3-1-1-80-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-80-07

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 3. märts 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

V.K. suhtes kautsjoni kohaldamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2007. a määrus kriminaalasjas

nr 1-06-10452

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Toivo Viilup, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. jaanuar 2008. a , kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2007. a määrus ja saata V.K. kaitsja määruskaebus uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 15. juuni 2006. a määrusega vahistati KarS § 386 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos kahtlustatav V.K..

Maakohus leidis, et V.K. on alust kahtlustada süstemaatilise ja suuremahulise maksupettuse toimepanemises. Kuna

kriminaalasjas jätkus tõendite kogumine, leidis kohus, et V.K. tuleb vahistada, sest vabaduses viibides võib ta hakata takistama

tõe tuvastamist, hävitada või muuta tõendeid ning takistada menetluse lõpuleviimist, s.t panna toime uusi kuritegusid, samuti

hoida kõrvale kohtueelsest uurimisest ja minna pakku.

2. Harju Maakohtu 21. juuni 2006. a määrusega asendati V.K. taotlusel tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine tõkendiga

kautsjon. Kautsjoni suuruseks määras maakohus 750 000 krooni. Kohus märkis, et kautsjoni kohaldamata jätmiseks puuduvad

juriidilised alused. Kriminaalasja menetlemisel ei ole tuvastatud objektiivseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et

kahtlustatav paneks vabaduses toime uusi kuritegusid, sekkuks kriminaalmenetlusse või hoiduks kõrvale menetlustoimingutest.

V.K. on varem kriminaalkorras karistamata, tal on töökoht, sissetulek ja elukoht ning teda kahtlustatakse teise astme kuriteo

toimepanemises. Seega on tema suhtes võimalik kohaldada kautsjonit.

3. 16. augustil 2006. a esitas V.K. kaitsja T. Viilup Harju Maakohtule taotluse maakohtu 15. juuni ja 21. juuni 2006. a määruste

tühistamiseks ning V.K-le kautsjonisumma tagastamiseks. Viidates Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-118-02 ja

nr 3-1-3-1-04, leidis kaitsja, et isikule, kellele määratud tõkend vahistamine on asendatud tõkendiga kautsjon, peavad laienema

samad menetluslikud garantiid, kui vahistatule. V.K. vahistamisest on möödunud kaks kuud. Järelikult on tal õigus esitada

taotlus kontrollida 15. juunil 2006. a kohaldatud tõkendi vahistamine, mis asendati 21. juunil 2006. a tõkendiga kautsjon,

põhjendatust. Kaitsja leidis, et kuna ei esine asjaolusid, mis annaksid alust V.K. vahistamiseks - mida on möönnud ka Harju

Maakohus oma 21. juuni 2006. a määruses - puuduvad eeldused kahtlustatava suhtes kautsjoni kui vahistamist asendava

tõkendi kohaldamiseks.

4. Harju Maakohus jättis 30. augusti 2006. a määrusega V.K. kaitsja taotluse rahuldamata. Kohus märkis, et just kautsjon tagab

selle, et kahtlustatav ei pane vabaduses olles toime uusi kuritegusid ega hoidu kõrvale kriminaalmenetlusest. Lisaks leidis

kohus, et käesoleval juhul puuduvad KrMS § 135 lg-s 7 sätestatud kautsjoni tagastamise alused.

5. 22. juunil 2007. a esitas V.K. kaitsja T. Viilup Harju Maakohtule uue taotluse maakohtu 15. juuni ja 21. juuni 2006. a

määruste tühistamiseks ning V.K-le kautsjonisumma tagastamiseks. Kaitsja leidis, et kuna V.K. vahistamisest on möödunud

üks aasta, on tal õigus taotleda 15. juunil 2006. a kohaldatud tõkendi - vahistamine, mis asendati 21. juunil 2006. a tõkendiga

kautsjon - põhjendatuse kontrolli. Kaebuses märgiti, et kautsjoni kohaldamine riivab V.K. põhiõigusi, kuna ta laenas

kautsjonisumma ja peab sellelt tasuma intressi. Samuti jääb V.K. ilma intressitulust, mida ta kautsjonisummalt muidu teeniks.

Kautsjonisumma väärtus väheneb ka inflatsiooni tõttu. Kaitsja kordas seisukohta, et kuna puuduvad V.K. vahistamise alused,

siis puuduvad eeldused kahtlustatava suhtes ka kautsjoni kui vahistamist asendava tõkendi kohaldamiseks. Lisaks märkis

kaitsja, et kuna KrMS § 130 lg 3 kohaselt ei või kahtlustatav või süüdistatav kohtueelses menetluses vahi all olla üle kuue kuu,

ei ole sellest tähtajast pikemalt võimalik kohaldada ka kautsjonit.

6. Harju Maakohtu 27. juuni 2007. a määrusega jäeti taotlus rahuldamata. Maakohus märkis, et seadus ei näe ette vahistuse

põhjendatuse kontrolli isiku suhtes, kelle puhul on tõkend vahistamine asendatud tõkendiga kautsjon. Samuti ei ole kautsjoni

vastu vahi alt vabastatud isiku puhul kohaldatav KrMS § 130 lg 3. Järgnevalt nentis kohus, et kuna on olemas piisavalt

põhistatud kahtlus, et V.K. käitumises on kuriteo tunnused, on tema suhtes tõkendi kautsjon kohaldamine jätkuvalt

põhjendatud.

7. Harju Maakohtu määruse peale esitas V.K. kaitsja T. Viilup Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotles

maakohtu määruse tühistamist ja V.K-le kautsjonisumma tagastamist.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2007. a määrusega jäeti kaitsja määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et

erinevalt vahistamisest kui isiku põhiõigusi kõige tugevamalt riivavast tõkendist ei ole seadusandja kautsjoni puhul ette näinud

kautsjoni põhjendatuse kontrolli. Seetõttu ei ole ka õige laiendada seaduses sätestatud vahistamistähtaegu ja -aluseid

kautsjonile. Määruskaebemenetluses on vaidlustatav kautsjoni kohaldamine või kohaldamata jätmine, mistõttu on maakohus

põhjendatult märkinud, et seadus ei näe ette vahistuse põhjendatuse kontrolli isiku suhtes, kelle puhul on vahistamine

asendatud kautsjoniga. Samas on maakohus leidnud, et tõkendi muutmine V.K. suhtes ei ole põhjendatud. Selline tõkendi

muutmise küsimuse lahendamine ei ole aga määruskaebe korras vaidlustatav.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

9. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas V.K. kaitsja T. Viilup Riigikohtule määruskaebuse, milles ta taotleb nii

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2007. a kui Harju Maakohtu 27. juuni 2007. a määruse tühistamist, samuti maakohtu 15. ja

21. juuni 2006. a määruste tühistamist ning kautsjonisumma tagastamist V.K-le. Kui Riigikohus peaks leidma, et

kriminaalmenetluse seadustik ei näe käesolevas olukorras ette võimalust kautsjonit tagastada, palub kaitsja tunnistada KrMS

§ 135 lg 7 osas, milles see säte ei näe ette kautsjoni tagastamise tähtaega ja korda, vastuolus olevaks põhiseaduse § 32 lg-ga 2.

Kaitsja leiab, et käesoleval ajal puudub õiguslik alus V.K. suhtes tõkendi kohaldamiseks ning kautsjoni tasunud I.K.

omandiõiguse piiramiseks. Isikut, kelle suhtes on kohaldatud kautsjonit, ei tohi diskrimineerida võrreldes isikutega, kes on

võetud vahi alla. Käesoleval juhul on aga tegemist just sellise olukorraga, sest kui V.K. eest ei oleks kautsjoni tasutud, oleks

käesolevaks ajaks möödunud KrMS § 130 lg-s 3 sätestatud tähtaeg tema vahi all pidamiseks ja ta tulnuks vabastada. Ei ole

välistatud, et V.K. suhtes jätkub kriminaalmenetlus veel näiteks viie aasta vältel, mille jooksul väheneks kautsjonisumma

väärtus inflatsiooni tõttu oluliselt, samuti jääks sellelt summalt saamata intress. Seadusandja ei ole näinud ette, kuidas

hüvitatakse õigeksmõistmise korral isikule kautsjoni kohaldamisega tekitatud kahju. Olukorras, kus seadusandja on jätnud

kautsjoni tagastamise küsimuse reguleerimata, on ainukeseks õiguspäraseks lahenduseks kohaldada analoogia korras vahistuse

põhjendatuse kontrolli regulatsiooni. Vastupidine tõlgendus tähendaks seda, et kriminaalmenetluse seadus oleks osas, milles

see ei näe ette tähtaega kautsjoni tagastamiseks, vastuolus PS § 32 lg-ga 2 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (Konventsioon) esimese protokolli artikliga 1.

10. 30. novembri 2007. a määrusega andis kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis kriminaalasja läbivaatamiseks

kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

11. Käesolevas asjas on esitatud määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus jättis esitatud

määruskaebuse läbivaatamata. Seega peab Riigikohus lahendama küsimuse, kas määruskaebuse läbivaatamata jätmine oli

põhjendatud. Määruskaebuse läbivaatamata jätmist põhjendas ringkonnakohus sellega, et kautsjonile ei laiene vahistamise

regulatsioon ning et kohtumäärus, millega lahendatakse küsimust, kas on alust muuta isiku suhtes kohaldatud tõkendit, ei ole

määruskaebekorras vaidlustatav.

12. Kriminaalmenetluse seadustiku 4. peatüki 1. jaos sätestatu kohaselt on kriminaalmenetluse tagamiseks võimalik kasutada

järgmisi tõkendeid: elukohast lahkumise keeldu, kaitseväelase järelevalvet, vahistamist ja kautsjonit. Kautsjoni eripära seisneb

KrMS § 135 lg 1 kohaselt esiteks selles, et selle kohaldamine seisneb vahistamise asendamises ja teiseks selles, et see on

kohaldatav eranditult vaid kahtlustatava või süüdistatava enda taotluse alusel.

12.1. Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või

süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud

vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva

toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt Riigikohtu 25. mai 1999. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-99 - RT III, 1999, 22,

212 ja 20. novembri 2002. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-118-02 - RT III 2002, 34, 369). Eelmärgitust tuleneb, et kui

kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida

vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada.

Kolleegium märgib, et vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib

vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse

riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui

vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate

põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate

tõkendiliikidena.

12.2. Kautsjoni kohaldatavus vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel tähendab seda, et kahtlustatav või süüdistatav on ise

avaldanud soovi asendada vahistamine enda jaoks soodsama põhiõiguste riivega. Seega võib kautsjoni kohaldamist vaadelda

ka riigipoolse vastutulekuna isikule, keda kas kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos ja keda seaduse kohaselt tuleb pidada

vahistuses.

13. Vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige intensiivsema riivega.

Seetõttu on ka Konventsiooni artikli 5 kohaldamispraktikas korduvalt rõhutatud vajadust iga üksiku kriminaalasja puhul kogu

kriminaalmenetluse vältel jälgida, et vahi all peetaks isikuid üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks

tõepoolest vältimatult vajalik (vt nt S vs. Eesti (2005); P vs. Eesti (2005)). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljendatud

kõnealuste püüdlustega on igati kooskõlas see, et Konventsiooniga ühinenud riigid astuvad seadusandlikult samme põhiõigusi

vähemintensiivselt riivavate vahistamise alternatiivide kujundamiseks.

14. Üks selline vahistamise alternatiiv ongi kautsjon. Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendajana tähendab praktikas

menetleja jaoks keerulise dilemma lahendamist, sest vabadust soovitakse ju kautsjoni taotlemisel sellisele kahtlustatavale või

süüdistatavale, kelle vahistamiseks on tegelikult olemas seaduslik alus. Seadusandja on sellise dilemma lahendamist pidanud

võimalikuks lähtuvalt erinevate põhiõiguste omavahelisest seotusest ja erinevate riikide praktikas korduvalt kinnitust leidnud

tõdemusest, et teatud piisava suurusega kautsjonisumma omandiõiguse riivena võib mõnede isikute puhul vältida

kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist või kuritegude jätkuvat toimepanemist sama efektiivselt nagu vahistamine (vt eespool

viidatud Riigikohtu 20. novembri 2002. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-118-02). Lähtudes põhimõttest, et kõigi muude

võrdsete tingimuste korral tuleb alati eelistada põhiõiguste vähemintensiivset riivet, ongi kõnealustel juhtudel kautsjoni

kohaldamine igati näidustatud.

15. Eelnevast lähtuvalt leiab kriminaalkolleegium, et kautsjonile ei laiene KrMS § 130 lg-s 3 märgitud üldine

vahistamistähtaeg, samuti lg-s 31 sisalduvad üldise vahistamistähtaja pikendamise tingimused. Üldise vahistamistähtaja puhul

on tegemist eranditult vaid vahistuse kui kriminaalmenetluses põhiõiguste kõige intensiivsema riive piiramisele suunatud

täiendava garantiiga, millel ei pruugi olla seost vahistamisaluse olemasoluga. See tähendab, et juhul, mil kahtlustatav on

kohtueelses menetluses olnud vahi all kuus kuud ja riigi peaprokurör ei ole KrMS § 130 lg 31 alusel taotlenud

vahistamistähtaja pikendamist, tuleb kahtlustatav sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt vahistusest vabastada ka siis, kui

menetlejate veendumuse kohaselt on kestvalt olemas oht, et kahtlustatav võiks hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma

või jätkata kuritegude toimepanemist. Sellises olukorras on vahistatu vabastamiskohustus tingitud vabadusõiguse

eeliskaitsmise vajadusest. Vabadusõiguse samasugune eeliskaitsmise vajadus ei aktualiseeru aga isiku puhul, kes viibib

vabaduses kuid kellele kohaldatud kautsjon on väldanud 6 kuud. Sellisel isikul puudub õigus taotleda kautsjonisumma

tagastamist KrMS § 130 lg-le 3 tuginevalt.

16. Kolleegium leiab samuti, et isikul, kelle vahistamine on asendatud kautsjoniga, puudub õigus taotleda vahistuse kestva

põhjendatuse kontrollimist tuginevalt KrMS § 137 lg-s 1 sätestatule ja sealhulgas ka selles sättes sisalduvaid tähtaegasid

arvestavalt. Samuti ei lasu eeluurimiskohtunikul KrMS § 137 lg-st 4 tulenevat kohustust kontrollida omal initsiatiivil vähemalt

kord kuus kautsjoni kohaldamise kestvat põhjendatust siis, kui kautsjoni kohaldamine on väldanud kauem kui 6 kuud.

17. Ei saa nõustuda kaebuse esitaja mõttekäiguga, et kautsjoni kohaldamine on kaasa toonud V.K. diskrimineerimise, sest kui

ta poleks kautsjonisummat tasunud, oleks käesolevaks ajaks möödunud KrMS § 130 lg-s 3 sätestatud tähtaeg tema vahi all

pidamiseks ja ta tulnuks vabastada. Esiteks - kooskõlas eelmärgituga - on kõnealuse kahe tõkendiliigi puhul põhiõiguste riive

sedavõrd erineva intensiivsusega, et ka õiguslike garantiide erinevust ei saa lugeda diskrimineerimiseks. Teiseks ei ole

võimalik üheselt prognoosida, kas kautsjoni kohaldamata jätmisel oleks V.K. ka tegelikult üldise vahistamistähtaja

möödumisel vahistusest vabastatud või oleks taotletud tema vahi all pidamise tähtaja pikendamist üle 6 kuu.

II

18. Vaatamata eelmärgitule nõustub kolleegium kaebuse esitajaga selles, et ka sellel isikul, kelle suhtes on kohaldatud

kautsjonit, peab kriminaalmenetluses olema võimalus tõstatada küsimust põhiõiguste riive kestvast põhjendatusest.

Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike

omavalitsuste pidev kohustus. Seetõttu peab ka menetleja kriminaalmenetluse igal ajahetkel hoolitsema selle eest, et kõik

põhiõiguste riived oleksid kestvalt põhjendatud. Demokraatlikus õigusriigis võib põhiõigusi riivata vaid juhul ja niivõrd, kui ja

kuivõrd see on vältimatult vajalik. See tähendab, et kautsjon tuleb isikule tagastada, kui selle kohaldamise alused on ära

langenud ning kahtlustatav või süüdistatav ei ole rikkunud kautsjoni tingimusi. Kriminaalkolleegium leiab, et aluse kautsjoni

tagastamiseks, kui selle kohaldamise alused (vahistamise alused) on äralangenud ja isik ei ole kautsjonitingimusi rikkunud,

annab KrMS § 135 lg 7 p 1. Eelkõige tulebki selle jälgimist, kas tõkendi edasine kohaldamine on vajalik, pidada menetleja

ülesandeks. Samas on ka kahtlustataval õigus kohtueelses menetluses taotleda eeluurimiskohtunikult kontrollimist, kas

kautsjoni jätkuv kohaldamine on enam põhjendatud. Aluse sellise taotluse esitamiseks kahtlustatavale ja süüdistatavale

annavad KrMS § 34 lg 1 p 8, § 127 lg 2 ja § 135 lg 1 nende koostoimes. Kahtlustataval ja süüdistataval on õigus taotleda ka

talle kohaldatud kautsjoni, kuid mitte selle suuruse (vt Riigikohtu lahendit kriminaalasjas nr 3-1-1-59-99 - RT III 1999, 22, 21)

muutmist ja tühistamist ning selle taotluse lahendamisel tuleb lähtuda samadest reeglitest nagu kautsjoni kohaldamiselgi. Selle

taotluse läbivaatamisel tuleb kontrollida vahistamisaluse põhimõttelist olemasolu isiku suhtes, kellele oli kohaldatud

kautsjonit. Kui kontrollimisel sedastatakse, et enam ei ole põhjust rääkida vahistamisalusest, tuleb kautsjon tagastada.

III

19. Kriminaalkolleegium ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtuga selles, et käesoleval juhul ei ole eeluurimiskohtuniku määrus

määruskaebe korras vaidlustatav. Nende kohtumääruste, mida ei ole võimalik määruskaebe korras vaidlustada, ammendav

loetelu sisaldub KrMS §-s 385. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 61 välistab määruskaebuse esitamise võimaluse

vahistatuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale, kuid kuna vahistatuse põhjendatuse kontrolli regulatsioon ei laiene

kautsjoni kohaldamisele, ei välista see säte kautsjoni põhjendatuse kontrolli vaidlustamist määruskaebe korras. Kolleegium

juhib tähelepanu, et KrMS § 385 p 16 kohaselt on määruskaebuse esitamine välistatud üksnes kohtumenetluses poole taotluse

lahendamise määruse peale. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ning saata kaebus ringkonnakohtule uueks

arutamiseks.

20. Käesolevas menetluses, kooskõlas KrMS § 389 lg-s 2 sätestatuga, lahendab Riigikohus vaid kaebust Tallinna

Ringkonnakohtu 17. juuli 2007. a määruse peale, millega jäeti läbi vaatamata V.K. kaitsja määruskaebus. Obiter dictum korras

peab kolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu Harju Maakohtu 21. juuni 2006. a määruse (vt käesoleva kohtumääruse p 2 )

vastuolulisusele. Selles kohtumääruses on esmalt otsesõnu tõdetud vahistamisaluste puudumist ja samas just nende aluste

puudumise tõttu peetud võimalikuks ja vajalikuks kautsjoni kohaldamist. Vahistamisaluste puudumisel on aga välistatud ka

kautsjoni kohaldamine.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe