3-3-1-15-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-15-07

Otsuse kuupäev

1. veebruar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Lea Laarmaa, Julia

Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Ülo Kalda kaebus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-05-119

Menetluse alus Riigikohtus

Ülo Kalda kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. oktoober 2007

Istungil osalenud isikud

Kassaator Ülo Kalda, kassaatori esindaja vandeadvokaat Eve

Jundas, Rahandusministeeriumi esindaja Tiit Rebane,

Justiitsministeeriumi esindaja Tanel Kalmet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Ülo Kalda kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-119,

Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-119 ning teha asjas uus otsus.

3. Rahuldada Ülo Kalda kaebus. Mõista riigieelarvest Ülo Kalda kasuks välja alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju 103 880 krooni.

4. Mõista Ülo Kalda kasuks riigieelarvest välja menetluskulud 3685 krooni.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Ülo Kalda viibis 8. veebruarist 14. novembrini 2001. a kuriteos kahtlustatavana vahi all. 15. aprillil

2004. a mõistis Tallinna Linnakohus kriminaalasjas nr 1-2410/03 Ü. Kalda süüdi ning karistas teda

vangistusega 8 kuud ja 10 päeva. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. oktoobri 2004. a otsusega

kriminaalasjas nr 2-1/519/04 Tallinna Linnakohtu otsuse ja mõistis Ü. Kalda õigeks. 30. detsembril

2004. a esitas Ü. Kalda Rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamiseks.

Tallinna Ringkonnakohus ei võtnud õigeksmõistvas otsuses seisukohta, kas Ü. Kaldale tuleb hüvitada

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Rahandusministeerium saatis 10. jaanuaril 2005. a

Tallinna Ringkonnakohtule järelepärimise, milles palus kohtul esitada riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (edaspidi AVVKHS) § 2 lõikes 2 ette nähtud

määrus. Rahandusministeerium märkis, et AVVKHS § 2 lõike 2 järgi peab kohus näitama otsuses ära

päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Juhul kui isikule ei tule AVVKHS § 1 lg 3

alusel kahju hüvitada, peab kohus seda otsuses või määruses märkima.

Tallinna Ringkonnakohus vastas 20. jaanuaril 2005 ministeeriumile kirjaga nr 2-1/519/04, milles asus

seisukohale, et Ü. Kaldal puudub tulenevalt AVVKHS § 1 lg 3 punktist 1 õigus saada alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt eiras

Ü. Kalda eeluurimisel uurija kutseid ning võeti vahi alla kohtueelsest kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et ringkonnakohus jättis 6. oktoobri 2004. a

otsuses õigesti võtmata seisukoha Ü. Kaldale vahi all viibitud aja kompenseerimise kohta ning

AVVKHS § 2 lõikes 2 sätestatud määruse tegemiseks puudub alus.

Rahandusministeerium teatas 31. jaanuari 2005. a kirjas nr 4-4/37 Ü. Kaldale, et tema taotlust

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei saa rahuldada. Ministeerium viitas

keeldumises Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2005. a kirjale ning selgitas, et AVVKHS § 1 lg 3

punkti 2 kohaselt ei hüvitata kahju isikule, kes hoidub kriminaalasja kohtulikust või kohtueelsest

menetlusest kõrvale.

Ü. Kalda esitas 28. veebruaril 2005. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

Rahandusministeeriumi 31. jaanuari 2005. a kirja kui haldusakti ja kohustada ministeeriumi andma

uus haldusakt. 30. juunil 2005. a muutis Ü. Kalda taotlust ning palus, tuginedes AVVKHS § 4 lõikele

6, alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju halduskohtul välja mõista.

Rahandusministeerium leidis, et Ü. Kalda kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ministeerium tugines

otsustamisel Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2005. a kirjale, sest isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise otsustab kriminaalmenetluses kohus, prokurör või uurija.

Rahandusministeerium ei saa otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle, ministeeriumi ülesandeks

on taotluse vormiline kontroll. Ministeerium lisas, et juhul, kui kohus mõistab kahju Ü. Kalda kasuks

välja, peaks hüvitise suurus olema 103 880 krooni.

Tallinna Halduskohus rahuldas 16. juuni 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-119 kaebuse ning

mõistis Ü. Kalda kasuks välja alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 103 880 krooni.

Halduskohus leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2005. a kiri ei ole siduva tähendusega,

sest see ei vasta AVVKHS § 2 lõikes 2 sätestatud nõuetele ? kirjaga ei saa otsustada kahju hüvitamise

või hüvitamata jätmise üle. Lähtudes protsessiökonoomia ja isiku õiguste efektiivse kaitse tagamise

põhimõttest ning põhiseaduse §-dest 14 ja 15, hindas halduskohus kahjunõude sisulist põhjendatust.

Halduskohus järeldas kriminaaltoimiku materjalide ning kohtuistungil uuritud tõendite põhjal, et Ü.

Kalda ei hoidunud tahtlikult kohtueelsest menetlusest kõrvale.

Rahandusministeerium esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ministeerium

ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et Ü. Kalda ei hoidnud kohtueelsest menetlusest kõrvale.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. novembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-119 Tallinna

Halduskohtu otsuse punkti 1 ning tegi uue otsuse, millega jättis Ü. Kalda kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et kaebaja väited ja viidatud tõendid ei lükka ümber Rahandusministeeriumi

seisukohta, et kaebaja põhjustas vahi alla võtmise oma käitumisega, sest hoidus mitmeid kuid

kohtueelsest menetlusest kõrvale. AVVKHS § 1 lg 3 p 2 välistab sellisel juhul kahju hüvitamise ning

järelikult ei rikkunud Rahandusministeeriumi keeldumine kaebaja õigusi.

Ü. Kalda esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus

ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassaatori arvates hindas Tallinna Ringkonnakohus ümber Tallinna

Halduskohtu otsuses aluseks olnud tõendeid, kuid ei põhjendanud, miks tuleb tõendeid teisiti hinnata

ning rikkus sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 653 sätestatud kohustust.

Rahandusministeerium leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2006. a otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 70 lõikest 11, andis Riigikohtu

halduskolleegium 11. juuli 2007. a määrusega kohtuasja nr 3-3-1-15-07 arutamiseks Riigikohtu

üldkogule. Halduskolleegium leidis, et tuleb kontrollida, kas AVVKHS § 1 lõikes 3, eriti aga selle

lõike punktis 2 sätestatud kahjuhüvitise piirangud on kooskõlas põhiseaduse §-s 11 sätestatud

proportsionaalsuse põhimõttega ja põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 10 kohaselt kaasas Riigikohus

üldkogu menetlusse menetlusosalistena Riigikogu, õiguskantsleri ja justiitsministri ning palus neil

esitada kirjaliku arvamuse AVVKHS § 1 lg 3 põhiseaduslikkuse kohta.

Riigikohtu üldkogu vaatas asja läbi 16. oktoobril 2007. a toimunud suulisel istungil.

KOLLEEGIUMI JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Riigikohtu halduskolleegium märkis määruses, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise puhul peab halduskohus välja selgitama, kas kaebaja suhtes on tehtud õigeksmõistev

kohtuotsus, kas see on jõustunud ja kas õigeksmõistetu on kriminaalmenetluse ajal olnud kohtu loal

vahistatud. Halduskohtul tuleb kontrollida, kas on täidetud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 314 punktis 6 sätestatu, mille kohaselt peab õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas olema ära

näidatud õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Juhtudel, mil KrMS § 314

punktis 6 sätestatud nõuded on täidetud, ei ole halduskohus pädev üldkohtuga konkureerivalt

analüüsima alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise või hüvitamata jätmise sisulisi

tingimusi. Seevastu juhtudel, mil KrMS § 314 punktis 6 sätestatud nõuded on jäetud täitmata, on

halduskohus menetlusökonoomia kaalutlusel pädev erandkorras ise sisuliselt lahendama ka selliseid

kõnealuse kahju hüvitamise või hüvitamata jätmisega seonduvaid küsimusi, mis muidu on üldkohtu

pädevuses.

Riigikohtu halduskolleegium leidis, et halduskohus tuvastas õigesti, et Ü. Kalda õigeksmõistmisel ei

järgitud KrMS § 314 punktis 6 sätestatut ning Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2005. a kirja ei

saa pidada selliseks menetlusdokumendiks, millega võiks lugeda Ü. Kaldale kahju hüvitamine või

selle hüvitamata jätmine nõuetekohaselt fikseerituks.

Halduskolleegium märkis, et AVVKHS käsitleb juhtumeid, mil vahistatud isiku kohta on jõustunud

õigeksmõistev kohtuotsus, alusetult vabaduse võtmisena ning seega ka isikule tekitatud

kahjujuhtumitena. AVVKHS § 1 lg 3 punkt 2 kehtestab aga kahju hüvitamise piirangu, välistades

kahju hüvitamise isikule, kes hoidus kohtueelsest menetlusest kõrvale. Õigeksmõistva kohtuotsuse

korral tuleb isik asetada olukorda, mis oleks võimalikult lähedane situatsioonile, milles isik oleks

juhul, kui tema suhtes kriminaalmenetlust ei oleks alustatud ning selle käigus sunnivahendeid ei oleks

kohaldatud. See on saavutatav eelkõige kahju hüvitamisega, millest keeldumiseks peavad olema

kaalukad põhiseaduslikud õigustused.

Kohtuistungil jäid Ü. Kalda ja tema esindaja kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. Ü.

Kalda esindaja leidis, et AVVKHS § 1 lg 3 p 2 on põhiseaduse vastane. Esindaja palus Ü. Kalda

kasuks välja mõista õigusabikulud 3685 krooni.

Rahandusminister leidis, et kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise tõttu vabaduse võtmist ei saa

pidada alusetuks ega tekkinud kahju õigusvastaseks, seetõttu ei ole AVVKHS § 1 lg 3 punktid 1 ja 2

põhiseadusega vastuolus.

Justiitsminister oli seisukohal, et AVVKHS § 1 lg 3 asjassepuutuvus sõltub sellest, kas Ü. Kalda

hoidus kriminaalmenetlusest kõrvale, kuid säte ei ole põhiseadusega vastuolus.

Õiguskantsler leidis kirjalikus arvamuses, et enne õigusvaidluse lahendamist ei ole võimalik

otsustada, kas AVVKHS § 1 lg 3 p 2 on asjassepuutuv. Juhul kui üldkogu peab sätet

asjassepuutuvaks, on õiguskantsleri hinnangul säte põhiseadusega (§-dega 25 ja 11 nende

koostoimes) vastuolus osas, milles välistab automaatselt ja täielikult kahju hüvitamise, võimaldamata

kaaluda juhtumi asjaolusid. Õiguskantsler nentis, et AVVKHS § 1 lg 3 p 2 ei pruugi keskmiste

võimetega isiku seisukohalt vastata õigusselguse põhimõttele.

Riigikogu põhiseaduskomisjon ning õiguskomisjon leidsid kirjalikes arvamustes, et AVVKHS § 1 lg

3 ei ole põhiseadusega vastuolus.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

Üldkogu vaatab läbi Riigikohtu halduskolleegiumi poolt HKMS § 70 lõike 11 alusel määrusega

üleantud asja. Üldkogu lähtub PSJKS § 14 lõikest 3, mille kohaselt lahendab üldkogu asja kõigis

asjassepuutuvates küsimustes, kohaldades samal ajal asja liigile vastavat menetlusseadustikku ja

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust.

Eeltoodust lähtudes lahendab üldkogu kõigepealt õigusvaidluse (I) ning võtab seejärel seisukoha

põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuses (II).

I

Vahistamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend ehk tõkend, mis kõige tõsisemalt riivab

isikuvabadust ja süütuse presumptsiooni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2006. a

otsus asjas nr 3-1-1-103-06, p 10).

Põhiseaduse § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Põhiseaduse § 20

teine lõige lubab vabaduse võtta muu hulgas kuriteo ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises

põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks.

Põhiseaduse § 20 lõikes 1 tagatud isikuvabadus on väga kaalukas põhiõigus. Riigikohus on leidnud,

et vabadus on üks olulisimaid põhiõigusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 9. juuni 2006. a otsus

asjas nr 3-3-1-20-06, p 15).

Põhiseaduse § 22 lõikes 1 on sätestatud süütuse presumptsioon, mis keelab käsitada kedagi kuriteos

süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Süütuse presumptsiooni

osaks on ka põhiseaduse § 22 teises lõikes sätestatud nõue, et keegi ei ole kohustatud oma süütust

tõendama.

Üldkogu märgib, et vahistamise kui intensiivse põhiõiguste riivega kaasnevat mittevaralist kahju

tuleb eeldada. Riigikohus on leidnud, et alusetult vabaduse võtmisega kaasnevad paratamatult

kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud moraalne kahju ei vaja eraldi tõendamist

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 1998. a otsus asjas nr 3-2-1-32-98).

Vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib 1997. aastal vastu võetud riigi poolt isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus. Nimetatud seadus reguleerib

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju

osas. Vabaduse võtmisega tekitatud otsene varaline kahju hüvitatakse riigivastutuse seaduses

sätestatud korras (AVVKHS § 5 lg 4).

AVVKHS § 1 lõike 1 järgi on riik kohustatud hüvitama alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju.

Juhtumid, mida AVVKHS loeb alusetult vabaduse võtmiseks ning mille puhul näeb ette

kahjuhüvitise, on loetletud AVVKHS § 1 lõike 1 punktides 1?7. AVVKHS § 1 lg 1 punkti 1 kohaselt

on alusetult vabaduse võtmisega tegemist juhul, kui isik viibis kohtu loal vahi all ning tema asjas

lõpetati kriminaalasja menetlus eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või tema kohta

on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Kriminaalmenetluse lõpetamise või isiku õigeksmõistmise

korral loeb AVVKHS § 1 lg 1 p 1 seega vahistamise alusetuks vabaduse võtmiseks sõltumata sellest,

kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte.

Ü. Kalda kriminaalasjas tegi Tallinna Ringkonnakohus õigeksmõistva otsuse, seetõttu on asja

lahendamisel oluline eelkõige AVVKHS § 1 lõike 1 punkti 1 kolmas alternatiiv.

Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine on välistatud AVVKHS § 1 lõikes 3

sätestatud juhtudel. Kahju ei hüvitata isikule, kes uurimise või kohtuliku arutamise käigus

eneserõõnaga või muu oma tahtliku või raskest ettevaatamatusest tingitud tegevusega põhjustas

endalt vabaduse alusetu võtmise (AVVKHS § 1 lg 3 p 1). Kahju ei hüvitata ka isikule, kes hoidus

kriminaalasja kohtulikust või kohtueelsest menetlusest kõrvale või rikkus tõkendist tulenevat

kohustust mitte lahkuda vastava ametiisiku või kohtu loata oma elukohast või põgenes või läks pakku

(AVVKHS § 1 lg 3 p 2). Lisaks sellele on kahjuhüvitis välistatud isiku puhul, kelle kriminaalasi

lõpetati KrMS §-de 202?205 alusel otstarbekuse kaalutlusel (AVVKHS § 1 lg 3 p 3).

KrMS § 314 punkti 6 kohaselt märgitakse kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule

kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Tallinna Ringkonnakohus menetles Ü. Kalda

kriminaalasja ajal, mil toimus üleminek kriminaalmenetluse koodeksilt (KrMK) kriminaalmenetluse

seadustikule, mis jõustus 1. juulil 2004. a. Tallinna Ringkonnakohus langetas Ü. Kalda kriminaalasjas

otsuse 6. oktoobril 2004. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt tuli

enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist kohtusse saadetud kriminaalasja arutada maa- ja

linnakohtus kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. KrMK § 276, mis sätestas nõuded

õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosale, ei näinud ette kohustust märkida õigeksmõistvas

kohtuotsuses õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju.

Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise küsimus tuleneb AVVKHS § 2 teisest lõikest. AVVKHS § 2 lg 2 esimese lause kohaselt

peab kohus, samuti prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lõikes 1 näidatud

otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui

AVVKHS § 1 lõike 3 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses.

Tõlgendades AVVKHS § 1 lõikeid 1 ja 3 ning § 2 lõiget 2 süstemaatiliselt, leiab üldkogu, et ka juhul,

kui kahju hüvitamine on AVVKHS § 1 lg 3 mõne punkti alusel välistatud, on AVVKHS § 1 lõikes 1

sätestatud juhtudel isikule alusetult vabaduse võtmisega kahju tekkinud. Asjaolu, et kahju ei tule

hüvitada, ei tähenda seda, et alusetult vabaduse võtmisega kahju ei tekitatud.

Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud

asjaolu ? päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu.

Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu

märkima.

Üldkogu on seisukohal, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine on AVVKHS

kohaselt välistatud üksnes juhul, kui õigeksmõistvas otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav

asjaolu. Juhul kui kahju hüvitamist välistavat asjaolu õigeksmõistvas otsuses märgitud ei ole, puudub

alus kahju hüvitamisest keeldumiseks ning kahju tuleb hüvitada.

Järgnevalt käsitleb üldkogu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise väljamaksmist.

Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitatakse Rahandusministeeriumile.

Ministeerium vaatab taotluse läbi ning maksab taotlejale hüvitise välja või otsustab taotluse

rahuldamata jätta (AVVKHS § 4 lg 4), lähtudes seejuures AVVKHS-is ja haldusmenetluse seaduses

sätestatust.

Ministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes hüvitise saamiseks esitatud

dokumentide õigsust (AVVKHS § 4 lg 3 esimene lause). Otsustamisel peab ministeerium lähtuma

kohtu (või muu ametiisiku) poolt kahju hüvitamise aluseks olevas otsuses (või määruses) tuvastatud

asjaoludest. Hüvitise taotlemise õigus tekib isikul õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva

kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või

ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast (AVVKHS § 2 lg 1).

Rahandusministeerium pidi seega kontrollima, kas Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2004. a

otsus, millega Ü. Kalda õigeks mõisteti, on jõustunud ning kas otsuses on märgitud päevade arv, mil

Ü. Kalda viibis alusetult vahi all, või on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu. Tallinna

Ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus oli taotluse esitamise ajal jõustunud, kuid otsuses ei olnud

märgitud kumbagi AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu.

Olukorrale, kus kohus ei ole õigeksmõistvas otsuses märkinud kumbagi AVVKHS § 2 lõikes 2

nimetatud asjaolu, näeb ette lahenduse AVVKHS § 4 lg 3 teine lause. Juhul kui avaldusele lisatud

otsuses või määruses ei ole näidatud päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, taotleb

Rahandusministeerium vastavalt kohtult või ametiisikult nende päevade arvu kindlaksmääramist.

AVVKHS ei täpsusta, millises vormis peab kohus päevade arvu, mil isikult oli alusetult vabadus

võetud, kindlaks määrama, seda küsimust ei reguleeri ka kriminaalmenetluse seadustik. Üldkogu on

seisukohal, et ainus sobiv menetlusdokument selleks on määrus KrMS §-s 145 sätestatud tähenduses.

Menetlusõigusliku alusena määruse tegemisel kohaldub KrMS § 431, mille kohaselt lahendab

kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendi teinud kohus või kohtulahendi

täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega.

Rahandusministeerium pöördus Ü. Kalda taotluse lahendamisel AVVKHS § 4 lõike 3 kohaselt

Tallinna Ringkonnakohtu poole ning palus kohtul teha asjakohane määrus. Tallinna Ringkonnakohus

ei teinud määrust, vaid selgitas 20. jaanuari 2005. a kirjas, et kahju hüvitamine Ü. Kaldale on

välistatud, sest Ü. Kalda hoidis kohtueelsest kriminaalmenetlusest kõrvale. 31. jaanuaril 2005. a

keeldus Rahandusministeerium Ü. Kaldale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamisest, tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2005. a kirjale.

Ü. Kalda esitas Rahandusministeeriumi 31. jaanuari 2005. a otsuse peale kaebuse Tallinna

Halduskohtule ning taotles, et kohus mõistaks välja alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju.

AVVKHS § 4 lõike 6 järgi võib isik, kelle taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks jäeti rahuldamata või läbivaatamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise

väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel. AVVKHS § 4 lõikes 6 nimetatud kaebuse

läbivaatamisel on halduskohtul õigus Rahandusministeeriumi asemel otsustada hüvitise

väljamõistmise üle. Tegemist on erisusega HKMS § 26 lõike 1 suhtes, mille kohaselt on halduskohus

kaebuse või protesti läbivaatamisel volitatud tühistama haldusorgani õigusvastase haldusakti ning

vajaduse korral tegema ettekirjutuse haldusakti andmiseks.

Kriminaalasjas õigeksmõistva otsuse langetanud kohus polnud otsuses märkinud kumbagi AVVKHS

§ 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu, kuid kohtuotsus oli jõustunud. Rahandusministeerium oli kasutanud

ka AVVKHS § 4 lg 3 teises lauses ette nähtud võimalust pöörduda otsuse teinud kohtu poole, kuid

see ei olnud olukorda lahendanud. Seetõttu pidi Tallinna Halduskohus erandkorras lahendama Ü.

Kalda taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Tallinna Halduskohus mõistis 16. juuni 2006. a otsusega Ü. Kalda kasuks välja alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju 103 880 krooni. Halduskohus lähtus oma otsuses protsessiökonoomia ja

isiku õiguste efektiivse kaitse tagamise põhimõttest ning järeldas tõendeid hinnates, et Ü. Kalda ei

hoidunud tahtlikult kohtueelsest menetlusest kõrvale.

Üldkogu on seisukohal, et tõendeid hindama asudes ületas Tallinna Halduskohus Ü. Kalda kaebuse

lahendamisel oma pädevuse piire. Tallinna Halduskohus oleks Ü. Kalda taotluse lahendamisel

pidanud lähtuma asjaolust, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi õigeksmõistvas otsuses

ei olnud märgitud kahju hüvitamist välistavat asjaolu. Kuna kahju hüvitamist välistav asjaolu oli

tuvastamata, puudus alus kahju hüvitamisest keeldumiseks. Sellest lähtudes oleks halduskohus

pidanud Ü. Kalda taotluse rahuldama. Halduskohus ei oleks pidanud asuma tuvastama, kas Ü. Kalda

hoidus kohtueelsest kriminaalmenetlusest kõrvale ning kas kahju hüvitamine on AVVKHS § 1 lõike 3

kohaselt välistatud või mitte.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. novembri 2006. a otsusega Tallinna Halduskohtu otsuse, leides,

et Ü. Kalda viidatud tõendid ei tõenda Rahandusministeeriumi seisukoha ebaõigsust.

Ringkonnakohus oli seisukohal, et Ü. Kalda pole ümber lükanud Rahandusministeeriumi arvamust

selle kohta, et Ü. Kalda põhjustas enda suhtes tõkendina vahi all pidamise kohaldamise oma

käitumisega, sest hoidus mitmeid kuid kõrvale kohtueelsest menetlusest.

Üldkogu on seisukohal, et ka Tallinna Ringkonnakohus ületas oma pädevuse piire, asudes tuvastama

Ü. Kaldale kahju hüvitamist välistava asjaolu olemasolu.

Kassaatori väitel ei põhjendanud Tallinna Ringkonnakohus 17. novembri 2006. a otsuses, miks tuleb

Tallinna Halduskohtu otsuse aluseks olnud tõendeid teisiti hinnata. Üldkogu nõustub kassaatoriga, et

Tallinna Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS §-s 653 sätestatud kohustust põhjendada, miks kohus

hindab tõendeid teisiti, kui seda tegi esimese astme kohus, kuid leiab, et praeguse asja lahendamisel

ei ole see määrava tähendusega.

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt viibis Ü. Kalda vahi all 8. veebruarist 14. novembrini 2001. a ning

Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt tekitati Ü. Kaldale alusetult vabaduse võtmisega kahju 103

880 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust alusetult vahi all viibitud päevade arvu ega kahjuhüvitise

suuruse osas.

Eeltoodust lähtudes tühistab Riigikohtu üldkogu Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2006. a

otsuse haldusasjas nr 3-05-119 ja Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2006. a otsuse haldusasjas

nr 3-05-119 ning teeb HKMS § 72 lg 1 p 4 alusel asjas uue otsuse.

Lähtudes asjaolust, et Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2004. a otsuses Ü. Kalda kriminaalasjas

ei ole tuvastatud, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine Ü. Kaldale on

välistatud, rahuldab üldkogu Ü. Kalda taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks. Üldkogu mõistab Ü. Kalda kasuks riigieelarvest välja hüvitise 103 880 krooni.

Üldkogu rahuldab Ü. Kalda kassatsioonkaebuse ning lähtudes HKMS § 92 lõikest 1 mõistab

Ü. Kalda kasuks riigieelarvest välja menetluskulud 3658 krooni. Kassatsioonkaebuse esitamisel

tasutud kautsjon tuleb Ü. Kaldale tagastada.

II

Riigikohtu halduskolleegium andis asja määrusega lahendamiseks üldkogule, kuna leidis, et

AVVKHS § 1 lg 3 on põhiseadusega vastuolus. PSJKS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte,

mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli raames hindab, olema asjassepuutuv.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on asjassepuutuv üksnes norm, mida tuleb kohtuasja

lahendamisel kohaldada ning on sealjuures otsustava tähtsusega.

Üldkogu on seisukohal, et AVVKHS § 1 lg 3 ei ole praeguses kohtuasjas asjassepuutuv säte.

AVVKHS § 1 lg 3 sätestab tingimused, mis välistavad alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise. Ü. Kalda alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel

(otsuse I osa) ei tulnud AVVKHS § 1 lõiget 3 kohaldada. Seega pole AVVKHS § 1 lg 3 praeguses

asjas asjassepuutuv säte ning üldkogu ei saa hinnata selle põhiseaduspärasust.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev,

Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Lea Laarmaa, Julia Laffranque,

Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu