3-2-1-26-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-26-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Premier Restaurants Eesti AS (varasem ärinimi McDonald's

Eesti Aktsiaselts) hagi Input Group OÜ vastu 410 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-14304

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Premier Restaurants Eesti AS kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Premier Restaurants Eesti AS (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Marti Hääl

Kostja Input Group OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Maivi Ots

Asja läbivaatamise kuupäev

24. märts 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Marti Hääl. Kostja esindaja

vandeadvokaat Maivi Ots. Istungit protokollis Ragne Rebane

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2007. a otsust osaliselt õigusliku põhjenduse

osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30. juunil 2005 esitas Premier Restaurants Eesti AS (hageja, ärinimi enne 21. jaanuari 2008

McDonald's Eesti Aktsiaselts) Tallinna Linnakohtule hagi Input Group OÜ (kostja, hagi esitamisel

Output Advertising AS, 21. detsembrist 2005 kuni 1. augustini 2006 Input Group AS) vastu, milles

palus kostjalt välja mõista 410 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt on Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-04 leidnud kinnitust asjaolu,

et hageja on alates 3. juulist 2002 hoone, mis asub Tallinnas Viru 24/Valli 2/Müürivahe 38, peaüürnik

20. märtsil 1996 hageja, Kawe Kinnisasja AS-i ning David ja Gabriel Abramsoni vahel sõlmitud

kolmepoolse lepingu kohaselt, omades kõiki allüürileandja õigusi ja kohustusi allüürnike vastu.

Seega on hageja astunud ka kostjaga allüürilepingusse alates 3. juulist 2002, kuna kostja ja Kawe

Kinnisasja AS olid sõlminud 4. septembril 2001 mitteeluruumi allrendilepingu, mille kohaselt võttis

kostja tähtajaliselt kasutusele hoones III korruse rendipinna suurusega 104 m² koos rendipinna kõrval

oleva abiruumiga, mille suurus on 58 m². Allrendilepingu kohaselt kohustus kostja maksma igas kuus

11 440 krooni, millele lisandus käibemaks. Makse igakuine tähtpäev oli 25. kuupäev ja viivis 0,5%

võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest. Hageja palus kostjalt välja mõista vaid

põhivõlgnevuse ajavahemiku 3. juulist 2002 kuni 30. juunini 2005 eest.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt sõlmisid kostja ja Kawe Kinnisasja AS küll 4. septembril 2001 mitteeluruumi

allrendilepingu, kuid kuna alates 3. juulist 2002 lõpetati Kawe Kinnisasja AS-i ning David ja Gabriel

Abramsoni vaheline rendileping kogu hoone rentimiseks, siis lõppes ka Kawe Kinnisasja AS-i ja

kostja vaheline 4. septembri 2001. a mitteeluruumi allrendileping. Kostja ei ole hagejaga kunagi

allüürilepingut sõlminud. Hageja pole suhetes kostjaga kunagi faktiliselt täitnud allüürileandja

kohustusi. Kostja kasutas ruume hoone omanikuga sõlmitud üürilepingu alusel, mida mõlemad

lepingupooled kohaselt täitsid. Kostja nõustus allüürilepingu alusel tasutud tagatisdeposiidi

ülekandmisega Kawe Kinnisasja AS-ilt OÜ-le Aaber Kinnisvara ning sõlmis OÜ-ga Aaber

Kinnisvara üürilepingu. Kostja tasus OÜ-le Aaber Kinnisvara üüri ja tasu kõrvalteenuste eest.

Hoonestusõiguse võõrandamise tõttu sai uueks üürileandjaks OÜ Fixor Invest, kellega vormistati uus

üürileping. Hiljem anti üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle OÜ-le Tartelone. Kostja on

ruume hoones Viru 24 kasutanud kogu hagiavalduses nimetatud ajavahemiku vältel kehtiva

üürilepingu alusel. Asjaolu, et üürilepingu sõlmimisega võis hoonestaja rikkuda mõnda enda sõlmitud

lepingut (sh hagejaga sõlmitud leping), ei muuda kostja poolt ruumide kasutamiseks sõlmitud

üürilepingut kehtetuks. Hageja on valesti tõlgendanud Riigikohtu lahendi seisukohti ning nõue on

alusetu.

3. Harju Maakohus jättis 2. mai 2007. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis, et pooled ei vaidle asjaolu üle, et Viru 24 kinnistu omanikeks on D. Abramson ja

G. Abramson. 27. juulil 1993 sõlmitud rendilepinguga anti kogu Viru 24 hoone rendile Kawe

Kinnisasja AS-ile. Hoonestusõiguse omanikuks oli 7. augustist 2002 kuni 18. augustini 2003

OÜ Aaber Kinnisvara ja alates 18. augustist 2003 OÜ Fixor Invest. Samuti ei vaidle pooled selle üle,

et kostja kasutuses on olnud kogu aeg samad Viru 24 hoone III korrusel asuvad ruumid.

Riigikohtu otsusest asjas nr 3-2-1-136-04 tulenevalt läksid 3. juulil 2002 hagejale üle 27. juulil 1993

Kawe Kinnisasja AS-i ja Viru 24 kaasomanike vahel sõlmitud rendilepingust tulenevad õigused ja

kohustused, sh õigused, mis puudutavad allüürilepinguid. Tallinna Linnakohtu 23. aprilli 2003. a

otsuse kohaselt oli OÜ Aaber Kinnisvara kohustatud täitma 27. juuli 1993. a üürilepingust tulenevaid

üürileandja kohustusi lepingus ettenähtud korras. Kostja väited, et 27. juulil 1993 sõlmitud üürileping

on lõppenud alates 3. juulist 2002 ning see ei saanud hagejale üle minna, on meelevaldsed. Lepingu

ülevõtmine saab toimuda ühe poole lepingust väljumisega ning samal ajal uue poole lepingusse

astumisega. Üürileandjaks oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 291 lg 2 järgi hoonestusõiguse seadmisest

alates piiratud asjaõiguse omaja: 7. augustist 2002 kuni 18. augustini 2003 OÜ Aaber Kinnisvara ja

alates 18. augustist 2003 OÜ Fixor Invest.

Kostja ja Kawe Kinnisasja AS sõlmisid 4. septembril 2001 allrendilepingu Viru 24 hoone III korrusel

asuvate ruumide kasutamiseks. VÕS § 288 lg 6 järgi lõpeb allüürileping üürilepingu lõppemisega.

Üürileping, millest tulenevalt allüürileping sõlmiti, ei ole lõppenud, järelikult ei ole lõppenud ka

allüürileping. Nii allüürilepingu p 5.1 kui ka VÕS § 271 järgi oli allkasutajal kohustus tasuda üüri

üürnikule, st hagejale.

Kostja ja OÜ Aaber Kinnisvara vahel 19. augustil 2002 sõlmitud üürilepingust ning kostja ja

OÜ Fixor Invest vahel 10. septembril 2003 sõlmitud üürilepingust nähtus, et kostja on sõlminud

üürilepingu hoone III korrusel asuvate ruumide kasutamiseks. Kostja on tasunud üüri kogu aeg

hoonestusõiguse omajale kui faktilisele üürilepingu täitjale. Välja on kujunenud olukord, kus kostja

kasutuses olevate ruumide kasutamiseks on olemas nii allüürileping hageja ja kostja vahel kui ka

üürileping hoonestaja ja kostja vahel.

Hageja on 12. augusti 2002. a kirjaga teavitanud kostjat üürilepingu üleminekust. Hoonestaja ja

kostja sõlmisid üürilepingu 19. augustil 2002. Seega vahetult enne, kui hageja ja hoonestaja vahel

algas kohtuvaidlus üürilepingu ülemineku ja üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise üle.

Riigikohtu otsus jõustus 8. detsembril 2004. Seega ei saanud kostja varem teada, kas 4. septembril

2001 sõlmitud allrendileping kehtib või mitte ning kes on selle allrendilepingu järgi üürileandjaks.

Samuti ei olnud hoonestajal võimalik enne kohtuvaidluse lõppu olla kindel, kas hagejaga sõlmitud

üürileping kehtib või mitte. Kostja ja hoonestaja poolt sellises olukorras uue üürilepingu sõlmimine

kostja kasutuses olevate ruumide kasutamiseks on igati hea usu põhimõttega kooskõlas. Hoonestaja ja

kostja on 19. augustil 2002 ja 10. septembril 2003 sõlmitud üürilepingut faktiliselt täitnud. Hageja on

1. oktoobri 2002. a ja 19. jaanuari 2005. a kirjaga nõudnud kostjalt allüüri tasumist. Samas ei ole

hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks täitnud oma allüürilepingust tulenevaid kohustusi.

Kogu hoone on olnud hageja kaudses valduses, otsest valdust hagejal allüüritud ruumide üle ei olnud.

Seega ei ole hageja saanud ka ise võimaldada kostjal ruumide kasutamist, seda on teinud hoonestaja.

Kuna hageja ei olnud allüürilepingust tulenevaid kohustusi täitnud, oli kostjal õigus VÕS § 111 lg 1

alusel keelduda lepingust tulenevate kohustuste täitmisest.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata.

5. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus muuta maakohtu otsuse põhjendusi, jättes

resolutsiooni muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. detsembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduse

muutmata, arvestades motiivide osas ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb muuta otsuse motiive Kawe Kinnisasja AS-i kui

allrendileandja ja kostja kui allrentniku vahel 4. septembril 2001 sõlmitud mitteeluruumi

allrendilepingu kehtivuse osas.

Kuna vaieldakse selle üle, kas hageja on õigustatud saama kostjalt üüri kostja kasutuses olevate

ruumide eest või mitte, pidi kohus tuvastama, kas hageja ja kostja vahel on kehtiv lepinguline suhe

(üürisuhe) või on kostjal üürisuhe hoonestusõiguse omajaga.

VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule)

kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 76 lg 1 järgi

tuleb kohustus täita vastavalt seadusele või lepingule. VÕS § 179 lg 2 kohaselt loetakse lepingu

ülevõtmisega lepingu ülevõtjale üle läinuks kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused.

Maakohus leidis õigesti, et kostjal oli seoses kohtuvaidlusega ja kooskõlas hea usu põhimõttega õigus

kasutada renditud ruume hoonestajaga sõlmitud üürilepingute alusel. Kostja tasus kogu aeg üüri

hoonestusõiguse omajale kui faktilisele üürilepingu täitjale. Õige on ka see, et hageja ei ole kohtule

esitanud tõendeid selle kohta, et tema oleks täitnud oma allüürilepingust tulenevaid üürileandja

kohustusi, esitanud näiteks kostjale arveid allüürilepingu p 5.3 alusel või täitnud p-s 6.2 kokku

lepitud remondikohustust. Hageja ei saanudki hoone ruumide otsese valduse puudumise tõttu kostjale

ruume kasutamiseks anda, sest kostja kasutas juba ruume hoonestajatega sõlmitud kehtivate

allüürilepingute alusel. Kostja tasus heauskselt üüri isikule, kes talle ruumid tegelikult üürile andis ja

ta ei pea tasuma renditud ruumide eest topelt.

Maakohus on tõendeid hinnates jõudnud ebaõigele järeldusele mitteeluruumi allüürilepingu kehtivuse

osas. Kawe Kinnisasja AS-i ja hoone omanike vahelise rendilepingu lõppemise tõttu 3. juulil 2002

lõppes VÕS § 288 lg 6 järgi ka 4. septembril 2001 kostjaga sõlmitud mitteeluruumi allüürileping.

Hageja ise on seda korduvalt oma kirjades ka kostjale kinnitanud (I kd, tl 50, 51). 2. juuli 2002. a

võla ülekandmise ja hoone kasutamise lepingu alusel (I kd tl 138-140) sai hoone omanikuks OÜ

Aaber Kinnisvara, kellel lepingu p 3.2.1 kohaselt oli omal äranägemisel õigus ruume allüürile anda.

Asja materjalist nähtub, et hagejat ei käsitanud üürileandjana ei endine üürileandja Kawe Kinnisasja

AS, kinnistu omanikud ega hoone uus omanik OÜ Aaber Kinnisvara, kellele läks üle faktiline võim

hoone ruumide üle.

Riigikohtu otsuse p-s 41 on kõnealuse üürilepingu (pearendilepingu) kohta selgelt öeldud järgmist:

"Lepingu ülevõtmine ei saagi toimuda muul viisil, kui ühe poole lepingust väljumisega (tema suhtes

leping lõpeb) ning samal ajal uue poole lepingusse astumisega." Seega tuleneb Riigikohtu otsusest

üheselt üksnes see, et Kawe Kinnisasja AS-i suhtes üürileping kindlasti lõppes. Kuna Kawe

Kinnisasja AS-i suhtes oli üürileping lõppenud, puudus tal ka õigus jätkata kostjale ruumide

kasutusse andmist. Järelikult lõppesid samal ajal ka teiste hoone allüürnike (sh hageja)

allüürilepingud Kawe Kinnisasja AS-iga.

Teoreetiliselt võiks hageja ja kostja vahel Kawe Kinnisasja AS-iga sõlmitud mitteeluruumide

allüürilepingut pidada kehtivaks ainult juhul, kui kostja oleks allüürilepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste ülekandmisega Kawe Kinnisasja AS-ilt hagejale nõustunud. VÕS § 179 lg 1 kohaselt võib

lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle

kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses pole sätestatud teisiti. Asja

materjalist ei nähtu, et kostja oleks nõustunud Kawe Kinnisasja AS-iga sõlmitud lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste üleandmisega hagejale.

Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kohtuotsuses on tuginetud asjaoludele, mida kostja

ei ole hagi vastuväidetena esitanud, ja maakohus on rikkunud sellega tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 5 lg-tes 1 ja 2 ning TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Hageja ei ole kohtumenetluse

käigus vaielnud vastu kostja selgitustele, et allüürilepingus märgitud teenuseid osutas ja lepingut

täitis algselt OÜ Aaber Kinnisvara ja hiljem kostja osutatud üürileandjad.

Isegi juhul, kui allüürileping kehtiks, ei oleks VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega kooskõlas

nõuda kostjalt sellise allüürilepingu täitmist, mida hageja ise kogu lepingu kehtivuse aja vältel

mingilgi viisil ei ole täitnud ning mida hageja ei saanudki täita. Maakohus jõudis õigele järeldusele,

et selline nõue ei oleks kooskõlas VÕS §-st 111 tuleneva põhimõttega, mille kohaselt on vastastikuse

lepingu puhul poolel õigus keelduda lepingu täitmisest, kui teine pool lepingut ei täida. Kostja ei

pidanudki hagejale üüri maksma, sest ta ei ole hagejaga üürilepingut sõlminud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse tühistada ning uue

otsusega hagi rahuldada. Uue otsuse tegemise võimatuse korral palub hageja tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub kostjalt

välja mõista ka menetluskulud 62 250 krooni ning kostja kulud jätta tema enda kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkusid kohtud TsMS § 5 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-t 4. Kostja ei ole

menetluses tuginenud sellele, et hageja on allüürilepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ja seega on

kostjal õigus keelduda üüri tasumisest. Kohtud on aga sellele asjaolule tuginenud.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8. Ringkonnakohus ei ole märkinud, milliste tõenditega on

tuvastatud, et hageja rikkus allüürilepingu p-st 6.2 tulenevat remondikohustust ning kohustust

võimaldada kostjal ruumide kasutamist.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 2, kui ei vastanud apellatsioonkaebuse väitele, mille

kohaselt on kostja andnud nõusoleku allüürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuse üleminekuks

sellega, et jätkas pärast 3. juulit 2002 ruumide kasutamist.

Ringkonnakohus luges vääralt VÕS § 288 lg 6 allüürilepingu lõppemise õiguslikuks aluseks.

Nimetatud säte ei räägi aga midagi allüürilepingu lõppemisest. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud

VÕS § 288 lg 6 kohaldamisel ebaõigesti, et hoone üürileping Kawe Kinnisasja AS-i ja hoone

omanike vahel lõppes. Riigikohus on varasema otsuse sellekohases punktis leidnud hoopis

vastupidist. Riigikohus leidis, et leping lõppes ühe poole suhtes, kes astus lepingust välja.

Allüürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks ei ole vaja allüürniku nõusolekut.

Üürilepingu üleandmiseks (VÕS § 290 lg 1) on vajalik vaid üürileandja nõusolek. Ka VÕS §-des 291

ja 323 ei ole reguleeritud üürniku nõusoleku andmist, kui üürileandja vahetub.

Ringkonnakohus on kohaldanud valesti VÕS § 111 lg-t 1. Esiteks peaks selle sätte kohaldamiseks

olema tuvastatud sellele sättele tuginemine ehk sellekohane tahteavaldus. Seda aga kostja teinud ei

ole. Teiseks ei annaks VÕS § 278 kostjale õigust keelduda üüri tasumisest, kasutada võib üksnes

VÕS §-s 278 nimetatud õiguskaitsevahendeid.

Kohtud on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 108 lg 1 ja § 271, kuigi nende normide eeldused on

täidetud. Hageja on kostja suhtes üürileandja ning kostja ei ole üüri maksnud. Olulised ei ole kostja

võimalikud suhted kolmandate isikutega ning väidetavalt neile üüri maksmine.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

9. Riigikohtu 24. märtsi 2008. a istungil jäi hageja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja kostja

vastuses esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt

tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb TsMS

§ 691 p 5 ja § 692 lg 2 kohaselt rahuldamata.

11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohtadega 4. septembri 2001. a allüürilepingu

kehtivuse küsimuses. Ringkonnakohus leidis, et Kawe Kinnisasja AS-i ja hoone omanike vahelise

rendilepingu lõppemise tõttu 3. juulil 2002 lõppes VÕS § 288 lg 6 kohaselt ka 4. septembril 2001

kostjaga sõlmitud mitteeluruumi allüürileping.

Sellele järeldusele jõudes on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 288 lg-t 6. Nimetatud

sätte kohaselt ei või allkasutaja kasutada asja pärast üürilepingu lõppemist ega teisiti, kui see on

lubatud üürnikule. Üürileandja võib seda allkasutajalt vahetult nõuda. VÕS § 288 lg 6 ega muud

sätted ei reguleeri aga allüürilepingu lõppemist, kui lõpeb üürileping senise üürnikuga. Seega jääb

allüürileping üürniku vahetudes (kas uue üürilepingu sõlmimise või lepingu ülevõtmise tõttu) senise

üürniku ja allüürniku vahel kehtima.

VÕS § 288 lg 6 eesmärk on esmajoones anda otsenõue allkasutaja vastu sellele üürileandjale, kes ei

ole asja omanik ja kellel puudub allkasutajaga lepinguline suhe. VÕS § 288 lg-s 6 sätestatud

otsenõuet ei oleks vaja juhtudel, mil üürileandja on omanik, sest üürilepingu lõppedes jääb

allkasutajal kehtima küll asja valdamisõigus üürniku suhtes, kuid mitte üürileandjast omaniku suhtes,

kes võib temalt asja väljaandmist nõuda ka vindikatsioonihagiga.

Seega ei lõppenud 4. septembril 2001 kostjaga sõlmitud mitteeluruumi allüürileping 3. juulil 2002

selle tõttu, et hagejale läksid sel kuupäeval üle 27. juulil 1993 sõlmitud rendilepingust tulenevad

õigused ja kohustused, ning selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse motiive muuta. Ringkonnakohtu

otsusest tuleb välja jätta ka viited VÕS §-le 111, millele ringkonnakohus on küll vaid tingimuslikult

viidanud, juhuks kui allüürileping kehtiks hageja ja kostja vahel. Kui see nii oleks, siis tuleks aga

VÕS § 111 asemel kohaldada erisätteid, VÕS §-d 278 ning 296 ja 298.

12. Kolleegium märgib, et võimalik on ka allüürilepingu üleminek uuele üürnikule. VÕS § 179 lg 1

kohaselt võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja

kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Praegusel juhul oleksid VÕS § 179 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud, kui senine üürileandja

(Kawe Kinnisasja AS) andnuks teise lepingupoole (kostja, allüürnik) nõusolekul oma õigused ja

kohustused üürileandjana üle kolmandale isikule (hageja) viimasega sõlmitud lepingu alusel.

Ringkonnakohus tuvastas, et sellist nõusolekut kostja andnud ei ole.

Samuti ei ole VÕS-i üürilepingut reguleerivas osas erisätteid allüürilepingu üleandmise kohta, mida

saaks kohaldada VÕS § 179 lg 1 viimase lauseosa kohaselt. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et

allüürilepingu üleandmisele saab kohaldada VÕS § 290 lg-t 1 ja selle kohaselt on üürilepingu

üleandmiseks vajalik vaid üürileandja nõusolek. VÕS § 290 lg 1 kehtestab üürilepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste üleandmiseks vaid üürileandja nõusolekule kirjalikku taasesitamist võimaldava

vorminõude, mitte aga seda, et allüürniku nõusolekut allüürilepingu üleandmiseks pole vaja. VÕS §-

d 291 ja 323 aga reguleerivad üürilepingu üleminekut seaduse alusel kinnisasja omaniku vahetumisel,

mitte aga üürilepingu ülevõtmist tehingu alusel.

13. Kolleegium märgib, et hagejal võib olla lepingujärgne kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kes ei

andnud üürileandjana hageja kui peaüürniku kasutusse kõiki ruume, kui ta oli lepingu järgi selleks

kohustatud. See võis hageja jätta ilma võimalusest neid ruume vajaduse korral allüürile anda ning

saada selle eest tasu. Samuti võib hagejal olla VÕS § 296 kohaselt õigus keelduda üüri maksmisest

või alandada üüri.

14. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et kostja on andnud nõusoleku allüürilepingust tulenevate

õiguste ja kohustuse üleminekuks sellega, et jätkas pärast 3. juulit 2002 ruumide kasutamist, leiab

kolleegium, et ruumide kasutamisest ei saa sellist nõusolekut järeldada. Kohtud on tuvastanud, et

kostja sõlmis mitteeluruumi üürilepingud hoonestusõiguse omanikega ning seetõttu on eeldatav, et

kostja kasutas ruume pärast 3. juulit 2002 nende lepingute alusel ja täitmiseks.

Ülejäänud kassatsioonkaebuse väited menetlusnormide rikkumise kohta ei anna kolleegiumi arvates

samuti alust ringkonnakohtu lahendi tühistamiseks.

15. Kolleegium juhib ringkonnakohtu ning menetlusosaliste esindajate tähelepanu asjaolule, et kostja

on juba alates 1. augustist 2006 ümber kujundatud aktsiaseltsist osaühinguks. Seega on kostja õige

ärinimi Input Group OÜ.

16. Kuna kassatsioonkaebust ei rahuldata, arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 kohaselt

riigituludesse. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu puudub alus ka menetluskulude jaotuse

muutmiseks. Kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist ei ole pooled taotlenud.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Villu Kõve