3-1-1-91-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-91-07

Otsuse kuupäev

12. veebruar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi A.K. süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2007. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-223

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2007. a kohtuotsus A.K. süüdistusasjas muutmata ja kaitsja kassatsioon

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 11. juuni 2007. a otsusega tunnistati A.K. lühimenetluses süüdi KarS § 424 järgi ja talle mõisteti lõplikuks

karistuseks kaheksa kuud vangistust. Karistusseadustiku § 74 alusel vabastati ta vangistuse kandmisest tingimisi katseajaga

kaks aastat ja kuus kuud. Lisakaristusena KarS § 50 lg 1 alusel võeti A.K-lt ära mootorsõiduki juhtimisõigus kaheks aastaks.

Kriminaalasja arutamisel taotles prokurör süüdistatavalt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist üheksaks kuuks.

2. A.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles vaidlustas

lisakaristuse mõistmist üle prokuröri poolt taotletud määra.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. septembri 2007. a otsusega Harju Maakohtu otsuse muutmata ja A.K. kaitsja apellatsiooni

rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et kohus ei ole karistuse liigi ja määra valikul seotud prokuröri taotlusega.

Karistusseadustiku § 56 ei sisalda karistuse mõistmise aluste hulgas prokuröri arvamust. Ringkonnakohus viitas seejuures ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-70-01, mille kohaselt avaldab prokurör süüdistuskõnes

arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, mis ei ole aga kohtule siduv.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. A.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi P. Rajavere esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles palub

tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused A.K-le mõistetud lisakaristuse osas ja teha uus otsus, millega mõista A.K-le

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheksaks kuuks. Kassatsiooni aluseks on kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine.

4.1 Kaitsja leiab, et mõistes lisakaristuse suuremas määras, kui seda oli taotlenud prokurör, on maakohus rikkunud KrMS §-s

14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kriminaalmenetluse seadustiku § 248 lg 1 p 1 sätestab küll

kokkuleppemenetluses kohtu õiguse tagastada kriminaalasi prokuratuurile siis, kui kohus ei nõustu kokkuleppes märgitud

karistusega. Kokkuleppemenetlus ei ole aga võistlev kohtumenetlus. Selle erimenetluse aluseks olev kokkulepe on sisuliselt

poolte ühine taotlus ja kohus peab kontrollima selle vastavust seadusele. Võistlevas kohtumenetluses aga lahendab kohus asja

tulenevalt poolte taotlustest ja süüdistuskõnes ei avalda prokurör mitte pelgalt arvamust, vaid taotleb konkreetse karistuse

mõistmist. Kohtu väljumine taotluse piiridest näitab tema erapoolikust. Kaitsja ei pea asjakohaseks ringkonnakohtu tuginemist

Riigikohtu poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-70-01 tehtud otsusele, sest see otsus on tehtud kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse

ajal, mil kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei lähtutud võistlevuse põhimõttest.

4.2 Kaitsja on seisukohal, et tegemist on samaaegselt ka materiaalõigusnormi - KarS § 56 - ebaõige kohaldamisega. Ei saa

nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et karistuse mõistmine kuulub kohtu ainupädevusse. Kohus peab karistuse mõistmisel

lähtuma KarS §-s 56 sätestatud karistamise alustest, kuid ei tohi seejuures rikkuda kriminaalmenetluse põhimõtteid.

4.3 Kokkuvõttes leiab kaitsja, et on vajalikud Riigikohtu juhised järgmistes kriminaalmenetluse võistlevust puudutavates

küsimustes:

1) kas karistuse taotlemine on süüdistusfunktsiooni osa;

2) kas karistamine ehk karistuse liigi ja määra valik on võistlevas menetluses poolte vaidluse ese või kohtu ainupädevusse

kuuluv instituut;

3) kas kohus on karistuse mõistmisel seotud prokuröri ja kaitsja taotlusega.

