3-2-1-10-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-10-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. märts 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

V. B (pankrotis) hagi O. B vastu ühisvara jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1506

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. B kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. B (pankrotis, isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Lauri Paulus

Kostja O. B (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Vesse Võhma

Asja läbivaatamise kuupäev

10. märts 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Lauri Paulus. Kostja O. B ja tema

esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma. Istungit protokollis Ragne

Rebane. Juures viibis tõlk Lüüli Lomp.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le Advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN O. B kassatsioonkaebuselt

18. jaanuaril 2008. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30. novembril 1999 esitas O. B (praeguses asjas kostja) Tallinna Linnakohtule hagi V. B (praeguses

asjas hageja) vastu, milles palus jagada abikaasade ühisvara. Tallinna Linnakohus kinnitas 16. mai

2003. a määrusega asjas poolte kokkuleppe ning lõpetas menetluse. Tallinna Linnakohus kuulutas

7. oktoobri 2004. a otsusega välja V. B pankroti. 13. oktoobril 2004 esitas V. B (pankrotis) hagi

ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohus tunnistas

3. oktoobri 2006. a otsusega 16. mail 2003. a kinnitatud poolte kokkuleppe kehtetuks.

2. 3. novembril 2004 esitas V. B (pankrotis, hageja) Tallinna Linnakohtule hagi O. B (kostja) vastu,

milles palus jagada poolte ühisvara.

Hagiavalduse kohaselt on ühisvara vaja jagada võlausaldajate huvide kaitseks. Pankrotihalduril on

õigus pankrotiseaduse (PankrS) § 122 lg-te 1 ja 2 alusel nõuda ühisvara jagamist ühe aasta jooksul

pankroti väljakuulutamisest.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et hagi on aegunud. Kostja esitas vastuhagi ühisvara

jagamiseks.

4. Harju Maakohus tegi 22. veebruari 2006. a kohtuistungil pooltele ettepaneku teha vaheotsus,

millega määrata kindlaks ühisvara koosseis ja pooled nõustusid sellega.

5. Harju Maakohus tegi 18. mail 2007. a vaheotsuse, millega määras kindlaks ühisvara koosseisu.

Maakohus märkis vaheotsuse kirjeldavas osas, et väidetava ühisvara moodustavad kunstiväärtused ja

kinnisasjad, mille väärtuse hindamiseks on vajalik teha ekspertiis. Ekspertiisi maksumus võib

kujuneda märkimisväärseks. Kõigi vaidlusaluste esemete ekspertiis võib paisutada menetluskulud

liiga suureks, kui ekspertiis tehakse ka selliste esemete suhtes, mille kohta kohus asub hiljem

seisukohale, et need ei kuulu ühisvara hulka.

6. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu vaheotsuse tühistada osas, millega maakohus luges

teatud varaesemed ühisvara hulka ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega lugeda teatud teised

varaesemed ühisvara hulka.

7. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu vaheotsuse osaliselt ja

teha uue otsuse, millega jätta ühisvara hulgast välja teatud varaesemed ning lugeda ühisvaraks teatud

vara võõrandamisest saadud rahalised vahendid.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. detsembri 2007. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja saatis

asja menetluse jätkamiseks samale kohtule.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuste

põhjendustest olenemata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu.

Abikaasade ühisvara jagamise hagi on kujundushagi, mitte tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 449 lg-s 1 märgitud hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks. Ühisvara jagamine

võib küll viia ühelt poolelt teisele rahalise hüvitise väljamõistmisele enamsaadud ühisvara eest, kuid

selleks tuleb enne kindlaks teha mitte ainult kummalegi jäänud või kummagi poolt pärast

lahkuminekut ära tarvitatud ühisvara koosseis, vaid ka selle väärtus. Seega ei ole abikaasade ühisvara

jagamises vaheotsuse tegemine ühisvara jagamise nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta

TsMS § 449 lg 1 alusel võimalik ja lubatud, olgugi et üks pool või mõlemad vaheotsuse tegemist

taotlevad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et TsMS § 449 lg-t 1 ei ole

võimalik kohaldada ühisvara jagamise nõudes. See on vastuolus TsMS §-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on asja lahendamine õigesti, mõistliku aja jooksul ja

võimalikult väikeste kuludega. Olukorras, kus pooled vaidlesid selle üle, missugused hinnalised

kunstiteosed ning kinnisasjad kuuluvad ühisvarasse, kusjuures nende väärtuse hindamine on keerukas

ja kulukas, oli vaheotsuse tegemine põhjendatud. Lisaks soovisid vaheotsuse tegemist mõlemad

pooled.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 20. 23. oktoobri 2007. a kohtuistungi protokollist nähtub, et

apellatsioonkaebust arutas ringkonnakohus koosseisus T. Kollom, U. Loonurm ja I. Nõmm. Otsusele

on aga alla kirjutanud kohtunikud T. Kollom, U. Loonurm ja Ü. Jänes.

10. Hageja leidis vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb rahuldada.

11. Riigikohtu 10. märtsi 2008. a istungil jäi kostja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja hageja

vastuses esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

13. Toimiku materjalide kohaselt (IV kd, tl 1252) on ringkonnakohtu 23. oktoobri 2007. a istungil

asja arutanud kohtukoosseis T. Kollom, U. Loonurm ja I. Nõmm. Ringkonnakohtu 19. detsembri

2007. a otsusele on alla kirjutanud kohtunikud T. Kollom, U. Loonurm ja Ü. Jänes. TsMS § 20 lg 1

kohaselt, kui asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetub, arutatakse asja algusest peale. Kui

eelmine kohtukoosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei pea uus koosseis seda kordama, kui pooled

seda ei taotle. Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu

jaoks kontrollitav, on kolleegiumi arvates tegemist TsMS § 669 lg-s 2 sätestatud menetlusõiguse

normi olulise rikkumisega, mis on alus kohtuotsuse tühistamiseks. Praegusel juhul ei ole toimikust

näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, seega on tegemist menetlusõiguse normi olulise

rikkumisega.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga vaheotsuse tegemise kohta.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 449 võimaldab kohtutel teatud juhtudel teha vaheotsuse.

TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus teha poole taotlusel vaheotsuse nõude põhjendatuse või

põhjendamatuse kohta, kui menetluses on hagi raha saamiseks ja nõutava rahasumma tõendamine on

väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik

otsust teha. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse

kohta.

Kolleegium näeb nende sätete põhilise eesmärgina vältida kulukat, aegavõtvat ning tarbetut

tõendamismenetlust. TsMS § 2 kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks

tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.

15. Maakohus on vaheotsuse kirjeldavas osas viidanud vaheotsuse tegemise põhjusena sellele, et

väidetava ühisvara moodustavad kunstiväärtused ja kinnisasjad, mille väärtuse hindamiseks on

vajalik teha ekspertiis. Ekspertiisi maksumus võib kujuneda märkimisväärseks. Kõigi vaidlusaluste

esemete ekspertiis võib paisutada menetluskulud liiga suureks, kui ekspertiis tehakse ka selliste

esemete suhtes, mille kohta kohus asub hiljem seisukohale, et need ei kuulu ühisvara hulka.

Kolleegium leiab, et see on vaheotsuse tegemiseks mõistlik põhjendus. Menetlusökonoomia

põhimõttest lähtuvalt ei ole otstarbekas teha kulukat ekspertiisi varaesemetele, mis ühisvara hulka ei

kuulu. Kuigi abikaasade ühisvara jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, nagu

ringkonnakohus õigesti märkis, on siiski võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades TsMS § 449 lg-

t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks.

Lisaks võib ühisvara koosseisu kindlaksmääramine vaheotsusega soodustada asja menetluse

lõpetamist poolte kokkuleppe saavutamisega, nagu Riigikohtu istungil märkis ka kostja esindaja.

Menetlusökonoomiaga on Riigikohus põhjendanud vaheotsuse tegemise lubatavust ka 16. jaanuaril

2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-130-07 tehtud lahendi p-s 11 (võimalus teha vaheotsus vaidluses

vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle).

16. Eespool esitatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus vaatama esitatud apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse sisuliselt läbi.

Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka asjaolule, et TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes

TsMS § 654 lg-ga 1) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste isikukoodid. Praegusel

juhul on ringkonnakohus jätnud märkimata nii hageja kui ka kostja isikukoodi.

Samuti juhib kolleegium ringkonnakohtu tähelepanu TsMS § 452 lg 4 esimesele lausele (koostoimes

TsMS § 654 lg-ga 1), mille kohaselt võib otsuse teha hiljem kui 20 päeva pärast asja arutamise

viimast istungit või kirjalikus menetluses taotluste ja dokumentide esitamiseks ettenähtud tähtpäeva

möödumist avalikult teatavaks üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kohtuasja suure mahu või erilise

keerukuse tõttu. Toimiku materjalide kohaselt (IV kd, tl 1253) on ringkonnakohus otsuse tegemise

edasi lükanud. Kolleegium märgib, et praegune tsiviilasi on küll suuremahuline ja eriliselt keerukas,

kuid ringkonnakohus ei ole asja läbi vaadanud sisuliselt, vaid on teinud maakohtu väidetavale

menetluslikule rikkumisele põhineva otsuse. Sellise otsuse tegemiseks ei ole üldjuhul vajalik otsuse

avalikult teatavaks tegemist edasi lükata.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve