3-1-1-83-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-83-07

Otsuse kuupäev

21. aprill 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Lea Kivi,

Ants Kull ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi A.L. ja A.K. süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2007. a otsus nr 1-06-1526

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.L. kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

20. veebruar 2008

Istungil osalenud isikud

Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel Eliste, A.L. kaitsja

vandeadvokaat Margo Lemetti

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 8. veebruari 2007. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2007. a otsused A.K.

süüditunnistamises KarS § 199 lg 1 järgi ja A.L. süüditunnistamises KarS § 199 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

3. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.L. ja A.K. anti kohtu alla süüdistatavatena KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi selles, et isikute grupis tegutsedes pöörasid

nad ebaseaduslikult enda kasuks M.I. arvelduskontol oleva raha, tehes kokku seitsmel korral ülekandeid tema kontolt U.E. ja

M.D. arvelduskontodele. Teo toimepanemisel kasutasid süüdistatavad ära asjaolu, et nende valduses olid Harku vangla

kinnipeetava N.I. poolt sõlmitud internetipanga lepingu kohaselt M.I. Hansapanga arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad

paroolid, mistõttu oli neil juurdepääs sellele kontole. Nende arvelduskontodele üle kantud rahasummad võtsid U.E. ja M.D.

sularahaautomaadist välja ning andsid üle A.K-le. Süüdistuse kohaselt põhjustasid A.L. ja A.K. M.I.-le varalist kahju 34 000

krooni. Samas on süüdistusaktis nimetatud kannatanuteks nii M.I. kui ka N.I.

2. Harju Maakohtu 8. veebruari 2007. a kohtuotsusega tunnistati A.K. süüdi KarS § 199 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6

kuud vangistust. A.L. mõisteti süüdi KarS § 199 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust.

Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel vabastati nad karistuse kandmisest tingimisi 3-aastase katseajaga. Karistusseadustiku

§ 68 lg 1 alusel arvati A.K-le ja A.L-le mõistetud karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 3 kuud 19 päeva, ja

lõplikuks karistuseks loeti 2 kuud 11 päeva.

2.1 Maakohus leidis, et A.K. pani toime varguse, tehes pangaülekandeid ning võttes kannatanutele kuuluva sularaha

pangaautomaadist välja. A.L. pani toime vargusele kaasaaitamise, kuna hankis kuriteo toimepanemise vahendi ehk

pangakaardi.

3. Prokurör esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles kohtuotsuse tühistamist kuriteo kvalifikatsiooni osas ja

A.K. süüditunnistamist KarS § 201 lg 2 p 1 ning A.L. süüditunnistamist KarS § 201 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi, jättes neile

mõistetud karistused muutmata.

4. A.K. ja A.L. kaitsjad esitasid samuti maakohtu otsuse peale apellatsioonid, milles taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja

süüdistatavate õigeksmõistmist.

5. Ringkonnakohus jättis 21. mai 2007. a kohtuotsusega maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, täpsustades, et 2 kuud 11 päeva

on karistus, mis tuleb süüdistatavatel ära kanda. Kohus leidis, et apellatsioonide väited ja maakohtu otsuses sisalduv tõendite

analüüs ei anna alust tõendite ümberhindamiseks.

5.1 Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja apellatsiooni korras läbivaatamise keskne õiguslik probleem seondub

küsimusega, kas tegemist on vargusega (KarS § 199) või isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku

kasuks pööramisega (KarS § 201). Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et isiku tahte vastaselt

sularahaautomaadist raha hõivamisel ei olnud tähtsust asjaolul, kas M.I. arvelduskontole juurdepääsu võimaldav paroolikaart

oli A.K. ja A.L. õiguspärases valduses või mitte, ja põhistas seda järgmiselt.

5.2 Paroolikaardi valdus võib isikule üle minna nii tema õiguspärase kui ka õigusvastase tegevuse tagajärjel, kuid selle

tulemusel ei teki tal mingeid õigusi arvelduskontol oleva rahasumma kasutamiseks. Paroolikaardi valduse üleminekuga ei

toimu ka kontol oleva raha valduse üleminekut. Saamaks raha, mida Hansapangaga sõlmitud lepingu alusel oli pangalt

õigustatud nõudma vaid kannatanu M.I. ja tema volitatud esindaja N.I., pidi A.K. tegema mitmeid toiminguid. Maakohus on

põhistatult leidnud, et sellistel juhtudel kasutab süüdlane teisele isikule kuuluva nõudeõiguse realiseerimiseks, s.o rahatähtede

üle oma valduse kehtestamiseks, pangakaarti kui riista, millega kõrvaldatakse tõke võõra vara juurde pääsemiseks.

Sularahaautomaadi väljutamisalas olnud sularaha kuulus kannatanu M.I.-le, olenemata sellest, kes sisestas internetipanga

paroolikoodid, kandis raha üle ja sisestas sularahaautomaati pangakaardi ja PIN-koodid. Selle rahasumma äravõtmise hetkel

lõpeb valduse murdmine ja võõras raha võetakse ära, s.o pannakse toime varavastane kuritegu. Kuna kriminaalasjas ei ole

tuvastatud vägivalla kasutamist, hõivamaks paroolikaarti ja saamaks teada PIN-koodi, tuleb tegu kvalifitseerida vargusena,

mida maakohus ka tegi. Maakohtu otsus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2004. a otsuses kriminaalasjas

nr 3-1-1-60-04 väljendatud seisukohtadega varguse ja omastamise piiritlemise kohta (RT III 2004, 21, 241). Kuna A.K.

tunnistati süüdi selles, et ta võttis U.E. ja M.D. pangakontodele kantud M. Ilyasova raha välja sularahana, ja A.L. tunnistati

süüdi sellele tegevusele kaasaaitamises, siis ei pidanud kohtukolleegium asjakohasteks prokuröri ja A.K. kaitsja

apellatsioonide viiteid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a otsusele nr 3-1-1-130-04, mille kohaselt

pangakontol olev raha ei ole käsitatav asjana (RT III 2005, 4, 34).

5.3 Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et tegemist oli jätkuva süüteoga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19.

veebruaril 2001. a kriminaalasjas nr 3-1-1-16-01 tehtud otsuse p-s 7.1 märkinud, et jätkuvale kuriteole on iseloomulik, et

pannakse toime mitu üksteisest lühema ajavahemikuga lahutatud tegu, millel on sama kuriteokoosseisu tunnused.

Lahendamaks küsimust, kas tegemist on ühe ja sama kuriteokoosseisuga, tuleb silmas pidada, et jätkuva kuriteo puhul on

rünnak suunatud sama objekti vastu ning teod põhjustavad ühesuguse kuritegeliku tagajärje (RT III 2001, 7, 78).

Kriminaalasjas on tuvastatud, et A.K. kandis tahtlikult M.I. pangakontolt U.E. ja M.D. pangakontodele poole aasta jooksul

kokku 34 000 krooni, mille sularahaautomaatidest välja võttis ja omastas. A.K. ütluste kohaselt oli see vastavalt kokkuleppele

töötasu, mida tal oli õigus saada kannatanutele M.I.-le ja N.I.-le osutatud õigusabi eest. Ehkki kohus pidas ennastõigustavaks

A.K. väiteid kokkuleppe olemasolu kohta, luges ta 34 000 krooni varguse jätkuvaks kuriteoks, sest kriminaalasjas puudusid

tõendid selle kohta, et pärast järjekordse raha vargust tekkinuks A.K-l uus tahtlus kuritegu toime panna. Seetõttu ei nõustunud

ringkonnakohus prokuröri apellatsiooni väitega, et iga järgnevat ebaseaduslikku ülekannet tuleb käsitada uuest tahtlusest

kantud korduva kuriteona.

5.4 Seoses teo ümberkvalifitseerimisega märkis apellatsioonikohus, et KrMS § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes

kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on 15. septembri 2005. a otsuses asjas nr 3-1-1-76-05 märkinud, et kohtualuse seisundi halvendamiseks

tuleb lugeda kohtualusele süüksarvatud teo sellist ümberkvalifitseerimist, mille tulemiks on sanktsiooni piiride tõusmine

võrreldes kohtu alla andmisel esitatud süüdistusega. Hindamaks seda, kas kohtualuse seisund süüdistuse muutmisel halveneb

või mitte, tuleb arvestada ka karistuse mõistmise üldtingimusi, mis võivad karistuse raame mõjutada sõltuvalt kuriteo

toimepanemise vormist, nt sõltuvalt sellest, kas tegemist on ainuisikuliselt või grupiliselt toimepandud kuriteoga (RT III 2005,

27, 283). Karistusseadustiku § 199 lg 1 sanktsioon on kergem KarS § 201 lg 2 sanktsioonist. Süüdistusakti kohaselt oli

tegemist kuriteoga, mis oli toime pandud isikute grupis ja korduvalt. Kohtuotsuse kohaselt oli A.K. varguse ainutäideviijaks

ning tegemist oli jätkuva kuriteoga. A.L. ei olnud kohtuotsuse kohaselt varguse täideviija, vaid kaasaaitaja. Sellest tulenevalt

leidis kohtukolleegium, et kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt kuriteo kvalifikatsiooni muutmine kohtuotsuses on toimunud

kooskõlas KrMS § 268 lg 8 sätetega, sest võrreldes süüdistusaktiga on kohtuotsuses süüdistatavate A.K. ja A.L. olukorda

kergendatud.

5.5 Ringkonnakohus leidis samuti, et tegemist ei olnud süüdistatavate jaoks üllatava normi kohaldamisega ja kaitseõiguse

rikkumisega. Süüdistusaktis oli A.K. ja A.L. tegevus pangaülekande tegemisel ja sularaha pangaautomaadist väljavõtmisel

detailselt kirjeldatud, sealhulgas U.E. ja M.D. osalus selle teo toimepanemisel. Samuti ei saa süüdistatavatele ja nende

kaitsjatele olla üllatav asjaolu, et kohtuotsuse kohaselt on kannatanuteks M.I. ja N.I., sest nimetatud isikud olid kannatanuteks

märgitud juba süüdistusaktis.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. A.L. kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg on esitanud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb

otsuse tühistamist ja A.L. õigeksmõistmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme

KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses, ja põhjendab seda järgnevalt.

6.1 Kohtuotsuste põhjal on võimatu mõista ja jälgida seda, et A.L. on tekitanud kahju nii M.I.-le kui ka N.I.-le. Tegemist on

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Nii varguse kui ka omastamise koosseisu

kaitstav õigushüve on omand, mis omakorda vaieldamatult eeldab selgust, kelle omandi vastu on tegu suunatud ehk kes on

kannatanu. Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-96-05, 3-1-1-77-05 ja 3-1-1-105-06 on jõutud seisukohale, et kohtuotsuse

põhjenduste puudumine eelnevalt kirjeldatud asjaoludel on kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa

kohtuotsuse tühistamise. Süüdistuses ja maakohtu- ning ringkonnakohtu otsuses ei põhistata, millist õigushüve on A.L. N.I.

suhtes rikkunud KarS §-de 199 või 201 tähenduses. Süüdistust ei ole esitatud N.I. arvelduskontoga seonduvalt. Süüdistuses ei

ole ka märgitud, et N.I.-le oleks tekitatud moraalset või varalist kahju. Kahju ei teki seetõttu, et N.I.-l oli volitus kasutada M.I.

arvelduskontot.

6.2 Kriminaalmenetlusõigust on rikutud ka sellega, et maa- ja ringkonnakohtu otsustes puudub põhjendus selle kohta, et A.L.

oli teadlik väidetavalt ebaseaduslikest ülekannetest, seega ei ole avatud süüteokoosseisu subjektiivset külge.

6.3 Kaitsja leiab, et maakohtu põhjendustega nõustumisel rikkus ringkonnakohus oluliselt kaitseõigust, väljus kohtuliku

arutamise ning süüdistuse piiridest ja eiras kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-te 2, 3 ja 8 kohaselt saab kohus

kuriteo kvalifikatsiooni muuta ainult siis, kui kuriteo asjaolud jäävad samaks ja isiku olukord kergeneb. Lisaks peab kohus

olema veendunud, et KrMS § 268 lg 8 kohaldamisel oleks tagatud kaitseõigus, sh võimalus esitada vastuväiteid uuele

kvalifikatsioonile. Süüdistusest ei ole võimalik järeldada, et väidetav kuritegu seisnes toimingute kogumis, milles viimane oli

A.K. poolt pangautomaadist U.E. ja M.D. kontodelt rahakupüüride väljavõtmine. Lisaks ei saa olukorras, kus süüdistatavale on

esitatud süüdistus karistusseadustiku ühe paragrahvi järgi kuriteo kaastäideviimises, mõista teda ilma süüdistust muutmata

süüdi kuriteole kaasaaitamises karistusseadustiku teise paragrahvi järgi. Seega ei saanud maakohus omal initsiatiivil ja

süüdistuse piiridest väljudes mõista A.L. süüdi KarS § 199 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. Samuti on ringkonnakohtu otsus vastuolus

Riigikohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohaga, et kohus ei saa otsuses kohaldada süüdistatava jaoks üllatuslikku

sätet.

7. 14. novembril 2007 toimunud Riigikohtu istungil jäi A.L. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv kassatsioonis esitatud

seisukohtade juurde. Prokurör leidis, et kassatsioon on põhjendamatu ja seda ei tule rahuldada. 9. jaanuari 2008. a määrusega

anti kriminaalasi läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogule. 20. veebruaril 2008 toimunud täiskogu istungil

jäi A.L. kaitsja vandeadvokaat Margo Lemetti kassatsioonis väljendatud seisukohtade juurde. Prokurör leidis, et kaitsja

kassatsioon on põhjendamatu ja kohtute tegevus, sh teole antud kvalifikatsiooni osas, on õige.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt käsitleb kolleegium kassatsiooni väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta (I), seejärel analüüsib

kriminaalasja lahendamisel asjassepuutuvaid materiaalõiguse norme (II) ja lõpuks võtab seisukoha kassatsiooni rahuldamise

kohta (III).

I

9. Esiteks nõustub kolleegium kassaatori seisukohaga, et süüdistuse ja kohtute käsitlus kannatanutest ei vasta tsiviilõiguse ja

sellest tulenevalt ka kriminaalmenetlusõiguse põhimõtetele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu

isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Süüdistuse kohaselt põhjustati kuriteoga

varalist kahju 34 000 krooni M.I.-le. Samas on süüdistusaktis ja kohtuotsustes nimetatud kannatanuks nii M.I.-d kui ka N.I.-d.

Kolleegium soostub kassaatori seisukohaga, et kuigi N.I.-l oli pädevus käsutada arvel olevat raha M.I. volitusel, ei muutunud

see tema varaks. Esindussuhe ise vastavaid õigusi ei tekita, kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 117 kohaselt on

esindusõigus vaid õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Samas ei ole asjas vaidlust selle üle, et

M.I.-le on tekitatud varalist kahju 34 000 krooni ja süüdistatav A.K. on selle kahju ka hüvitanud. Kahju tuvastamine ei

mõjutanud teo kvalifitseerimist, kuna tegemist ei ole varguse ega omastamise koosseisutunnusega. Seega ei põhjustanud

süüdistuse ja kohtute ebaõige käsitlus kannatanutest ebaseaduslikku ega põhjendamatut otsust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

10. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile

süüdistatavatele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

10.1 Kassatsiooni põhiväite kohaselt väljusid kohtud A.L-le esitatud süüdistuse piiridest, tunnistades teda süüdi KarS § 199 lg

1 - § 22 lg 3 järgi. A.K. tunnistati süüdi KarS § 199 lg 1 järgi. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 8 alusel võib kohus

kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine esitatud süüdistusega võrreldes ei

või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist, muu hulgas on välistatud süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele

süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-116-06, p 17). Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas tegude ümberkvalifitseerimisel järgisid kohtud

nimetatud nõudeid.

10.2 A.L-le ja A.K-le etteheidetav tegu seisnes rahaülekannete tegemises kannatanu kontolt teiste isikute (tunnistajate U.E. ja

M.D.) kontodele. Süüdistuse kohaselt: "A.L. süüdistatakse selles, et ta [---] pööras ebaseaduslikult enda kasuks M.I. arvel

oleva raha järgmiselt: [---] tegi ülekande [---] U.E. ja M.D. arvelduskontodele." Seejärel on märgitud, et tegemist oli "valduses

oleva võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega". Sama sõnastust on kasutatud A.K. teo kirjeldamisel. Pärast

ülekannete loetelu on süüdistuses märgitud, et ebaseaduslikult ülekantud summad andsid tunnistajad U.E. ja M.D. üle A.K-le.

Tegu kvalifitseeriti KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi grupis korduvalt toime pandud omastamisena, mille objektiks oli

arvelduskontol olev raha.

10.3 Maa- ja ringkonnakohus asetasid süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimisel teo raskuspunkti sularaha väljavõtmisele,

käsitades süüteo objektina pangaautomaadist (tunnistajate kontodelt) väljavõetud sularaha kui vallasasja varguse

süüteokoosseisu tähenduses. Kohtuotsuste kohaselt pani A.K. toime varguse, "sooritades ülekandeid ning võttes kannatanutele

kuuluvat sularaha pangaautomaadist välja", ja A.L. pani toime vargusele kaasaaitamise, kuna hankis kuriteo toimepanemise

vahendi ehk paroolikaardi. Sellest nähtuvalt leidsid kohtud, et tegu oli lõpule viidud sularahaautomaadist raha väljavõtmisega,

ja seetõttu kvalifitseerisid A.K. teo vargusena KarS § 199 lg 1 järgi ja A.L. teo vargusele kaasaaitamisena KarS § 199 lg 1 - §

22 lg 3 järgi.

10.4 Kolleegium nõustub kassaatoriga, et süüdistatavate tegude ümberkvalifitseerimisel varguseks on kohtud väljunud

süüdistuse piiridest. Süüdistusest ei nähtu, et A.K-le ja A.L-le heidetaks ette sularaha väljavõtmist tunnistajate kontodelt.

Veelgi enam, süüdistuses on märgitud, et süüdistatavale A.K-le andsid sularaha üle tunnistajad U.E. ja M.D., kes eelnevalt olid

selle sularaha automaadist välja võtnud. Seega ei ole süüdistuses viidatud asjaolule, et A.K. oleks võtnud pangaautomaadist

raha välja. Ülaltoodust järeldub, et süüdistuse kohaselt oli lõpuleviidud omastamisega tegemist juba raha ülekandmisel

kannatanu pangakontolt tunnistajate kontodele. Maa- ja ringkonnakohtul puudus pädevus sisustada iseseisvalt süüdistust

pangaautomaadist sularaha väljavõtmist puudutavate faktiliste asjaoludega. Süüdistuse piiridest väljumisega on kohtud

kriminaalasja arutamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seetõttu tühistab kolleegium

maa- ja ringkonnakohtu otsused nii A.K. kui ka A.L. osas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

11. Obiter dictum korras märgib kolleegium, et kuigi kohtud on käsitanud A.K. varguse vahetu üksiktäideviijana, ei ole

kriminaalasjas kindlaks tehtud, et süüdistatav võttis omakäeliselt sularaha välja, s.o sisestas pangaautomaati pangakaardi ja

PIN-koodid ning andis korralduse sularaha väljastamiseks. Teiste isikute, s.o U.E. ja M.D., tegevuse omistamine süüdistatavale

on võimalik ainult kaastäideviimise või vahendliku täideviimise puhul, mida kohtud tuvastanud ei ole. Kvalifitseerides A.K.

tegu vahetu üksiktäideviimisena, tuvastamata, et süüdistatav võttis omakäeliselt raha välja, kohaldasid maa- ja ringkonnakohus

ebaõigesti materiaalõigust. Punktides 10.1-10.4 toodud põhjustel puudub sellel rikkumisel siiski iseseisev tähendus

kriminaalasja lahendamise seisukohalt.

II

12. Kriminaalasja uuel arutamisel peavad kohtud andma materiaalõigusliku hinnangu süüdistuses kirjeldatud tegudele. A.K-le

ja A.L-le esitati süüdistus omastamises KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Süüdistus lähtub sellest, et kannatanu arvelduskontol

olev raha (vara) oli süüdistatavate valduses, kuna nende valduses olid M.I. arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad

vahendid.

13. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks selgitab kolleegium, et internetipanga abil rahaülekannete tegemine kannatanu

arvelduskontolt süüdistatava või teise isiku kontole, kui selleks puudub kannatanu nõusolek, kahjustab vaieldamatult

kannatanu varalisi õigusi, kuna selle tulemusena väheneb kannatanu kontol olev vara. Vara kriminaalõiguslik kaitse laieneb ka

olukorrale, kus süüdistatav ei ole huvitatud sularaha väljavõtmisest, vaid kasutab arvelduskontole juurdepääsu võimaldavaid

vahendeid varalise kasu saamiseks muul viisil, näiteks selleks, et osta internetikeskkonnas teenuseid ja kaupu või kanda raha

üle enda või teiste isikute arvele eesmärgita seda sularahana välja võtta. Kirjeldatud tegevusele õigusliku hinnangu andmine

sõltub aga järgmisest.

14. Kolleegium märgib, et omastamise koosseisu esimene teoalternatiiv näeb ette valduses oleva võõra vallasasja

ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise. Panga arvelduskontol olev raha ei ole käsitatav asjana

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-130-04 - RT

III 2005, 4, 34, p 9), tegemist on arvelduskonto omaniku varalise nõudega panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses.

Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle (asjaõigusseaduse § 30). Seega ei toimu

ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Süüdistatav kasutab internetipangas

arvelduskontole juurdepääsu võimaldavaid vahendeid (panga väljastatud kasutajatunnus, salasõna ja koodikaart või PIN-

kalkulaatori koodid või digitaalset tuvastamist ja allkirjastamist võimaldav sertifikaat vm isiku identifitseerimisvahend) võõra

vara käsutamiseks. Ülaltoodust tulenevalt on omastamise süüteokoosseisu esimene teoalternatiiv ehk valduses oleva võõra

vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramine välistatud.

15. Karistusseadustiku § 201 lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või

kolmanda isiku kasuks pööramist. Kannatanu arvelduskontol olev raha (vara) võib olla süüdistatavale usaldatud, s.o antud

tema pädevusse, lepinguga või muul õiguslikul alusel. Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks

ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Kolleegium märgib, et vara usaldamise tunnus hõlmab ka olukorda, kus

juurdepääs arvelduskontole võimaldatakse vastuolus pangaga sõlmitud lepinguga, näiteks kui arvelduskonto omanik palub

tuttaval või sugulasel teha tema eest ülekandeid. Eelnevat kokku võttes leiab kolleegium, et vara usaldamise mõiste hõlmab

juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha

käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole,

pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Näiteks isik, kes on määratud teisele isikule kuuluva arvelduskonto kasutajaks

või keda paluti teha konkreetseid ülekandeid, kannab ilma volituseta arvelduskontol oleva raha enda või tuttava kontole või

maksab sellega isiklikke arveid. Seejuures tuleb arvestada, et kuriteo täideviijaks võib olla vaid isik, kellele on vara usaldatud,

teiste isikute puhul on võimalik kuriteost osavõtt.

16. Kolleegium leiab, et vara usaldamisega ei ole aga tegemist juhul, kui arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad vahendid

satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid

hoiule või edasiandmiseks ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta. Selles olukorras tuleb kõne alla arvutikelmuse

koosseis (KarS § 213). 1. septembrist 2002 kuni 23. märtsini 2008 kehtinud KarS § 213 redaktsioon nägi ette vastutuse varalise

kasu saamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või

muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel, kui sellega on mõjutatud andmete töötlemise tulemust. 24.

märtsil 2008 jõustunud karistusseadustiku muutmise seadusega jäeti sättest välja tunnus "kui sellega on mõjutatud andmete

töötlemise tulemust" (vt RT I 2008, 13, 87, p 4). Arvuti all tuleb mõista arvutisüsteemi, mille definitsioon on antud

arvutikuritegevusvastases konventsioonis (RT II 2003, 9, 32). Selle kohaselt on arvutisüsteem andmeid programmi järgi

automaatselt töötlev seade (s.o programmeeritav seade). Kolleegium leiab, et andmete ebaseaduslik sisestamine hõlmab ka

arvelduskontole juurdepääsu ja sellel oleva varaga toimingute tegemist võimaldavate andmete sisestamise, kui selleks puudub

arvelduskonto omaniku nõusolek. Tüüpilisemaks näiteks ongi kontoomaniku nõusolekuta virtuaalsesse maksekeskkonda -

internetipanka - sisenemine ja korralduse tegemine raha ülekandmiseks teise isiku arvelduskontole. Andmete töötlemise

tulemust mõjutatakse seejuures andmetöötlusprotsessi lubamatu käivitamise kaudu, kuna vastasel korral andmeid ei

töödeldaks. Süütegu on lõpule viidud varalise kasu saamisega ehk raha laekumisega teo toimepanija või kolmanda isiku arvele.

Kui isik võtab seejärel sularaha ka välja, on tegemist nn mittekaristatava järelteoga, mille ebaõigus neeldub enne toimepandud

arvutikelmuses (sama põhimõte rakendub ka omastamise puhul).

17. Ülaltoodust lähtuvalt leiab kolleegium, et kriminaalasja uuel arutamisel on vaja tuvastada asjaolusid, mis puudutavad

süüdistatavate A.K. ja A.L. volitusi kannatanu M.I. pangakontol oleva raha suhtes. Süüdistatavate tegudele materiaalõigusliku

hinnangu andmisel tuleb lähtuda käesolevas otsuses väljendatud põhimõtetest omastamise ja arvutikelmuse süüteokoosseisude

piiritlemise kohta.

III

18. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 8. veebruari 2007. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2007. a otsuse A.K. süüditunnistamises KarS § 199 lg 1

järgi ja A.L. süüditunnistamises KarS § 199 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju

Maakohtule. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Henn Jõks, Lea Kivi, Ants Kull, Priit Pikamäe