3-2-1-137-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-137-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. veebruar 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea

Laarmaa

Kohtuasi

Bengt Gunnar Erikssoni hagi AS AM Puit vastu kohustuse

täitmisele sundimiseks ja 3 040 400 krooni ning viivise

nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-159

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Bengt Gunnar Erikssoni kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Bengt Gunnar Eriksson (sünd x. xxxxxxxxx xxxx. a),

esindaja vandeadvokaat Rein Napa

Kostja AS AM Puit (reg-nr xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Margus Arvisto

Asja läbivaatamise kuupäev

7. jaanuar 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2007. a otsus ja Pärnu Maakohtu 4. oktoobri

2006. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata hagi 295 000 krooni ületavas summas, ja saata asi

selles osas uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Sweden Polar AB-le Bengt-Gunnar Erikssoni eest kassatsioonkaebuselt

17. augustil 2007. a tasutud kautsjon 30 404 (kolmkümmend tuhat nelisada neli) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Bengt Gunnar Eriksson (hageja) esitas 19. veebruaril 2004. a Pärnu Maakohtule hagiavalduse

AS AM Puit (kostja) vastu, milles palus tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg-te 1, 5 ja 6 alusel kostjalt välja

mõista 3 040 400 krooni.

Hagiavalduse kohaselt rahastas hageja Pärnumaal Varbla vallas asuva ja kostjale kuuluva Varemurru

laagri ehitiste kui vallasasjade (edaspidi laagri ehitised) soetamist ja parendamist 19. maist 1995. a

kuni 1996. a-ni. Hageja oli aastatel 1995-1996 kostja aktsionär ja juhatuse liige. 29. novembril

2001. a esitas hageja kostjale arve nr 10302 (edaspidi arve) 2 940 000 krooni viivitamatuks

tasumiseks. Hageja palus võimalikud märkused arve kohta kostjal esitada kaheksa päeva jooksul

kirjalikult. Kostja märkusi ei esitanud ja ei ole arvet tasunud.

Hageja esitas kohtumenetluses järgmised väited arvel nimetatud kaupade ja teenuste kohta:

- Varemurru laagri ehitiste kui vallasasjade ost 600 000 krooni. Hageja tasus 29. mail 1995. a kostja

eest kostja ja AS Eesti Telefon 5. jaanuari 1996. a müügilepingu p 3 järgi laagri ehitiste ostuhinna;

- plekk jms hinnaga 1 417 600 krooni. Hageja ostis ja tarnis katusepleki ning lisatarvikute jaoks

vajamineva tsinkpleki. Räästaplekk on soetatud Eestist;

- keskküttekatel ja torutarvikud maksumusega 110 000 krooni. Hageja tarnis torud ja tarvikud 1995. a

suvel, katla 1995. a sügisel. Kostja kasutas neid katlamaja ehitamiseks kahe majadeploki (ühes 2,

teises 4 maja) kütmiseks ja sooja veega varustamiseks;

- uued sise- ja välisuksed hinnaga 38 400 krooni. Hageja tarnis 1995. a kolm kahekordset

(soojustatud) ust (välis- ja siseuks koos ühel lengil), mis paigaldati laagri meditsiinipunkti korteritele,

ja kuus alumiiniumust, neist üks kööki, kaks söögiruumi ja kolm kolmele majale välisukseks;

- värvid hinnaga 137 600 krooni. Värve kasutati 1995.-1996. a suvel kahekümne viie hoone

välispindade värvimiseks ja vähesel määral sisetöödeks;

- niiskuskindlad materjalid, sh põrandamaterjal hinnaga 54 400 krooni. Niiskuskindel seinakate ja

plastpõrandakate ning kivist põrandaplaadid soetati duði- ning tualettruumide renoveerimiseks

1995.-1996. a;

- uus sanitaartehnika (torud, ühendused, ventilatsioonisüsteemid, veetorud, äravoolutorud ja segistid)

hinnaga 83 200 krooni. Kostja kasutas seda duði- ja tualettruumide renoveerimiseks

1995.-1996. aastal. Partii sisaldas ka kasutatud sanitaartehnikat;

- seitse vedu maksumusega 156 800 krooni;

- viis 20-jalast merekonteinerit hinnaga 80 000 krooni. Kostja soetas need 1996. a materjali veoks,

nende sees toodi ka osa ehitusmaterjali ja sanitaartehnikat;

- laevatransport maksumusega 44 800 krooni;

- katusepaigaldajate töötasu 88 000 krooni, mille hageja tasus sularahas;

- hageja ostis 1995. aasta suvel kuus WC-potti, kolm külmikut ja jääkapi, kokku hinnaga 48 000

krooni;

- veetoru ja soojatoru hinnaga 81 600 krooni. Nimetatud torud soetati duði- ning tualettruumide

renoveerimiseks ja tarniti 1995.-1996. a.

Lisaks arvel nimetatule palus hageja kostjalt välja mõista 100 000 krooni, mille hageja tasus kostja

eest 18. septembril 1995. a AS Varemurru aktsiate ostuhinnana.

Hageja põhinõue on 3 040 400 krooni, millele lisandub viivis, mida hageja nõuab alates 2006. a.

2 940 000 kroonilt on viivis seisuga 15. mai 2006. a 100 584 krooni 25 senti (lähtudes seaduslikust

viivisemäärast 9,25% aastas) ja 100 000 kroonilt on viivis nimetatud kuupäeva seisuga ja

viivisemääraga 3421 krooni 23 senti.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Ta väitis, et ei ole hagejalt arvel

nimetatud kaupu ja teenuseid saanud. Osa arvel nimetatud ehitusmaterjali tarnis kostjale

AB Söderhamns Terminal (edaspidi kolmas isik) väiksemates kogustes ja madalamate hindadega.

Hageja oli kolmanda isiku esindaja. Kolmanda isiku esitatud arveid ning kostja ja kolmanda isiku

kokkuleppeid tõendavaid tõendeid ei saa kostja esitada ärisaladuse tõttu. Laagri ehituseks tarniti palju

kasutatud materjale ja nende väärtus oli nullilähedane. Arvel märgitud kaupade ja teenuste loetelu on

ebaselge, arvelt ei nähtu kaupade kogus, väärtus ja üleandmise asjaolud. Hageja ei ole esitanud

tõendeid arvel nimetatu soetamise ja kostjale üleandmise kohta. Kostja esitas täpsemad vastuväited ja

neid kinnitavad tõendid pleki, merekonteinerite ja sanitaartehnika kohta. Tsinkpleki tarnis kostjale

kolmas isik, mille kohta vormistati 17. oktoobril 1995. a ekspordideklaratsioon, kus oli kauba hinnaks

märgitud 5000 krooni, ja 31. oktoobril 1995. a impordideklaratsioon. Kostja tellis 21. augustil 1995. a

kolmandalt isikult Plannja akrüülvärviga kaetud katuseplekki 680 jm hinnaga 64 770 krooni ning

kostja on selle eest hagejale kui kolmanda isiku esindajale ka 7. novembril 2005. a tasunud.

4. augustil 1995. a sõlmisid kostja ja kolmas isik lepingu viie merekonteineri ostuks hinnaga 1000

krooni tk, seega ei saanud kostja neid hagejalt 80 000 krooni eest. Konteinerite arv ja soetamise aeg

ei saa juhuslikult kokku langeda. Sanitaartehnika sai kostja 1994. a kolmandalt isikult kingitusena.

Hageja tasus 600 000 krooni laagri ehitiste eest, juhindudes kostja ja tema aktsionäride vahelisest

kokkuleppest, mis väljendub kostja juhatuse 18. mai 1995. a koosoleku protokollis. Protokolli

kohaselt tasaarvestati 600 000 kroonist 405 000 krooni hageja enda ja teiste isikute kohustuste

täitmisega kostjale ning puuduoleva 195 000 krooni vormistasid hageja ja kostja samal päeval

laenuna. Kostja ainuaktsionäril ja juhatuse liikmel Aune Mäenpääl tekkis hiljem arvamus, et hageja ei

võta tasaarvestust omaks ja seetõttu tagastas A. Mäenpää hagejale vaidlusaluse 600 000 krooni koos

AS Varemurru aktsiate eest tasutud 100 000 krooniga 15. jaanuari 2000. a ja 25. oktoobri 2000. a

maksetega. Maksed tehti kokku tunduvalt suuremas summas - 670 000 Rootsi krooni (Rootsi krooni

sel ajal kehtinud kursi kohaselt 1 230 373 krooni 60 senti). Seega ei ole hagejal ei 600 000 krooni ega

100 000 krooni nõuet, kuna need nõuded on kostja tasunud/tasaarvestanud. Nõude puudumisel ei tule

rahuldada ka hageja viivisenõuet.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 4. oktoobri 2006. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt TsK § 477

lg 6 alusel välja 295 000 krooni, mis hageja oli tasunud kostja eest AS Varemurru aktsiate ja

lastelaagri ehitiste eest ja millele lisandub alates 1. jaanuarist 2006. a kuni võla tasumiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel arvutatav viivis.

Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et hageja soetas arvel märgitud kaubad ja osutas kostjale

teenuseid (v.a laagri ehitiste ostuhind 600 000 krooni ja AS Varemurru aktsiate eest tasutud 100 000

krooni) hageja viidatud ajal (1995-1996) ja tingimustel. Eksperdiarvamustega on tõendatud arvel

nimetatud materjalide kasutamine laagri ehitiste renoveerimiseks ligikaudu samas väärtuses ja ajal,

kuid see asjaolu ei ole hageja väidete õigsuse tõendamiseks piisav. Arve esitamine ei tõenda, et

hageja on arvel märgitud kaupu tarninud ja teenuseid osutanud. Hageja seisukoht, et kostja on arve

kohta märkuste esitamata jätmisega või hiljem arve õigsust tunnistanud, ei ole asjakohane ega

tõendatud. Selline lähenemine on mõeldav kohtumenetluses, kus hagile vastamata jätmisel loetakse

hageja esitatud väited omaksvõetuks ja võimalik on teha tagaseljaotsus, kuid ei ole võimalik

ärisuhtluses (analoogia võlaõigusseaduse § 20 lg-ga 2). Hageja ei ole vaatamata kostja vastuväidetele

ning ka kohtu ettepanekutele esitanud ühtki materjalide vedu, paigaldamist või soetamist kinnitavat

tõendit. Samas on kostja oma vastuväiteid osaliselt tõendanud, mida hageja väited ümber lükata ei ole

suutnud. Kostja vastuväited, et ta on arvel nimetatud kaupu saanud kolmandalt isikult ja väiksemas

koguses, jäid tõendamata, kuid maakohtu seisukohta see ei muutnud.

Maakohus leidis kostja juhatuse 18. mai 1995. a koosoleku protokolli punkti 2.1 alusel, et laagri

ehitiste eest tasutud 600 000 kroonist on 405 000 krooni tasaarvestatud. Hageja ei ole sellele kostja

väitele vastuväiteid esitanud. 18. mail 1995. a tasumata (tasaarvestamata) jäänud 195 000 krooni osas

on sõlmitud laenuleping. Kostja esitas kviitungid, mille kohaselt kostja seaduslik esindaja on tasunud

hagejale 15. jaanuaril 2000. a 240 000 Rootsi krooni ning 25. oktoobril 2000. a 430 000 Rootsi

krooni. Pooled on nimetatud kviitungeile andnud erineva tõlgenduse. Kostja ei ole suutnud tõendada

kohtule esitatud väiteid, et kviitungid tõendavad muu hulgas nii 18. mai 1995. a laenulepingus

viidatud 195 000 krooni, AS Varemurru aktsiate eest 100 000 krooni kui ka veelkordselt 405 000

krooni tasumist. Hageja nõuetest on tõendatud 295 000 krooni, sh AS Varemurru aktsiate eest tasutud

100 000 krooni.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta palus tühistada maakohtu otsuse osas,

millega jäeti hagi rahuldamata. Maakohtu seisukoht, et hagi on tõendamata, ei ole õige. Hageja ei

nõustu maakohtu järeldusega merekonteinerite soetamise osas. Maakohus jättis tähelepanuta selle, et

kostja võttis omaks asjaolu, et arvel märgitud kaubad tarnis hageja, kuid kostja ei tea, kas ta tarnis

need enda või kolmanda isiku nimel ja arvel. Kostja omaksvõtu tõttu ei olnud vaja kaupade tarnimist

tõendada. Tõendamist vajas asjaolu, kas kostjale tarnitud materjalid kuulusid hagejale või kolmandale

isikule. Hageja leiab, et tema ei pea tõendama, et tema valduses olevad vallasasjad on tema omandis.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kostja ei esitanud arvele vastuväiteid mitte ainult arvel märgitud

tähtaja jooksul vaid ka pärast seda mitme aasta jooksul. Maakohus on vääralt leidnud, et kostja on

kinnitanud, et ta ei ole hagejalt arvel märgitud kaupu ja teenuseid saanud, ja ei ole viidanud

tõenditele, millele tuginedes maakohus sellise järelduseni jõudis. Arve esitamisele järgnev juriidilise

isiku tegevus peab vastama headele äritavadele, raamatupidamisseaduses ettenähtud reeglitele ja hea

usu põhimõttele.

Maakohus on TsMS § 232 ja § 442 sätteid rikkudes hinnanud vääralt kostja juhatuse protokolli nr 4

18. maist 1995. a ja jätnud analüüsimata protokolli nr 3. Maakohtu seisukoht ei ole 405 000 krooni

tasaarvestamise osas õige. Maakohus rikkus oluliselt protsessiõiguse normi ka sellega, et jättis

rahuldamata hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks.

5. Kostja leidis, et maakohtu otsus on hageja poolt vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, ning

palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja esitas maakohtu otsuse peale

vastuapellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati. Kostja

vaidlustas ka maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamata jätmise osas.

Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt kohtumenetluse seaduse

sätteid. Maakohus käsitas hageja nõuet alusetu rikastumise nõudena, jättes tähelepanuta kostja väite,

et hageja faktiväidete õigsust eeldades oleks poolte vahel saanud tegemist olla vaid lepingulise

suhtega. Hageja väidetest järeldub, et omandamine sai toimuda ainult tehingu alusel. Ekspertiisi

määramisel rikkus maakohus 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 90 lg 1 ja § 92 nõudeid.

Eksperdiarvamusele tuginemine otsuses oli vastuolus TsMS § 229 lg 1 ja § 238 lg 1 nõuetega. Kuna

hageja ei esitanud enne ekspertiisi määramist vaidlusaluse vara koosseisu ja hinna

kindlaksmääramiseks tõendeid, oli ekspertiisi määramine kohtu poolt lubamatu. Maakohus tõlgendas

eksperdiarvamust ehitustööde aja tuvastamise osas ka valesti, sest selle kohta ei ole ekspert ühtegi

otsest seisukohta avaldanud.

Maakohtu seisukoht on 405 000 krooni tasaarvestuse osas põhjendatud. Samas mõistis maakohus

kostjalt ebaõigesti välja 295 000 krooni ja sellega seotud viivise. Kostja võla tasus A. Mäenpää

15. jaanuaril 2000. a ja 25. oktoobril 2000. a hagejale tehtud maksetega. Maakohus leidis, et kostja

väited võla tasumise kohta ei ole veenvad ja A. Mäenpää 30. jaanuari 2006. a kirjalik seletus on

vastuoluline ning et tehtud makseid sai käsitada vaid laenu andmise või laenu tagastamisena.

Nimetatud asjaoludele hageja ei tuginenud ning maakohus rikkus seetõttu TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 ja

§ 436 lg 4 sätteid. Lugedes A. Mäenpää maksed hagejale laenu tagastamiseks, kohaldas maakohus

valesti materiaalõigust. Maakohus on selles osas tuginenud üksnes tunnistaja Eliassoni ütlustele, kuid

TsK § 276 lg-st 2 tulenevalt ei saanud laenu andmise asjaolu tõendada tunnistaja ütlusega. AS-ile

Eesti Telefon tasutud 600 000 kroonist tulenevate kostja kohustuste täitmist hagejale kinnitab ka see,

et hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet 18. mai 1995. a laenulepingu täitmiseks. Maakohus jättis

selle kostja väite põhjendusi nimetamata tähelepanuta, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8.

6. Hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. mai 2007. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja jättis need

TsMS § 654 lg 6 alusel kordamata.

Maakohus hindas õigesti kostja väiteid vara omandamise kohta kolmandalt isikult ja tuvastas, et

kostja ei ole tunnistanud kaupade ja teenuste saamist hagejalt. Tegemist ei ole kostjapoolse

omaksvõtuga. Maakohus hindas õigesti ka kostja esitatud vastuväiteid ja tõendeid merekonteinerite ja

katusepleki osas. Apellant ei ole tõendanud oma väidet, et arvel nimetatud vara oleks kunagi olnud

tema valduses. Arvele vastuväidete esitamata jätmine ei mõjuta õiguslikult arves kajastatud nõude

kehtivust. Maakohus leidis põhjendatult, et AS-ile Eesti Telefon tasutud 600 000 krooni suurusest

maksest tekkinud võlasuhe oli 405 000 krooni ulatuses lõppenud tasaarvestusega. Hageja ei ole

tasaarvestuse toimumist vaidlustanud ja seega on ta selle asjaolu omaks võtnud. Tõenditest nähtuvalt

on hageja soovinud täita kolmandate isikute (A. Mäenpää ja J. Ausi) kohustusi. Kaebuse väide, mille

kohaselt olid kohustused täidetud, sest hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet 18. mail 1995

sõlmitud laenulepingu täitmiseks, ei ole õige ja ei anna alust lugeda kohustust täidetuks. Maakohus ei

ole rikkunud menetlusnorme tõendite hindamisel ja samuti tunnistaja ülekuulamise taotluse

menetlemata jätmisel. TsMS § 331 lg 1 kohaselt oli põhjendatud kohtu seisukoht taotlust mitte

menetleda. Mõjuvat põhjust taotluse hilinenult esitamiseks hagejal ei olnud.

Vastuseks kostja vastuapellatsioonkaebusele leidis ringkonnakohus, et maakohus on õigesti asja

lahendamisel tuginenud alusetu rikastumise sätetele, sest nii on hageja hagis ja ka

apellatsioonkaebuses väitnud. Maakohus ei ole rikkunud asja lahendamisel vastuapellatsioonkaebuses

väidetud materiaalõiguse normi, kuna müügilepingute sõlmimisele ei ole hageja tuginenud ning

nende sõlmimine ei leidnud asja lahendamisel kinnitust. Hageja väitel tõi ta kostja laagri ehitiste

renoveerimiseks materjali kohale ilma seaduse või tehingulise aluseta, olles ise kostja osanik ja

juhatuse liige. Ekspertiisi määramisega maakohus menetlusnorme ei rikkunud. Hageja oli ekspertiisi

vajadust piisavalt põhjendanud ja soovinud tõendada eksperdi arvamusega hagi aluseks olevaid

asjaolusid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse hageja. Hageja vaidlustab ringkonnakohtu

otsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata, ja palub saata asi uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel kohaldanud vääralt

materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, mis on toonud kaasa ebaõige

otsuse.

Kohtud on jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja taotluse tunnistaja Jüri Ausi ülekuulamiseks.

Tunnistaja ütlustega soovis hageja tõendada neid hagi aluseks olevaid asjaolusid, mille tõendamatust

on kohtud hagejale ette heitnud. Hageja taotles tunnistaja ülekuulamist 2. mail 2006. a esitatud

avalduses, seega piisavalt palju enne 25. mai 2006. a kohtuistungit. Maakohus jättis taotluse 9. mai

2006. a määrusega rahuldamata põhjusel, et avaldus oli esitatud menetlustähtaega rikkudes ja

avalduse rahuldamine oleks kaasa toonud protsessi venimise. Kuigi kohus lükkas 25. maiks 2006. a

määratud kohtuistungi kostja taotlusel edasi 14. septembrile 2006. a, jättis maakohus 9. mai 2006. a

määruse motiividele tuginedes ka 22. juuni 2006. a määrusega hageja taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. Hageja leiab, et 22. juuniks 2006. a oli tekkinud teistsugune

menetluslik olukord ja tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamine ei oleks asja arutamist

venitanud.

Ringkonnakohus on tõendite ebaõige hindamisega rikkunud TsMS § 436 lg 1 ja § 438 lg 1 sätteid.

Kohtud on jätnud tähelepanuta, et kostja esitas sisulised vastuväited hagile üksnes kolme arve

positsiooni kohta: katuseplekk, merekonteinerid ja sanitaartehnika. Maakohus esitaski sisulised

põhjendused vaid katusepleki ja merekonteinerite osas ning ringkonnakohus ei ole maakohtu

põhjendusi täiendanud. Ülejäänud osas on kostja vastuväited hagile paljasõnalised ja ebaselged.

Eksperdiarvamusega on tõendatud, et hageja tegi nimetatud ajal ja mahus kostjale kuulunud laagris

töid, ja sellega on hageja ka oma tõendamiskoormuse täitnud. Kostja ei ole selgelt põhjendanud, kust

on ta renoveerimistööde tegemiseks materjale saanud. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamata,

miks ta on jätnud asja otsustamisel arvestamata kolmanda isiku kirjaliku selgituse, sest

ringkonnakohtu hinnang kolmanda isiku ja kostja vahelistele suhetele on vastuolus kolmanda isiku

enda seisukohaga. Kohtud on jätnud tähelepanuta kostja väite, et hageja tegutses hagetavate asjade

üleandmisel kolmanda isiku nimel. See väide on aga ümberlükatud kolmanda isiku kirjaliku

kinnitusega, et ta ei ole kostjale kaupu tarninud ega teenuseid osutanud. Selle väitega on kostja

tegelikult sisuliselt kinnitanud, et sai hagejalt kaupu.

Ringkonnakohus tuvastas ebaõigesti tasaarvestuse kostja juhatuse koosoleku protokolli alusel, millel

puudub hageja allkiri. Kohtud leidsid ekslikult, et hageja on tasaarvestuse omaks võtnud. Kohtud

tuginesid seejuures kostja väitele, mida kostja ei ole esitanud. Kostja väitis, et hageja ei olnud

tasaarvestusega nõustunud. Kostja väitis ka, et ta tasus 405 000 krooni 15. jaanuaril ja 25. oktoobril

2000. a. Hageja vaidlustas selle väite. TsK § 234 lg 2 kohaselt on tasaarvestuse eelduseks vähemalt

ühe poole tahteavaldus. Juriidilise isiku organi (juhatuse) otsus omab õiguslikku mõju üksnes

aktsiaseltsi sees, mitte aga väljapoole. Kehtivat tasaarvestuse avaldust hagejale ei ole esitatud ja selle

tegemist ei ole ka kostja väitnud. Tasaarvestada saab vastastikuseid nõudeid (TsK § 234 lg 1).

Selliseid nõudeid pooltel ei olnud. Arusaamatu on ringkonnakohtu väide, et hageja soovis täita

kolmandate isikute kohustusi ja see on tõendatud. Seejuures jättis ringkonnakohus konkreetse tõendi

nimetamata ja sellist tõendit ka ei ole.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel ega

tunnistaja ülekuulamise taotluse menetlemata jätmisel rikkunud menetlusõiguse norme. Tunnistaja

Ausi ülekuulamise taotluse menetlemata jätmine oli kooskõlas TsMS § 331 lg-ga 1. Kassaatori kõik

väited arvel märgitud kaupade ja teenuste kostjale müümise kohta on tõendamata. Kohtumenetluse

käigus on tõendatud, et vastustaja on vara omandanud kolmandalt isikult. 405 000 krooni on

tasaarvestatud ja hageja on selle asjaolu omaks võtnud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada hagi rahuldamata

jätmise osas TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb tühistatud

osas TsMS § 691 p 4 alusel saata Pärnu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud hagi rahuldavas, s.o 295 000 krooni ja sellega seotud

viivise väljamõistmise osas. Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu

otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.

11. Kohtud on tuvastanud, et hageja tasus kostja eest AS-ile Eesti Telefon laagri ehitiste kui

vallasasjade ostuhinna 600 000 krooni ja AS Varemurru aktsiate eest 100 000 krooni. Samas ei ole

kohtud pidanud tõendatuks, et hageja osutas kostjale teenuseid ja müüs kaupu veel 2 340 000 krooni

eest.

12. Hageja esitas hagi alusetust rikastumisest tuleneva nõudena TsK § 477 järgi. TsK § 477 lg 1

kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise

arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama ja kui seda ei ole võimalik natuuras

tagastada, siis sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb hüvitada vara väärtus rahas. TsK § 477 lg 6

järgi laienevad nimetatud sätted ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või

tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Hageja väidab, et ta on aastatel 1995-1996 ilma seadusega või

tehinguga kindlaksmääratud aluseta tarninud kostjale erinevaid ehituskaupu ja osutanud teenuseid

laagri ehitiste parendamise eesmärgil. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta hagiavalduses märgitud

kaupu ja teenuseid hagejalt saanud.

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud kostjale kaupade soetamist ja teenuste osutamist, ja

sellega nõustus ka ringkonnakohus. Samas jättis maakohus viitega TsMS § 331 lg-le 1 rahuldamata

hageja taotluse tõendi esitamiseks, s.o tunnistaja J. Ausi ülekuulamiseks. Hageja teatas oma soovist

tõendada hagi tunnistajate ütlustega juba esimesel eelistungil (I kd, lk 83). Hageja väitel tahtis ta

tunnistaja ütlusega tõendada just neid asjaolusid, mille kohta kohtud leidsid, et need ei ole tõendatud.

Nimetatud tunnistaja oli kaupade tarnimise ja teenuste osutamise ajal kostja juhatuse liige ja

tegevdirektor. Seega võib tunnistaja anda asjakohaseid ütlusi, muu hulgas ka vaidlusaluste kaupade

üleandmise asjaolude kohta. Tunnistaja ülekuulamise taotluse esitas hageja 2. mail 2006. a, rikkudes

kohtu poolt täiendavate tõendite esitamiseks määratud tähtaega, milleks oli 31. märts 2006. a. Hageja

kordas taotlust 12. mail 2006. a. Maakohus jättis tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata 9. mai

ja 22. juuni 2006. a kohtumäärustega.

TsMS § 331 lg-st 1 tulenevalt menetleb kohus hilinenult esitatud taotlust, avaldust või tõendit kahel

juhul: esiteks siis, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist,

või teiseks siis, kui menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kolleegium leiab, et

hilinenult esitatud taotluse lubatavust hinnates peab kohus hindama nii menetluse viibimise

võimalikkust kui ka hilinemise põhjendatust. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, on jätnud

vastamata apellatsioonkaebuses esitatud väitele, et pärast kostja taotlusel 25. maile 2006. a määratud

kohtuistungi edasilükkamist ei oleks hageja taotluse rahuldamine toonud kaasa menetluse viibimist.

Kolleegium leiab, et maakohus tugines 22. juuni 2006. a määruses taotlust teist korda rahuldamata

jättes ebaõigesti üksnes oma 9. mai 2006. a määrusele, millega jäeti tunnistaja ülekuulamise taotlus

rahuldamata. Taotluse teistkordse lahendamise ajaks 22. juunil 2006. a oli menetluslik olukord

võrreldes taotluse esmakordse lahendamise ajaga 9. mail 2006. a muutunud ja kohus pidi sellega

arvestama. 25. mai 2006. a kohtuistung oli edasi lükatud 14. septembrile 2006. a ja kohus pidi võtma

uuesti põhjendatud seisukoha, kas hilinenud taotluse rahuldamine võis kaasa tuua menetluse

viibimise.

Riigikohus on TsMS § 331 lg 1 kohaldamist käsitlenud ka 29. oktoobri 2007. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-99-07. Kolleegium peab täiendavalt vajalikuks lisada, et kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb

kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab

kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. Arvestada tuleb ka

tegelikku menetluslikku olukorda, mis võib muutuda. Muutunud olukorras ei pruugi taotluse

rahuldamine tuua kaasa enam menetluse viibimist ja TsMS § 331 lg 1 mõtte kohaselt ei ole hilinenult

esitatud tõendi vastuvõtmine sel juhul takistatud, vaid pigem lubatud ja seda eriti siis, kui otsus

võidakse teha tõendi esitamist taotleva poole kahjuks tõendamatuse tõttu.

Eeltoodud menetlusõiguse normi rikkumine on kolleegiumi arvates oluline rikkumine ja tingib nii

maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise ja asja tagasisaatmise samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

13. Vastuseks kassaatori väidetele, et kohtud rikkusid menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1 ja

§ 438 lg 1), jättes tähelepanuta selle, et kostja esitas sisulisi vastuväiteid üksnes arve kolme

positsiooni (katuseplekk, merekonteinerid ja sanitaartehnika) suhtes ja ülejäänud osas olid kostja

väited paljasõnalised, märgib kolleegium, et need hageja väited ei ole põhjendatud.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegium selgitab, et

tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks

ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud

tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub

hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni,

kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada.

14. Kolleegium märgib, et ekslik on ka kassaatori väide, et eksperdiarvamusega on tõendatud hageja

poolt nimetatud ajal ja mahus tööde tegemine kostjale kuulunud laagris ja sellega on ta ka oma

tõendamiskoormise täitnud. TsMS § 293 lg 1 järgi on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asja

tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks ja õigusküsimustes võib kohus küsida

eksperdi arvamust väljaspool Eesti Vabariiki kehtiva õiguse, rahvusvahelise õiguse või tavaõiguse

väljaselgitamiseks. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa ainult eksperdiarvamusega tõendada

pooltevaheliste võimalike õiguslike suhete olemasolu või puudumist. Asjaolu, et nimetatud

ehitusmaterjale ja kaupu on kasutatud kostjale kuuluva laagri renoveerimisel, ei tõenda veel seda, et

nimetatud ehitusmaterjale ja kaupu on kostjale tarninud (andnud) hageja.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul arvestada ja analüüsida kõiki poolte esitatud asjakohaseid

väiteid, hinnata kõiki asjakohaseid tõendeid ja teha otsus hagi põhjendatuse kohta. Kolleegium peab

vajalikuks selgitada, et kuivõrd hageja väidab, et kostja sai kauba omanikuks, siis peab TsK § 477 lg-

te 1 ja 3 kohaldamiseks hageja tõendama, et ta andis kauba omandiõiguse kehtiva asjaõigusliku

kokkuleppega üle kostjale aluseta, s.o ilma, et selleks oleks olnud alust võlaõigusliku lepingu näol.

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus tõlgendas valesti TsK § 234 lg-id 1 ja 2 ning kohaldas

valesti TsMS § 231 lg-t 2. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja kohustus tagastada hagejale tema eest

laagri ehitiste ostmisel tasutud 600 000 krooni lõppes osaliselt tasaarvestusega. Ringkonnakohus

leidis, et hageja on tasaarvestuse toimumise omaks võtnud, kuna soovis täita kolmandate isikute

kohustusi.

Kostja väidete kohaselt tehti tasaarvestus kostja juhatuse 18. mai 1995. a koosoleku protokolli nr 4

alusel, mistõttu tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. TsK § 234 lg 1 kohaselt lõpeb kohustis

samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus või mille tähtaeg on määramata, või

on määratud nõude esitamise momendiga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tasaarvestamiseks

küllaldane ühe poole avaldus, mis viidatud normi mõtte kohaselt tuli teisele poolele ka teatavaks teha.

Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist

kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse (vt

omaksvõtu kohta ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. detsembri 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-

109-07). Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja oleks tasaarvestuse avaldust hagejale teinud. Kohustise

tasaarvestamisega lõppemise kohta seisukoha avaldamine ei ole ka faktilise asjaolu kohta esitatud

väide ning seetõttu ei tähenda isegi tasaarvestusega nõustumine asjaolu omaksvõttu TsMS § 231

tähenduses. Küll aga võib tasaarvestamisega nõustumine olla käsitatav näiteks ühepoolse võla

tunnistamisena. Asjaoludeks, mida saaks omaks võtta, saab olla üksnes kas vastaspoolele

tasaarvestuse avalduse esitamise fakt või ka tasaarvestuse avalduse sisu. Hageja jäi maakohtus

hagiavalduses esitatud nõude juurde. Asja uuel arutamisel peab maakohus kõigepealt tuvastama, kas

kostjal on/oli olemas hageja vastu samaliigiline vastunõue, mille tähtaeg on saabunud, ja kas kostja

on hagejale kätte toimetanud tasaarvestuse avalduse. Kostja juhatuse 18. mai 1995. a koosoleku

protokoll nr 4, millel puudub hageja allkiri, ei ole käsitatav tasaarvestuse avaldusena TsK § 234 lg 2

tähenduses.

16. Asjas määratud ekspertiisi kohta peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Maakohus andis

ekspertiisimäärusega eksperdile juhise määrata kõik turuhinnad ekspertiisi tegemise aja seisuga.

Maakohtu selline juhis on vastuolus TsK § 477 lg-ga 3, mille kohaselt tuleb alusetu rikastumise

nõude puhul hüvitatava vara väärtus määrata selle omandamise momendi väärtusega. TsK § 477 lg 6

kohaldamisel tuleb tuvastada, kui palju võlgnik kulutuste tegemise hetkel säästis. Hageja on

maakohtule avaldanud, et arve on koostatud vastavuses materjalide soetamise ajal kehtinud hindadele

(II kd, lk 76). Asja uuel arutamisel tuleb kohtutel TsK § 477 lg-s 3 sätestatut arvestada.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse

võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Tambet Tampuu; Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa