3-2-1-103-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-103-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. veebruar 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

I. S (pankrotis) hagi A. S vastu ühisvara jagamiseks ning A. S

vastuhagi I. S (pankrotis) vastu ühisvara jagamiseks ja oma

osa pankrotivarast välistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-386

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. S pankrotihalduri Nikolai Kõivu kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja I. S (pankrotis) (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Olev Kuklase, seaduslik esindaja

pankrotihaldur vandeadvokaat Nikolai Kõiv

Kostja A. S (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. jaanuar 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. märtsi 2007. a otsus ja Tartu Maakohtu 15. detsembri

2006. a otsus I. S hagi osas ning jätta I. S hagi A. S vastu ühisvara jagamiseks läbi vaatamata.

A. S vastuhagi osas jätta kohtuotsused muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada I. S 23. aprillil 2007. a pankrotihaldur Nikolai Kõivu kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 5119 (viis tuhat ükssada üheksateist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. S (pankrotis) esitas 22. aprillil 2004. a pankrotiseaduse (PankrS) § 122 lg 3 alusel hagi A. S

vastu abikaasade ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viljandi Maakohus 4. oktoobri 2002. a otsusega välja hageja

pankroti. Pankrotihalduriks nimetati Nikolai Kõiv. Haldur arvas pankrotivara hulka vara, mis on

perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara. 1. jaanuarini 2004. a kehtinud

PankrS § 17 lg 1 p 1 ja § 41 kohaselt moodustub pankrotivara üksnes võlgniku varast. Võlgniku ja

tema abikaasa ühisvara tuleb kehtiva PankrS § 122 lg 1 kohaselt jagada, võlgniku osa ühisomandist

eraldada ning arvata pankrotivara hulka.

Hageja palus jagada pankrotivara hulka arvatud ühisvara: Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas asuva

Karu kinnistu; Viljandis asuva korteriomandi ja selle sisustus ning Viljandis asuva kinnistu müügist

saadud raha; Valga maakonnas Helme vallas asuva Kulli kinnistu; OÜ Beston Group osa

nimiväärtusega 40 000 krooni; hageja arvelduskontol olnud raha.

Perekonna huvides võetud kohustused (laenud) olid tagatud hüpoteegiga ning nimetatud nõuded on

tagatisteks olnud objektide müügi arvel pankrotimenetluses rahuldatud. Pankroti põhjustanud

kohustused ei olnud võetud perekonna huvides, vaid seoses hageja ettevõtlusega. Hageja taotleb

pärast hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamist järelejäänud ühisvara jagamist.

Hageja palus PKS § 19 lg 2 p 1 alusel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ning jätta 40%

ühisvarast hagejale ja 60% kostjale. Kuna hageja on pankrotis, siis ühisvara jagamisel võrdsuse

printsiibist lähtudes oleks ilmselgelt kahjustatud alaealiste laste ja abikaasa huvid. Poolte 1999. a,

2000. a, 2001. a ja 2002. a tuludeklaratsioonide võrdlusest nähtub, et alates hageja pankrotistumisest,

aga ka enne seda on kostja sissetulek ainukeseks või siis peamiseks perekonna sissetuleku allikaks.

2. Kostja esitas 13. mail 2004. a vastuhagi, milles palus lugeda abikaasade ühisvaraks poolte abielu

ajal omandatud ja pankrotihalduri müüdud vara müügist saadud raha ning välistada pankrotivarast

kostja osa.

3. Hageja pankrotihaldur palus jätta hagi ja vastuhagi rahuldamata. Pankrotihaldur selgitas välja

hagejale kuuluva vara koosseisu ja arestis selle ning arvas vara hageja pankrotivara koosseisu. Vara

on võõrandatud. Võlausaldajate pandiga tagatud nõuded rahuldati vastavalt 15. detsembril 2003. a

koostatud ja Viljandi Maakohtu kinnitatud jaotusettepanekule.

Enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud PankrS § 53 lg 2 järgi tuli vara välistamise avaldus esitada

haldurile kahe kuu jooksul pankrotiteate ilmumisest. Pankrotiteade ilmus Ametlikes Teadaannetes

10. oktoobril 2002. a, seega oleks kostja pidanud esitama vara välistamise avalduse hiljemalt

10. detsembril 2002. a. PankrS § 52 lg 5 kohaselt võis võlgniku abikaasa esitada ühisvara jagamise

hagi kolme kuu jooksul ühisvara pankrotivarasse arvamisest. Pankrotihaldur arvas hageja nimele

registreeritud vara pankrotivara koosseisu 4. oktoobril 2002. a. Seega tuli kosjal hagi ühisvara

jagamiseks ja vara välistamiseks esitada hiljemalt 4. jaanuaril 2003. a.

PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Juhul kui kohus

tunnistab poolte ühisvaraks hagiavalduses märgitud kinnis- ja vallasvara, tuleb lugeda ühisvaraks ka

hageja pankrotimenetluses esitatud võlanõuded, mis tuleb abikaasade vahel võrdselt jagada.

4. Tartu Maakohus jättis 15. detsembri 2006. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib võlgnik esitada abikaasade ühisvara jagamise hagi.

Hageja pankrotivarasse arvatud vara omandati poolte abielu kestel, seega oli tegemist PKS § 14 lg 1

järgi abikaasade ühisvaraga. PKS § 20 lg 2 kohaselt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud

varalise kohustuse eest ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Hageja väitel ei võetud laenu

perekonna huvides. Kostja kinnitas kohtuistungil, et oli teadlik pangalaenudest ja ostetud kinnistutest.

Kostja nõusolekuta ei saanud hageja võtta ühtegi laenu ega osta või müüa kinnistuid. Pooled

kinnitavad, et suurem osa laenurahast ja kinnistu müügist saadud rahast kulus Viljandis asuvale

kinnistule maja ehitamiseks. Hageja kinnitas kohtuistungil, et hüpoteegiga tagatud laenurahast tegi ta

kulutusi korterile ja elamule. Võlg 128 000 krooni tekkis tal Ühisliisingu AS-lt veoauto Volvo

ülevõtmise tõttu. Hageja kinnitas, et ühisvarasse kuuluvad kinnistud osteti ühisvara arvel. Hageja

seletuse kohaselt võeti osa laene ettevõtluse arenduseks, mille eest ei peaks tema abikaasa vastutama.

Samuti ei peaks abikaasa vastutama politseitrahvide eest.

Kohus leidis, et kuna laenulepingud sõlmis hageja, mitte äriühing, ei ole õige, et laenud võeti

ettevõtluse arendamiseks. Äriühingu nimel laenu võttes ei ole vajalik abikaasa nõusolek ega seada

hüpoteeki isiklikule varale. Tegemist on füüsilise isiku, mitte äriühingu pankrotiga. Hageja väitel oli

tema pankroti põhjuseks OÜ Huugos võlakohustuse ülevõtmine Ühisliisingu AS-lt. Hageja võttis

selle kohustuse üle füüsilise isikuna, mitte äriühingu esindajana. Seega ei saa väita, et see oli võetud

ettevõtluse huvides. Hageja pankrotihaldur arvas hageja pankrotivara hulka abikaasade ühisvara, kuid

varaline kohustus, millega seoses ühe abikaasa pankrot välja kuulutati, võeti perekonna huvides.

Seega tuleb hagi ühisvara jagamiseks ja vastuhagi ühisvara jagamiseks ja ühisvara pankrotivarast

välistamiseks jätta rahuldamata.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme ning rikkus

oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus jättis taotluse jagada poolte ühisvara ja välistada võlgniku

abikaasa lahusvara pankrotivarast sisuliselt läbi vaatamata ega motiveerinud, miks ühisvara ei jagata

ning miks ei välistata kostja vara pankrotivarast. Isegi juhul, kui tekib küsimus perekonna huvides

võetud kohustusest, on pooled õigustatud kohtus taotlema ühisvara jagamist.

Pankrotivarasse arvatud vara omandati poolte abielu kestel, seega oli PKS § 14 lg 1 kohaselt tegemist

abikaasade ühisvaraga. Pankrotiotsuse tegemisega muutub pankrotivaraks üksnes võlgniku vara.

Võlgniku ja tema abikaasa ühisvara tuli PankrS § 122 lg 1 kohaselt jagada, võlgniku osa

ühisomandist eraldada ning arvata pankrotivara hulka. Pankrotihaldur ei ole järginud PankrS § 122

lg-s 1 sätestatud nõuet, et kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, siis nõuab haldur

ühisvara jagamist ja võlgniku osa eraldamist ühisvarast. Ühisvara olemasolul on haldur kohustatud

esitama ühisvara jagamise hagi PankrS § 122 alusel. PankrS § 122 lg 4 on rakendatav olukorras, kus

haldur on õigusvastaselt (kas tahtlikult või hooletusest) pankrotivara hulka arvanud ühisvara.

Kuna abikaasade ühisvara ei muutu pankrotiotsuse alusel automaatselt pankrotivaraks, ei pidanud

võlgniku abikaasa oma osa ühisvarast pankrotivaraks. Seega kohtuotsuse tegemise seisuga kostja ei

saanud teada ega pidanudki teadma, et pankrotivara hulka on arvatud ka poolte ühisvara. Sellest

tulenevalt ei saa vastuhagi aegumistähtaja algust arvata pankrotiotsuse tegemisest, s.o 4. oktoobrist

2002. a.

Kohus leidis põhjendamatult, et kõik hageja laenulepingud on tehtud füüsilise isikuna ja seega ei saa

väita, et laenud olid võetud ettevõtluse huvides. Eeltoodust lähtudes asus maakohus ebaõigele

seisukohale, et varaline kohustus, millega seoses hageja pankrot välja kuulutati, oli võetud perekonna

huvides. Asjas ei ole tuvastatud mitte mingisuguseid asjaolusid, mis viitaksid pankroti põhjustanud

varaliste kohustuste võtmisele perekonna huvides. Perekonna huvides võetud laenud, sh aktsiaseltsilt

SEB Eesti Ühispank võetud laen Viljandis asuva elamu jaoks, olid tagatud hüpoteekidega ja

nimetatud nõuded on tagatisteks olnud objektide müügi arvel pankrotimenetluse käigus rahuldatud.

Ka ei ole tõendatud, et perekonna huvides võetud laen oleks kaasa toonud hageja pankroti.

Kohus rikkus oluliselt protsessiõiguse norme. Otsus ei vasta tsiviilkohtumenetlus seadustiku (TsMS)

§ 442 lg 8 nõuetele. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega.

Kohus langetas motiveerimata otsuse, jättes tähelepanuta hagis ja vastuhagis esitatud nõuded, ning

tugines ainuüksi pankrotihalduri argumentidele. Kohus märkis põhjendamatult, et jätab rahuldamata

ühisvara välistamise nõude pankrotivarast, kuigi sellist nõuet ei ole kohtule esitatud, rikkudes

TsMS § 436 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt rajab kohus otsuse üksnes esitatud ja kogutud tõenditele.

6. Kostja pidas apellatsioonkaebust õigeks ja põhjendatuks ega vaielnud sellele vastu.

7. Hageja pankrothaldur palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. märtsi 2007. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata ning tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt,

lugedes abikaasade ühisvara väärtuseks 511 911 krooni 70 senti ja jagades selle poolte vahel võrdselt.

Vastuhagi osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, sest kostja ei esitanud

apellatsioonkaebust.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse normi,

leides, et ei ole alust jagada abikaasade ühisvara. Hageja pankroti väljakuulutamise ajal kehtinud

PankrS §-de 17 ja 41 alusel muutus pankrotivaraks võlgniku vara. Abikaasade ühisvara ei muutunud

pankrotivaraks sõltumata sellest, milliste tehingute tulemusel võlgnik, s.o üks abikaasadest

pankrotistus.

Olukorras, kus võlgnikul oli ühisvara, oli pankrotihalduril pankroti väljakuulutamise ajal kehtinud

PankrS § 52 lg 1 alusel kohustus esitada hagi abikaasade ühisvara jagamiseks. Pankrotihaldur

ühisvara jagamise nõuet ei esitanud. Võlgnikul oli PKS § 18 lg 3 kohaselt õigus jagada ühisvara

kokkuleppel abikaasaga või sama paragrahvi lõike 5 alusel pöörduda ühisvara jagamise nõudega

kohtu poole. Võlgnikul oli õigus esitada hagi ühisvara koosseisu tuvastamiseks pankroti

väljakuulutamise aja seisuga ning taotleda abikaasade ühisvara jagamist kohtu kaudu.

Asjas esitatud asjaolude põhjal on võimalik tuvastada abikaasade ühisvara koosseis pankroti

väljakuulutamise ajal ning ühisvara väärtus, arvestades hageja tehtud mahaarvamisi, millele kostja

vastu ei vaielnud. Abikaasade ühisvara arvati pankrotivara hulka. Pankrotihaldur võõrandas poolte

ühisvarasse kuuluvad kinnisasjad ning nende eest saadud raha arvati pankrotivarasse.

Hageja ja kostja taotlesid ühisvara maksumuse kindlaksmääramist viisil, et müüdud ühisvara esemete

väärtusest arvatakse maha hüpoteegiga tagatud nõuded. Kuna see on poolte ühine seisukoht ega riku

kellegi huve, on selline poolte kokkulepe lubatav. Müüdud ühisvara väärtus on 471 911 krooni 70

senti, millele lisandub OÜ Beston Group osa nimiväärtusega 40 000 krooni.

Hageja nõue kalduda PKS § 19 lg 2 p 1 alusel kõrvale poolte ühisvara jagamisel abikaasade osade

võrdsuse põhimõttest ei ole põhjendatud. Hageja ei ole esile toonud kostja tähelepanuväärivat huvi,

mis annaks selleks aluse. Asja materjalidest nähtub, et pankroti väljakuulutamise ajal olid pooled

abielus ning abielusuhted jätkuvad, seda kinnitab ka hilisem abieluvaralepingu sõlmimine. Asja

materjalidest ei nähtu, et kostja kasvataks ühiseid lapsi üksi või et ühisvara jagamine kahjustaks laste

huve. PKS §-st 49 tulenevalt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Eeltoodu kohaselt on kummagi abikaasa vara väärtuseks 255 955 krooni 85 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja pankrotihaldur esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse

osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi, ja saata asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt PKS § 14 lg-t 1.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 järgi koosneb vara nii õigustest kui ka kohustustest.

Ühisvara jagamisel tuleb arvesse võtta ka pankrotimenetluses esitatud võlanõuded. Vara koosseis tuli

kindlaks määrata mitte pankroti väljakuulutamise, vaid ühisvara jagamise aja seisuga. Ühisvara

jagamise ajaks oli pankrotivara hulka arvatud vara müüdud. OÜ Beston Group osa on kehtetu, sest

osaühing kustutati äriregistrist 22. augustil 2005. a.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, sest ringkonnakohtu otsus on põhjendamata ja

ringkonnakohtus ei võtnud seisukohta pankrotihalduri väidete kohta.

10. Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, sest

ringkonnakohtu seisukohad on seaduslikud ja põhjendatud.

11. Kostja ei vastanud kassatsioonkaebusele.

12. Riigikohtu järelepärimisele selle kohta, kas pankrotihalduril on menetlusosaliste arvates õigus

esitada kassatsioonkaebus, vastas pankrotihaldur, et tulenevalt PankrS § 54 lg-st 1 on pankrotihaldur

võlgniku seaduslik esindaja. Asjaolu, et pankrotihaldur ei esitanud ühisvara jagamise hagi

PankrS § 122 lg 1 alusel ja võlgnik esitas ise hagi PankrS § 122 lg 3 alusel, ei võta pankrotihaldurilt

õigust esindada võlgnikku pankrotivara puudutavates vaidlustes.

Hageja arvates ei ole pankrotihalduril tulenevalt TsMS § 630 lg-st 1 ja § 668 lg-st 1 õigust esitada

kolmanda isikuna kassatsioonkaebust. Samuti ei tulene pankrotihalduri kaebeõigus pankrotiseadusest.

Võlgnik on hagi esitamisel PankrS § 122 lg 3 järgi ise hageja ning ta peab haldurit hagi esitamisest

ainult teavitama. Pankrotihalduril puudub võimalus osaleda selles menetluses poolena ja iseseisva

nõudega kolmanda isikuna.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb hagi puudutavas osas TsMS § 691 p 3

alusel tühistada ja hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Vastuhagi osas tuleb

alama astme kohtute otsused jätta muutmata.

14. Asja lahendamisel on olulised järgmised vaidlustamata asjaolud:

- Viljandi Maakohus kuulutas 4. oktoobri 2002. a otsusega välja hageja kui füüsilise isiku pankroti;

- hageja pankrotihaldur arvas 4. oktoobril 2002. a hageja nimele registreeritud vara, sh hageja abielu

ajal omandatud kinnis- ja vallasasjad pankrotivara koosseisu ning võõrandas need;

- Viljandi Maakohtu 29. detsembri 2003. a määrusega kinnitatud jaotusettepaneku alusel rahuldati

vara müügist saadud rahast võlausaldajate pandiga tagatud nõuded;

- hageja esitas 22. aprillil 2004. a hagi oma abikaasa vastu pankrotivarasse arvatud ühisvara

jagamiseks;

- hageja abikaasa A. S esitas 13. mail 2004. a vastuhagi ühisvara jagamiseks ja oma osa

pankrotivarast välistamiseks; maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäeti vastuhagi

rahuldamata;

- Viljandi Maakohus kaasas 9. detsembri 2004. a määrusega pankrotihalduri ühisvara jagamise

menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna.

15. Kolleegiumi arvates on vaidluse lahendamiseks esmalt vajalik selgitada, kas hagejal kui

pankrotivõlgnikul oli asjas toodud asjaoludel õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist.

16. Perekonnaseaduse § 20 lg 1 järgi vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga

ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Perekonna huvides võetud varalise

kohustuse eest vastutavad abikaasad PKS § 20 lg 2 kohaselt nii ühisvaraga kui ka mõlema abikaasa

lahusvaraga. Abikaasade ühisvaraks on PKS § 14 lg 1 järgi abielu kestel abikaasade omandatud vara.

Abielu ajal tekkinud kohustustest saab abikaasade ühisvara hulka arvata üksnes sellised kohustused,

mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt (vt Riigikohtu

21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07). Seega saab kolmanda isiku nõuet ühe abikaasa

vastu rahuldada eelkõige tema lahusvara ja seejärel ühisvara selle osa arvel, mis kuuluks talle

ühisvara jagamisel. Üksnes perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad mõlemad abikaasad

kogu oma varaga.

17. Pankroti väljakuulutamisega moodustub pankrotiotsuse alusel PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1

järgi võlgniku varast pankrotivara, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks

ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. PankrS § 108 lg 2 järgi on pankrotivaraks see vara, mis oli

võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille

võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi läheb võlgniku vara valitsemise

õigus pankroti väljakuulutamisel üle pankrotihaldurile ning pankrotihalduril on õigus olla võlgniku

nimel kohtumenetluses menetlusosaliseks pankrotivara puudutavates vaidlustes. Pankrotihaldur on

pankrotimenetluses PankrS § 54 lg 1 järgi võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindab

võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.

18. Pankrotimenetluse eesmärgiks on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel

pankrotiseaduses sätestatud korras. Selle eesmärgi täitmiseks peab võlgnik PankrS § 35 lg 2 järgi

esitama haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga nimekirja temale kuuluvast varast,

sh kohustustest. Seega peab võlgnik teatama ka ühises omandis olevast varast. Pankrotihalduril on

PankrS § 126 lg 1 järgi kohustus koostada pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku vara nimekiri.

Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt tuleb nimekirjas eraldi märkida vara, mille välistamist nõuavad ja

saavad nõuda kolmandad isikud, samuti vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis.

Pankrotivara nimekirja peab haldur PankrS § 126 lg 6 järgi tutvustama ka võlgnikule. Seega peab

haldur tegema võlgnikuga pankrotivara nimekirja koostades koostööd ning võlgnik on teadlik,

milline vara on pankrotivara hulka arvatud.

19. Abikaasade ühisvara saab PKS § 18 lg 1 järgi jagada nii abielu kestel, abielu lahutamisel kui ka

pärast seda. Abikaasa pankrotimenetluse korral on abikaasade õigust nõuda pankroti

väljakuulutamise ajal abikaasadele kuulunud ühisvara jagamist pankrotiseaduse sätetega piiratud.

20. Võlausaldajate õiguste ja huvide kaitseks sätestab pankrotiseadus haldurile õiguse nõuda

võlgniku nimel abikaasade ühisvara jagamist, et suurendada pankrotivara. PankrS § 122 lg 1 kohaselt

nõuab haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist, kui vara on võlgniku ja tema abikaasa

ühisomandis. Võlgnikul on õigus koos halduriga kohtumenetluses osaleda. Menetlusosalisena on

võlgnikul õigus anda üksnes seletusi. Seega saab halduri esitatud hagi alusel võlgniku ja tema

abikaasa ühisvara jagada, võlgniku osa ühisomandist eraldada ning arvata selle pankrotivara hulka (vt

Riigikohtu 27. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-04, p 25).

21. PankrS § 122 lg 2 järgi võib haldur ühisvara jagamise hagi esitada ühe aasta jooksul pankroti

väljakuulutamisest arvates. Kui haldur ei ole esitanud võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise ja

võlgniku osa ühisvarast väljanõudmise hagi eelnimetatud tähtaja jooksul, võib võlgnik PankrS § 122

lg 3 kohaselt selle hagi ise esitada ja osaleda asja läbivaatamisel hagejana. Kui võlgnik esitab hagi

pankrotimenetluse ajal, peab ta sellest teatama haldurile. Võlgniku õigust esitada hagi ühisvara

jagamiseks ja võlgniku osa ühisvarast väljanõudmiseks ei ole pankrotiseaduses tähtajaga piiratud.

22. Kolleegium leiab, et PankrS § 122 sõnastusest ja sätte eesmärgist tulenevalt saavad

pankrotihaldur ja võlgnik PankrS § 122 lg-te 1 ja 3 järgi nõuda ühisvara jagamist ja ühisvarast

võlgniku osa eraldamist pankrotivara hulka. Kui pankroti väljakuulutamise ajal ühisvara hulka

kuulunud esemed on võlgniku lahusvarana arvatud pankrotivara hulka, ei saa võlgnik selle vara osas

ühisvara jagamist nõuda. Selline nõue oleks sisuliselt vara pankrotivarast välistamise nõue, mille

esitamise õigust võlgnikul pankrotiseaduse kohaselt ei ole. PankrS § 123 lg 1 järgi on vara

välistamise nõudeõigus üksnes kolmandal isikul, kellele kuuluvad pankrotivara hulka arvatud

esemed.

23. Vara pankrotivarast välistamise nõudeõigus on ka võlgniku abikaasal, kui võlgniku ja tema

abikaasa ühisvara on võlgniku lahusvarana arvatud pankrotivara hulka. PankrS § 122 lg 4 järgi võib

võlgniku abikaasa esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast juhul, kui

haldur on pankrotivarasse arvanud vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis. Võlgnikul on

õigus koos halduriga protsessis osaleda. Protsessiosalisena on võlgnikul õigus anda üksnes seletusi.

Võlgniku abikaasa võib PankrS § 122 lg 5 järgi esitada hagi kuue kuu jooksul ajast, mil ta ühisvara

pankrotivarasse arvamisest teada sai või teada saama pidi.

Kui haldur võõrandas võlgniku abikaasale kuulunud vara või kui vara ei ole säilinud, on võlgniku

abikaasal PankrS § 123 lg 4 alusel õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel

PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras. Kui haldur võõrandas selle vara, ehkki ta teadis või pidi

teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik

ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt.

24. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kuna pankroti korral tuleb võlgnikule ja tema

abikaasale võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal kuulunud vara jagada PankrS §-s 122 sätestatut

arvestades, ei ole abikaasadel õigust nõuda selle ühisvara jagamist PKS § 18 kohaselt. Seega tuleb

praeguses asjas esitatud hagile kohaldada PankrS §-s 122 sätestatut. Ühisvara võlgniku lahusvarana

pankrotivara hulka arvamise korral on võlgniku abikaasal õigus esitada oma rikutud õiguste kaitseks

hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks, järgides PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud tähtaega.

Võlgniku abikaasa esitas vastuhagi ühisvara jagamiseks, kuid maakohus jättis selle rahuldamata.

Kuna vastuhagi osas ei ole alama astme kohtu otsuseid vaidlustatud, ei saa kolleegium selles

küsimuses seisukohta võtta.

25. TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole

esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Kuigi menetlusosalised ei ole

viidanud hagi läbi vaatamata jätmise võimalusele nimetatud alusel, peab kolleegium võimalikuks

jätta hagi läbi vaatamata ka ilma menetlusosalise vastava taotluseta. TsMS § 688 lg 2 järgi ei ole

Riigikohus seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kuna hageja ei saa nõuda ühisvara

jagamist pankrotimenetluse väljakuulutamise ajal olemas olnud ja võlgniku lahusvarana

pankrotivarasse arvatud ühisvara osas (vt käesoleva otsuse p 22) ja võlgniku hagist ei nähtu, et see

oleks esitatud muu võlgniku seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik

peaks andma õiguskaitset, tuleb tema hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hagi läbi

vaatamata jätmisel tuleb asjas tehtud alama astme kohtute otsused TsMS § 425 lg 3 järgi tühistada.

26. Kuna asjas esitas ühisvara jagamise hagi pankrotivõlgnik, kuid kassatsioonkaebuse esitas

ringkonnakohtu otsuse peale pankrotihaldur, peab kolleegium vajalikuks võtta seisukoha ka selles,

kas pankrotihalduril on analoogses asjas kassatsioonkaebuse esitamise õigus. TsMS § 682 lg 1

kohaselt jätab kohus kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata muu hulgas juhul,

kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud

nõuetele. Selle sätte järgi on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida

kaebuse nõuetekohasust, sh kaebaja õigust kaebus esitada (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14 ja 4. septembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-07, p 10).

27. Pankrotihaldur on pankrotimenetluses PankrS § 54 lg 1 järgi võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb

võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku

kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur sama

paragrahvi neljanda lõike kohaselt teha ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud

pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Seega esindab

pankrotihaldur füüsilisest isikust võlgnikku muu hulgas pankrotivaraga seotud vaidlustes, kui see on

vajalik pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks.

28. Pankrotivõlgnik esitas hagi ühisvara jagamiseks ja palus lugeda ühisvaraks pankrotimenetluses

vara müügist saadud raha 471 911 krooni 70 senti, OÜ Beston Group osa nimiväärtusega 40 000

krooni ja Kulli kinnistu väärtusega 35 000 krooni ning lugeda pankrotivara hulka kuuluvast rahast

talle kuuluvaks 198 455 krooni 85 senti ja abikaasale kuuluvaks 273 455 krooni 85 senti. Seega

soovis hageja ühisvara jagamise hagiga välistada pankrotivarast tema abikaasale kuuluva osa. Kuna

väidetav abikaasade ühisvara, mille jagamist nõuti, oli pankrotivara hulgas, on tegemist pankrotivara

puudutava vaidlusega, kus pankrotihaldur peab PankrS § 54 järgi võlgnikku kohtumenetluses

esindama. Seetõttu on ka halduril võlgniku kui menetlusosalise esindajana TsMS § 217 lg 5 järgi selle

menetlusosalise õigused ja kohustused, sh õigus esitada ringkonnakohtu otsuse peale

kassatsioonkaebus.

29. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kuigi PankrS § 122 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt

sätestatud pankrotihalduri õigust esindada võlgnikku ühisvara jagamise menetluses, kui hagi ühisvara

jagamiseks esitab võlgnik ise, on ka selles menetluses pankrotihaldur PankrS § 54 kohaselt võlgniku

seaduslik esindaja. PankrS § 122 lg 3 annab võlgnikule õigusi juurde, sh õiguse esitada ise ühisvara

jagamise hagi, kuid ei piira seejuures pankrotihalduri õigusi, sh PankrS §-s 54 sätestatud

esindusõigust võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise menetluses. Võlgniku ja halduri huvid

võivad olla erinevad ja ka võlgniku hagi lahendamisel võidakse kahjustada võlausaldajate huve.

PankrS § 55 lg 1 järgi kaitseb haldur lisaks võlgnikule ka kõigi võlausaldajate õigusi ja huve.

30. Maakohus kaasas 9. detsembri 2004. a määrusega pankrotihalduri enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud TsMS § 81 alusel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna ja kohtumäärust ei ole

vaidlustatud. Kolleegium peab vajalikuks siiski otsuse p-st 17 lähtuvalt märkida, et pankrotihaldur ei

ole pankrotivaraga seotud vaidlustes kohtumenetluses kolmas isik, vaid võlgniku seaduslik esindaja.

31. Kuna kolleegium tühistab alama astme kohtute otsused ja rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt,

tuleb TsMS § 149 lg 4 alusel tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu

L. Laarmaa eriarvamus

Ma ei nõustu Riigikohtu otsuse p-s 29 väljendatud seisukohaga, et PankrS § 122 lg 3 ei piira võlgniku

ühisvara jagamise hagi menetluses pankrotihalduri õigusi võlgniku esindamisel. Selle paragrahvi

kolmanda lõike teises lauses väljendub see, et haldur peab võlgniku algatatud kohtumenetlusest

teadma. Leian, et kui pankrotihaldur ei esita võlgniku nimel PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara

jagamise hagi, siis ta jätab võlausaldajate huvid kaitsmata ja sama paragrahvi 3. lõige ei anna talle

võimalust rikkumist kõrvaldada. PankrS § 122 lg 3 annab pankrotivõlgnikule õiguse esitada

abikaasade ühisvara jagamise hagi ja seeläbi suurendada pankrotivara ühisvarast eraldatud osa arvel.

Kui võlgnik hagi ei esita, siis ei saa ka haldur seda hagi esitada, sest pankroti väljakuulutamisest on

möödunud PankrS § 122 lg-s 2 sätestatud tähtaeg. Põhjendan oma seisukohta alljärgnevaga.

Pankrotihaldur on pankrotimenetluses PankrS § 54 lg 1 järgi võlgniku seaduslik esindaja. Kuid

füüsilisest isikust võlgniku pankroti korral võib sama paragrahvi 4. lõike kohaselt haldur füüsilisest

isikust võlgniku pankroti puhul teha ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud

pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks.

Kuna kehtiva perekonnaseaduse kohaselt (PKS § 14 lg 1) on abielu kestel omandatud vara üldjuhul

abikaasade ühisvara, sätestab pankrotiseadus haldurile õiguse nõuda pankrotivõlgniku nimel

abikaasade ühisvara jagamist. PankrS § 122 lg 1 järgi nõuab haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa

ühisomandist, kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis. Seega tuleb võlgniku ja tema

abikaasa ühisvara PankrS § 122 lg 1 järgi jagada, võlgniku osa ühisomandist eraldada ning arvata

pankrotivara hulka (vt Riigikohtu 27. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-04, p 25).

PankrS § 122 lg 2 järgi võib haldur ühisvara jagamise hagi esitada ühe aasta jooksul pankroti

väljakuulutamisest arvates. Selles menetluses osaleb võlgnik koos pankrotihalduriga ja

menetlusosalisena on võlgnikul õigus anda üksnes seletusi. Eeltoodust tuleneb, et kui võlgniku

seadusliku esindajana esitab haldur võlgniku nimel PankrS § 122 lg 1 alusel abikaasade ühisvara

jagamise nõude, siis on võlgniku menetlusõigused piiratud ja tal ei ole TsMS § 202 lg 1 mõttes

tsiviilkohtumenetlusteovõimet. TsMS § 217 lg 3 kohaselt esindab tsiviilkohtumenetlusteovõimetut

menetlusosalist kohtus tema seaduslik esindaja.

Kui haldur on pankrotivarasse arvanud vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, võib

võlgniku abikaasa PankrS § 122 lg 4 järgi esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks

pankrotivarast. Võlgnikul on õigus koos halduriga protsessis osaleda. Menetlusosalisena on võlgnikul

õigus anda üksnes seletusi. Seega on pankrotivõlgniku menetlusõigused piiratud ka PankrS § 122 lg 4

alusel esitatud ühisvara jagamise hagis.

Eelnevast teeb erandi PankrS § 122 lg 3. Kui haldur ei ole esitanud võlgniku osa ühisvarast

väljanõudmise hagi, võib võlgnik PankrS § 122 lg 3 kohaselt selle hagi ise esitada ja osaleda asja

läbivaatamisel hagejana, st ta on tsiviilkohtumenetlusteovõimeline. PankrS § 122 lg 3 teise lause

kohaselt peab võlgnik ühisvara jagamise hagi esitamisest teatama pankrotihaldurile. Kuigi

PankrS § 54 järgi on haldur võlgniku seaduslik esindaja, ei tulene PankrS § 122 lg-st 3 see, et

võlgniku menetlusõigused oleksid piiratud. (Nimetatu on kooskõlas ka Riigikohtu 16. juuni 2003. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-03 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei saa pankrotihaldur

loobuda hagist, kui võlgnik esitas ise hagi.) Seega võib pankrotivõlgnik PankrS § 122 lg 3 alusel hagi

esitada ja kohtumenetluses osaleda ilma seadusliku esindajata. Pankrotivõlgniku ühisvara jagamise

hagi menetluse tulemusena saab pankrotivara suureneda, sest selle hagi eesmärk on nõuda

pankrotivarasse võlgniku osa ühisvarast. Seega ei saa võlgniku PankrS § 122 lg 3 alusel esitatud

ühisvara jagamise hagi menetlemine kahjustada võlausaldajate õigusi ja huve. Pankrotihaldur kaitseb

võlausaldajate õigusi ja huve (PankrS § 55 lg 1 ja 2) siis, kui esitab võlgniku seadusliku esindajana

hagi PankrS § 122 lg 1 alusel.

Lea Laarmaa