulenevaid õigusi ja nõude sisse nõudma. Nimetatud sätted ei keela pooltel leppida kokku selles, et

juhul, kui faktooringuvõlgnik viivitab faktoorile maksete tasumisega, on klient kohustatud faktoori

nõudmisel rahalise nõude tagasi ostma.

Kuna faktooringulepingut reguleerivad VÕS §-d 256-258 ei sätesta nõude tagasiostu tingimusi,

kohalduvad lisaks tagasiostuõigusega müügilepingu sätted (VÕS §-d 238-243). Kooskõlas

VÕS § 238 lg-ga 1 võivad lepingupooled müügilepingus kokku leppida, et müüjal on asja

tagasiostuõigus. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt loetakse tagasiostuõigusega müügilepingu puhul

asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja poolt avalduse tegemisega ostjale, 3. lõike järgi peab avaldus

olema samas vormis nagu müügileping. Seega võivad pooled faktooringulepingus olla kokku

leppinud tingimuslikus müügilepingus, st müüjapoolse (kostja) tagasiostukohustuse tekkimises ostja

(hageja) poolt vastava sisuga tahteavalduse tegemisel.

18. Poolte sõlmitud faktooringulepingu p 8.1 järgi tagab/garanteerib müüja (kostja) täies osas

faktooritud arvete nõuetekohast täitmist ostja(te) poolt, sh arve nominaalsummade,

faktooringuintresside, viiviste ja leppetrahvide tasumist ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste

hüvitamist müüja ja/või ostja poolt. Lepingu p 8.2 kohaselt kohustub müüja mh juhul, kui ostja(d) ei

täida oma kohustusi panga (hageja) vastu nõuetekohaselt ning ei ole tasunud vähemalt

30 maksetähtpäevale järgneva päeva jooksul, tagasi ostma ehk omandama pangalt nende ostjate vastu

olevad nõuded panga nimetatud arvete suhtes. Tagasiostmise kohustuse täitmiseks on müüja

kohustatud panga nõudmisel kahe pangapäeva jooksul pangalt tagasi ostma ostja poolt mittetäidetud

nõuded täies ulatuses ning tasuma vastavad summad faktooringukontole. Vastavalt

faktooringulepingu p-le 8.3 on müüjal õigus saada tagasiostukohustuse täitmisel enda valdusesse ka

kõik vastava nõudega seotud dokumendid.

Kolleegium märgib, et kui kostjal on faktooringulepingu p 8 kohaselt hageja nimetatud arvetest

tuleneva nõude tagasiostukohustus, siis tuleb asja uuel läbivaatamisel kooskõlas pankrotiseadusega

(vt otsuse p 14) tuvastada ka see, kas hageja faktooringulepingust tulenev nõue jäi AS-i Scanforest

pankrotimenetluses rahuldamata.

19. Menetluskulud jaotatakse poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3

enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatu järgi.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa