3-2-1-8-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-8-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. märts 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Reima Oy hagi OÜ Ahtri Maja vastu 413 163 krooni 92 sendi

saamiseks ja Tutta Oy hagi OÜ Ahtri Maja vastu

138 644 krooni 21 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-10389

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Ahtri Maja kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Reima Oy (asukoht Kankaanpää, Soome Vabariik, kood

xxxxxxx-x) ja Tutta Oy (asukoht Kankaanpää, Soome Vabariik,

kood xxxxxxx-x), mõlema esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn

Kostja OÜ Ahtri Maja (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Eerik Entsik

Asja läbivaatamise kuupäev

25. veebruar 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2007. a otsust tsiviilasjas nr 2-06-10389

õigusliku põhjenduse osas.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 3. mail 2006 esitasid Reima Oy (hageja I) ja Tutta Oy (hageja II) (edaspidi koos ka hagejad) Harju

Maakohtule ühise hagi OÜ Ahtri Maja (kostja) vastu, milles hageja I palus kostjalt välja mõista enda

kasuks 413 163 krooni 92 senti ja hageja II kostjalt enda kasuks välja mõista 138 644 krooni 21 senti.

Hagiavalduse kohaselt on hagejad lasteriideid tootvad Soome äriühingud, kes sõlmisid Osaühinguga

Karl & Linda (edaspidi edasimüüja) koostöölepingud, mille kohaselt andsid hagejad edasimüüjale

müümiseks oma kaupasid. Omandiõigus kaupadele läks lepingu järgi edasimüüjale üle pärast nende

eest tasumist, kaupade eest tuli aga tasuda pärast nende müümist. Edasimüüja kauplus asus kostjalt

üüritud pinnal. 26. oktoobril 2005 viis kostja ära kõik üüripinnal olnud kaubad, teostades väidetavalt

üürileandja pandiõigust. Edasimüüja esindaja teavitas seejuures kostjat, et suur osa kaupadest kuulub

kolmandatele isikutele. Hageja I kaupu viidi ära 413 163 krooni 92 sendi väärtuses ja hageja II kaupu

138 644 krooni 21 sendi väärtuses.

Hagejad leiavad, et kostja ei võinud pöörata sissenõuet hagejatele kuuluvatele kaupadele, sest asjade

omaniku õigused eelnevad pandiõigusele. Kaupade väärtus tuleb kahjuhüvitisena kostjalt välja

nõuda. Hagejad tuginesid seejuures võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 lg-tele 2 ja 3 ning § 1037 lg-le 1.

Hagejatel oleks õigus nõuda ka kaupade väljaandmist, kuid kuna ei ole kindel, kas kostja on neile

taganud vajalikud hoiutingimused, võib nende kaubanduslik väärtus olla kadunud, samuti võivad

riided olla juba moest läinud, mistõttu oleks nende turustamine raskendatud.

Hagejad esitasid hagiavalduses ka taotluse kaasata menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna

edasimüüja. Samuti taotlesid hagejad hagi liitmist Harju Maakohtu menetluses olevate

tsiviilasjadega, milles lahendatakse kostja üürinõuet edasimüüja vastu ning edasimüüja vastuhagi

kostja vastu.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt oli edasimüüjal kostja ees üürilepingust tulenev võlgnevus, kostja on

üürilepingu üles öelnud ning esitanud edasimüüja vastu hagi võlgnevuse, viivise ja leppetrahvi

(kokku 163 817 krooni 13 senti) väljamõistmiseks ning ruumide tagastamiseks. 26. oktoobril 2005

tehti kohtumääruse alusel üürniku kasutuses olnud ruumides hagi tagamine, mille käigus arestiti

edasimüüjale kuuluvad vallasasjad. Kuna arestitud varast ei piisanud kostja nõude tagamiseks ja

edasimüüja oma üürilepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, teostas kostja samal päeval,

s.o 26. oktoobril 2005 VÕS §-dest 305-307 tulenevat pandiõigust.

Üürileandja pandiõigus tekib vallasasjade üüritud ruumidesse paigutamise ajast. Pandiõigusele

eelnevad üksnes need õigused, mille kohta üürileandja asjade üüritud ruumidesse paigutamisel teadis

või pidi teadma, et need ei kuulu üürnikule. Edasimüüja teatas sellest, et kõik kaubad ei kuulu talle,

alles siis, kui vara asuti arestima. Võlaõigusseaduse § 1037 lg 1 ei ole kohaldatav, kuna kaubad on

alles. Edasimüüja üritas kaupasid üüritud ruumidest eemaldada, mistõttu ei pruugi kostja valduses

enam olla kõik algselt panditud kaubad.

3. Harju Maakohus tegi 22. märtsil 2007 poolte taotlusel vaheotsuse, millega tunnustas hagejate

kahjuhüvitise nõude põhjendatust ja otsustas jätkata menetlust nõude suuruse üle.

Maakohus leidis, et vaheotsuse tegemine on põhjendatud, kuna kahju suuruse tõendamine on

keerukas. Asja materjalide kohaselt on edasimüüja kostjale võlgu. Kohus arestis hagi tagamiseks

edasimüüjale kuuluvad vallasasjad, mis kuuluvad ruumi sisustuse ja/või kasutamise juurde. Nendeks

ei saa aga lugeda kaupu, mida kostja on ostnud müügiks. Vaidlusalused kaubad olid koostöölepingute

kohaselt edasimüüja valduses, kuid ei kuulunud talle. Pooled ei vaidle, et kostja sai alles pandiõiguse

teostamisel teada, et suur osa üüripinnal asuvatest kaupadest ei kuulu edasimüüjale. Kostja teadmist

või teadma pidamist tuleb hinnata pandiõiguse teostama asumise seisuga, s.o ajast, mil kostja võttis

kaubad oma valdusesse. Hagejate kaubad, mis olid pandiõiguse teostamise ajal üürniku valduses, ei

ole käsitatavad ruumi üürimisel selle kasutamise juurde kuuluvate vallasasjadena VÕS § 305 lg 1

tähenduses. Seega ei oleks kostja võinud teostada nende kaupade suhtes pandiõigust.

Lähtudes VÕS § 1037 lg-st 1 on hagejate kahjunõue põhjendatud ulatuses, milles see leiab

tuvastamist asja kohtuliku menetluse käigus, ning maakohus jätkab menetlust nõude suuruse üle.

Maakohus tegi pooltele ka ettepaneku lahendada asi kompromissiga selliselt, et kostja tagastaks

hagejatele viimastele kuuluva rikkumata ja ja kasutamiskõlbliku vara ja hüvitaks lisaks hagejatele

tekkinud kahju mõistlikus ulatuses.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu vaheotsuse tühistada ning uue otsusega tunnustada

hagejate nõuete põhjendamatust ja jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei sisustanud maakohus õigesti aega, millal üürileandja

võib teostada pandiõigust. Lisaks ei arvestanud maakohus, et edasimüüja ei tõendanud pantimise ajal,

et panditud kaubad ei kuulu talle. Seega ei saa väita, et kostja teadis vaidlusaluste kaupade

kuulumisest hagejatele. Tulenevalt VÕS § 305 lg-st 1 tekib üürileandja pandiõigus alates ajast, kui

vallasasjad paigutatakse üüritud ruumidesse. Seetõttu peab asjaolu, kas üürileandja teadis või pidi

teadma, et asjad, mis paigutati üüritud ruumidesse, ei kuulu üürnikule, tuvastama nende asjade

ruumidesse paigutamise seisuga. Ka ei saa nõustuda maakohtu käsitlusega, mille kohaselt

omandireservatsiooniga müüdud esemed ei ole käsitatavad ruumi üürimisel selle kasutamise juurde

kuuluvate vallasasjadena VÕS § 305 lg 1 järgi. Lisaks kohaldas maakohus vääralt VÕS § 1037 lg-t 1.

Pandiesemeks olevad kaubad on alles ning need tagastatakse, kui edasimüüja täidab oma kohustused

kostja ees. Kui need kaubad on kostja valduses ebaseaduslikult, võinuks hagejad need välja nõuda.

5. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 5. detsembri 2007. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt

ning tühistas maakohtu vaheotsuse ja saatis asja menetluse jätkamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 449 lg 1 kohaselt teha vaheotsuse nõude põhjendatuse kohta. Samuti nõustus

ringkonnakohus maakohtuga, et kostjal puudus seadusest (VÕS § 305 lg 1) tulenev pandiõigus

üüripinnal olevatele müügiks toodud kaupadele, kuna need kaubad ei kuulunud üüripinna sisustuse

või kasutamise juurde. Sellega tuvastas maakohus, et kostja poolt üüripinnal olnud kaupade valduse

ülevõtmine ei olnud õiguspärane.

Maakohtu tuvastatust ei piisa aga, otsustamaks, kas hageja nõue on põhjendatud. Hagejad tuginevad

VÕS § 1037 lg-le 1, s.o alusetust rikastumisest tulenevale kohustusele. Maakohus ei andnud

hinnangut, kas on täidetud VÕS § 1037 lg-st 1 tulenevad eeldused, ning on jätnud tähelepanuta kostja

vastuväited, mille kohaselt ta võttis üksnes üle kaupade valduse ja ei ole äravõetud kaupu käsutanud,

kasutanud ega ära tarvitanud ega selle arvel rikastunud. Seega ei vasta vaheotsus TsMS § 442 lg 8

nõuetele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega tunnustada

hagejate nõuete põhjendamatust ja jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohtud põhjendanud, miks üürileandja pandiõigus ei ulatu

üürniku valduses olevatele müügiks toodud kaupadele. Pandiõiguse tekkeks on vajalik vaid ruumi

olemasolu ning sellesse ruumi vallasasjade paigutamine. Müügiks ostetud kaubad kuuluvad ruumi

kasutamise juurde, kuna müügipinda kasutataksegi asjade müügiks. Pandiõigusele saavad eelneda

vaid õigused, mille kohta üürileandja asjade üüritud ruumidesse paigutamisel teadis või pidi teadma,

et need asjad ei kuulu üürnikule. Sellekohased väited esitati aga alles pandiõiguse teostamise alguses.

Alust ei ole VÕS § 1037 lg 1 kohaldamiseks, kuna kaubad on alles.

8. Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja leiavad, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon asja menetluse jätkamiseks maakohtusse

saatmise kohta on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku

põhjendust.

10. Hagejate nõuete uus läbivaatamine maakohtus on põhjendatud, kuna maakohus ei teinud kindlaks

hagejate nõuete rahuldamise eelduseid. Selles osas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga. Samas ei

nõustu kolleegium kohtute poolt VÕS § 305 lg-tele 1 ja 3 antud tõlgendusega. Ka on tähelepanuta

jäetud VÕS § 307 lg 1 kohaldamise tingimused.

11. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et üürileandja pandiõigus ei ulatu VÕS § 305 lg 1 kohaselt

üüripinnal olevas kaupluses (või ka nt laos) asuvatele ja müügiks mõeldud vallasasjadele (kaupadele).

Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta.

Võlaõigusseaduse § 305 lg 1 kohaselt on üürileandja pandiõiguse ulatuse määramisel oluline, kas

üüritud ruumis asuvad vallasasjad kuuluvad üüritud ruumi sisustusse või selle kasutamise juurde.

Ruumi sisustusse kuulub esmajoones mööbel, äriruumi puhul ka nt kaubariiulid, statsionaarsed

masinad ja seadmed. Ruumi kasutuse juurde kuuluvad vallasasjad on kolleegiumi arvates esmajoones

sellised vallasasjad, mis võimaldavad ruumi sihipärast kasutamist või teenivad seda. Bürooruumide

kasutamise juurde kuuluvad nt arvutid, koopiamasinad jms. Kui tegemist on kaupluse- või

kaubalaoruumidega, kuuluvad kolleegiumi arvates ruumide sihtotstarvet arvestades ruumide

kasutamise juurde ka sinna müügiks toodud või sel eesmärgil ladustatud kaubad.

Seaduse kohaselt ulatub pandiõigus seega eelduslikult kõigile üüritud ruumis asuvatele

vallasasjadele. Erandiks on VÕS § 305 lg 2 kohaselt asjad, millele ei saa pöörata sissenõuet,

st esmajoones täitemenetluse seadustiku §-s 66 nimetatud asjad. Üüritud ruumi sisustusse või

kasutamise juurde kuuluvaks ei ole ajutiselt ruumi toodud asjad, mille sihtotstarve ei ole kuuluda

ruumi sisustusse või selle kasutuse juurde.

12. Üürileandja pandiõigus ei ulatu VÕS § 305 kohaselt mitte üksnes üürnikele kuuluvatele asjadele.

See ilmneb üheselt VÕS § 305 lg-st 3, millest järeldub, et üürileandja pandiõigusega võivad olla

koormatud ka kolmandate isikute vallasasjad, mis asuvad üüritud ruumis. Ka need vallasasjad peavad

vastama VÕS § 305 lg-te 1 ja 2 üldistele nõuetele, esmajoones peab olema tegemist üüritud ruumi

sisustusse või selle kasutamise juurde kuuluvate vallasasjadega.

Lisaks tuleneb VÕS § 305 lg-st 3, et üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmandate isikute õigused

asjale, kui see on omanikult või eelmiselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või

eelmise valdaja tahte vastaselt valdusest välja läinud. See tähendab, et asja omanik (või nt tema

võlausaldaja täitemenetluses) saab oma õigusi sellistele asjadele üürileandja suhtes eelistatult

maksma panna (esmajoones välja nõuda), kuid see ei välista iseenesest pandiõigust asjade ruumis

oleku ajal. Samamoodi käsitletakse VÕS § 305 lg-s 3 kolmandatele isikutele kuuluvaid asju, mille

kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja asja omanikuks, kuni ei ole

tõendatud vastupidist. Sellest järeldub, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad

vallasasjad kuuluvad üürnikule. Üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu sõlmimisega.

Üürileandja teadmise või teadma pidamise aja määramisel konkreetse asja suhtes, mis toodi ruumi

pärast üürilepingu sõlmimist, tuleb aga lähtuda sellele asjale pandiõiguse laienemise ajast, täpsemalt

ajast, mil asi ruumi toodi. See tuleneb mh VÕS § 306 lg-st 4, mille kohaselt lõpeb pandiõigus üürniku

poolt ruumi toodud asjadele, kui üürileandja saab lepingu kehtivusajal teada, et need asjad ei kuulu

üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles. See säte ei anna üürileandjale iseseisvat

ülesütlemisõigust, vaid näeb ette, et algselt tekkinud pandiõigus kolmanda isiku asjadele lõpeb, kui

üürileandja saab kolmanda isiku omandiõigusest teada ja omab samal ajal võimalust leping üles öelda

(nt tähtajatu üürileping korraliselt üles öelda), kuid ei tee seda. Kolleegiumi arvates laieneb

pandiõigus ruumis olevatele kolmandate isikute asjadele ka siis, kui üürileandja on asjade

kolmandatele isikutele kuulumisest teadasaamise ajaks üürilepingu juba üles öelnud.

13. Kui kolmandad isikud soovivad oma asjad üürileandja pandiõiguse alt välistada, peavad nad

tagama, et üürileandjat nende omandist asjade ruumi viimisel viivitamata teavitataks. Loomulikult

võivad üürileandja ja üürnik üürileandja pandiõiguse ka juba üürilepingus välistada või nt piirata selle

ulatust vaid üürnikule kuuluvate asjadega, sõlmides selliselt lepingu asjade omanikuks olevate

kolmandate isikute kasuks. Üürileandja võib ka üürnikuks mitteoleva asjade omanikuga sõlmida

kokkuleppe, et pandiõigus ei laiene tema asjadele.

Lisaks on asju, mille puhul üürileandja ei saa tugineda AÕS § 90 lg 1 eeldusele, kuna ta võib

järeldada, et need asjad ei kuulu üürnikule ega taga seega üürileandja nõudeid üürniku vastu.

Sellisteks asjadeks on näiteks üürniku kui ettevõtja klientide poolt ajutiselt ruumi (nt remondiks)

toodud asjad. Kolleegiumi arvates ei ole üürileandja teadmisele või teadma pidamisele vaja esitada

väga suuri nõudmisi. Esmajoones ei pea üürileandja asjade ruumi toomisel teadma, millisele

kolmandale isikule konkreetselt asjad kuuluvad, oluline on aga, et need asjad, mis üürnikule ei kuulu,

oleks identifitseeritavad.

Seega ei pea üürileandja kaupluseruumides olevate kaupade puhul eeldama, et need kuuluvad

omandireservatsiooni alusel kolmandatele isikutele. Omandireservatsiooniga omandi üleandmise

kokkulepe on edasilükkava tingimusega käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102

lg 2 tähenduses. Kuigi TsÜS § 106 lg 2 kaitseb tingimusliku tehingu teinud isikut teise poole ja tema

võlausaldajate tingimuse täitmist takistavate käsutuste (mh arestimise) vastu, siis VÕS § 305 lg 3 on

nimetatud sätte suhtes erisätteks. Seega on üürileandja pandiõigus omandireservatsioonile eelistatud,

kui üürileandja omandireservatsioonist ei teadnud ega pidanudki teadma. Sarnaselt võib

omandireservatsiooniga vallasasja müüja kaotada omandi TsÜS § 106 lg 3 kohaselt ka heauskse

omandamise tõttu. Samuti võib heauskne kolmas isik omandireservatsiooniga koormatud asjale

omandada käsipandi (AÕS § 2821).

14. Eelneva põhjal leidsid kohtud ebaõigesti, et kostjal ei saanud olla pandiõigust vaidlusalustele

kaupadele. Kostjal võis olla vaidlusalustele kaupadele pandiõigus, kui edasimüüja kasutas üürnikuna

kostja ruumi, kaubad olid selles ruumis ning kostja ei teadnud kaupade ruumi toomisel, et kaubad ei

kuulu edasimüüjale ega pidanudki seda teadma. Lisaks tuleb VÕS § 306 lg 4 kohaselt kindlaks teha,

kas kostja oli ajal, kui ta sai teada, et vaidlusalused kaubad ei kuulu edasimüüjale, üürilepingu

edasimüüjaga juba üles öelnud (nagu väitis kostja hagivastuses) või tegi seda viivitamata pärast seda,

eeldusel, et tal oli ülesütlemiseks alus nt edasimüüja makseviivituse tõttu. Need asjaolud tuleb

maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi

muuta.

15. Kohtud on lisaks jätnud tähelepanuta VÕS § 307 lg 1 kohaldamise eeldused. Nimetatud sätte

kohaselt võib üürileandja üüritud ruumis olevaid ja üürileandja pandiõigusega koormatud vallasasju

võtta oma valdusse mh omaabi korras esmajoones üksnes juhul, kui üürnik tahab ruumis leiduvaid

asju ära viia. Sellisteks juhtudeks tuleb pidada eelkõige olukordi, mil üürnik on üritanud asju

üürileandja pandiõiguse teostamise vältimiseks ruumist ära viia või kui seda on ilmselt karta ja asjade

valvamine ja säilitamine üürniku ruumis oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav. Kuigi

menetluses on väidetud, et üürnik püüdis asju ära viia, ei ole kohtud seda tuvastatud.

16. Lisaks tuleneb VÕS § 307 lg-st 1, et üürileandja võib üüritud ruumis olevaid asju oma valdusse

võtta üksnes ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Üürileandja pandiõigusega on

VÕS § 305 lg 1 teise lause kohaselt tagatud üürilepingust tulenevad jooksva ja sellele eelneva aasta

üürinõuded, samuti hüvitisnõuded. Kolleegiumi arvates tagab üürileandja pandiõigus VÕS § 305 lg 4

ning AÕS § 279 lg-te 4 ja 6 koostoimes ka kõrvalnõudeid, nagu viivise- ja leppetrahvinõuded, samuti

menetluskulusid, asja müügiga seotud kulutusi ja pandipidaja poolt pandieseme säilitamiseks tehtud

vajalikke kulutusi.

Kolleegiumi arvates võib üürileandja VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste

nõuete tagamiseks, mis on asjade valdusse võtmisel muutunud sissenõutavaks, v.a võimalikud

edasised kulud asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks. Lisaks tuleneb VÕS § 307 lg-st 1, et

üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust tuleb hinnata asjade kinnipidamise (üürileandja

valdusse võtmise) aja seisuga. Lähtuvalt VÕS § 305 lg-st 4 ja AÕS § 283 lg-st 2 võib üürileandja neis

piirides siiski ise valida, milliseid pandiõigusega koormatud asjadest ta oma valdusse võtab.

Kokkuvõttes ei tohi üürileandja oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike

õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju

kinni nt võimalike tulevaste nõuete tagamiseks.

17. Hagejad on väitnud, et neile kuulunud ja ära viidud vaidlusaluste kaupade väärtus oli kokku

551 808 krooni 13 senti. Asja materjalidest ilmneb, et lisaks hagejatele kuulunud kaupadele võis

üürileandja ära viia ka edasimüüjale endale ning teistele isikutele kuulunud kaupasid, st äraviidud

kaupade koguväärtus võis olla ka hagejate esitatust suurem. Kostja on hagivastuses nimetanud oma

üürilepingust tulenevat kogunõuet edasimüüja vastu 163 817 krooni 13 sendi suuruseks. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb selgeks teha, kui suur oli kostja üürilepingust tulenev ja üürileandja

pandiõigusega tagatud nõue edasimüüja vastu vaidlusaluste kaupade üürileandja valdusse võtmise

ajal, st 26. oktoobril 2005 ning milline oli äraviidud kaupade väärtus sel ajal.

Kui maakohus tuvastab, et kostja viis ära rohkem asju, kui oli vaja tema nõuete rahuldamiseks, on ta

rikkunud VÕS § 307 lg-t 1. Edasimüüjast üürniku jaoks tähendab see, et kostja rikkus üürileandjana

üürilepingust tulenevat (kõrval)kohustust. Nimetatud säte ei kaitse aga mitte üksnes üürnikku, vaid

(koostoimes VÕS § 305 lg-ga 3) ka kolmandaid isikuid, kelle kaupade suhtes üürileandja pandiõigust

teostab. Hagejate suhtes võib selle sätte rikkumist ja hagejate võimalikke nõudeid sellega seoses

kvalifitseerida mitmeti (vt käesoleva otsuse p 19-21), kuid igasuguste nõuete esitamise eelduseks on,

et hagejad tõendavad, et üürileandja võttis enda valdusse just nende kaubad (st kaubad tuleb

identifitseerida), samuti kaupade väärtuse.

18. Kui hagejad on vaidlusaluste kaupade omanikud, on neil AÕS § 80 kohaselt õigus nõuda kostjalt

kaupade väljaandmist. Kostja võib AÕS § 83 lg 1 kohaselt keelduda kaupade väljaandmisest ulatuses,

mille suhtes tal on õigus valdamiseks, st pandiõigus VÕS § 307 lg-st 1 tulenevas ulatuses.

19. Hagejad ei ole aga soovinud vaidlusaluste kaupade väljaandmist, vaid nende väärtuse hüvitamist

(vt toimiku I kd, lk 88). Hagis on nad tuginenud VÕS § 1037 lg-le 1, kuid palunud samas välja

mõista "kahjuhüvitise" (vt toimiku I kd, lk 7). Põhimõtteliselt tuleb kõne alla, et hageja nõuab oma

kaupade väärtuse hüvitamist VÕS § 1037 lg 1 kohaselt alusetu rikastumise nõudena või VÕS § 1043

järgse õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena.

Maakohus tugines otsuse põhjendustes VÕS § 1037 lg-le 1, kuid resolutsioonis tunnustas hoopis

hagejate "kahjuhüvitise nõude" põhjendatust ja ka otsuse põhjendustes on juttu "kahjunõudest". See

näitab, et maakohus ei eristanud alusetust rikastumisest ja kahju õigusvastasest tekitamisest

tulenevaid nõudeid. Hagejate hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete

kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte

väidetest. Sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu 23. oktoobri

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-07, p 13). Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hagejad

täpselt soovivad ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused.

20. Võlaõigusseaduse § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud

hagejate nõusolekuta nende omandit, muud õigust või valdust ning et ta on rikkumise teel hagejate

arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus.

Asja materjalide kohaselt ei ole hagejad omandiõigust kostja valduses olevatele asjadele (seni)

kaotanud, mistõttu ei ole kostja asjade omandist ka rikastunud. Neil asjaoludel ei saa hagejad

VÕS § 1037 lg-le 1 tuginedes nõuda vaidlusaluste kaupade väärtuse hüvitamist. Teoreetiliselt saaksid

hagejad nõuda vaid (kaudse) valduse rikkumisega kostja poolt saadu hüvitamist, kuid selleks peaksid

hagejad tõendama, et vaidlusaluste kaupade valdusel on mingi väärtus, mille võrra kostja on

rikastunud. Hagejad ei ole tuginenud mh sellele, et kostja rikastus nende arvel kaupade kasutamisega

saadud kasutuseeliste võrra (TsÜS § 62 lg 1).

21. Hagejate esitatud asjaolud võivad aga anda alust nõuda kostjalt VÕS § 307 lg 1 rikkumisega

põhjustatud kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel (VÕS § 1043 jj). Kõne alla võiks tulla kostja

käitumise õigusvastaseks lugemine hageja (kaudse) valduse rikkumise tõttu (VÕS § 1045 lg 1 p 5)

või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumise tõttu (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3). Selleks

peaksid hagejad tõendama, et kostja käitus õigusvastaselt, esmajoones rikkus VÕS § 307 lg-t 1 (vt ka

käesoleva otsuse p 17), hagejatele tekkis hüvitatav kahju (VÕS § 127 lg-d 1 ja 2, § 128) ning

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kolleegium märgib, et kolmandatest

isikutest asjade omanikud ei ole VÕS § 307 kaudu üürilepinguga kaitstud kolmandad isikud

VÕS § 81 tähenduses.

Kolleegium märgib, et kui hagejatel on võimalik kostjalt välja nõuda neile kuuluvad asjad, saavad

nad nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lg-tes 2

ja 3 sätestatud tingimustel. Esmajoones tuleb hagejatel nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel ja

kahju hüvitamist võib nõuda alles sellest keeldumisel ning eeldusel, et hagejad on kostja viivituse

tõttu kaotanud huvi asjade tagastamise vastu. Seega üldjuhul tuleks hagejatel kahju hüvitamise

eeldusena anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et

tähtaja määramine kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 3 kohaselt ei ole erandina vajalik, eelkõige kui

hagejad on kostja viivituse tõttu kaotanud huvi vaidlusaluste kaupade tagastamise vastu ja seetõttu on

mõistlik kohene kahju hüvitamine.

22. Lisaks märgib kolleegium, et kui tekib kohtuvaidlus kostja valduses oleva pandiga koormatud

asja üle, vaidluse või selle venimise tõttu võib eeldada asja väärtuse langust ning mõlemad pooled on

huvitatud esmajoones mitte asjast, vaid rahast, võiks kohus hagi tagamise korras nt TsMS § 378 lg 1

p 10 alusel hageja taotlusel kohustada kostjat andma asi üle kohtutäiturile ja lasta asja kohtutäituril

(või kohtutäituri kontrolli all poole või poolte poolt) müüa ning hoiustada saadud raha. Vastasel

korral võivad asja väärtuse võimaliku languse tõttu oluliselt kahjustuda nii hageja kui ka kostja huvid.

23. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et asja materjalide järgi on senini lahendamata

hagejate hagis esitatud taotlused asjade liitmiseks ning kolmanda isiku kaasamiseks. Need taotlused

tulnuks aga lahendada enne vaheotsuse tegemist. Samas ei ole selle peale esitatud vastuväidet kohtu

tegevusele (TsMS § 333) ega tuginetud sellele apellatsioon- ega kassatsioonkaebuses.

24. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes

TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste registrikoodid.

Registrikood on üldjuhul ka välismaistel juriidilistel isikutel. Praegusel juhul on ringkonnakohus

jätnud märkimata nii hagejate kui ka kostja registrikoodid.

25. Samuti juhib kolleegium kohtute tähelepanu sellele, et hagejate esitatud hagi võis küll käsitada

ühise hagina TsMS § 207 lg 1 p 3 alusel, kuid selguse huvides tulnuks kohtuotsustes märkida eraldi,

mida kumbki hageja taotles. Kuigi hagi alus (kostja poolt pandiõiguse teostamine hagejatele

kuuluvatele asjadele) ja ese (rahalise hüvitise saamine) olid mõlema hageja korral põhimõtteliselt

samad, oli erinevus summades, mida hagejad palusid enda kasuks välja mõista. Seda kinnitab ka

TsMS § 446 lg 1.

26. Kuna kassatsioonkaebust ei rahuldata, arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 kohaselt

riigituludesse.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Villu Kõve