3-1-1-99-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-99-07

Otsuse kuupäev

18. veebruar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi P.Š. süüdistuses KarS § 329 ja § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-07-5458

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.Š. kaitsja vandeadvokaadi abi Aleksei Ratnikov

Asja läbivaatamise kuupäev

23. jaanuar 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2007. a otsus.

2. Jõustada Harju Maakohtu 18. juuni 2007. a otsus.

3. Kassatsioon rahuldada.

4. Riigieelarvest eraldatud summade arvelt mõista välja 1062 (tuhat kuuskümmend kaks) krooni kaitsjatasu OÜ

Advokaadibüroo Tibar & Partnerid kasuks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 18. juuni 2007. a otsusega tunnistati P.Š. lühimenetluses süüdi KarS § 329 järgi ja talle mõisteti karistuseks

rahaline karistus 150 miinimumpäevamäära, s.o 7500 krooni. Sama otsusega tunnistati

P.Š. süüdi KarS § 424 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 180 miinimumpäevamäära, s.o 9000 krooni.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, s.o rahalise karistusega summas 9000

krooni. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ning määrati tasumisele

rahaline karistus 120 miinimumpäevamäära, s.o 6000 krooni. Karistusseadustiku § 50 lg 1 p 1 alusel võeti P.Š-lt lisakaristusena

ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks aastaks.

2. Kohus leidis, et P.Š. süü on tõendamist leidnud kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Karistuse

mõistmisel arvestas kohus seda, et P.Š. on varem kriminaalkorras kohtulikult karistatud ühel korral, ta kahetseb ja tunnistab

oma süüd. Kuritegudega pole materiaalset kahju tekitatud, P.Š. eelmised rahatrahvid on osaliselt tasutud ja ta töötab. Eelnevast

lähtudes otsustas kohus, et P.Š. on võimalik karistada rahalise karistusega. Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist

põhjendas kohus asjaoluga, et P.Š. on korduvalt juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes ja teda on selle eest karistatud mitmel

korral rahatrahviga, see pole aga mõju avaldanud.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokuröri abi Kadi Ruus, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist

mõistetud karistuse osas ja kriminaalasja saatmist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu esimese astme kohtule

uueks arutamiseks.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2007. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 18. juuni 2007. a otsus P.Š-le KarS §-de 329

ja 424 järgi mõistetud põhikaristuse osas.

4.1. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti P.Š-le KarS § 329 järgi karistuseks kaks kuud vangistust ja KarS § 424 järgi kolm kuud

vangistust. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskeimaga ning mõistis P.Š-le

liitkaristuseks kolm kuud vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe

kolmandiku võrra ja mõistis P.Š-le lõplikuks karistuseks kaks kuud vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendas

ringkonnakohus mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu

15. aprilli 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o viie kuu vangistuse võrra ja mõistis P.Š-le lõplikuks

karistuseks seitse kuud vangistust.

4.2. Ringkonnakohus leidis, et kuna P.Š. pani talle süüks arvatavad teod toime kohtu poolt määratud katseajal, siis ei oleks

rahalisel karistusel oodatavat toimet, mistõttu tuleb P.Š-le mõista vabadusekaotuslik karistus. Rahalise karistuse mõistmine

olukorras, kus isik rikub teatud keeldu teadlikult ja korduvalt ning seda ka kohtu poolt määratud katseajal, on ilmselgelt

ebakohane - eriti arvestades asjaolu, et senised rahalised karistused on suuremas osas P.Š. poolt tasumata.

4.3. Ringkonnakohus soostus apellatsioonis toodud seisukohaga maakohtu motiveeringu vastuolulisuse kohta. Maakohus

leidis, et senised rahatrahvid ei ole avaldanud P.Š-le soovitud mõju, kuid mõistis sellele vaatamata taas rahalise karistuse.

Seejuures ei ole oluline, et P.Š. ei tekitanud süütegude toimepanemisega materiaalset kahju. Nii KarS § 329 kui ka 424 on

formaalsed süüteod, mis ei nõua kahjuliku tagajärje tekitamist. Maakohtu otsuses on märgitud, et P.Š. eemaldamine liiklusest

peaks suurendama kaasliiklejate turvatunnet. Samas on maakohus tuvastanud, et nn iseseisvalt täidetavat liikluses osalemise

keeldu - juhtimisõiguse keeldu - ei ole P.Š. täitnud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2007. a otsuse peale esitas P.Š. kaitsja vandeadvokaadi abi

Aleksei Ratnikov kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Harju Maakohtu 18. juuni 2007. a otsuse

jõustamist. Kassaatori põhiväited on järgmised.

5.1. Ringkonnakohtu poolt P.Š-le mõistetud karistus on liiga range ja ei vasta toime pandud kuritegude raskusele. Kohus ei ole

piisavalt motiveerinud, miks ta mõistis P.Š-le karistuseks rahalise karistuse asemel vangistuse. Alates 2006. a novembrist on

P.Š. käitunud õiguskuulekalt, mistõttu ei ole tema karistamine vangistusega põhjendatud.

5.2. Ringkonnakohus ei ole arvestanud sellega, et P.Š. ei tekitanud süütegudega materiaalset kahju ja jättis tähelepanuta, et

puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Samuti tulnuks karistuse mõistmisel arvestada sellega, et P.Š-l on abikaasa ja väike

laps.

6. Vastuses kassatsioonile märgib Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Eve Soostar, et ringkonnakohus on põhjalikult

motiveerinud karistuse valikut ja rahalise karistuse mõistmine P.Š-le ei täidaks karistuse eesmärke.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab esitatud kassatsiooni piiridest KrMS § 352 lg 6 alusel väljudes, et ringkonnakohus on

oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mistõttu tuleb Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2007. a otsus tühistada.

8. Apellatsiooni esitamise alused ja selleks õigustatud isikud on sätestatud KrMS §-s 318. Muuhulgas näeb KrMS

§ 318 lg 3 ette apellatsiooniõiguse keelud. Nendeks on seadusandja lugenud olukorrad, kus maakohus on arutanud

kriminaalasja üldmenetlusest erinevas menetluses (KrMS § 318 lg 3 p-d 1-4) või prokuratuur on süüdistusest loobunud (KrMS

§ 318 lg 3 p 5), millest tulenevalt puudub teatud kohtumenetluste pooltel õigus kaevata maakohtu otsuse peale

ringkonnakohtusse. Kui kohtumenetluse pool on KrMS § 318 lõikes 3 sätestatud apellatsiooniõiguse keeldu eirates siiski

esitanud apellatsiooni ja esimese astme kohus ei ole jätnud KrMS § 323 lg 2 p-st 2 lähtudes apellatsiooni läbi vaatamata, tuleb

seda teha ringkonnakohtul eelmenetluse käigus tuginedes KrMS § 326 lg 2 lausele 1. Kui maakohus ja ka ringkonnakohus on

jätnud tähelepanuta, et apellatsiooni on esitanud isik, kellel KrMS § 318 lõikest 3 tulenevalt ei ole apellatsiooniõigust ning

ringkonnakohtus on kriminaalasja kohtulik arutamine alanud, tuleb kohtulik arutamine läbi viia ja jätta KrMS § 337 lg 1 p-st 1

lähtudes esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

9. Käsitletavas kriminaalasjas tunnistas esimese astme kohus P.Š. süüdi KarS §-de 329 ja 424 järgi ning mõistis talle KarS § 64

lg 1 alusel liitkaristuseks rahalise karistuse summas 9000 krooni. Kuna P.Š. kriminaalasja arutati maakohtus lühimenetluse

korras, vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle rahaline karistus

6000 krooni. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotles süüdistatavale raskemaliigilise karistuse

mõistmist. Süüdistatav ega tema kaitsja maakohtu otsust ei apelleerinud. Ringkonnakohus tühistas prokuröri taotluse alusel

maakohtu otsuse P.Š-le mõistetud karistuse osas ja mõistis talle karistuseks kolm kuud vangistust, mida vähendas KrMS § 238

lg 2 alusel kahe kuu vangistuseni. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et prokuröril puudus käesolevas kriminaalasjas

apellatsiooniõigus, kuna tulenevalt KrMS § 318 lg 3 p-st 2 ei saa prokuratuur esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud

süüdimõistva otsuse peale. Riigikohtu senises praktikas on asutud KrMS § 318 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud apellatsiooniõiguse

keelu tõlgendamisel seisukohale, et see ei puuduta kõiki KrMS § 306 lg 1 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendatavaid

küsimusi, vaid üksnes kriminaalmenetluse keskset küsimust, s.o vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või

tema õigeksmõistmist (vt RK kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2007. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-27-07 - RT III 2007, 29,

239). Käesolevas kriminaalasjas tõstatati prokuröri apellatsioonis üksnes küsimus maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud

põhikaristusest. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus, mõistes apellatsiooniõiguseta isiku apellatsiooni alusel

süüdistatavale uue karistuse, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mistõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada. Kuna lühimenetluses võib süüdimõistvat kohtuotsust vaidlustada üksnes süüdistatav või tema

kaitsja ja nemad Harju Maakohtu 18. juuni 2007. a otsust vaidlustanud ei ole, jõustab Riigikohtu kriminaalkolleegium selle

otsuse.

10. Eelnevale tuginedes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 5 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2007. a otsuse ja jõustab Harju Maakohtu 18. juuni 2007. a otsuse.

11. Vandeadvokaadi abi A. Ratnikov, kes kaitses P.Š. määratud korras, esitas Riigikohtule taotluse 1593 krooni õigusabikulude

hüvitamiseks. Justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määrusega nr 2 kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" (25. maist 2007

jõustunud redaktsioonis) § 8 lg 1 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtulikuks üldmenetluseks, samuti

apellatsiooni-, kassatsiooni- ja teistmismenetluseks ettevalmistumise eest on 900 krooni. Sama määruse § 2 lg 1 näeb ette, et

riigi õigusabi tasu arvestamisel kriminaalmenetluses kohaldatakse tasu suhtes kriminaalmenetluse esemele vastavat

üldkoefitsienti (lg 2) või erikoefitsienti (lg 3), välja arvatud § 7 lg-s 4, §-des 9 ja 18 ning § 19 lg-s 2 ettenähtud tasumäärade

puhul. Määruse § 2 lg 2 p 1 kohaselt on teise astme kuritegude puhul üldkoefitsient 1,0 kuni 1,7. Vandeadvokaadi abi

A. Ratnikov märgib taotluses, et ta hindab oma tööd koefitsiendi 1,5 vääriliseks.

11.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesoleval juhul tuleb õigusabi tasu arvestamisel kohaldada üldkoefitsienti 1,0.

Kolleegium arvestab seejuures kriminaalasja vähest mahukust ja keerukate õiguslike probleemide puudumist.

11.2

Lähtudes

eeltoodust

ja

juhindudes

riigi

õigusabi

seaduse

§

lg-st

ja

§

lg-st

ning

justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 § 8 lg-st 1, § 2 lg 2 p-st 1 ja § 1 lg-st 2 määrab Riigikohtu

kriminaalkolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks P.Š. kaitsmise eest kassatsioonimenetluses 900 krooni, millele lisandub

käibemaks 162 krooni. Kokku tuleb OÜ Advokaadibüroo Tibar & Partnerid kasuks välja mõista 1062 krooni.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe