3-1-1-3-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-3-08

Otsuse kuupäev

13. märts 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Lea Kivi

Kohtuasi

N. E. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. oktoobri 2007. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-07-2470

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

13. veebruar 2008. a

Istungil osalenud isikud

Põhja Politseiprefektuuri esindaja Andrus Reidi

RESOLUTSIOON

1. Kassatsioon rahuldada.

2. Tühistada Harju Maakohtu 2. oktoobri 2007. a kohtuotsus N. E. väärteoasjas ja saata väärteoasi Harju Maakohtule

uueks arutamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. E.t karistati Põhja Politseiprefektuuri 25. jaanuari 2007. a otsusega liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi 180 trahviühiku (10

800 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta 5. jaanuaril 2007. a kell 17.50, olles narkojoobes, juhtis Tallinna linnas

Vabaduse puiesteel sõiduautot Mazda 6. Liiklusseaduse § 7419 lg 2 alusel võeti temalt lisakaristusena 7 kuuks ära

juhtimisõigus. Samuti karistati N. E.-d Põhja Politseiprefektuuri 25. jaanuari 2007. a otsusega narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 järgi 50 trahviühiku (3000 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta

5. jaanuaril 2007. a kell 17.50 Tallinna linnas Vabaduse puiesteel tarvitas narkootilist ja psühhotroopset ainet ilma arsti

ettekirjutuseta.

2. N. E. esitas kohtuvälise menetleja otsuste peale kaebuse Harju Maakohtule, taotledes väärteoasjade ühendamist, otsuste

tühistamist ja menetluse lõpetamist väärteo tunnuste puudumise ning menetlusnormide rikkumise tõttu. Kaebaja selgitas, et ta

ei tarvitanud narkootilist ega psühhotroopset ainet ja seoses sellega pidi temal olema võimalus vaidlustada joobeseisundi

tuvastamise akti. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme

määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" (joobeseisundi tuvastamise korra) § 4 lg-le 1 peab

joobeseisundi tuvastamine toimuma sündmuskohal ja politseiametnikul on õigus toimetada isik joobeseisundi tuvastamiseks

tervishoiuasutusse ainult siis, kui joobeseisundi tuvastamine sündmuskohal ei ole võimalik. Juhul, kui joobeseisundi ja

joobeastme tuvastamine sündmuskohal on võimatu, peab politseinik koostama joobeseisundi tuvastamise protokolli ning

saatekirja isiku tervishoiuasutusse toimetamiseks. Politseiametnikud ei tuvastanud joobeseisundit kohapeal, samuti puudusid

joobeseisundi tuvastamise protokoll ja saatekiri. Seega toimetati menetlusalune isik tervishoiuasutusse ebaseaduslikult.

Joobeseisundi tuvastamisel ei tagatud kaebuse esitajale LS § 20 lg-s 4 garanteeritud kaitseõigust, mille tõttu oli joobeseisundi

meditsiinilise tuvastamise akt tõendina lubamatu. Lisaks märgiti kaebuses, et tegemist oli süütegude ideaalkogumiga ja

menetlusaluse isiku karistamisel pidi kohtuväline menetleja lähtuma KarS § 63 lg-st 1, mille kohaselt mõistetakse üks karistus.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2007. a otsusega kaebuse, tühistas kohtuvälise menetleja otsused ja lõpetas

väärteoasjades menetluse. Kohus leidis, et kohtuväline menetleja on N. E. ülekuulamisel rikkunud menetlusnorme. Samuti

asus kohus seisukohale, et kohtuvälisel menetlejal puudus seaduslik alus vormistada väärteoprotokolle samal päeval,

s.o 5. jaanuaril 2007. a, mil menetlusalune isik toimetati tervishoiuasutusse. Väärteoprotokolle oli võimalik koostada alles

alates 8. jaanuarist 2007. a, kui laboratoorseks uuringuks võetud proovid saabusid laborisse. Kohus leidis, et käesoleval juhul

puudus alus väärteoprotokolli koostamiseks ja menetlusaluse isiku karistamiseks NPALS § 151 järgi, sest isiku narkojoobes või

alkoholijoobes olekus mootorsõiduki juhtimine hõlmab LS § 7419 lg 1 väärteo koosseisu ning isikut ei saa tulenevalt KarS § 2

lg-st 3 ühe väärteo toimepanemise eest karistada mitu korda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Politseiprefektuur, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja jõustada

kohtuvälise menetleja otsused. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Kohus ei ole põhjendanud, milles seisneb kohtuvälise menetleja poolt menetlusnormide rikkumine N. E. ülekuulamisel.

4.2 Kohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta 5. jaanuaril 2007. a koostatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti

nr 38/38. Arsti otsuse kohaselt on menetlusalusel isikul tuvastatud narkootiline joove fentanüülist ning sõiduki juhtimine ei ole

lubatud. Seega on isiku läbivaatusel tema joobeseisund leidnud tuvastamist. Samuti on määratud laboriuuring uriinis kanepi,

fentanüüli, amfetamiini ja bensodiasepiinide leidmiseks. Labori uuringuga 8. jaanuaril 2007. a on uriinist leitud fentanüüli.

Kuna 5. jaanuari 2007. a arsti otsusega tuvastati menetlusalusel isikul narkootilise joobe esinemine, kusjuures arst on sõltumata

laboriuuringu tulemustest määranud ära ka narkootilise aine, mille joove isikul esineb, siis oli kohtuvälisel menetlejal õiguslik

alus 5. jaanuaril 2007. a väärteoprotokollide koostamiseks olemas. Menetlusaluse isiku poolt väärtegude toimepanemine oli

selleks ajaks tõendatud.

4.3 Kassaator ei nõustu kohtu seisukohaga, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega on hõlmatud ka narkootilise aine

tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta. Viimane on eraldi karistatav tegu ja ei ole kuidagi seotud sõiduki juhtimisega.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kassaator oma kaebuses esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et maakohus ei ole põhjendanud, milles seisneb kohtuvälise menetleja

poolt menetlusnormide rikkumine N. E. ülekuulamisel. Väärteomenetluse seadustiku § 65 lg-s 1 sätestatakse, et füüsilisest

isikust menetlusaluse isiku ütlused väärteo toimepanemise kohta protokollitakse ülekuulamisprotokolli plangil või

väärteoprotokollis. Menetlusalune isik võib kirjutada ütlused ka omakäeliselt. Seadus näeb ette, millised andmed

kohustuslikult menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis märgitakse. Väärteomenetluse seadustiku § 65 lg 3 kohaselt

kirjutab ülekuulamisprotokollile alla füüsilisest isikust menetlusalune isik. Käesolevas asjas kuulati N. E. menetlusaluse

isikuna üle 5. jaanuaril 2007. a algusega kell 19.30. Ülekuulamise protokollist nähtub, et N. E. on ütlused andnud vene keeles

ja selles sisalduvad VTMS § 65 lg-s 2 loetletud andmed. Kriminaalkolleegium möönab, et maakohus võis pidada

väärteomenetlusõiguse rikkumiseks asjaolu, et N. E. on andnud enda allkirja ülekuulamisprotokolli reale, milles hoiatatakse

menetlustoimingus osalevat tõlki vastutusest KarS §-de 318 ja 321 järgi. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, kuidas see asjaolu

mõjutas ülekuulamise seaduslikkust ja kas ning miks tuleb seda lugeda väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

Ülekuulamise protokollist ei nähtu, et N. E. ülekuulamisest oleks osa võtnud tõlk või et menetlusalune isik ise oleks soovinud

menetlustoimingus kasutada tõlgi abi. Kohtuväline menetleja on võimaldanud N. E.-l anda ütlused vene keeles.

7. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium N. E. narkojoobe kindlakstegemisega seonduvat.

7.1 Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti nr 38/38 kohaselt saabus menetlusalune isik läbivaatusele 5. jaanuaril 2007. a

kell 19.25. Kliinilise pildi kirjelduse järgi esinesid N. E.-l süstimisjäljed, kerge düsartikulatsioon, ebastabiilsus Rombergi

asendis ja kand-varvas sirgjoonel ning ebatäpsused sõrme-nina katsel ja täpsemates liigutustes. Aktist nähtuvalt määrati

laboriuuring uriinis kanepi, fentanüüli, amfetamiini ja bensodiasepiinide leidmiseks. Arsti otsuse kohaselt esines N. E.-l

narkootiline joove fentanüülist. Laboriuuring tehti 8. jaanuaril 2007. a ning N. E. uriinist leitigi fentanüüli.

7.2 Joobeseisundi tuvastamise korra § 9 lg-s 4 ja §-s 20 sisaldub nõue, et narkojoobe meditsiinilise tuvastamise korral peab

arsti seisukoht tuginema nii kliinilisele pildile, kui ka bioloogiliste vedelike uuringule. Neist esimese alusel on võimalik

tuvastada kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine ja muutumine, teine on aga vajalik selgitamaks, et vastava tagajärje

on tinginud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. veebruari 2005. a otsus

asjas nr 3-1-1-4-05 - RT III 2005, 7, 66, p 8). Kuna arst sai N. E. bioloogiliste vedelike uuringu tulemused teada 8. jaanuaril

2007. a, siis seda kuupäeva oleks pidanud kandma ka arsti otsus, millega tuvastati N. E.-l narkojoove.

8. Maakohus leidis, et kohtuväline menetleja on rikkunud menetlusnorme, kuna koostas väärteoprotokollid 5. jaanuaril 2007. a,

s.o ajal, mil menetlusalusel isikul ei olnud veel narkojoovet tuvastatud. Maakohtu otsusest ei nähtu, milliseid

väärteomenetlusõigust reguleerivaid norme kohtuväline menetleja sellise tegevusega on rikkunud. Kriminaalkolleegium

märgib, et väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo

toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1

p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1

kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja

koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise

põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused

sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise

teoga. Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult

väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist. Küll aga ei ole välistatud, et täiendavate tõendite kogumise tulemusena jõuab

kohtuväline menetleja järeldusele, et süütegu ei ole leidnud tõendamist, isiku käitumises puudub süüteokoosseis, esinevad

õigusvastasust välistavad asjaolud või isik ei ole teo toimepanemises süüdi. Käesolevas asjas on kohtuväline menetleja otsused

teinud 25. jaanuaril 2007. a, s.o peale laboriuuringu tulemuste selgumist, mille tõttu ei saa väärteoprotokollide koostamist

5. jaanuaril 2007. a lugeda väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

9. Joobeseisundi tuvastamise korra § 12 lg-s 1 sätestatakse, et joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise käigus tehtud arstliku

läbivaatuse ja laboratoorsete uuringute tulemused ning oma otsuse, mis sisaldab ka joobeastme määramise otsust, fikseerib arst

joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti tehakse märge isikule otsuse

tutvustamise kohta (§ 12 lg 2 p 20). Joobeseisundi tuvastamise korra § 15 p 3 kohaselt on isikul õigus saada teada arsti otsus ja

laboratoorse uuringu akti ärakiri ning korra § 22 lg-st 1 tulenevalt on isikul õigus joobeastme määramise otsus vaidlustada § 22

lg-s 3 ettenähtud tähtaja jooksul. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise

aktis nr 38/38 puudub N. E. allkiri arsti otsusega tutvumise kohta. Arsti otsuse tutvustamine menetlusalusele isikule võimaldab

isikul realiseerida temale Joobeseisundi tuvastamise korras ette nähtud kaebeõigust. Seega tuli maakohtul hinnata, kas arsti

otsuse menetlusalusele isikule tutvustamata jätmisega on rikutud tema kaitseõigust ning kas sellest rikkumisest tulenevalt võib

joobeseisundi tuvastamise akt olla tõendina lubamatu.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma varasemates lahendites märkinud, et hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe

või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on

tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu

üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-99-04 - RT III 2004, 28, 306, p 10.4 ja

21. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08 - RT III 2008, 10, 72, p 5). Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori

seisukohaga, et narkootilise aine tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta ei ole hõlmatud narkojoobes mootorsõiduki juhtimisega.

Maakohtu käsitlus, mille kohaselt on narkootilise aine tarvitamise ja narkojoobes mootorsõiduki juhtimise korral tegemist

ideaalkogumiga, ei ole kooskõlas asjades nr 3-1-1-99-04 ja 3-1-1-1-08 väljendatud kriminaalkolleegiumi seisukohtadega.

Tegevused, millega mõlemad väärteokoosseisud täideti, ei ole olemuselt sarnased. Väärteoprotokollides sisalduva teokirjelduse

kohaselt arvati N. E.-le süüks mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ja narkootilise ja psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta

tarvitamine. Väärteprotokollide kohaselt on N. E. rikkunud liikluseeskirja § 76 p-s 1 sätestatut ning NPALS § 3 lg-t 1.

Kriminaalkolleegium leiab, et need väärteod on suunatud erinevate õigushüvede vastu ja ei ole kantud ühisest tahtlusest ning ei

ole ka ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine paistaks objektiivselt vaadeldavana

ühtse, kokkukuuluva teona. Seetõttu tuleb käesolevas asjas vaadelda menetlusaluse isiku käitumist erinevate käitumisaktidena,

mitte objektiivselt ühe teona. Eeltoodust tulenevalt on kohtuväline menetleja karistuste määramisel õigesti juhindunud KarS

§ 63 lg-st 3, maakohus aga on kaebuse lahendamisel ebaõigesti kohaldanud KarS § 63 lg-t 1.

11. Kriminaalkolleegium märgib täiendavalt, et väärteoasja toimikust nähtuvalt on N. E. Harju Maakohtule koos kaebusega

esitanud taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamise kohta. Kohtuvälise menetleja otsused on väärteoprotokollide kohaselt

olnud kättesaadavad alates 5. veebruarist 2007. a. Väärteomenetluse seadustiku § 114 lg-s 4 sätestatakse kaebuse esitamise

tähtaeg üldmenetluses tehtud otsuse peale. Eeltoodust tulenevalt oli menetlusaluse isiku jaoks kaebuse esitamise viimaseks

päevaks 20. veebruar 2007. a. Kaebus on Harju Maakohtus registreeritud 31. mail 2007. a. Maakohus on 28. juuni 2007. a

kohtumäärusega määranud kaebuse läbivaatamiseks avalikul kohtuistungil, kuid toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks

võtnud seisukoha tähtaja ennistamise taotluse osas. Tulenevalt VTMS § 118 lg-st 2 ja KrMS § 172 lg-st 1 pidi maakohus

esitatud taotluse osas võtma seisukoha. Küsimuse kaebuse tähtaja ennistamisest on kohtuistungil tõstatanud ka kohtuvälise

menetleja esindaja, kuid kohtuistungi protokollist taotluse lahendamise osas maakohtu seisukohta ei nähtu.

12. Kriminaalkolleegium kordab ka varasemat seisukohta, et osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja

tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-6-06 - RT III 2006, 26, 235, p 6.3). Kolleegium nõustub kassaatori

väitega, et maakohus ei ole otsust nõuetekohaselt põhistanud ja on jätnud osa tõendeid hindamata. Need rikkumised on VTMS

§ 150 lg 1 p 7 kohaselt aluseks maakohtu otsuse tühistamisel.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 2. oktoobri 2007. a kohtuotsuse täielikult ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi