3-1-1-5-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-5-08

Otsuse kuupäev

18. märts 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi, Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Sergei Judini ja Eduard Avetjani süüdistuses

KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja Denis Jermatšenkovi süüdistuses

KarS § 184 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2007. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-06-9190

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Judini kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, Denis

Jermatšenkovi kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkini ja Eduard

Avetjani kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

20. veebruar 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2007. a kohtuotsus Eduard Avetjani, Sergei

Judini ja Denis Jermatšenkovi kriminaalasjas muutmata.

2. Kassatsioonid jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Denis Jermatšenkov anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises. Karistusseadustiku § 184 lg 2 p 2 järgi süüdistati D. Jermatšenkovit selles, et tema,

eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal ja kohas omandas tuvastamata isikult korduvalt suures koguses

narkootilise (fentanüüli, 3-metüülfentanüüli ja heroiinhüdrokloriidi) sisaldusega aineid. 2006. a

jaanuarikuu jooksul kuni 25. jaanuarini 2006. a andis D. Jermatšenkov nimetatud narkootilisi aineid

korduvalt edasi Eduard Avetjanile ja Sergei Judinile, kes hoidsid seda nende kasutuses olevas

korteris. D. Jermatšenkovi kinnipidamisel 25. jaanuaril 2006. a leiti ja võeti temalt ära minigripp

kilekott 9,97 g fentanüüli, 3-metüülfentanüüli ja heroiinhüdrokloriidi sisaldava pulbriga, mille ta pidi

edasi andma temaga kokkusaamisele tulnud E. Avetjanile.

2. E. Avetjan anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises. E. Avetjani süüdistati selles, et tema 2006. a jaanuarist kuni 25. jaanuarini 2006. a

omandas D. Jermatšenkovilt koos S. Judiniga korduvalt suures koguses narkootilist ainet, s.o

fentanüüli, 3-metüülfentanüüli ja heroiinhüdrokloriidi sisaldavat pulbrit ning eeluurimisel

tuvastamata isikult suures koguses metadooni. Nimetatud narkootilisi aineid hoidsid E. Avetjan ja

S. Judin nende ühises kasutuses olevas korteris ning andsid edasi eeluurimisel tuvastamata isikutele.

E. Avetjani kinnipidamisel 25. jaanuaril 2006. a võeti tema jope taskust ära 0,55 g kanepit ja 0,47 g

marihuaana ning tubaka segu. E. Avetjani ja S. Judini kasutuses oleva korteri läbiotsimisel leiti ja

võeti ära kokku 5,97 g fentanüüli, 3-metüülfentanüüli ja heroiinhüdrokloriidi sisaldavat pulbrit,

0,92 g kanepit ning 22,87 g metadooni sisaldavat vedelikku.

3. Sergei Judin anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises. Teda süüdistati selles, et tema 2006. a jaanuarist kuni 25. jaanuarini 2006. a

omandas D. Jermatšenkovilt koos E. Avetjaniga suures koguses narkootilist ainet, s.o fentanüüli,

3 metüülfentanüüli ja heroiinhüdrokloriidi sisaldavat pulbrit ning eeluurimisel tuvastamata isikult

suures koguses metadooni, mida hoidsid nende ühises kasutuses olevas korteris ning andsid edasi

eeluurimisel tuvastamata isikutele.

4. Harju Maakohtu 10. juuli 2007. a otsusega tunnistati E. Avetjan, D. Jermatšenkov ja S. Judin süüdi

KarS § 184 lg 1 järgi ja kõiki neid karistati vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks. Karistuse kandmise aja

alguseks loeti kõigi isikute suhtes 25. jaanuar 2006. a.

4.1 Maakohus leidis, et E. Avetjanile ja S. Judinile esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida

KarS § 184 lg 1 järgi, kuna ei ole tõendatud E. Avetjani poolt läbiotsimisel leitud narkootilise aine

omandamine. Kohtulikul arutamisel ei tuvastatud, et E. Avetjan ja S. Judin oleksid ühiselt ja

korduvalt D. Jermatšenkovilt omandanud narkootilist ainet suures koguses. S. Judini ja E. Avetjani

korterist leiti ja võeti ära süüdistuses nimetatud kogus narkootilist ainet, samuti apteegikaal ja

kaaluvihid. Eksperdiarvamuse kohaselt leiti nendelt ainult S. Judini DNA profiilid, kuid mitte

E. Avetjani DNA profiile.

4.2 Samuti leidis kohus, et D. Jermatšenkovile esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida KarS

§ 184 lg 1 järgi, sest kriminaalasjas kogutud tõenditega ega kohtulikul arutamisel ei tuvastatud, et ta

oleks korduvalt E. Avetjanile ja S. Judinile edasi andnud narkootilist ainet. Temalt leitud 9,97 g

narkootilise aine edasiandmise soov E. Avetjanile ei leidnud kriminaalasjas kogutud tõenditega

kinnitust. Kohtulikul arutamisel ei suudetud kindlaks teha aega ja kohta ning isikuid, kellelt

D. Jermatšenkov suures koguses narkootilist ainet omandas. Kohtuistungil väitis viimane, et temalt

äravõetud narkootiline aine oli mõeldud isiklikuks tarvitamiseks. Seetõttu leidis kohus, et ei ole

tõendatud, et D. Jermatšenkov tahtis narkootilise aine edastada E. Avetjanile. Kohus märkis, et

süüdimõistev kohtuotsus ei saa rajaneda oletustele.

5. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Ljudmilla Tokar, kes taotles

kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega D. Jermatšenkovi süüditunnistamist KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

ja tema karistamist 6 aastase vangistusega ning E. Avetjani ja S. Judini süüditunnistamist KarS § 184

lg 2 p 1 ja 2 järgi ja nende karistamist 6 aastase vangistusega. Apellatsioonis märgiti, et kohus on

alusetult arvestanud süüdistatavate puhul karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse.

Samuti taotles apellant KarS § 831 lg 1 alusel süüdimõistetutelt E. Avetjanilt ja S. Judinilt ning

D. Jermatšenkovilt äravõetud raha konfiskeerimist.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2007. a otsusega rahuldati ringkonnaprokuröri apellatsioon

osaliselt, tühistati Harju Maakohtu 10. juuli 2007. a otsus E. Avetjani ja S. Judini KarS § 184 lg 1

järgi süüditunnistamise ja karistamise osas, D. Jermatšenkovile mõistetud karistuse osas,

E. Avetjanilt, D. Jermatšenkovilt ja S. Judinilt väljamõistetud sundraha suuruse ja Põhja

Politseiprefektuuri Rahandusbüroo tagatiskontodel oleva raha tagastamise osas. Uue otsusega

tunnistas ringkonnakohus E. Avetjan süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja karistas teda 5 aastase

vangistusega. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel loeti mõistetud karistusest kantuks E. Avetjani

eelvangistuses viibitud aeg 25. jaanuar 2006. a kuni 25. juuli 2007. a, s.o 1 aasta 6 kuud ja

kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti

karistuse kandmisele asumise päev. S. Judin tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati

5 aastase vangistusega. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel loeti mõistetud karistusest kantuks

S. Judini eelvangistuses viibitud aeg 25. jaanuar 2006. a kuni 25. juuli 2007. a, s.o 1 aasta 6 kuud ja

kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti

karistuse kandmisele asumise päev. D. Jermatšenkovit karistati KarS § 184 lg 1 alusel 3 aastase

vangistusega. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel loeti mõistetud karistusest kantuks

D. Jermatšenkovi eelvangistuses viibitud aeg 25. jaanuar 2006. a kuni 25. juuli 2007. a, s.o 1 aasta 6

kuud ja kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks

loeti karistuse kandmisele asumise päev. Karistusseadustiku § 831 lg 1 alusel konfiskeeris

ringkonnakohus Põhja Politseiprefektuuri tagatiskontol asuva asitõendiks tunnistatud sularaha

summades 11 350 krooni, 1300 krooni, 18 000 krooni ja 10 528 krooni. Muus osas jäeti maakohtu

otsus muutmata.

6.1 Ringkonnakohus leidis, et süüdistatavatele inkrimineeritud narkootilise aine käitlemine suures

koguses on tuvastatud kohtuistungil vahetult uuritud tõendite, helisalvestise ja jälitustoimingu

protokollidega; läbiotsimisel leitud narkootiliste ainete, kaalude ja rahaga. Süüdistatavate tegevus on

käsitatav jätkuva kuriteona. Tuvastatud on vaid lühike kuritegude toimepanemise ajavahemik. Nii

jälitustoimingu protokoll kui läbiotsimisel äravõetud narkoaine, kaalud ja minigripp kilekotid

kinnitavad süüdistatavate tegevust narkodiileritena. Kuna tuvastatav ei ole faktiline korduv

narkootilise aine käitlemine, siis ei ole võimalik süüdistatavate käitumist kvalifitseerida KarS § 184

lg 2 p 2 järgi.

6.2 E. Avetjan ja S. Judin tegutsesid suures koguses narkootilise aine käitlemisel grupis. Maakohtu

vastupidised järeldused ei ole kooskõlas tõendite kogumiga ning seetõttu on maakohus ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust. Tuvastatud on E. Avetjani ja S. Judini ühine teadlik tegevus narkootilise

aine ebaseaduslikul käitlemisel ning mõlema süüdistatava roll ühise kuritegeliku eesmärgi

saavutamiseks. Kuna süüdistatavate tahtlikud teod moodustasid kaaluka osa neile inkrimineeritud

kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel, siis kvalifitseerub S. Judini ja E. Avetjani poolt toimepandu KarS

§ 184 lg 2 p 1 järgi.

6.3 Prokuröri taotlus süüdistatavatelt äravõetud sularaha konfiskeerimiseks on põhjendatud.

Süüdistuses esitatud ajal süüdistatavad ei töötanud, neil puudusid legaalsed sissetulekuallikad.

Vaatamata sellele üürisid nad korterit, nende kasutuses olid sõiduautod, 7 mobiiltelefoni ja neilt võeti

ära suur summa sularaha. Kuna äravõetud sularaha kuulus süüdistatavatele ja see oli saadud tahtliku

kuriteoga, on KarS § 831 lg 1 kohaselt alus äravõetud sularaha konfiskeerimiseks.

6.4 Kuigi ringkonnakohus ei tuvastanud D. Jermatšenkovi käitumises korduvust KarS § 184 lg 2 p 2

järgi, ei vastanud kohtu veendumuse kohaselt maakohtu mõistetud karistus siiski süüdistatava süü

suurusele. Kohus märkis, et D. Jermatšenkovi näol on tegemist isikuga, kes tegeles jätkuvalt

ebaseadusliku suures koguses narkootilise aine käitlemisega. Karistamine sanktsioonis ettenähtud

miinimumkaristuse lähedase karistusega ei vasta esimese raskusastmega rahvatervise vastu suunatud

kuriteo raskusele ega süüdistatava isikule. Seetõttu tühistas ringkonnakohus D. Jermatšenkovile

mõistetud karistuse ja mõistis talle vangistuse, mis jääb alla sanktsioonis ettenähtud keskmist määra.

Kohus märkis, et S. Judinile ja E. Avetjanile mõistetud karistused tuleb tühistada, kuna tuvastati

koosseisuline raskendav grupi tunnus, mis toob endaga kaasa nende süüdimõistmise KarS § 184 lg 2

p 1 järgi, mille sanktsioon näeb karistusena ette kolme kuni viieteistaastase vangistuse. Süüdistatavate

karistamisel arvestas kohus, et toimepandud kuritegu on raske esimese astme rahvatervisevastane

kuritegu, mis oli jätkuva iseloomuga ja toime pandud omakasu ajendil. Süüdistatavate näol on

tegemist varem korduvalt kuritegusid toimepannud isikutega ning neid on ka varem karistatud

vangistusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid D. Jermatšenkovi kaitsja

vandeadvokaat Andres Gorkin, S. Judini kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo ja E. Avetjani kaitsja

vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse

jõustamist.

8. D. Jermatšenkovi kaitsja on seisukohal, et ringkonnakohus on apellatsiooni lahendades ja

D. Jermatšenkovile raskemat karistus mõistes rikkunud KrMS §-s 14 sätestatud võistlevuse

põhimõtet, asudes täitma süüdistusfunktsiooni. Prokurör on taotlenud uue otsusega kõikide

süüdistatavate karistamist 6 aastase vangistusega. Taotluse aluseks oli nende süüdimõistmine raskema

kuriteo toimepanemises. Kuna ringkonnakohus D. Jermatšenkovi poolt toimepandud kuriteo

kvalifikatsiooni ei muutnud ja apellant ei ole mitte sõnagagi käsitlenud raskema karistuse mõistmise

vajadust D. Jermatšenkovile alternatiivse taotlusena, on kohus, karmistades karistust, rikkunud

kriminaalmenetlusõiguse norme. Kassaator märgib, et kohtuotsuse tühistamist viitega KrMS § 340

lg 4 p-le 4 prokurör taotlenud ei ole.

9. S. Judini kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsuses tehtud viited E. Avetjani ja D. Jermatšenkovi

jälitustoimingu protokollis fikseeritud kohtumisele ei saa mingil viisil kinnitada S. Judini osalust

grupilises kuriteos. Ka kõnede salvestustest ei nähtu S. Judini ja E. Avetjani kokkuleppelist tegevust

kuriteo toimepanemiseks. Jälitustoimingu protokolli lõpus olevad menetleja tõlgendused "figurantide

kõnekeele" kohta on meelevaldsed, ebakohased ja õigusemõistmise seisukohalt eksitavad. Kassaator

on seisukohal, et E. Avetjani ja S. Judini ühiskasutuses olevast korterist narkootiliste ainete leidmine

ei tõenda grupilist tegevust narkootiliste ainete käitlemisel. Nii E. Avetjani kui S. Judini ütlustest

nähtub, et S. Judin tarbis narkootikume, hoidis neid oma toas ja E. Avetjanil ei olnud nimetatud

ainetega mingit teadlikku puutumust, rääkimata nende ainete ühisest käitlemisest. Kohtu järeldus, et

on tuvastatav E. Avetjani ja S. Judini ühine teadlik tegevus narkootilise aine ebaseaduslikul

käitlemisel ei ole kooskõlas kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõenditega.

10. E. Avetjani kaitsja leiab, et ringkonnakohus hindas ebaõigesti asjas kogutud tõendeid ning

järeldus, et E. Avetjan ja S. Judin tegutsesid suures koguses narkootilise aine käitlemisel grupis, ei ole

põhjendatud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et korteris leitud apteegikaaludelt,

minigripp kilekottidelt, fooliumvoldikult ja noa käepidemelt DNA analüüsiks võetud proovidest

määratletud DNA profiilid langesid kokku S. Judini võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga ning

ei ole kokkulangevad E. Avetjani võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. Ringkonnakohus ei

viidanud ühelegi tõendile, millele tugineb järeldus, et E. Avetjan ja S. Judin tegutsesid grupis.

Vaidlustatud otsuses on jäetud täielikult tähelepanuta S. Judini ütlused selle kohta, et kõik korterist

leitud narkootikumidega seotud esemed ning narkootiline aine kuuluvad temale ja E. Avetjanil ei ole

nendega mingit seost. Samas oli narkootiline aine korteris S. Judini asjade hulgas.

11. Kassatsioonidele esitas vastuse ringkonnaprokurör L. Tokar, kes leiab, et kassatsioonid on

põhjendamatud ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vastustaja ei nõustu, et kohus on

rikkunud KrMS § 14 sätteid, kuna raskema karistuse mõistmine ei toimunud kohtu initsiatiivil, vaid

tulenes apellatsioonis esitatud taotlusest. Samuti märgib prokurör, et ringkonnakohus on otsuses

tõendeid põhjalikult analüüsinud ja tulnud õigele järeldusele, et E. Avetjan ja S. Judin tegutsesid

grupis.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. E. Avetjani ja S. Judini kaitsjad põhjendavad kassatsioonides esitatud taotlusi asjaoluga, et

ringkonnakohus on andnud ebaõige hinnangu kogutud tõenditele ja jätnud osa tõendeid hindamata,

mille tulemusena jõudis väärale järeldusele, et E. Avetjan ja S. Judin tegutsesid kuriteo

toimepanemisel grupis.

12.1 Kriminaalkolleegium nende väidetega ei nõustu ja kordab varasemas praktikas väljendatud

seisukohta, mille kohaselt tähendab kohtuotsuse põhistatus seda, et kohtu siseveendumuse

kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri

2000. a otsus asjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253, p 5.2 ja 9. juuni 2004. a määrus asjas nr 3-

1-1-47-04 - RT III 2004, 17, 208, p 10). Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata,

millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures

tugines (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. mai 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-43-05 - RT III 2005,

22, 223, p 6). Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 saab kriminaalkolleegium käesolevas kriminaalasjas

üksnes hinnata seda, kas kohtud on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite

hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet.

12.2 Karistusseadustiku § 21 lg 2 esimesest lausest tulenevalt vastutavad isikud kaastäideviijatena,

kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Varasema kohtupraktika

kohaselt ei ole teovalitsemise teooriast lähtuvalt nõutav, et täideviijana käsitletav isik realiseeriks

tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Küll on aga nõutav ühtsest

tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all

hoidmine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04 - RT III

2005, 4, 36, p 21). Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust

põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud

kaastäideviimise

kvaliteediga

teopanuse

ühise

teoplaani

realiseerimisse

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-101-05 - RT III 2005, 36, 348, p 8).

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud, millised

tõendid E. Avetjani ja S. Judini poolt KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemist grupis kinnitavad, viidanud konkreetsetele tõenditele, millele need järeldused on

rajatud ning põhjendanud, miks just nendele tõenditele tuginedes on E. Avetjani ja S. Judini süü

tõendatud. Nii on ringkonnakohus tuginenud jälitustoimingu protokollidele, vahetult uuritud

helisalvestustele ja E. Avetjani ning S. Judini ühises elukohas toimunud läbiotsimisel leitud

narkootilise aine, kaalude ja raha leidmise faktile.

12.3 Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et S. Judin tarbis narkootikume, hoidis neid oma toas ja

E. Avetjanil ei olnud teadlikku puutumust nende ainete käitlemisega. Nimelt on ringkonnakohtu poolt

tuvastatud, et 25. jaanuari 2007. a läbiotsimise käigus leiti E. Avetjani ja S. Judini poolt kasutatava

korteri ühiskasutuses olevas köögis asetsenud kapist ja elutoast suures koguses narkootilist ainet ja

kaalud, millel olid narkootilise aine jäljed. Samuti on ringkonnakohus põhjendatult märkinud, et just

seal, kus E. Avetjan ja D. Jermatšenkov leppisid kokku kohtumise millegi ostmiseks, peeti nad

mõlemad kinni ja D. Jermatšenkovilt võeti ära suures koguses narkootilist ainet sisaldavat pulbrit ja

E. Avetjanilt sularaha 11 000 krooni. Kogumis tõendeid hinnates on ringkonnakohus tuvastanud, et

kokkusaamise põhjuseks oligi narkootilise aine edasiandmine, kuna vahetult uuritud helisalvestuses

räägitakse raha kokkulöömisest, valmispanemisest ja kogustest. Vähetähtis ei ole ka maakohtu poolt

tuvastatu, et D. Jermatšenkovilt äravõetud narkootiline toimeaine ja selle koostisosade

kontsentratsioon on sisuliselt sama, mis E. Avetjani ja S. Judini elukohast äravõetud aine puhul.

Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on E. Avetjani ja S. Judini süüditunnistamise ja

käitumise kvalifitseerimise osas KarS § 184 lg 2 p 1 järgi oma otsust küllaldaselt põhjendanud,

kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid analüüsinud ning otsuse põhjenduste kujunemine on loogiliselt

jälgitav. Eeltoodust tulenevalt ei anna E. Avetjani ja S. Judini kaitsjate kassatsioonides esitatud väited

alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

13. D. Jermatšenkovi kaitsja vaidlustab kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse D. Jermatšenkovile

mõistetud karistuse osas, leides, et ringkonnakohus on rikkunud KrMS § 340 lg-s 4 ja §-s 14

sätestatud põhimõtteid. Kassatsioonis märgitakse, et mõistes D. Jermatšenkovile võrreldes maakohtu

otsusega raskema karistuse, on ringkonnakohus lubamatult apellatsiooni piiridest väljunud.

13.1 Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud

apellatsiooni piires, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse

pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda. Selline pädevuse piirang on

oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut

süüdistuse

oponeerimiseks

apellatsiooni

korras

vaidlustamata

küsimustes

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-65-05 - RT III 2005, 27, 281, p 5).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus prokuratuuri või

kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema

karistuse või jätta karistuse muutmata. Sellest sättest koosmõjus KrMS § 340 lg-ga 1 nähtub, et

ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel üldjuhul ning eelkõige seotud

apellatsioonis sisalduva taotlusega. Juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb

taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest, millised tuleb vastavalt KrMS

§ 321 lg 2 p-le 4 apellatsioonis obligatoorselt märkida. Viimast seisukohta kinnitab Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9.oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-65-06 milles märgitakse, et apellatsiooni

piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete

sisuga (RT III 2006, 37, 310, p 15). Kirjeldatud viisil on apellandi taotlust otsuse tegemisel sisustanud

ka ringkonnakohus.

13.2 Maakohus tunnistas D. Jermatšenkovi süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja karistas teda vangistusega 1

aastaks ja 6 kuuks. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse tühistanud üksnes D. Jermatšenkovile

mõistetud karistuse osas ja uue otsusega karistanud teda vangistusega 3 aastaks. Maakohtu otsuse

tühistamist on ringkonnakohus põhjendanud mõistetud karistuse mittevastavusega D. Jermatšenkovi

süü suurusele. Kriminaalkolleegium tõdeb, et sellega on ringkonnakohus vaieldamatult

D. Jermatšenkovi olukorda raskendanud, kuid ringkonnakohus ei ole süüdistatavale raskemat

karistust mõistes apellatsiooni piiridest väljunud.

13.3 Prokuröri viide apellatsioonis esitatud taotluse aluseks olevale KrMS § 340 lg 2 p-le 1 on

ilmselgelt ekslik, kuna selle sätte kohaselt võib ringkonnakohus uue otsuse tegemise korral mõista

süüdistatava õigeks kõigis kuritegudes. Seda järeldust kinnitavad nii ringkonnakohtu istungi

protokoll, kui ka prokurör vastuses kassatsioonile, märkides, et apellatsioonis sisalduv taotlus tulenes

KrMS § 340 lg 4 p-st 1.

13.4 Apellatsioonis esitatud taotlus hõlmas lisaks kuriteo kvalifikatsiooni vaidlustamisele ka raskema

karistuse mõistmise taotlust. Prokurör on taotlust valdavalt motiveerinud asjaoluga, et

D. Jermatšenkov tuleks süüdi tunnistada KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Lisaks eeltoodule sisaldab

apellatsioon aga ka järgnevat põhjendust: "Karistuse määramisel märkis kohus oma otsuses karistust

kergendavaks asjaoluks süüdistatavatel puhtsüdamliku kahetsuse, mis ei vasta aga eeluurimisel

kogutud materjalidele ja kohtus uuritud tõenditele". Sellest põhjendusest ja KrMS § 340 lg 4 p 1

alusel esitatud taotlusest nähtub, et prokurör on lisaks kuriteo kvalifikatsiooni vaidlustamisele

avaldanud mittenõustumist maakohtu poolt D. Jermatšenkovile mõistetud karistusega.

13.5 Nii apellatsioonis sisalduv ja KrMS § 340 lg 4 p-st 1 tulenev taotlus kui ka apellandi

põhjendused käsitlesid D. Jermatšenkovile raskema karistuse mõistmise küsimust. Kuivõrd

ringkonnakohus oli apellatsiooni taotluse ja motiivide vastuolu korral õigustatud võtma apellandi

taotluste sisustamisel aluseks ka apellatsiooni nõuded ning nende sisuks oli muu hulgas karistuse

raskendamine, oli kohus pädev mõistma D. Jermatšenkovile raskemat karistust. Ringkonnakohus on

otsuses põhjendanud, millised asjaolud tingisid süüdistatavale mõistetud karistuse raskendamise ja

milles seisnesid maakohtu vead karistuse mõistmisel ning materiaalõiguse kohaldamisel.

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2007. a kohtuotsuse muutmata ja kassatsioonid rahuldamata.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Priit Pikamäe