3-2-1-30-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-30-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS Segerg hagi korteriühistu (KÜ) Kivi 2 vastu 65 840 krooni

59 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-20329

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

KÜ Kivi 2 kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Segerg (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karmo Kalk

Kostja KÜ Kivi 2 (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Taivo Ruus

Asja läbivaatamise kuupäev

31. märts 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada KÜ-le Kivi 2 kassatsioonkaebuselt 14. novembril 2007. a tasutud kautsjon 612

(kuussada kaksteist) krooni 25 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Segerg (hageja) esitas hagi KÜ Kivi 2 (kostja) vastu võla 61 224 krooni 59 sendi ja viivise

14 773 krooni 23 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 31. detsembril 2002

soojusenergia müügilepingu (edaspidi leping). Lepingu p-s 4.1 lepiti kokku, et kostja tasub tarbitud

soojusenergia eest hagejale tariifide alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Lepingu sõlmimise

ajal on kehtestatud soojusenergia hinnaks Klooga alevikus 450 kr/MWh + käibemaks. Hageja teatas

26. juulil 2005 kostjale kirjalikult, et põlevkivi kütteõli hinnatõusu tõttu on 2005./2006. aasta

kütteperioodi soojusenergia hinnaks 740 kr/MWh + käibemaks. Uue hinna kehtestamisel lähtus

hageja kaugkütteseaduse (KKütS) § 8 lg-test 3 ja 4.

Kuna Keila vallavolikogu ei ole kehtestanud KKütS § 9 lg 3 kohast soojuse piirhinna

kooskõlastamise korda, ei olnud hagejal kohustust kooskõlastada sooja hinda vallavalitsusega. Vald

saab hinna põhjendatust kontrollida KKütS § 29 alusel. Vald on ka tarbijatele kinnitanud, et hageja

kehtestatud piirhind on õiguspärane. Seadus ei nõua piirhinna kooskõlastamist Energiaturu

Inspektsiooniga. Hagejal ei olnud kohustust enne piirhinna kehtestamist pidada piirhinna üle

tarbijatega läbirääkimisi. Hinnatõusu põhjendatust on kontrollinud Energiaturu Inspektsioon, kelle

arvamuse kohaselt on hageja käitunud seaduslikult ning hinnatõus on põhjendatud.

Kuna kostja jätkas soojusenergia eest tasumist vana tariifi alusel, on ta esitatud arvete alusel jätnud

maksmata kokku 61 224 krooni 59 senti. Lisaks põhivõlale on hagejal õigus saada ka lepingu p-

de 4.2 ja 13.3 alusel viivist 14 773 krooni 23 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et hageja ei ole tõendanud, et soojusenergia müügihinna tõus

oli tingitud põlevkivi kütteõli hinnatõusust ning et hind on kooskõlas KKütS § 8 lg-ga 3. Hageja

tõstis hinda seadusvastaselt. Seadusandaja tahe ei saa olla suunatud sellele, et kui kohalik

omavalitsuse volikogu ei kehtesta soojuse piirhinna kooskõlastamise korda, võib ettevõte oma suva

järgi tõsta soojuse hinda. Alles pärast piirhinna kooskõlastamist kohaliku omavalitsusega saab hageja

nõukogu selle hinna kinnitada. Vallavalitsus leidis 23. septembri 2005. a teatises, et kaugkütteseaduse

järgi tuleb sooja hind igal juhul kooskõlastada vallavalitsusega.

Ühepoolne soojusenergia hinna muutmine on lepingu rikkumine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 1

kohaselt võib lepingut muuta vaid poolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul

alusel. Soojusenergia hind on lepingu oluliseks tingimuseks. Lepingus ei ole sätestatud mõistet tariif

ega tariifi kehtestajat ning lepingust ei nähtu, et hagejal oleks õigus kehtestada tariifi ühepoolselt.

Kostja palus hagi rahuldamisel vähendada viivist, kuna viivisenõue on ebamõistlikult suur ning

kostjat kahjustav. Lisaks palus kostja kohtul kindlaks määrata, et kohtuotsuse täitmine toimub ühe

aasta jooksul võrdsete osamaksetena.

3. Harju Maakohus rahuldas 19. aprilli 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja

põhivõlgnevuse 61 224 krooni 59 senti ja viivise 7386 krooni 60 senti. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda. Maakohus määras kohtuotsuse täitmise tähtajaks kuus kuud kohtuotsuse

jõustumisest.

Maakohus nõustus hagejaga selles, et kuivõrd Keila vallavolikogu ei ole kehtestanud piirhinna

kooskõlastamise korda, ei olnud hagejal ka hinna kooskõlastamise kohustust. Nimetatud korda ei saa

asendada Keila Vallavalitsuse 4. novembri 2005. a ettekirjutusega ega võimalike varasemate

ettekirjutustega. KKütS § 9 lg 4 sätestab, et soojusettevõtja, kes on kohustatud kooskõlastama soojuse

piirhinna, võib müüa soojust hinnaga, mis ei ületa kooskõlastatud piirhinda. Järelikult ei pea osa

soojusettevõtjaid oma hinda kooskõlastama. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ei ole KKütS § 9

lõikes 1 nimetatud soojusettevõtja, kellel on kohustus kooskõlastada müüdava soojuse piirhind.

KKütS § 9 lg 3 teist lauset ei saa vaadelda tervest lõikest ning paragrahvist eraldiseisvana. Sama

paragrahvi esimene lause annab kohaliku omavalitsuse volikogule vaid võimaluse kehtestada

müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise kord. Olukorras, kus volikogu seda võimalust ei ole

kasutanud, ei pea soojatootja vallaga piirhinda kooskõlastama. Nimetatud seisukohta toetab ka

asjaolu, et seadus annab kohalikule omavalitsusele võimaluse soojuse piirhinna kooskõlastamiseks,

mitte kehtestamiseks. Müüdava soojuse hinna kehtestab soojusettevõtja ning kohalikule

omavalitsusele on pandud vaid hinna põhjendatuse kontrollimise kohustus.

Lepingu p 4.1 tuleb kooskõlas seadusega tõlgendada selliselt, et tariifiks nimetatakse soojusettevõtja

kehtestatud hinda, mille alusel tarbija soojusenergia eest tasub. Kuna tariifi muutmisel ei muutu

põhimõte, et tasutakse tariifi alusel ning ei muutu ka asjaolu, et esialgne kokku lepitud hind oli 450

kr/MWh, ei ole tariifi muutmisel vaja muuta lepingut. Kui hinda saaks muuta ainult pooltevaheliste

läbirääkimiste tulemusel, võib tekkida olukord, kus erinevate tarbijate jaoks on sama

soojusettevõtjaga kokku lepitud hind erinev. Kuna aga hinna kujundamisel peab lähtuma KKütS § 8

lg-s 3 toodud kriteeriumitest, oleks selline olukord seadusega vastuolus. Samuti oleks see vastuolus

KKütS § 1 lg-s 2 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Seega ei ole hageja tariifi ühepoolne

muutmine vastuolus lepingu ega seadusega. Hageja nõutud piirhind ei ületa seadusega ettenähtud

piiri. Energiaturu Inspektsiooni 19. detsembri 2006. a arvamuse kohaselt on hageja põhjendatud

soojusenergia piirhind 755 krooni 46 senti MWh eest.

Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et hageja on talle soojuse eest tasumiseks arved esitanud ning arved

koostati tegelikult tarbitud soojuse hulga alusel. Kostja ei vaidlustanud põhivõlgnevuse suurust.

Viivise vähendamine on põhjendatud. Energiaturu Inspektsioon teatas 16. detsembril 2003. a kostjale,

et alla 50 000 MWh aastase müügimahuga soojusettevõtja piirhinna kooskõlastamine kuulub valla

kompetentsi. Kuna ka vallavalitsus kinnitas uue tariifi ebaseaduslikkust, siis ei ole kostja käitunud

pahauskselt, kui jätkas soojusenergia eest tasumist varem kehtinud tariifi järgi.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tariifi ühepoolne muutmine ei ole lepingu ning

seadusega vastuolus. See, et lepingus pole tariifi kujunemise ega selle tõstmise kohta midagi

sätestatud, ei tähenda, nagu võiks hageja monopoolses seisundis ühepoolselt tariifi tõsta. Sisuliselt

muutub hinna ehk tariifi tõstmisel poolte lepingus kokkulepitu sisutuks. Hageja oleks pidanud hea

usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt kooskõlastama piirhinna kohaliku omavalitsusega või

alustama tarbijatega läbirääkimisi.

Vald rõhutas 7. oktoobri 2005. a teatises, et alles pärast seda, kui vald kooskõlastab piirhinna, saab

hageja nõukogu selle kinnitada. Sellele peab järgnema piirhinna nõuetekohane avalikustamine ning

rakendada saab uut hinda kolm kuud pärast avalikustamist. Seega ei saanud uus soojusenergia hind

rakenduda enne 2006. aasta algust. Valla seisukoht kooskõlastuse kohustuslikkuse kohta oli hagejale

õiguslikult siduv. Kostja liikmetel oli tekkinud ka lepingus sätestatud piirhinna püsima jäämise

õiguspärane ootus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. oktoobri 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt selgitas maakohus piisavalt, miks hagejal ei olnud kohustust

kooskõlastada kütte hinda. KKütS § 9 lg-st 3 tuleneb üheselt, et taoline kohustus oleks hagejal

tekkinud vaid juhul, kui vallavolikogu oleks eelnevalt vastava korra kehtestanud. Juhul kui kohalikul

omavalitsusel on kehtestamata soojuse piirhinna kooskõlastamise kord, ei ole soojusettevõttel

kaugkütteseadusest tulenevat otsest kohustust kooskõlastada soojuse piirhind kohaliku

omavalitsusega. Soojusettevõtja peab oma tegevuses, sh piirhinna kujundamisel lähtuma

kaugkütteseadusest.

Väär on kostja seisukoht, nagu annaks olukord, kus kohalik omavalitsus ei ole müüdava soojuse

piirhinna kooskõlastamise korda kehtestanud, soojatootjale võimaluse nõuda soojuse eest mis tahes

hinda. KKütS § 8 lg 3 sätestab üheselt, mida tuleb soojuse piirhinna kehtestamisel arvestada. Soojuse

piirhind tuleb kujundada selliselt, et oleks tagatud vajalike tegevuskulude, sealhulgas soojuse

tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks tehtavate kulutuste katmine; investeeringud tegevus- ja

arenduskohustuse täitmiseks; keskkonnanõuete täitmine; kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine;

põhjendatud tulukus. Hageja soojusenergia piirhinna kujunemist ning hinnatõusu põhjendatust

kontrollis ka Energiaturu Inspektsioon, kelle arvamuse kohaselt käitus hageja seaduslikult ja

hinnatõus oli põhjendatud.

Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ei ole tariifi ühepoolne muutmine poolte sõlmitud lepingu

ning seadusega vastuolus. Hagejal ei ole võimalik hinda suvaliselt tõsta, vaid üksnes kooskõlas

kaugkütteseadusega. Samuti ei kohusta leping ega seadus soojusenergia müüjat hinna tõstmiseks

pidama läbirääkimisi tarbijaga. See ei oleks ka mõistlik, kuna tavatarbijal puuduvad sellised

teadmised, et rääkida kaasa soojuse piirhinna kujundamisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, kui Riigikohus asub seisukohale, et menetlusse oleks

pidanud isikuna kaasama Keila valla. Alternatiivse nõudena palus kostja tühistada ringkonnakohtu

otsus ja teha uus otsus, jättes hagi täielikult rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse väidetel tegi ringkonnakohus otsuse isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse

seaduse kohaselt. Maakohus asus seisukohale, et vallavolikogu ei ole kehtestanud KKüts § 9 lg-s 3

nimetatud soojuse piirhinna kooskõlastamise korda. Nimetatud korda ei asenda ka valla ettekirjutused

hagejale. Mõlemad kohtud asusid seisukohale, et ettekirjutused ei ole hagejale siduvad. Selliselt tegid

kohtud otsuse valla suhtes, keda aga seaduse kohaselt menetlusse kaasatud ei ole. Maakohus oleks

pidanud kaaluma ja pooltega läbi arutama Keila valla kaasamist menetlusse kostja poolel.

Ringkonnakohus jättis kostja vastava taotluse määrusega rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsus on jäänud olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus ei ole vastanud

kõikidele apellatsioonkaebuse väidetele. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg-

st 1 oli Keila valla seisukoht valda esindava vallavalitsuse kaudu kooskõlastuse kohustuslikkuse ning

kooskõlastuse nõude osas hagejale õiguslikult siduv. Samuti ei käsitlenud ringkonnakohus kostja

seisukohta, mille kohaselt oleks tulenevalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest hageja igal juhul

pidanud kooskõlastama piirhinna kohaliku omavalitsusega, samuti alustama läbirääkimisi tarbijatega.

Väär on ringkonnakohtu järeldus, et hagejal ei olnud kohustust kooskõlastada müüdava soojuse

piirhind vallaga. Sellisele seisukohale jõudes tõlgendas ringkonnakohus vääralt KKütS § 9 lg-t 3.

See, kas kohaliku omavalitsuse volikogu kasutab õigust kehtestada oma haldusterritooriumil

müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise kord, ei saa olla seotud kohustusega kooskõlastada

piirhinda valla- või linnavalitsusega. Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu seisukoht, millega kohus

leidis, et olukord, kus kohalik omavalitsus ei ole müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise korda

kehtestanud, ei anna siiski soojatootjale võimalust nõuda soojuse eest mis tahes hinda, kuivõrd hinna

kehtestamisel tuleb arvestada KKütS § 8 lg-s 3 sätestatud tingimustega. See, et vallavolikogu ei olnud

formaalselt veel jõudnud kooskõlastamise korda kehtestada, ei tohi mõjutada tarbijate õigusi. KKütS

§ 9 lg-t 3 tuleks tõlgendada laiemalt, pidades silmas seaduse üldist eesmärki ja praktilist vajadust.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole tariifi ühepoolne muutmine poolte sõlmitud

lepingu ning seadusega vastuolus. Lepingust ei nähtu, nagu oleks müüjal õigus kehtestada

soojusenergia hindu/tariife ühepoolselt. Sisuliselt muutub hinna ehk tariifi tõstmisel poolte vahel

kokkulepitu sisu.

7. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole teinud otsust Keila valla suhtes.

Otsus on tehtud hageja ja kostja vahelise vaidluse lahendamiseks ning menetluslikku vajadust

kolmanda isiku kaasamiseks ei esine. Ringkonnakohtu otsus on vajalikus ulatuses motiveeritud.

Ringkonnakohtu põhjendused tariifi ühepoolse muutmise õiguspärasuse kohta on asjakohased.

28. märtsil 2008. a Riigikohtule saabunud avalduses toetas hageja vastuses esitatud seisukohti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

9. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tarbitud

soojusenergia eest kõrgemat hinda, kui oli lepingus kokku lepitud. Selle vaidluse lahendamisel tuleb

vastata küsimusele, kas hageja sai vaidlusalusel ajavahemikul kehtestada soojusenergia piirhinda ilma

vallaga kooskõlastamata ja kas piirhinna muutmine on lepingu muutmine, milleks oli vaja mõlema

poole eelnevat kirjalikku nõusolekut.

10. Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) pooled sõlmisid 31. detsembril 2002 soojusenergia ostu-müügilepingu ja kostja on saanud selle

alusel soojusenergiat;

2) lepingu sõlmimisel kehtestati lepingu p 4.1 kohaselt soojusenergia hinnaks Klooga alevikus

450 kr/MWh + käibemaks;

3) hageja teatas kostjale 26. juulil 2005, et 2005./2006. aasta kütteperioodil on soojusenergia hind 740

kr/MWh + käibemaks;

4) kostja on keeldunud maksmast tarbitud soojuse eest lepingus kokkulepitust kõrgemat hinda;

5) lepingu p 15.1 kohaselt võib lepingut muuta ainult mõlema poole eelneval kirjalikul nõusolekul;

6) soojuse hinna kujunemist reguleerib lisaks lepingule KKütS § 8 ja § 9;

7) hageja ei ole soojusettevõtja, kellel oli kohustus kooskõlastada müüdava soojuse piirhind

KKütS § 9 lg 1 alusel.

11. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et lepingu p 4.1 tuleb kooskõlas kaugkütteseadusega

tõlgendada selliselt, et tarbitud soojusenergia piirhinnaks nimetatakse soojusettevõtja kehtestatud

hinda ja tulenevalt KKütS § 9 lg-st 3 oleks hagejal kohustus kooskõlastada soojusenergia piirhind

vallaga, kui vallavolikogu oleks eelnevalt vastava korra kehtestanud. Kolleegium viimase järeldusega

ei nõustu.

12. Lepingu p 4.1 on sõnastatud järgmiselt: "Tarbitud Soojusenergia eest tasub Tarbija Müüjale

tariifide alusel ning EV valitsuse poolt kehtestatud korras. Lepingu sõlmimisel on kehtestatud

soojusenergia hinnaks Klooga alevikus 450.-kr/MWh+käibemaks.".

13. Võlaõigusseaduse § 13 lg 1 järgi võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või

seadusega ettenähtud muul alusel. Kolleegium on seisukohal, et kõnealuses lepingus märgitud

tarbitud soojusenergia eest tasumisele kuuluva tariifi muutmine kujutab endast lepingu muutmist.

Lepingu sõlmimise ajal 2002. aastal reguleeris kütuse- ja energiaturgu energiaseadus, mille § 1 lg 5

järgi ei reguleerinud energiaseadus soojusenergia müüki koguses alla 50 000 MWh majandusaastas.

Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hageja soojusettevõtja, kelle soojuse müük tegevuspiirkonnas ei

ületa 50 000 MWh aastas. Kuni 22. septembrini 2006 kehtis majandusministri 30. novembri 1993. a

määrus nr 52, mille p 3 kohaselt kehtestatakse soojusenergia tariif elanikkonnale kooskõlastatult

kohalike omavalitsustega. Nimetatud määrusest tuleneb, et 2002. aastal tuli soojusenergia tariif

kooskõlastada kohaliku omavalitsusega. Asjas ei selgu, kas lepingu p-s 4.1 märgitud soojusenergia

hinna oli hageja kehtestanud ühepoolselt eelnimetatud korda järgides või oli see poolte kokkulepitud

hind.

Alates 1. juulist 2003 kehtib kaugkütteseadus. Kaugkütteseaduses ei kasutata mõistet soojusenergia

tariif, vaid üksnes tarbijatele müüdava soojuse piirhind (KKütS § 8 lg 3). Kohtud leidsid õigesti, et

asjas tuleb kohaldada kaugkütteseadust.

14. Soojusenergia hinna kooskõlastamist reguleerib KKütS § 9. Kuna hageja on KKütS § 9 lg-s 1

nimetamata soojusettevõtja, siis on kohtud õigesti leidnud, et asjas tuleb kohaldada KKütS § 9 lg-t 3.

Kaugkütteseadusest ei tulene, et hageja ei pidanud soojusenergia müügihinna ühepoolseks tõstmiseks

kooskõlastama piirhinda kohaliku omavalitsusega. KKütS § 9 lg 3 esimese lause järgi võib kohaliku

omavalitsuse volikogu sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata soojusettevõtja jaoks, lähtudes sama

peatüki nõuetest, kehtestada oma haldusterritooriumil müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise

korra. Sama lõike teise ja kolmanda lause kohaselt kooskõlastab piirhinna valla- või linnavalitsus ja

piirhinna kooskõlastamisel on kohalikul omavalitsusel samad õigused ja kohustused, mis on

inspektsioonil. (Alates 1. jaanuarist 2008 konkurentsiametil). Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu

antud tõlgendusega KKütS § 9 lg-le 3, leidis vääralt, et kuna seadus annab vallavolikogule üksnes

võimaluse kehtestada piirhinna kooskõlastamise korra ja ei kohustada teda seda tegema, siis järeldub

sellest, et kui korda kehtestatud ei ole, ei pea soojatootja kooskõlastama piirhinda vallaga.

KKütS § 1 lg 2 järgi peab sooja tootmine, jaotamine ja müük olema koordineeritud ning vastama

objektiivsuse, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetele, et tagada kindel, usaldusväärne,

efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav

soojusvarustus. Kolleegium leiab, et kaugkütteseaduse mõtteks ei saa olla nn väiketootja vabastamine

kohustusest kooskõlastada soojusenergia piirhind kohaliku omavalitsusega. Kaugkütteseaduse mõtte

kohaselt ning arvestades seaduse üldist eesmärki ja praktilist vajadust, tuleneb seadusest, et soojuse

piirhind tuleb kooskõlastada vallavalitsusega. Sarnane tõlgendus tuleneb ka eelnimetatud

majandusministri määrusest. Soojusenergia piirhinna kooskõlastamise mõte saab olla ka selles, et

tarbijad saaksid osta soojusenergiat kontrollitud piirhinnast lähtuvalt, ja selles, et soojatootja

hinnakujundus oleks kooskõlas KKütS §-ga 8. KKütS § 9 lg 3 teisest ja kolmandast lausest tuleneb

otseselt, et soojusettevõtja peab soojusenergia piirhinna kooskõlastama kohaliku omavalitsusega.

Kooskõlastust ei asenda ka asjaolu, et KKütS § 28 ja § 29 lg 4 kohaselt on vallavalitsusel õigus

kontrollida seaduses sätestatud juhtudel soojusettevõtja rakendatavat hinnakujundust. Pigem järeldub

see, et vallavalisus peab piirhinna kooskõlastamisel kontrollima hinnakujundust. Alles seejärel, kui

soojatootja on piirhinna kooskõlastanud vallaga, peab ta lisaks piirhinna ka avalikustama (KKütS § 8

lg 4). Kui soojatootja on kehtestanud soojusenergia piirhinna seaduses sätestatud korda järgides, on

tal õigus müüa soojust hinnaga, mis ei ületa piirhinda (KKütS § 9 lg 4).

15. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, kas hagejal oli soojusenergia eest nõutud uue hinna kui

piirhinna osas kooskõlastus KKütS § 9 lg 3 teise ja kolmanda lause järgi. Kui tal selline kooskõlastus

oli, siis oli hinna ühepoolne muutmine õigustatud KKütS § 9 lg 4 järgi.

16. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kui hageja nõuab kostjalt tarbitud soojusenergia eest

ühepoolselt tõstetud hinda KKütS § 9 lg 4 vastaselt, võib tema nõue tuleneda soojusenergia

müügilepingust endast. Lepingu tõlgendamise kaudu võib lepingust tuleneda, et hagejal oli õigus

muuta ühepoolselt hinda sõltumata sellest, kas ta kooskõlastas tariifi või piirhinna kohaliku

omavalitsusega.

17. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus oleks pidanud asja kaasama valla,

märgib kolleegium järgmist. Kolmanda isiku kaasamise võimaluse sätestab TsMS § 216. Nimetatud

sätte lõike 1 järgi võib pool, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku

vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest

vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, kuni

lahendi jõustumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse

kaasamiseks. Kolmanda isiku kaasamine on õigustatud, kui esineb tõenäoline võimalus, et kohtuotsus

võib sellele isikule kaasa tuua TsMS § 216 lg-s 1 nimetatud tagajärgi. Praegusel juhul vaidlevad

pooled lepingu täitmise üle ja kostja ei ole näidanud, milles seisnes valla huvi hagi rahuldamise või

rahuldamata jätmise vastu.

18. Kohtukulude jaotus poolte vahel otsustatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

Tambet Tampuu, Lea Laarmaa, Jaak Luik