4.4 Ühtlasi viitab kaitsja ka sellele, et kohus ei arvestanud karistuse mõistmisel autojuhina töötava A.K. puuet, mis põhjustab

süüdistatava töövõimetust 40% ulatuses, ning seda, et tal on ülalpidamisel kaks last. Maakohtu otsus jätab A.K.

põhjendamatult pikaks ajaks võimaluseta teenida ülalpidamist oma perele. Nimetatud asjaolud ei olnud maakohtule teada, kuna

süüdistataval ei olnud kohtueelses menetluses kaitsjat ja lühimenetluses (arvestades menetluse omapära) sellekohaseid

tõendeid kohtule ei esitatud. Kassaator ei taotle lisakaristuse kohaldamata jätmist, vaid üksnes lisakaristuse mõistmist

prokuröri poolt taotletud määras.

5. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja kassatsioon rahuldamisele ei

kuulu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 306 lg 1 kohaselt lahendab kohus süüdistatavale mõistetava karistuse küsimuse

kohtuotsuse tegemisel. Karistuse taotlemine prokuröri poolt on küll seotud süüdistusfunktsiooni täitmisega, kuid ei ole siiski

kohtu jaoks siduv.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassatsiooni kohaselt peab kohus karistuse mõistmisel lähtuma võistlevuse põhimõttest, seega on kohtu pädevus karistuse

liigi ja määra valikul piiratud prokuröri taotlusega. Järgnevalt analüüsib Riigikohtu kriminaalkolleegium seda seisukohta.

6.1 Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning

kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest

vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu

õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite

hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte

praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega. Seejuures on Riigikohus märkinud, et

kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RK kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2007. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-53-07 - RT III 2007, 42, 332, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise

kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RK kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-06

- RT III 2006, 33, 281, p 7.1).

6.2 Kassaator on püstitanud küsimuse, kas karistuse taotlemine kohtuistungil on süüdistusfunktsiooni osa. Sellele küsimusele

tuleb vastata jaatavalt. Prokuratuur viib ellu riigi kriminaalpoliitikat ja selle oluliseks osaks on ka osalemine ühtlase

karistuspraktika kujundamises.

Seejuures on aga oluline eristada süüdistusfunktsiooni kui prokuröri ülesandeid kohtulikul arutamisel ja süüdistust. Süüdistuse

sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui

süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei

saa. Süüdistusakti andmete loetelu (KrMS § 154) ei hõlma karistuse liiki ja määra ning ka kriminaalmenetluse seadustiku

muudes normides ei ole otsesõnu sätestatud prokuröri kohustust teha kohtule konkreetse karistuse valikut puudutavat

ettepanekut. See on ka mõistetav, kuna puuduvad alused nõuda konkreetset karistust enne seda, kui kohtulik uurimine on

kinnitanud süüdistatavale tehtavate karistusõiguslike etteheidete paikapidavust. Seejärel on aga prokuröril kohtuvaidluses

süüdistusfunktsiooni jätkuva kandjana võimalik pöörduda kuriteo asjaolude tuvastamisega kaasnevate õiguslike järelmite

(sealhulgas karistuse) poole ning taotleda süüdistuskõnes konkreetse karistuse liigi ja määra kohaldamist.

6.3 Eelmärgitu pinnalt tuleb osaliselt jaatavalt vastata ka kassaatori teisele küsimusele. Kolleegium leiab nimelt, et ka

süüdistatava karistamine peaks võistlevas kohtumenetluses olema kohtumenetluse poolte vaidlusesemeks. Karistuse küsimus

on süüdistatavat olulisel määral puudutav küsimus. Seetõttu ongi menetlusõiguslikult igati ootuspärane, kui kohtumenetluse

pooled esitavad kohtuliku uurimise käigus ka süüdistatava karistust mõjutada võivaid tõendeid ning põhjendavad

kohtuvaidluses enda seisukohta karistuse liigi ja määra küsimuses.

Kummatigi ei ole kohtu seotus kohtumenetluse poolte tegevusega tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tõendamisel ja

karistuse küsimuses seisukoha esitamisel kaugeltki ühesugune.

6.4 Tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel on kohus võistleva kohtumenetluse tingimustes olulisel määral

seotud kohtumenetluse poolte tegevusega ja ta saab KrMS § 60 lg 2 kohaselt lugeda mingi tõendamisesemesse kuuluva asjaolu

tõendatuks ning sellele kohtuotsuses tugineda üldjuhul vaid kohtumenetluse poolte tegevusele (tõendamisele) tuginevalt.

Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 297 sätestatud kohtu võimalusel koguda tõendeid ka omal algatusel saab võistlevas

kohtumenetluses olla vaid selgelt erandlik ja subsidiaarne tähendus ja kohtuotsus ei saa ainuüksi või määravas ulatuses

tugineda kohtu enda algatusel kogutud tõenditele.

6.5. Karistuse küsimuse otsustamine ehk karistuse mõistmine kui kohtumenetluse üks osa tugineb kahtlemata tõendamise

tulemile - sellele, millised asjaolud tunnistab kohus tõendatuks. Samas, kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga, on karistamise

aluseks isiku süü, mitte aga pelgalt kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Nii eeskätt karistusseadustiku 4. peatükis

kui ka KrMS § 306 lg 1 p-dest 5- 8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema

hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma

eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse

karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus.

(Vt RK kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03 - RT III 2003, 25, 250, p 11).

6.6 Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja

vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas võiks kassaatori

poolt kriminaalasjas püstitatud probleemi lahendus olla selles, et kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud

üldise põhjendamiskohustuse kaudu. See tähendab, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem

karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada. Erinevalt kassaatori arvamusest ei viita prokuröri

taotlusega võrreldes raskema karistuse mõistmine kohtu erapoolikusele, sest karistuse mõistmise ajaks on süü küsimus juba

lahendatud. Käesolevas kohtuasjas on maakohus kolleegiumi arvates piisavalt põhjendanud mõistetud karistust. Seetõttu leiab

kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus ei ole käesolevas asjas rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

7. Kassatsioonis väidetakse samuti, et kohus ei arvestanud karistuse mõistmisel autojuhina töötava A.K. puuet ja seda, et tal on

ülalpidamisel kaks last. Need asjaolud ei olnud maakohtul teada, kuna kohtueelses menetluses ei olnud isikul kaitsjat ja

lühimenetluse omapära tõttu ei esitatud vastavaid tõendeid ka maakohtus. Kolleegium märgib, et lühimenetluses lahendab

kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal, seega ei olnud tõepoolest kohtumenetluses enam võimalik

täiendavaid tõendeid esitada. Samas oli süüdistataval enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda

lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Maakohtu istungil andis ta ütlusi selle kohta, et peres on kaks alaealist

last. Käesolevas asjas esitas kaitsja apellatsioonimenetluses tõendeid isiku puude ja laenukohustuste kohta, mida

ringkonnakohus võttis asja juurde. Lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul peaks täiendavate tõendite esitamine

apellatsioonimenetluses olema välistatud, välja arvatud juhul, kui nad puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt.

Siiski leiab kriminaalkolleegium, et tegemist ei olnud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis oleks viinud

ebaseadusliku või põhjendamatu otsuseni KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuna ringkonnakohus ei tuginenud nendele tõenditele

otsuse tegemisel. Obiter dictum peab kolleegium vajalikuks lisada, et KarS § 50 lg 2 küll välistab mootorsõiduki juhtimise

õiguse äravõtmise süüdistatavalt, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, kuid seaduse mõttest tulenevalt peab

seejuures mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. Ühtlasi teeb viidatud säte sõnaselge erandi

isikute osas, kes juhivad mootorsõidukit joobeseisundis.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu otsuse

muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg