3-2-1-4-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-4-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. märts 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Väino Ruuli hagi Einar Keldri vastu ehitise omandiõiguse

tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-01-126

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Einar Keldri kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Väino Ruul (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Avo Pärmann

Kostja Einar Kelder (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

Asja läbivaatamise kuupäev

18. veebruar 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2007. a otsus osas, millega tühistati Pärnu

Maakohtu 9. mai 2007. a otsuse resolutsioon ja sõnastati uus resolutsioon, ning saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus kaebuselt 7. novembril 2007. a tasutud

kassatsioonikautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Väino Ruul (hageja) esitas 31. augustil 2001 Einar Keldri (kostja) vastu hagi, milles palus

tunnustada enda omandiõigust Pärnus Suur-Jõekalda la asuvale ehitisele - kaldakindlustusele

(edaspidi vaidlusalune kaldakindlustus).

Hagi kohaselt erastati Pärnu Linnavalitsuse 26. aprilli 1999. a korraldusega nr 967 Pärnus Suur-

Jõekalda 1a (endine Suur-Jõekalda 2) asuv maa ostueesõigusega kostjale. Maa erastamise aluseks

esitati Pärnumaa Hooneregistri tõend, mille kohaselt on vaidlusaluse kaldakindlustuse, mille juurde

maa erastati, omanik kostja. Kostja kanti 29. septembril 2000 vaidlusaluse maatüki omanikuna ka

kinnistusraamatusse. Hageja vaidlustas nimetatud korralduse halduskohtus ning maa erastamine on

tühistatud ja kinnistusraamatusse on Suur-Jõekalda 1a maa omanikuna kantud Eesti Vabariik.

Hageja arvates on vaidlusaluse kaldakindlustuse omanik tema. Tema omandiõigus tekkis

kalandusfirma "Pärnu Kalur" põllumajandusreformi komisjoni ja kalandusfirma "Pärnu Kalur"

juhatuse 25. märtsi 1994. a ühisotsuse ja 24. mai 1994. a akti alusel. Nimetatud aktiga anti hagejale

muu vara hulgas üle vaidlusalune kaldakindlustus. Üleandmise akti p 4 kohaselt läks omandiõigus

varale üle akti allakirjutamise päevast. Vaidlusaluse kaldakindlustuse omanikuna on hagejal õigus

saada maa omanikuks või taotleda maale hoonestusõiguse seadmist. Kostja ei ole vaidlusaluse

kaldakindlustuse omandiõiguse tõendamiseks esitanud ühtegi seaduses ettenähtud alust. Talle ei ole

vaidlusalust kaldakindlustust üle antud 7. aprilli 1994. a aktiga, mis on märgitud hooneregistri

tõendites kaldakindlustuse omandamise õigusliku alusena. Vaidlusalusel maatükil asub puitkai, mis

kuulub hagejale, ning puitsild, mis kuulub kostjale. Nendevaheline kaldakindlustus kuulub hagejale.

Ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kostja kai ja vaidlusalune kaldakindlustus on üks ehitis.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vaidlusalune kaldakindlustus kuulub kostja arvates temale. Kostja võttis koos kalandusfirma "Pärnu

Kalur" investeerimise fondiga 7. aprilli 1994. a akti alusel kalandusfirmalt "Pärnu Kalur" muude

asjade hulgas kaasomandisse kai ja ujuvtöökoja, mis oli kinnitatud vaidlusalusel kaldakindlustusel

asuvate pollarite külge. Kai on 281 m2 suurune ehitiste kompleks, mis koosneb sillast ja

vaidlusalusest kaldakindlustusest. Ujuvtöökoja kasutamine sõltus vaidlusalusest kaldakindlustusest,

kuna seal asuvate pollariteta ei oleks ujuvtöökojal olnud võimalik silduda. 27. märtsi 1996. a

kokkuleppega lõpetasid kaasomanikud kaasomandi ning kai jäi reaalosana kostjale. 1996. a

plaanistati vaidlusalune kaldakindlustus ja kuurid, mille tulemusena kanti hooneregistrisse kostjale

üle antud kai asemel sild ja kaldakindlustus, kuid nende omandamise alus ei muutunud.

Kalandusfirma "Pärnu Kalur" ja hageja vahel 9. augustil 1994 sõlmitud ostu-müügilepingus ei ole

nimetatud vaidlusalust kaldakindlustust. Hageja poolt kohtule esitatud inventariseerimiskaardist

nähtub, et temale on üle antud kaldakindlustust 12 jm. Pooltele kuuluvate kaide vahel asuva

kaldakindlustuse pikkus on 18,8 m. Hagejale üle antud kaldakindlustus asus hagejale kuuluvast

puitkaist jõele vaadates vasakul.

3. 5. detsembri 2002. a otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata. 25. veebruaril 2003 tühistas

Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 9. mai 2007. a otsusega hagi ja jättis kohtukulud kostja kanda.

Maakohus tuvastas, et hageja on vaidlusaluse kaldakindlustuse omanik. Tema omandiõigus tekkis

kalandusfirma "Pärnu Kalur" 25. märtsi 1994. a ühisotsuse ja 24. mai 1994. a akti alusel. Erinevates

dokumentides kattub objekti asukoht, millele viitab hageja, selle maksumus ja kogus. Vaidlusalust

kaldakindlustust ei ole kostjale üle antud, seega puudub kostjal selle omandiõigus. Haginõude

rahuldamise materiaalõigusliku alusena viitas maakohus põllumajandusreformi seaduse (PRS) §-le

25, samuti asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg-tele 1 ja 3 ning § 92 lg-le 1. Lisaks märkis maakohus, et

betoneeritud kaldakindlustus on ebaseaduslikult lammutatud ja keegi on hiljuti teinud

kaldakindlustuse renoveerimistöid (ehitanud kaldakindlustuse).

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata.

Kaebuse kohaselt jättis maakohus asja lahendamisel ebaseaduslikult kõrvale tõendid, mida kostja

esitas oma väidete tõendamiseks. Lisaks ei väitnud kumbki pooltest, et vaidlusalune kaldakindlustus

oleks lammutatud ja uuesti ehitatud.

6. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse resolutsioon ja sõnastada see

järgmiselt:

"1. Rahuldada Väino Ruuli (Ruul) hagi Einar Kelderi (Kelder) vastu ehitisele omandiõiguse

tunnustamise nõudes.

2. Tunnustada Väino Ruuli (Ruul) omandiõigust Pärnus Suur-Jõekalda 1a krundil nr 786 kahe kai

vahel asuvale kaldakindlustusele, mida anti Väino Ruulile (Ruul) üle Pärnu kalandusfirma "Pärnu

Kalur" 24. 05. 1994. a üleandmise aktiga nr 91 (positsioon nr 6, inv nr 02295, endine aadress Suur-

Jõekalda 2, maksumus 1730 krooni)."

Hageja arvates ei ole maakohtu otsuse resolutsioon täidetav ilma muu otsuse tekstita, mistõttu on

seda vaja täpsustada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 5. oktoobri 2007. a otsusega apellatsioonkaebused osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni ja osaliselt põhjendava osa. Ringkonnakohus tegi asjas

tühistatud osas uue otsuse ja sõnastas resolutsiooni järgmiselt: "Hagi rahuldada. Tunnustada Väino

Ruuli omandiõigust Pärnus Suur-Jõekalda 1a asuvale ehitisele - kaldakindlustusele üldpinnaga

281 m2, mis asub kahe kai vahel." Apellatsioonimenetluse kohtukulud jättis ringkonnakohus

kummagi poole enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et vaidlusalune kaldakindlustus on rajatisena

vallasasi. Maakohus juhindus vaidluse lahendamisel õigesti AÕS § 92 lg-s 1 sätestatust koosmõjus

PRS §-ga 25. Samas ei ole maakohtu viide AÕS § 68 lg-le 3 vaidluse lahendamisel asjakohane, sest

see hakkas kehtima alles 1. juulist 1998. Seetõttu tuleb nimetatud viide jätta kohtuotsusest välja.

Maakohus on kostja väidetele piisava põhjalikkusega vastanud ega rikkunud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Maakohus leidis tõendeid hinnates põhjendatult, et

vaidlusaluse kaldakindlustuse omanik on hageja, mitte kostja ning ringkonnakohus ei korranud

maakohtu põhjendusi. Hageja omandas vaidlusaluse kaldakindlustuse 24. mai 1994. a akti alusel

põllumajandusreformi käigus. Asjas puuduvad tõendid, mille alusel võiks teha järeldusi kostja

omandiõiguse kohta vaidlusaluse kaldakindlustuse suhtes. 7. aprilli 1994. a aktis märgitu ei võimalda

sellekohast järeldust teha, kuna kaldakindlustust kostjale põllumajandusreformi käigus üle antud vara

hulgas nimetatud ei ole. AS Pärnu Kalur Holding 11. oktoobri 2001. a õiend, Pärnumaa Hooneregistri

23. septembri 2002. a kiri ja tunnistajate ütlused on vastuolus muude asjas esitatud tõenditega ja

maakohus jättis need otsuse tegemisel põhjendatult arvestamata.

Iseenesest on õige kostja apellatsioonkaebuse väide, et hagejale üle antud kaldakindlustus on

inventariseerimiskaardi järgi 12 jm pikk, kuid vaidlusalune kaldakindlustus on pikem. Selle tuvastas

ka maakohus. Samuti on õige kostja väide, et maakohtu käsitus jooksva meetri ehk tükkmeetri ja

tavalise meetri erinevustest ei ole mõistetav. See tuleb kohtuotsuse põhjendavast osast välja jätta.

Samas on maakohus tuvastanud, et vaidlusalune kaldakindlustus koosneb betoonplaatidest, neid on

fotode järgi 12!13 ja nende laius ei ole täpselt 1 m. Õiendist kinnistu esialgsete piiride määramise

kohta nähtub, et ka sellel ajal asus kaldakindlustus kahe kai vahel ning kostja väidetud teist

kaldakindlustust (teisel pool hagejale kuuluvat kaid) ei ole. Maakohtu analüüsitud tõendid kogumis

võimaldavad teha järelduse, et 12 betoonplaadist koosnev kaldakindlustus on vaidlusalune, hageja

omandisse antud kaldakindlustus, mis paikneb kahe kai vahel. Põhjendatud on kostja

apellatsioonkaebus ka selles osas, et pooled ei tuginenud asja menetluse kestel asjaolule, nagu oleks

vaidlusalune kaldakindlustus lammutatud ja uuesti üles ehitatud (renoveeritud). Maakohtu

sellekohane järeldus tuleb kohtuotsuse põhjendavast osast välja jätta.

Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsuse resolutsioon on ebatäpne.

Omandiõiguse tunnustamise kohta tehtava kohtuotsuse resolutsioonist peab olema võimalik aru

saada, millise konkreetse vara kohtas otsus tehti. Samas ei pea kohtuotsuse resolutsioon hagi

rahuldamise korral kajastama omandiõiguse tekkimise alust. Selle tuvastab kohus otsuse põhjendavas

osas. Seetõttu tuleb ka hageja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja kohtuotsuse resolutsiooni

tuleb lugeda ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis märgitud sõnastuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuse esitas kostja, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata.

Kaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks vaidlusaluse kaldakindlustuse asukoha

kohta on tõesed hageja väited, mitte aga kostja väited. Samuti ei kõrvaldanud ringkonnakohus

vastuolu hagejale aktiga üle antud ja pooltele kuuluvate sildade vahel asuva kaldakindlustuse suuruse

osas. Ringkonnakohus leidis alusetult, et tõendeid, mis kinnitavad vaidlusaluse kaldakindlustuse

kuulumist kostjale, ei saa arvesse võtta, kuna need on vastuolus hageja esitatud tõenditega. Kuna

kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses tõenditega arvestamata jätmise, tulnuks ringkonnakohtul

TsMS § 652 lg 5 alusel sellisel juhul koguda, uurida ja hinnata uuesti esimese astme kohtu

menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, millisele tõendile tuginedes ta leidis, et kaldakindlustuse pindala on

281 m2, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-t 1. Hagejale üle antud kaldakindlustuse pindala ei nähtu

ühestki dokumendist. Hooneregistris kajastatud kaldakindlustus pindalaga 281 m2 hõlmab lisaks

pooltele kuuluvate sildade vahel asuvale kaldakindlustusele ka kostjale kuuluva silla alla ja sellest

jõele vaadates paremale jäävat kaldakindlustust.

9. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegiumi arvates tuleb kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning TsMS § 691 p 2 kohaselt

tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu maakohtu otsuse

resolutsiooni tühistamise ja uue resolutsiooni sõnastamise osas ning asi tuleb saata tühistatud osas

samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Üldise etteheitena kohtutele märgib Riigikohus esmalt, et otsustest ei nähtu selgelt hageja nõude

rahuldamise esmaste eelduste kindlakstegemine. Nimelt tulnuks esmalt kindlaks teha, kas

vaidlusalune kaldakindlustus ikka on vallasasi, millele saab tuvastada hageja omandiõigust. Asja

materjalide kohaselt on vaidlusaluse kaldakindlustuse juurde erastatud kostjale maad ja maa on

kinnistatud 2000. a. Seejärel on maa erastamine tühistatud ja kinnistusraamatusse on maa omanikuna

kantud Eesti Vabariik. Sellist olukorda on reguleeritud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

(AÕSRS) § 11 lg-s 5. Kinnistusraamatuseaduse § 72 lg-st 2 tuleneb, et Eesti Vabariik peaks sellisel

juhul esitama avalduse registriosa sulgemiseks. Alles seejärel taastub n-ö endine olukord, st on

olemas vallasasjast ehitis, mille juurde saaks ostueesõigusega erastada maad (vt selle kohta ka

Riigikohtu 14. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-03, p-d 13-16). Seda kinnitab mh AÕSRS

§ 13 lg 1, mille esimese lause kohaselt loetakse õiguslikul alusel püstitatud ehitist vallasasjaks üksnes

kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse. Seega sai hagi esitatud kujul (st omandiõiguse

tunnustamiseks ehitisele kui vallasasjale) rahuldada üksnes juhul, kui vaidlusalune kaldakindlustus

oli kinnistusregistri osa sulgemise tõttu taas "muutunud" vallasasjaks. Lisaks tuli hagi rahuldamiseks

tuvastada, et hagejal on olemas tuvastushuvi, milleks saaks olla esmajoones õigus erastada

vaidlusaluse kaldakindlustuse kui õiguslikul alusel püstitatud ehitise juurde maad (vt AÕSRS § 13

lg 3) või nõuda maale hoonestusõiguse seadmist (AÕSRS § 13 lg 5). Maa erastamisõiguse eelduseks

olnuks aga lisaks nt ostueesõigusega erastamise avalduse tähtaegne esitamine (vt maareformi seaduse

§ 40). Kuigi alama astme kohtud ei ole neid asjaolusid hagi rahuldamise eeldusena selgesõnaliselt

tuvastanud, ei ole kostja kassatsioonkaebuses neid hagi rahuldamise üldisi eeldusi vaidlustanud.

Seega saab eeldada nende olemasolu.

12. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates leidnud, et

vaidlusaluse kaldakindlustuse omanikuks sai PRS § 25 alusel hageja, mitte kostja. Põhjendamatud on

kostja etteheited, et osa tõendeid jäeti hindamata või et ühtesid tõendeid eelistati meelevaldselt

teistele. Kohtud on kõiki tõendeid hinnanud ja kujundanud oma seisukoha. Kaebuse rahuldamise

aluseks ei saa olla ainuüksi see, et selline hinnang kostjale ei sobi. Menetlusõiguse norme tõendite

hindamisel kolleegiumi hinnangul oluliselt rikutud ei ole. Kostja apellatsioonkaebuse väidetele on

ringkonnakohus vastanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 688 lg-test 4 ja 5 lähtudes ei saa

Riigikohus üldjuhul ise tuvastada faktilisi asjaolusid ega hinnata tõendeid.

13. Küll on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta

luges otsuse resolutsioonis vaidlusaluse kaldakindlustuse suuruseks 281 m2. Ringkonnakohus on

põhjendanud seda üksnes sellega, et resolutsioonist saaks aru, mille kohta see käib. Kolleegium

nõustub, et kohtulahendi resolutsioon peab olema piisavalt selge ja täpne, et selle täitmine oleks

võimalik ka kohtulahendi muude osadeta (TsMS § 442 lg 5). Maakohtu otsuse resolutsioon üksnes

hagi rahuldamise kohta neile nõuetele ei vasta.

Ringkonnakohus rikkus esmajoones TsMS § 436 lg-t 4, kuna kaldakindlustuse suuruse üle

apellatsioonimenetluses ei arutatud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et sellist suuruse

fikseerimist ei taotlenud hageja mh oma apellatsioonkaebuses (vt toimiku II kd, lk 84) ega

nt maakohtus esitatud avalduses täiendava otsuse tegemiseks (toimiku II kd, lk 67). Samas on selline

suurus fikseeritud esialgses hagis (toimiku I kd, lk 4) ja hagi täpsustuses (toimiku II kd, lk 10). Sama

on kirjutanud ka kostja oma esialgses vastuses (toimiku I kd, lk 40). Samas on kostja nt 20. novembri

2002. a istungil leidnud, et hageja ei ole täpsustanud objekti ega selle suurust ja nii ei saa

omandiõigust tunnustada (toimiku I kd, lk 150). Seega on poolte seisukohad vaidlusaluse

kaldakindlustuse suuruse kohta olnud ebajärjekindlad.

Eelneva tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles muudeti maakohtu otsuse

resolutsiooni. Seega tuleb hageja apellatsioonkaebus uuesti läbi vaadata ning välja selgitada ja otsuse

resolutsioonis fikseerida vaidlusalune kaldakindlustus võimalikult täpselt.

14. Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg 1 p 6 (koostoimes

TsMS § 654 lg-ga 1) nõuetele, kuna otsuses ei ole märgitud menetlusosaliste isikukoode.

15. Samuti juhib kolleegium poolte tähelepanu asjaolule, et maakohus jättis küll kohtukulud kostja

kanda, kuid ei täpsustanud, milline summa kostjalt välja mõistetakse. Kuna asja menetlus algas enne

1. jaanuari 2006, kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku

rakendamise seaduse § 3 kohaselt selles menetluskulude jaotusele ja kindlaksmääramisele enne

1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku. Selle § 60 lg-te 1 ja 3 kohaselt pidanuks

maakohus otsuse resolutsioonis välja mõistma kostjalt hageja kasuks konkreetsed kohtukulud hageja

esitatud kuludokumentide alusel. Selle peale ei ole pooled aga apellatsioonkaebust esitanud.

16. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon kostjale TsMS

§ 149 lg 4 kohaselt tagastada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Villu Kõve