3-1-1-1-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-1-08

Otsuse kuupäev

21. veebruar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Väärteoasi R. R. karistamises LS § 7419 lg 1 ja § 7417 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 4. oktoobri 2007. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-07-3247

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. R. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirki kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

6. veebruar 2008

Istungil osalenud isikud

R. R. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk ja kohtuvälise menetleja

esindaja Põhja Politseiprefektuuri juhtivkonstaabel Andrus Reidi

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. oktoobri 2007. a kohtuotsus R. R. karistamises LS § 7419 lg 1 ja § 7417 lg 1 järgi ning

saata väärteoasi uueks arutamiseks Harju Maakohtusse.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuvälise menetleja 19. juuni 2007. a otsusega karistati R. R. liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga

200 trahviühikut, s.o 12 000 krooni ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks ning LS § 7417 lg 1 järgi

rahatrahviga 70 trahviühikut, s.o 4 200 krooni ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks kuuks.

2. R. R. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse, milles taotles karistuse kergendamist, rahatrahvi ositi

tasumise võimaldamist ja lisakaristusest vabastamist. R. R. kahetses juhtunut ja leidis, et sai oma eksimuse eest õppetunni juba

sõidukile tekitatud kahjustustega, mille kõrvaldamine maksis enam kui 80 000 krooni. Ta märkis, et asub peagi tööle, mis

eeldab juhtimisõiguse olemasolu.

3. Harju Maakohtu 4. oktoobri 2007. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus osaliselt. Kohus määras, et

R. R.-l tuleb mõistetud rahatrahv KarS § 66 lg 1 alusel tasuda ositi 1. juuliks 2008, iga kuu 2000 krooni. Lisakaristusena

mõistetud juhtimisõiguse äravõtmise kokku kaheksaks kuuks jättis kohus muutmata. R. R. kaebus rahuldati osaliselt.

Maakohus tuvastas, et R. R. süül, kes oli alkoholijoobes, toimus liiklusõnnetus, milles inimesed kannatada ei saanud, kuid

tekitati varaline kahju. Kohus arvestas, et R. R. on asunud tööle ja osaliselt tasunud talle mõistetud rahatrahvi. Seoses

liiklusõnnetusega tekkinud suure hagi tasumisega pidas kohus otstarbekaks määrata mõistetud rahatrahvi tasumine ositi, kuid

töötamine autojuhina ei anna kohtu arvates alust lisakaristuse tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. R. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist, R. R.l-e KarS § 63 lg-st 1 tulenevalt ühe põhikaristuse mõistmist ning tema vabastamist lisakaristusest või

lisakaristuse kergendamist. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus pole nõuetekohaselt põhistatud. Kohus pole arvestanud

menetlusaluse isiku seisukohti seoses kergendavate asjaolude ja lisakaristuse tühistamise taotlusega. Samas pole kohus

kaebuses toodud seisukohtade arvestamata jätmist põhjendanud. Kassaatori hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti

materiaalõigust, mõistes R. R.-le toimepandud tegude eest karistused KarS § 63 lg 3 alusel. Kaitsja leiab, et R. R.-le

süüksarvatud väärteod olid ideaalkonkurentsis ning nende eest tulnuks mõista üks karistus KarS § 63 lg 1 järgi. Samuti on

ebaõige R. R.-le mõistetud lisakaristuste liitmine, sest lisakaristusi ei liideta, vaid need täidetakse iseseisvalt.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kriminaalkolleegium on oma varasemates lahendites märkinud, et hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme

erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui

mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel

määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-99-04 - RT III 2004, 28, 306, p 10.4). Käesoleval juhul on R. R.

karistamisel jäänud tähelepanuta, et väärteoprotokolli kohaselt on talle süüks arvatud sõiduki joobes juhtimine, mille käigus

leidis aset avarii. Väärteoprotokollis on toimunu lühikirjeldus toodud järgmises sõnastuses: ?Juhtis mootorsõidukit

alkoholijoobes, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks tema seisundit, sõidukogemusi, teeolusid,

ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires mistahes takistuse

ees, mistõttu sõitis paremkurvis vasakule teelt välja vastu aeda. Põhjustas liiklusõnnetuse ning varalise kahju B AS?ile ja D

OÜ?le.? Väärteoprotokolli kohaselt rikkus R. R. LE § 76 p 1 ja § 123 nõudeid ning pani sellega toime LS § 7417 lg-s 1 ja §

7419 lg-s 1 sätestatud väärteod. Seega on väärteoprotokollis käsitatud R. R. käitumist mitte üksnes alkoholijoobes

mootorsõiduki juhtimisena, vaid on leitud, et alkoholijoove oli ka üks toimunud liiklusõnnetuse põhjus. Väärteomenetluse

seadustiku § 87 kohaselt on maakohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, eelkõige selles sisalduva

teokirjeldusega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p

6.3). Seetõttu ei saa käesolevas asjas menetlusaluse isiku käitumist vaadelda lahutatud käitumisaktidena, vaid objektiivselt ühe

teona. Järelikult on selle teoga realiseeritud erinevad süüteokoosseisud omavahel ideaalkonkurentsis ja karistuse mõistmisel

tulnuks maakohtul juhinduda KarS § 63 lg-st 1.

6. Asjakohane on ka kassaatori väide menetlusaluse isiku olukorra õigustamatu raskendamise ja lisakaristuste ebaõige liitmise

kohta. Maakohus menetles väärteoasja menetlusaluse isiku kaebuse alusel. Tulenevalt VTMS § 132 p-st 2 ei või süüdistatava

(menetlusaluse isiku) kaebuse alusel asja menetlev kohus oma otsusega kaebaja olukorda raskendada. Seetõttu on maakohtu

poolt R. R.-le võrreldes kohtuvälise menetleja määratud lisakaristusega raskema lisakaristuse mõistmine ebaõige. Lisaks

märgib kriminaalkolleegium, et maakohus on R. R.-le kohtuvälise menetleja määratud lisakaristusi liites kohaldanud ebaõigesti

ka materiaalõigust, sest karistusseadustik ei näe ette lisakaristuste liitmist. Seega liitis maakohus lisakaristused ilma

sellekohase seadusliku aluseta.

7. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus pole nõuetekohaselt põhistatud, sest maakohus ei ole karistuse mõistmisel arvesse võtnud

ega isegi mitte analüüsinud kergendavat asjaolu menetlusaluse isiku käitumises - puhtsüdamlikku kahetsust.

Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, tõdedes, et maakohtu otsuse põhistused piirduvad kõigest ühe lausega. Maakohus

pole lisaks kergendava asjaolu käsitlemata jätmisele analüüsinud ka muude menetlusaluse isiku kaebuses sisaldunud taotluste -

ja nimelt kergendada talle määratud karistust ning vabastada ta lisakaristusest, põhjendatust. Samuti pole maakohus sisuliselt

käsitlenud menetlusaluse isiku poolt kaebuses märgitud asjaolusid, et ta on enda käitumist liikluses muutnud ning et ta vajab

juhtimisõigust seoses tööleasumisega, mis on omakorda vajalik tekitatud olulise kahju hüvitamiseks. Kolleegiumi hinnangul

on maakohtu eelmärgitud minetused hinnatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes,

mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.

8. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Harju Maakohtu 4. oktoobri 2007. a kohtuotsuse väärteoasjas, millega R. R. karistati LS § 7417 lg 1 ja § 7419 lg 1 järgi ning

saadab väärteoasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg