3-2-1-146-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-146-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. veebruar 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Maie Padari hagi Urmas Randma vastu 160 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2007. a kohtuotsus

tsiviilasjas nr 2-05-995

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maie Padari kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Maie Padar (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Brigitta Mõttus

Kostja Urmas Randma (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Annemarie Kunila

Asja läbivaatamise kuupäev

21. jaanuar 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2007. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maie Padar (hageja) esitas 29. märtsil 2005. a Tallinna Linnakohtule hagi Urmas Randma (kostja)

vastu 160 000 krooni saamiseks. Hagi põhjenduste kohaselt on hageja 16. juulil 2003. a surnud Jüri

Vetemaa pärija. J. Vetemaa on teinud kostja pangakontole järgmised raha ülekanded: 4. oktoobril

2002. a - 50 000 krooni; 4. detsembril 2002. a - 80 000 krooni; 24. detsembril 2002. a - 25 000

krooni; 24. jaanuaril 2003. a - 45 000 krooni; 7. märtsil 2003. a - 15 000 krooni; 4. juunil 2003. a -

100 000 krooni ning 8. juulil 2003. a - 30 000 krooni. Kokku on J. Vetemaa kandnud kostja

pangakontole 345 000 krooni. Kõigi maksekorralduste selgitustesse on J. Vetemaa märkinud

"ülekanne". Hageja palub kostjalt välja mõista 160 000 krooni kui alusetult saadu.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja sai J. Vetemaalt laenu, mis on tagastatud. Enamiku laenudest

tagastas kostja J. Vetemaale viimase soovil sularahas. Osaliselt tegi kostja laenu tagasimakseid ka

pangaülekannetega - 3. juulil 2003. a 25 000 krooni ja 4. juulil 2003. a 25 000 krooni. 7. märtsil ja

8. juulil 2003. a tehtud ülekanded on aga J. Vetemaa tagasimaksed kostjale viimaselt saadud laenu

tagastamiseks. Iga laenu kohta koostati võlakiri, kus märgiti ära laenu tagastamise tähtaeg ja

tagasimaksmisele kuuluv summa. Võlasumma tagasimaksmisel tagastas J. Vetemaa alati kostjale

võlakirja. J. Vetemaa andis alati laenu üksnes võlakirja vastu. Kui kostja ei oleks tasunud eelnevalt

võetud laene, siis ei oleks J. Vetemaa talle enam laenu andnud. Hageja ei ole tõendanud, et

J. Vetemaa tegi kostjale pangaülekandeid õigusliku aluseta.

3. Harju Maakohus rahuldas 27. aprilli 2007. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

160 000 krooni.

J. Vetemaa kandis 4. oktoobrist 2002 kuni 8. juulini 2003 kostja arvelduskontole kokku 345 000

krooni. Kostja on tunnistanud vaidlusaluste rahasummade saamist J. Vetemaalt ühise äritegevuse

käigus laenuna, mistõttu ei saa vaidlust lahendada alusetu rikastumise sätete alusel. Maakohus

kohaldas asja lahendamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg-d 1 ja 3 ning leidis, et pooltevaheline

võlasuhe tuleneb võlatunnistusest. Laenu saamist tõendavad maksekorraldused pangaülekannete

kohta. Kuigi kostja viitab, et raha saamisel oli ta teinud J. Vetemaa jaoks võlakirjad ning

tagasimaksmisel sai need endale, ei ole ta selle väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Seega ei

saa lugeda tõendatuks asjaolu, et kostja on J. Vetemaale võlatunnistuse alusel saadu tagastanud.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. oktoobri 2007. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Hagi ei saa rahuldada VÕS § 30 lg-te 1 ja 3 alusel.

Kohtumenetluses on kostja tunnistanud küll laenusuhet, kuid ta ei ole kunagi tunnistanud võla

olemasolu. Tuvastatud asjaoludel on asjakohatu rääkida võla tunnistamisest, mis on VÕS § 30

kohaldamise eelduseks. Kostja pool kinnitas, et 2002. aasta 4. oktoobri, 4. detsembri ja 24. detsembri

ning 2003. aasta 24. jaanuari, 7. märtsi ja 4. juuni ülekannete aluseks olid kokkulepped, mille alusel

laenas J. Vetemaa kostjale raha, mille kostja on tagastanud sularahas. Hageja ei ole esitanud

faktiväiteid, mis kostja esiletoodut ümber lükkaks: hageja väitel ei tea ta oma õiguseellase J. Vetemaa

poolt kostjale rahaülekannete tegemise asjaolusid ja õiguslikku alust. Niisugustel asjaoludel tuleb

lugeda tõendatuks, et eespool osundatud maksed on tehtud laenusuhte alusel. VÕS § 396 lg 1

kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma

või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama

sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas

kostja on oma laenuks saadud raha tagastamise kohustuse täitnud.

Tuginedes VÕS § 96 lg-tele 1 ja 3, leidis ringkonnakohus, et kui laenu andmise kohta koostati

võladokument (võlakiri) ning J. Vetemaa selle kostjale tagastas, siis on kostja laenu tagastamise

kohustuse eelduslikult täitnud, kuid hagejal on võimalik tõendada, et kohustus on võladokumendi

tagastamisele vaatamata täitmata. Tõendamiskoormise kindlaksmääramiseks tuleb tuvastada, kas

kostja oli andnud laenukohustuste kohta välja võladokumendid ning kas J. Vetemaa on need talle

tagastanud.

Ringkonnakohus pidas tõendeid hinnates usutavaks kostja väidet, et eelosutatud laenusummade kohta

koostas kostja võlakirjad. Tõendite põhjal saab tõendatuks lugeda ka kostja väite, et J. Vetemaa

tagastas kostjale võlakirjad laenu tagastamisel. Tunnistajate A. Ruusmanni ja T. Miksoni ütlustega ja

hageja e-kirjadega Eesti Maleliidule on tõendatud, et J. Vetemaa tegeles laenude andmisega paljudele

inimestele ja ta oli rahaasjades pedantne. Ei ole tõenäoline, et kõik vaidlusalused võlakirjad puuduvad

tema dokumentide hulgast muul põhjusel. Kostja on esitanud kohtule 26. märtsi 2002. a võlakirja,

mille üle küll selles asjas ei vaielda, kuid võlakirja olemasolu kostja käes näitab, et pooltevahelises

suhtes võlakirju tagastati. Tunnistaja R. Randma kinnitas, et nägi, kuidas J. Vetemaa kostjale raha

vastu mingi dokumendi andis (tl 162). Kostja kandis 3. ja 4. juulil 2003. a J. Vetemaa pangaarvele

kokku 50 000 krooni laenu tagastamiseks, ülejäänud raha on ta enda väidete kohaselt tagastanud

sularahas. J. Vetemaa ja kostja vahelist sularahas arveldamist on kinnitanud tunnistajad

A. Ruusmann, R. Randma ja T. Mikson. Hageja ei ole kohtumenetluses esitanud hagetavate

rahasummade kohta ühtegi võlakirja ega muid tõendeid, mis eespool kirjeldatud tõenditest tuleneva

järelduse ümber lükkaks ja millest võiks järeldada, et kostja ei ole laenude tagastamise kohustust

täitnud. Seega tuleb eeldada, et kostja on oma laenude tagastamise kohustuse J. Vetemaale täitnud.

Hageja ise on oma e-kirjas Eesti Maleliidule laenu tagastamise nõudes kinnitanud, et J. Vetemaa

arveldas laenusaajatega ka sularahas. Hageja ei ole lõpuni siiras, kui väidab, et ta J. Vetemaa

tegevusest laenu andmisel midagi ei tea. Lisaks väitele sularahas arveldamise kohta on hageja samas

e-kirjas muu hulgas viidanud J. Vetemaa märkmikule, mis kirjas väljendatu kohaselt olevat

absoluutne tõde (tl 90). Kohtumenetluses seevastu on hageja pool väitnud, et ei tea niisugusest

märkmikust midagi (tl 94). Seega on hageja väited erinevatele isikutele olnud vastuolulised.

Tunnistaja T. Mikson on kinnitanud kostja väidet, et ka J. Vetemaa laenas aeg-ajalt kostjalt raha.

Pooltel ei ole alusetust rikastumisest tulenevat võlasuhet. Hageja õiguseelneja ja kostja vaheline

laenusuhe on lõppenud täitmisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu otsus ei tugine

faktilistele asjaoludele ja on põhjendamata. Ringkonnakohus on hinnanud ebaõigesti asjas kogutud

tõendeid ja rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1, § 436 lg-t 1 ning § 442

lg-t 8. Ringkonnakohus on pannud hagejale lisaks temale kuuluvale tõendamiskohustusele (tõendada

laenu andmist), ka kostja tõendamiskoormise (tõendada laenu tagasimaksmist). Hageja on laenuandja

pärija, mistõttu on igati loogiline, et tema käes võlakirju ei ole. Kostja ise pidi olema huvitatud

võlakirjade säilitamisest, kuna VÕS § 96 lg 1 järgi tõendab just võlakirjade tagasisaamine lisaks

kviitungile laenu tagasimaksmist. Kostja esitatud võlakirjad teises laenusuhtes näitavad seda, et

kostjal on komme tagasisaadud võlakirju säilitada, kuid selles võlasuhtes tal neid esitada ei ole.

Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud pooltevahelise laenusuhte ning leidnud, et ilmselt on selle

kohta välja antud ka võlatunnistus, mis tõendab laenusuhte olemasolu, kuid siiski jõudnud valele

järeldusele, et kostja on laenu J. Vetemaale tagastanud ning laenusuhe on lõppenud täitmisega.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele palub kostja jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata ja kaebus

rahuldamata.

9. Ringkonnakohus asus seisukohale, et poolte vahel ei ole alusetust rikastumisest tulenevat võlasuhet

ja J. Vetemaa on hagiavalduses osutatud maksed teinud kostjale laenusuhte alusel. Pooled ei ole

ringkonnakohtu otsust nimetatud osas vaidlustanud.

10. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenusaaja laenulepinguga tagasi maksma laenuandjale

laenuks saadud rahasumma. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on J. Vetemaalt saadud laenu

tagastanud. Kostja on asja arutamise käigus väitnud, et koos laenu andmisega vormistati iga kord

võlakiri, mille J. Vetemaa tagastas alati laenu tagasimaksmisel.

Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on asja lahendamisel õigesti kohaldanud VÕS § 96 lg-

d 1 ja 3 ning õigesti määranud tõendamiskoormise ja hinnanud tõendeid. VÕS § 96 lg 1 kohaselt, kui

võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument),

võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist.

Sama paragrahvi lg 3 kohaselt, kui võladokument on võlgnikule tagastatud, siis eeldatakse, et

kohustus on täidetud. Ringkonnakohus leidis õigesti, et poolte tõendamiskoormise

kindlaksmääramiseks tuli kõigepealt tuvastada, kas kostja oli andnud laenukohustuse kohta välja

võladokumendid ning kas J. Vetemaa oli need talle tagastanud. Nimetatud asjaolud ringkonnakohus

ka tuvastas. Kassaator ei ole ringkonnakohtu järeldust võlakirjade koostamise fakti osas vaidlustanud.

Nõudes kohustuse, mille kohta on koostatud võladokument, täitmist, pidi hageja kohtule esitama

võladokumendi. Vastupidisel juhul tuleb eeldada, et võladokumendid on võlgnikule tagastatud

kohustuse täitmise tõttu.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja väited J. Vetemaa märkmiku kohta on

olnud vastuolulised. Isiklik märkmik on dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 tähenduses. Hagejal

oli võimalus oma nõude tõendamiseks märkmik esitada, kuid seda ta ei teinud. Hageja ei ole oma

väidete vastuolulisust menetluse käigus ka kuidagi selgitanud, kuigi tal oli selleks võimalus. Hageja

väidete vastuolulisust võis kohus hinnata hageja kahjuks. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud,

et hageja ei ole tõendanud, et kostja kohustus on täitmata.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull