3-1-1-10-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-10-08

Otsuse kuupäev

15. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi T. P. süüdistuses KarS § 257 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2007. a otsus

kriminaalasjas nr 1-06-13956

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuur ja T. P. kaitsja Monika Mägi, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

12. märts 2008. a

Istungil osalenud isikud

Eriasjade prokurör Jüri Kasesalu ja T. P. kaitsja Monika Mägi

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2007. a otsus T. P. süüdistuses KarS § 257 järgi ja saata

kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

3. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. P. tunnistati Harju Maakohtu 3. oktoobri 2007. a otsusega süüdi KarS § 257 järgi ja teda karistati vangistusega kümneks

kuuks. Karistusaja hulka loeti eelvangistuses viibitud aeg kolm päeva. Kohus määras KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel, et T. P. peab

vangistusest ära kandma 2 kuud ja 27 päeva. Ülejäänud 6 kuulist vangistust ei pöörata täitmisele, kui T. P. 1 aasta ja 6 kuulise

katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle KarS § 75 alusel pandud kontrollnõudeid.

T. P. tunnistati omavolis süüdi selle eest, et tema, nõudes 4. mail 2006. a A. T.-lt 40 000 krooni suuruse võla tasumist, lõi

viimast rusikaga 4-5 korda pähe ja rindu. Ühtlasi nõudis T. P. A. T. kasutuses oleva, kuid AS-le Hansa Liising Eesti kuulunud

Audi A8 võtmeid. Samal päeval kohtusid T. P. ja A. T. uuesti, et kokku leppida võla tagasimaksmise graafikus. T. P. nõudis

taas, et A. T. loovutaks talle enda kasutuses oleva auto kuni vähemalt 10 000 krooni tasumiseni. Kartes vägivalla kordumist,

andis A. T. T. P.-le auto võtmed ning auto paigutati Turu plats 5/7 maja juures asuvasse parklasse. Kohus leidis, et sellega

piirati A. T. ja tema pereliikmete liikumisvabadust.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. P. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja T. P. õigeksmõistmist.

2.1 Apellant põhjendas oma taotlust sellega, et maakohus ei kõrvaldanud vastuolusid tunnistajate ja kannatanu ütlustes ning

jõudis seetõttu ebaõigete järeldusteni. Maakohus jättis selgitamata, kas hilisemal kokkusaamisel nõudis auto võtmete

üleandmist T. P. või pakkus selle välja A. T. Samuti leidis apellant, et maakohus jättis arvestamata kannatanu enda käitumise,

kes ei tasunud võlga tähtaegselt ja hoidus võlausaldaja eest kõrvale. Apellant juhtis tähelepanu sellele, et kriminaalmenetlust

alustati toimikust nähtuvalt jälitusandmete alusel, kuid selgitatud ei ole, keda ja miks jälitati.

2.2 Lisaks leidis kaitsja, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kuigi T. P.-i süüdistati tõelise õiguse

teostamises ebaseaduslikus korras, ei ole süüdistuses ega kohtuotsuses märgitud, milles seisnes õiguste teostamise ebaseaduslik

kord. Nii süüdistuses kui kohtuotsuses on ilmselt lähtutud seisukohast, et ebaseaduslik kord väljendub kasutatud vägivallas.

Sellisel juhul on aga vägivalda koosseisutunnusena arvestatud kaks korda. Karistusseadustiku § 257 dispositsioonist nähtub

üheselt, et karistatakse õiguste teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see on seotud vägivallaga. Seega on seadusandja

pidanud vajalikuks eristada ebaseaduslikku korda ja vägivalda. Kuna süüdistuse tasandil on "ebaseaduslikkus" avamata, ei saa

seda kohtumenetluses enam sisustada. Ühtlasi asus kaitsja seisukohale, et T. P. tegevus võla nõudmisel ei olnud ebaseaduslik.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2007. a kohtuotsusega maakohtu otsus tühistati ja T. P. mõisteti süüdi KarS § 121

järgi. Maakohtu poolt mõistetud karistus jäeti muutmata.

3.1. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu otsuses kajastatud tõendite analüüsiga, leidis, et apellandi väited materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise osas väärivad tähelepanu. Tuginedes Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr-d 3-1-1-82-01, 3-1-1-

116-01 ja 3-1-1-96-06, leidis ringkonnakohus, et "ebaseaduslikkus" on omavoli objektiivse koosseisu iseseisev tunnus, mille

esinemine tuleb tuvastada ja õiguslikult põhjendada. Kui tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei nähtu KarS § 257 järgi

inkrimineeritavate tegude olemusest iseenesest, tuleb see avada viitega õigusnormile. Seejuures tsiteeris Tallinna

Ringkonnakohus Riigikohtu otsust asjas nr 3-1-1-116-01, milles on märgitud: "[K]uriteo koosseisu tuvastamisel KrK § 188

järgi [tuleb] hinnata kas kohtualuse teod, mis on kirjeldatud süüdistuses, olid toimepandud oma tõelise või oletatava õiguse

teostamiseks ja kas need teod olid ebaseaduslikud. Kui need tingimused on täidetud, siis on vaja tuvastada, kas need teod olid

seotud vägivalla või vägivallaga ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse

võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kas sellega põhjustati muu oluline kahju."

3.2. Tuginedes KarS § 257 sõnastusele ja tsiteeritud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohtadele, leidis ringkonnakohus, et

vägivalla kasutamist ei saa automaatselt lugeda tegevuseks, mis sisustab ebaseaduslikkust. Kolleegium nõustus apellandi

väitega, et sel juhul arvestataks vägivalda koosseisutunnusena kaks korda. T. P.-le esitatud süüdistusest ei nähtu, millise

tegevusega ja millise õigusnormi rikkumisega on täidetud ebaseaduslikkuse tunnus. Riigikohus on aga korduvalt väljendanud

seisukohta, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised

asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude

kogum. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et kuna A. T. löömine on tuvastatud, tuleb T. P. tegu kvalifitseerida KarS

§ 121 järgi. Kohus ei näinud vajadust muuta mõistetud karistust, kuna maakohtu poolt omavoli eest mõistetud karistus jääb

KarS §-s 121 sätestatud sanktsiooni piiresse ja maakohus on põhjalikult motiveerinud, miks ta peab vajalikuks šokivangistuse

kohaldamist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2007. a otsuse peale esitasid Riigikohtule kassatsiooni nii Põhja

Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu kui T. P. kaitsja vandeadvokaat M. Mägi.

5. Prokurör taotles kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.

Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus KarS § 257 kõrvalejätmisega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Riigikohtu

lahenditest tulenevalt saab ebaseaduslikkus tuleneda vaid süüteokoosseisus kirjeldatud teost kui objektiivse külje tunnusest.

Vajadus näidata eraldi ära teo ebaseaduslikkus, mida on oma lahendites toonitanud Riigikohus, oli kassaatori arvates aktuaalne

omavoli koosseisu eelmise, s.o kuni 15. märtsini 2007. a kehtinud redaktsiooni ajal. Nimelt nähti KarS §-s 257 varem ette

vastutus ka juhtude eest, mil oma tegelikku või oletatavat õigust teostati muu ebaseadusliku teoga peale koosseisus loetletute

ning kui sellega põhjustati oluline kahju. Käesoleval ajal koosseisus nimetatud tegude puhul tuleneb ebaseaduslikkus nende

tegude olemusest. Sellest tulenevalt leiab prokurör, et süüdistuse tekstis on selgelt ja ammendavalt kajastatud kõik KarS § 257

koosseisu seisukohalt relevantsed faktilised asjaolud.

Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta küsimuses, kas süüdistuses samuti kirjeldatud tegu - sõiduauto kasutamise

võimaluse piiramine selle oma valdusse võtmisega - kujutab endast KarS §-s 257 sätestatud süüteokoosseisus nimetatud isiku

vabaduse piiramist. Kassaator leiab, et lisaks liikumisvabadusele on võimalik piirata ka teisi seadusest tulenevaid vabadusi,

mille vastased ründed on samuti iseseisvalt karistatavad. Asja omavoliline kasutamine on karistusseadustiku kohaselt süütegu,

mistõttu selline isiku vabaduse piiramine vastab omavoli koosseisu tunnustele.

6. Kaitsja taotleb Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega T. P. mõisteti süüdi KarS § 121 järgi, jättes

muutmata talle maakohtu mõistetud karistuse. Kaitsja taotleb uue otsuse tegemist, millega mõistetaks T. P. KarS § 121 järgi

õigeks või kergendataks mõistetud karistust.

6.1. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et muutis tõendeid uuesti hindamata

kuriteo kvalifikatsiooni. Kaitsja arvates oleks ringkonnakohus pidanud analüüsima tõendeid osas, kas T. P. lõi A. T.-d.

6.2. Lisaks vaidlustab kaitsja karistuse muutmata jätmise. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et KarS § 121 ning KarS § 257

kaitsevad erinevaid õigushüvesid ning nende sanktsioonimäärad on erinevad. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks on

T. P. KarS § 121 järgi süüdimõistmisel vajalik just vangistuse kohaldamine.

7. Prokurör on kaitsja kassatsioonile esitanud kirjaliku vastuse. Vastuses leitakse, et ringkonnakohus on tõendeid hinnanud,

kuid et ringkonnakohtu hinnangud langesid kokku maakohtu omadega, ei ole ringkonnakohus pidanud vajalikuks argumente

korrata. Tõendite analüüsi oleks ringkonnakohus pidanud esitama maakohtu poolses tõendite hindamises vigade leidmise

korral. Samuti märgitakse vastuses, et ka mõistetud karistuse põhjenduste osas on ringkonnakohus viidanud maakohtu

seisukohtadele, seega nõustunud maakohtu põhjendustega karistuse osas.

8. Riigikohtu istungil muutis prokurör kassatsioonis esitatud taotlust, kuna KrMS § 361 p 5 ei luba raskendada süüdimõistetu

olukorda. Kassatsioonis nimetatud maakohtu otsuse jõustamise asemel taotles prokurör ringkonnakohtu otsuse tühistamise

korral kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jäid nii prokurör kui kaitsja kassatsioonides

esitatud väidete juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonides tõstatatud küsimustest tuleb esmalt lahendada see, kas ringkonnakohtu poolt

süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KarS § 121 järgi oli põhjendatud. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb

edasiselt käsitleda kaitsja kassatsiooni väiteid.

10. Karistusseadustiku § 257 näeb ette vastutuse "oma tõelise või oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui

see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku

vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega." Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2001. a otsusele

asjas nr 3-1-1-116-01 (RT I 2002, 2, 14) leidis Tallinna Ringkonnakohus, et oma tõelise või oletatava õiguse teostamise

ebaseaduslikkus ning selle seotus vägivallaga tuleb tuvastada eraldi.

10.1 Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu osundatud otsuses esitatud seisukohtade puhul tuleb arvestada sellega, et

kõnealune lahend on tehtud lähtuvalt KrK §-st 188, mille koosseis oli KarS § 257 kehtiva redaktsiooni omast avaram. Erinevalt

KarS § 257 praegu kehtivast redaktsioonist nägi KrK § 188, aga ka KarS § 257 koosseisu kuni 15. märtsini 2007. a kehtinud

sõnastus ette, et ka juhul, kui tegeliku või oletatava õiguse teostamine ei olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise

või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega, oli siiski tegemist

omavoliga, kui tõelise või oletatava õiguse teostamisega ebaseaduslikus korras oli põhjustatud muu oluline kahju. Seetõttu ei

tohi jätta tähelepanuta tegusid, mille omavolina kvalifitseerimise üle konkreetses kohtuasjas vaieldi. Ringkonnakohtu viidatud

kriminaalasjas nr 3-1-1-116-01 oli keskseks küsimuseks, kas vara äravõtmine ja varalise õiguse nõudmine võivad olla

kvalifitseeritavad omavolina. Riigikohus leidis, et sellele vastamiseks tuleb kindlaks teha, kas need teod olid toime pandud

tõelise või oletatava õiguse teostamiseks ning kas need olid ebaseaduslikud. Mainitud tegevuste ebaseaduslikkus võis olla

tingitud seotusest vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku

vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Samas võis tegu olla ebaseaduslik ka juhul, kui taoline seotus puudub. Viimasel

juhul oli tegu kvalifitseeritav omavoli järgi juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju.

10.2 Sama seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 22. detsembri 2006. a otsuses kriminaalasjas

nr 3-1-1-96-06 (p 14): "KarS §-s 257 ette nähtud omavoli kriminaalasjades [tuleb] süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkus

avada viitega vastavale õigusnormile [---] juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi

inkrimineeritavate tegude olemusest iseenesest." Kolleegium märgib, et mõlemast viidatud Riigikohtu otsusest tuleneb, et teo

ebaseaduslikkus tuli eraldi tuvastada juhul, kui isikut süüdistati oma tegeliku või oletatava õiguse ebaseaduslikul moel

teostamisega muu olulise kahju tekitamises, kuna teod, millega oma tegelikku või oletatavat õigust teostades võib tekitada

olulise kahju, võivad olla erinevad. Et käesolevaks ajaks on seadusandja KarS §-s 257 kirjeldatud süüteokoosseisu mõttes

dekriminaliseerinud omavolilise käitumisega olulise kahju tekitamise, on vaadeldud Riigikohtu lahendites nimetatud

alternatiivi kohta sedastatu oma tähenduse minetanud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et alates 15. märtsist 2007. a

jõustunud seadusega KarS §-s 257 sätestatud süüteokoosseisus nimetatud osas tehtud muudatused on vaadeldavad süüdistatava

olukorda kergendava karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes.

11. Seevastu juhul, kui isik teostab oma tegelikku või oletatavat õigust moel, mis on seotud vägivalla, vara hävitamise või

rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega, tuleneb

õiguse teostamise ebaseaduslikkus just loetletud tunnustest enestest, kuna tegemist on tegudega, mis on kriminaliseeritud ka

iseseisvate kuritegudena erinevate süüteokoosseisude (KarS §-d 120-122; § 136; § 203; § 214) alusel. Et süüteokoosseisud

kirjeldavad keelatud ja karistatavaid tegusid, siis tuleb nõustuda prokuröriga selles, et käesoleval juhul annabki T. P. tegeliku

õiguse teostamisele ebaseadusliku sisu talle inkrimineeritud vägivalla kasutamine. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et

selline lähenemine toob endaga kaasa sama asjaolu - käesolevas kriminaalasjas A. T. löömise - paigutamise mitme

koosseisutunnuse alla. Oma tegeliku või arvatava õiguse ebaseaduslik teostamine on kõnealuse süüteokoosseisu järgi

kvalifitseeritav ainult juhul, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega,

isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Ei ole välistatud, et oma tegelikku või arvatavat

õigust teostatakse ebaseaduslikult ka muul moel, kuid sellega ei kaasne kriminaalvastutust KarS § 257 järgi.

12. Kolleegium ei nõustu seevastu prokuröri seisukohaga, et lisaks vägivalla kasutamisele seisnes omavoli ka A. T.-lt auto

kasutamise võimaluse äravõtmises, millega piirati A. T. vabadust oma omandit kasutada. Kolleegium osundab juba käesoleva

otsuse p-s 10 viidatud Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-116-01, milles on koosseisutunnust "vabaduse piiramine"

sisustatud järgmiselt: "Isiku vabaduse piiramiseks KrK § 188 mõttes tuleb lugeda igasuguste takistuste tegemist, mis piiravad

kannatanul liikuda oma vaba tahte kohaselt." Kolleegium leiab, et selle seisukoha muutmiseks käesoleva kriminaalasja pinnalt

puudub alus, kuid märgib, et käesoleval ajal tuleb tunnuse "vabaduse piiramine" sisustamisel arvestada karistusseadustikus

kasutatava mõisteaparaadiga. Sellest tulenevalt võib vabaduse piiramine seisneda karistusseadustiku 9. peatüki 6. jaos

"Vabadusvastased süüteod" kirjeldatud tegudes, näiteks orjastamises (§ 133), pantvangi võtmises (§ 135) või vabaduse

võtmises seadusliku aluseta (§ 136). Seega tuleb KarS §-s 257 sätestatud süüteokoosseisu kõnealuse tunnus sisustada

analoogselt tunnusele "vägivald" eriosa erinevates süüteokoosseisudes, mille osas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu

15. oktoobri 2007. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-25-07 (RT III 2007, 34, 276) leidnud, et vägivalla all mõistetakse

9. peatüki 2. jao 2. jaotises "Vägivallateod" nimetatud süüteokoosseisudele (KarS §-d 120-122) vastavaid tegusid. Kolleegium

leiab, et prokuröri seisukoht, mille kohaselt hõlmaks "vabaduse piiramine" koosseisutunnusena ükskõik milliseid

põhiõiguslikke vabadusi, ei ole kooskõlas PS § 23 lg-st 1 tuletatava karistusõigusnormi määratletuse nõudega (nullum crimen

nulla poena sine lege certa). Kriminaalkolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et eelnev ei tähenda, nagu ei oleks auto

üleandmise nõudmine, kui eelnevalt on kasutatud vägivalda, üldse karistatav. Taolise teo puhul võib tulla kõne alla vastutus

KarS §-s 214 ette nähtud väljapressimise eest. Nimelt näeb KarS § 214 lg 1 muu hulgas ette vastutuse vara üleandmise

nõudmise eest, kui on kasutatud vägivalda.

13. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 17. detsembri 2007. a otsuse kriminaalasjas

nr 1-06-13956 ning saadab kriminaalasja Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe