3-2-1-33-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-33-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi osaühingu MONETA

(likvideerimisel), Janek Reinomägi ja Jaanus Jakobsoni vastu

1 222 326 krooni 97 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviil-asjas

nr 2-06-18694

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu MONETA (likvideerimisel) ja Jaanus Jakobsoni

kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx)

Kostjad osaühing MONETA (likvideerimisel) (registrikood

xxxxxxxx) ja Jaanus Jakobson (isikukood xxxxxxxxxxx), mõlema

esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar

Kostja Janek Reinomägi (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. aprill 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-06-18694 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2007. a

otsus ja Harju Maakohtu 8. juuni 2007. a otsus osas, milles rahuldati Aktsiaseltsi Hansa Liising

Eesti hagi osaühingu MONETA (likvideerimisel) ja Jaanus Jakobsoni vastu, samuti

menetluskulude jaotuse osas ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju

Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Siigur, Kõrgesaar & Partnerid OÜ-le 1. veebruaril 2008. a

osaühingu MONETA (likvideerimisel) ja Jaanus Jakobsoni eest tasutud kautsjon 12 223 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (hageja) esitas 21. juulil 2006 Harju Maakohtule hagi osaühingu

MONETA (likvideerimisel) (kostja I), Janek Reinomägi (kostja II) ja Jaanus Jakobsoni (kostja III)

vastu, paludes mõista kostjatelt enda kasuks solidaarselt välja 1 222 326 krooni 97 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 15. oktoobril 2001 kapitalirendilepingu

nr 0028020L (edaspidi kapitalirendileping) ning 3. juulil 2003 selle lisa nr 2. Kapitalirendilepingu

esemeks oli metsaveotraktor Ponsse Buffalo S-16 (edaspidi traktor), mille hageja kohustus

omandama Balti Metsamasina Aktsiaseltsilt ning andma lepingu kehtivuse ajaks kostja I valdusesse

ja kasutusse, kostja I kohustus aga tasuma maksegraafiku alusel hagejale selle eest makseid.

Kapitalirendilepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks sõlmis hageja 15. oktoobril

2001 käenduslepingu kostjaga II ja 3. juulil 2003 kostjaga III.

Kostja I rikkus kapitalirendilepingust tulenevaid kohustusi, jättes maksed tasumata. Hageja saatis

kostjale I 8. septembril 2003 teatise kapitalirendilepingu ülesütlemise kohta, milles teavitas kostjat I

võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest, kui kostja I ei tasu võlgnevust ettenähtud ajaks. Kuna

kostja I võlgnevust ei tasunud, ütles hageja kapitalirendilepingu erakorraliselt üles. Kostja I andis

hagejale traktori pärast seda üle ning koostati traktori hindamisakt. Traktor suunati müüki

18. novembril 2003. Kuigi traktor oli müügis erinevates Interneti-portaalides ja ka OÜ BALTI

REALISEERIMISKESKUS müügiplatsil, ei õnnestunud sellele esialgu ostjat leida. Seetõttu alandati

traktori hinda kolmel korral ning traktor õnnestus müüa lõpuks 440 000 krooniga (käibemaksuta),

mis tasuti kahes osas. Kostja I lepingust tulenev võlgnevus hagejale koosneb traktori

jääkmaksumusest 1 661 366 krooni 97 senti (käibemaksuta) ning traktori realiseerimisega seotud

hageja otsestest kuludest 960 krooni (käibemaksuta), kokku on võlgnevus seega 1 662 326 krooni 97

senti. Traktori müügist saadud raha seda ei katnud ning lähtuvalt kapitalirendilepingu üldtingimuste

(edaspidi üldtingimused) p-st 5.17 peab kostja I tasuma hagejale nende summade vahe, st 1 222 326

krooni 97 senti. Kostja I hagejale võlgnevust tasunud ei ole ning ka kostjad II ja III ei ole vaatamata

üleskutsele oma kohustusi täitnud.

Eeltoodust lähtudes tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista 1 222 326 krooni 97 senti. Hageja

tugineb oma nõudes mh võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg-tele 1 ja 2 ning § 367 lg-tele 1 ja 4.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta see rahuldamata.

Kostjad I ja III leidsid, et hageja ei või nõuda liisingueseme võõrandamisest saadud summa ning vara

jääkmaksumuse vahe hüvitamist üldtingimuste p 5.17 alusel, kuna see on vastuolus VÕS § 135 lg-s 1

sätestatuga. Hageja müüs traktori kaks aastat pärast selle tagastamist, seega ei korraldanud ta

liisingueseme müüki mõistliku aja jooksul. Hagimaterjalidest ei nähtu, et hageja oleks aktiivselt

liisingueseme müügiga tegelenud. Hageja lähtus enda tellitud hindamisaktist ja hindas traktori

väärtuseks 1 200 000 krooni (käibemaksuta) ning edasine müük oli juba hageja risk. Kostjad ei

teadnud hindamisaktist enne hagiavalduse saamist. Hageja ei teavitanud kostjaid traktori

müügiprotsessi kulgemisest ning võimalikust kahjust, mis hagejale võib tekkida. See ei ole aga

kooskõlas hea usu põhimõttega. Hagejale on kahju tekkinud tema enda tegevuse tõttu.

Kapitalirendilepingu ülesütlemisel oli olemas ostja, kes oli nõus traktori mõistliku hinna eest

omandama, kuid hageja ei olnud müügiga nõus.

Kostja II leidis, et tema ja hageja vaheline käendusleping oli hagi esitamise ajaks lõppenud ning

kohaldada tuleb Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 211 p 2. Kuna hagejal tekkis kahju vara müügist

19. oktoobril 2005, siis sellest ajast alates pidi hageja kolme kuu jooksul esitama käendaja vastu hagi,

kuid hagi esitati alles 2006. a juulis. Lisaks on käendusleping tühine VÕS § 143 alusel, kuna see on

tarbijakäendusleping ja selles ei ole märgitud vastutuse maksimumsummat. Samuti on tühine

üldtingimuste p 5.17, kuna see on tüüptingimusena vastuolus VÕS § 43 lg 3 p-ga 5 ja heade

kommetega.

3. Harju Maakohus rahuldas 8. juuni 2007. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja 1 222 326 krooni 97 senti. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda, kusjuures 50%

kuludest pidi kandma kostja I ning 25% nii kostja II kui ka kostja III.

Maakohtu arvates on kapitalirendilepingu näol tegemist liisingulepingu ja kestvuslepinguga.

Üldtingimuste p 2.6 kohaselt oli lepingu eesmärgiks liisingueseme omandamine kostja I poolt

väljamaksete eest. Vaidlus puudub, et leping on lõpetatud ennetähtaegselt, kuna kostja I rikkus

maksete tasumise kohustust. 8. septembri 2003. a teatisega on hageja teavitanud kostjat I lepingu

ülesütlemisest ning võlgnevusest. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 1, peab liisinguvõtja liisingulepingu

ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses

liisinguesemega. Üldtingimuste p 5.17 kohaselt peab rentnik hüvitama hagejale vara võõrandamisest

tekkinud kahju, st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe ja kulud, mis on

seotud vara valduse ülevõtmisega, hoidmisega ja müügikõlbulikuks seadmisega. Traktor tagastati

hagejale 10. novembril 2003. Hageja on selle võõrandanud OÜ BALTI REALISEERIMISKESKUS

müügiplatsil hinnaga 440 000 krooni (käibemaksuta). Hagiavalduse kohaselt on kostja I võlgnevus

kokku 1 662 326 krooni 97 senti, mis koosneb vara jääkmaksumusest 1 661 366 krooni 97 senti ja

otsestest kuludest (diislikütus) 960 krooni. Hageja nõue kostjate vastu on 1 222 326 krooni 97 senti,

mis moodustub lepingust tuleneva võlgnevuse 1 662 326 krooni 97 sendi ja vara realiseerimisest

saadud 440 000 krooni vahest. Traktor jäi pärast lepingu ülesütlemist hagejale, seega tuleb viimase

kulutuste määramisel VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada ka selle väärtust. Hageja on arvestanud

traktori jääkmaksumuseks 1 661 366 krooni 97 senti, mis üldtingimuste p 1.1 kohaselt tähendab

rentniku poolt tasumata väljaostumakseid kokku. Kulude kindlakstegemisel lähtutakse VÕS § 367

lg 2 kohaselt liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Kuna

lepingu lõppemisel jäi traktor hagejale, säilitas ta selle ja omandas tasutud väljaostumaksed, seega jäi

hagejale traktori jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tasumata väljaostumakseid tuleb

kõrvutada traktori väärtusega tagastamise ajal. Kirjalikest teatistest nähtub, et traktor oli müügis

ajavahemikul 18. november 2003 - 19. oktoober 2005 ja see müüdi hinnaga 440 000 krooni (koos

käibemaksuga 519 200 krooni). Hindamisakti kohaselt on 10. novembril 2003 määratud traktori

müügihinnaks 1 200 000 krooni (käibemaksuta), müügikanalitena on kasutatud OÜ BALTI

REALISEERIMISKESKUS müügiplatsi ja Interneti-lehekülge www.brc.ee, Interneti-portaali

auto24ee ja Skandinaavia Interneti-portaali www.mascus.com. Hageja ei ole vara müüki mõjutanud

kostjate huvide vastaselt. Hindamisaktis on märkusena esile toodud masina hinda määravad faktorid.

Kostjad ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hageja esile toodud turuhind ei ole kooskõlas

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 65.

Kostjad II ja III vastutavad käendajatena VÕS § 142 lg 1 ning § 145 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Kostja II

vastuväited ja viited TsK § 211 p-le 2 ei ole asjakohased, kuna kapitalirendileping on lõpetatud

16. novembril 2003, nõue on aga kohtusse esitatud 21. juulil 2006. VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb

käendus sellega tagatud kohustuse lõppemisega ning käendusleping vastab lepingu sõlmimise ajal

kehtinud tsiviilkoodeksi käenduslepingu sätetele.

4. Kostjad I ja III esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Kostja II toetas apellatsioonkaebust ning palus see rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2007. a otsusega Harju Maakohtu otsuse muutmata

ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ta kostjate I ja III kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaielda selle üle, et hageja ütles kapitalirendilepingu üles

8. septembril 2003 ja traktor tagastati hagejale 10. novembril 2003. Maakohus leidis õigesti, et

VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada

liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Traktor jäi pärast lepingu ülesütlemist

hagejale, seega tuleb viimase kulutuste määramisel arvestada ka selle väärtust. Hageja on arvestanud

traktori jääkmaksumuseks 1 661 366 krooni 97 senti, mis üldtingimuste p 1.1 kohaselt tähendab

rentniku poolt tasumata väljaostumakseid kokku. Kulude kindlakstegemisel lähtutakse VÕS § 367

lg 2 kohaselt liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Seega ei

ole põhjendatud apellantide väide, et VÕS § 367 lg-s 3 nimetatud liisingueseme väärtuseks tulnuks

pidada liisingueseme turuhinda 1 200 000 krooni tagastamise hetkel. Nimetatud turuhinnaga saanuks

arvestada, kui liisinguese oleks siis selle hinnaga müüdud. Hageja ei ole traktori müüki mõjutanud

kostjate huvide vastaselt, kostjad ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Liisinguandjal puudub seoses

liisinguesemega muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Sellega on kooskõlas

ka üldtingimuste p 5.17, mis ei ole tühine. Pandieseme väärtus selgub ka selle müümisel tagatisena.

Kostjad ei esitanud tõendeid, et traktorit saanuks müüa kallimalt või et see müüdi oluliselt odavamalt.

Samuti ei nähtu kaebusest, milliste tõendite alusel pidanuks maakohus lugema tõendatuks oluliselt

kõrgema turuhinna. Maakohus on otsuses andnud hinnangu kõigile poolte väidetele ja nende

tõendamiseks esitatud tõenditele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostjad I ja III esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus.

Kaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus piisavalt tuvastanud otsuse tegemiseks vajalikke asjaolusid

ja otsus on olulises osas põhjendamata. Hageja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb

VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks tuleb kohaldada tagastamise hetkest kaks aastat hiljem

saadud müügihinda. Ei ole välistatud, et hageja leppis ostjaga kokku turuhinnast odavama hinnaga

tehingu tegemises. Üldtingimuste p 5.17 kehtib VÕS § 42 lg-t 2 arvestades üksnes juhul, kui

liisinguandja poolt liisingueseme müügist saadu ei erine oluliselt lepingueseme turuväärtusest.

8. Hageja ega kostja II kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tuleb nii

maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 ja

§ 692 lg 5 alusel tühistada osas, milles rahuldati hagi kostjate I ja III vastu, samuti menetluskulude

jaotuse osas. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Hageja rahaline nõue on esitatud solidaarselt kõigi kostjate vastu. Kassatsioonkaebuse esitasid

üksnes kostjad I ja III. Kostja II ei esitanud ei kassatsioonkaebust ega apellatsioonkaebust. Riigikohus

on leidnud, et solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi,

kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses (vt Riigikohtu 2. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-90-07, p 14). Kaebuse rahuldamisega ning hagi rahuldamata jätmisega kostjate I ja III suhtes ei

kaasneks iseenesest hagi rahuldamata jätmist kostja II suhtes. Seetõttu ei saa kostjat II lugeda nn

vältimatuks kaaskassaatoriks TsMS § 207 lg 3 ja § 680 lg 2 mõttes.

Seega on haginõue kostja II vastu lahendatud ja rahuldatud. Jättes esitamata apellatsioonkaebuse juba

maakohtu otsuse peale, pidi kostja II arvestama, et see võib takistada tal mh võimaliku tagasinõude

esitamist VÕS § 67 lg 3 ja § 152 lg 2 kohaselt.

11. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

hageja ja kostja I sõlmisid 15. oktoobril 2001 kapitalirendilepingu, mille alusel kohustus hageja

omandama traktori ja andma selle lepingu alusel kostja I valdusesse ja kasutusse, kostja I kohustus

aga tasuma selle eest hagejale lepingus ettenähtud makseid maksegraafiku alusel ning pidi maksete

eest traktori lõpuks omandama;

kapitalirendilepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmiseks sõlmis hageja 15. oktoobril 2001

käenduslepingu kostjaga II ja 3. juulil 2003 kostjaga III;

kostja I jäi võlgu kapitalirendilepingu järgsete maksete tasumisega ja hageja ütles lepingu võlgnevuse

tõttu üles;

kostja I tagastas traktori hagejale 10. novembril 2003;

hageja tellis 10. novembril 2003 traktori hindamisakti, mille kohaselt oli traktori väärtuseks 1 200

000 krooni (käibemaksuta);

hageja pakkus traktorit müügiks ajavahemikul 18. november 2003 - 19. oktoober 2005 OÜ BALTI

REALISEERIMISKESKUS ning erinevate Interneti-portaalide vahendusel;

hageja müüs traktori 2005. a 440 000 krooni (koos käibemaksuga 519 200 krooni) eest.

12. Kapitalirendileping sõlmiti enne võlaõigusseaduse jõustumist 1. juulil 2002. Riigikohus on

leidnud hageja samasid üldtingimusi analüüsides, et nende alusel sõlmitud leping vastab tüüpilistele

liisingulepingu tingimustele, mille lõppeesmärgiks oli liisingueseme omandamine liisinguvõtja poolt

(vt Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 16). Liisingulepingule kui

kestvuslepingule kohaldatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 kohaselt alates 1. juulist 2002

tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut (vt ka Riigikohtu viidatud otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 17). Hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja I vastu esmajoones

üldtingimuste p-le 5.17 ning VÕS §-le 367, st sisuliselt on tegemist liisingulepingu ülesütlemise

järgse hüvitisnõudega. Kostja I rikkus kapitalirendilepingut ja leping öeldi üles 2003. a, st pärast

võlaõigusseaduse jõustumist. Seetõttu tuleb kapitalirendilepingut ja selle lõpetamise õiguslikke

tagajärgi VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt hinnata mh VÕSRS § 12 lg 3, 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 75

ning VÕS §-de 29, 39, 42 ja 44 järgi (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p-d 18 - 21).

13. Kostja III ja hageja sõlmisid käenduslepingu pärast võlaõigusseaduse jõustumist, mistõttu

kohaldub ka sellele võlaõigusseadus. Kuigi kostja II ja hageja vaheline käendusleping ei ole enam

vaidluse esemeks, märgib kolleegium, et ka sellele kui määratlemata tulevaste kohustuste

käendamisele suunatud lepingule kohaldatakse võlaõigusseadust (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 14).

14. Asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I kapitalirendilepingu mõlemad oma

majandustegevuse raames hageja tüüptingimustel Vaidlust ei ole, et leping on hagejapoolse

ülesütlemise tõttu lõppenud.

Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367

lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 24 ja otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 25). Niisugused kulutused on

VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Lepingu

ülesütlemise ajal kehtinud VÕS § 367 lg 3 redaktsiooni kohaselt arvatakse pärast ülesütlemist tasuda

jäänud liisingumaksete summast maha liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest, kui

liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on

kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest

liisinguandjale. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et nimetatud säte ja VÕS § 367 lg 3

alates 27. detsembrist 2003 kehtiv redaktsioon ei erine üksteisest oluliselt lepingu ülesütlemise

tagajärgede hindamisel: mõlema redaktsiooni järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu

ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust (vt

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26).

15. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 1 222 326 krooni 97 sendi maksmist, mis koosneb hageja

arvestuse järgi traktori jääkmaksumuse 1 661 366 krooni 97 senti (käibemaksuta) ja selle

realiseerimisega seotud kulutuste 960 krooni (käibemaksuta) ning traktori müügist saadud 440 000

krooni (käibemaksuta) vahest.

Vara jääkmaksumus tähendab üldtingimuste p 1.1 järgi tasumata väljaostumakseid kokku. Kostjad ei

esitanud hageja traktori jääkmaksumuse arvestusele vastuväiteid ning kolleegium saab sellest VÕS

§ 367 lg 2 kontekstis lähtuda. Samamoodi ei vaidlustanud kostjad traktori realiseerimisega seotud

hageja 960 kroonist kulutust VÕS § 367 lg 4 kohaselt. Seega saab kolleegium aluseks võtta, et hageja

kuludeks seoses traktoriga on 1 662 326 krooni 97 senti (käibemaksuta).

16. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 (enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis), tuleb hageja

nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumaksed (traktori

jääkmaksumus) traktori jääkväärtusega. Kuna lepingu lõppemisel jäi traktori omandiõigus hagejale,

säilitas ta nii traktori kui omandas ka tasutud väljaostumaksed. Seega jäi hagejale kogu traktori

jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 (enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis) tähenduses, mistõttu

tasumata väljaostumaksed tuleb kõrvutada traktori väärtusega tagastamise ajal (sarnaselt VÕS § 367

lg 3 kehtiva redaktsiooniga). Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle

harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind) (vt ka Riigikohtu

3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, p 14).

17. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (ei enne 27. detsembrit 2003 kehtinud

ega kehtivas redaktsioonis) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selles osas

erineb seadusest üldtingimuste p 5.17, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada "vara

võõrandamisest saadud summaga". Kapitalirendileping eeldab seega erinevalt seadusest

liisingueseme tegelikku võõrandamist, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi (vt ka

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 29).

Riigikohus on leidnud, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav

ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva

liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda

ebamõistlikult väikeses ulatuses (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Kolleegium

lisab, et selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega

tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või

kutsetegevuses.

18. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest,

on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda

selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning

liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud

liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb

liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh

liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10%

võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja

võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud.

Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski

ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna üldtingimuste p 5.17

kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest,

millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab,

võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse

määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5,

kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste

kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS

§ 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes

VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1, leiab kolleegium, et üldtingimuste p 5.17 on tühine ning selle asemel

tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust.

19. Eelneva põhjal on ringkonnakohus liisingueseme jääkväärtuse tähendust VÕS § 367 lg 3 järgi

vääralt käsitlenud. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (nii enne

27. detsembrit 2003. a kehtinud kui ka kehtiva redaktsiooni) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline

on vaid selle väärtus.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, milline oli traktori väärtus hagejale tagastamise ajal.

Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine

müügihind (turuhind). Hageja ise on tellinud ja kohtule esitanud traktori hindamisakti, mille kohaselt

oli traktori väärtuseks selle hagejale üleandmise ajal 1 200 000 krooni (käibemaksuta) (toimiku I kd,

lk 18). Hindamisaktis on ka selged viited selle kohta, et hinna määramisel on arvestatud nõudluse

vähenemisega seda tüüpi masinatele ja sõidulüliti puudumist (või mittekorrasolekut). Kui hageja

väidab, et traktori tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud

hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. Hageja on väitnud, et traktorit ei õnnestunud

hindamisaktis märgitud hinnaga müüa, olgugi et ta seda proovis, ning traktor õnnestus müüa alles

kaks aastat hiljem ja oluliselt madalama hinnaga. Kohtud leidsid ekslikult, et kostjad pidanuks

tõendama, et hageja ei mõjutanud müüki kostjate huvide vastaselt, kuigi just hageja pidi tõendama, et

hindamisaktis märgitu ei olnud traktori tegelik väärtus tagastamise ajal. Kohtud ei tuvastanud, et

traktori müügihind ei olnud selle väärtuseks tagastamise ajal, st et traktorit ei olnud võimalik

hindamisaktis märgitud hinnaga traktori tagastamise ajal müüa, ega tagastamise aegset turuhinda.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb esitatud tõendeid uuesti hinnata ja võimaldada pooltel vajadusel

esitada täiendavaid tõendeid. Seetõttu tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada kostja I vastu

suunatud nõude osas ka maakohtu otsus ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

20. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka käibemaksu arvestamise tähendusele

liisinguesemega seotud nõuete puhul (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p-d 31-34).

21. Kuna nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tühistatakse kostja I suhtes hagi rahuldamise

osas, tuleb need tühistada ka samadele asjaoludele tugineva kostja III kui käendaja ja

solidaarvõlgniku vastu esitatud haginõude osas.

22. Menetluskulude jaotuse poolte vahel otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Kuna

kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 kohaselt tagastada

23. Kuna Riigikohus ei kogu ega uuri üldjuhul tõendeid (TsMS § 688 lg 5), tagastatakse kostjatele I

ja III koos kassatsioonkaebusega esitatud dokumentaalsed tõendid.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik