3-3-1-82-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-82-07

Otsuse kuupäev

28. jaanuar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Martin Ellervee kaebus keskkonnaministri 28. septembri 2004. a

käskkirja nr 884 osaliseks tühistamiseks ning Maa-ameti

toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-06-997

Menetluse alus Riigikohtus

Martin Ellervee kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-997 osas,

millega jäeti rahuldamata Martin Ellervee taotlus keskkonnaministri 28. septembri 2004. a

käskkirja nr 884 osaliseks tühistamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tühistada

keskkonnaministri 28. septembri 2004. a käskkirja nr 884 p 1.2. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus jõusse.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaministri 28. septembri 2004. a käskkirja nr 884 "Maa riigi omandisse jätmine"

puntiga 1.2 jäeti riigi maareservina riigi omandisse Tallinnas, Suur-Sõjamäe tn 21 asuv maaüksus.

Teade maa riigi omandisse jätmise kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 18. novembril 2005.

2. 23. mail 2006 esitas Martin Ellervee halduskohtule kaebuse, milles palus keskkonnaministri

käskkirja tühistada. Kaebuse kohaselt hävinesid 1992. aastal toimunud tulekahjus pea täielikult Suur-

Sõjamäe tn 21 maaüksusel asuvad kaebaja vanavanematele kuulunud ehitised. Säilinud on hoonete

vundamendid ja kaev. 6. mail 2005 omandas kaebaja vanavanematelt kinke teel Suur-Sõjamäe tn 21

maakasutusõiguse ühes neile kuulunud õiguslikul alusel püstitatud ja riiklikus ehitisregistris arvel

olevate ehitistega: elamu, kuur, piirdeaed, kaev ning puurkaev. 9. mail 2005 esitas kaebaja avalduse

maa ostueesõigusega erastamiseks. Mais 2006 sai kaebaja teada Keskkonnaministri käskkirjast maa

riigi omandisse jätmise kohta.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on juhul, kui maad taotletakse riigi omandisse maareserviks, selle

omandamise eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist. Käskkirjas pole

põhjendatud, miks riik soovib vaidlusalust maaüksust riigi maareservi arvata. Samuti on

põhjendamata maa sihtotstarbe muutmine elamumaast tootmismaaks. Käskkirjast ei nähtu senise

maakasutaja õiguste arvessevõtmist. Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korralduse nr 1731-

k kohaselt ei ole Tallinna linn nõustunud maa riigi omandisse jätmisega põhjusel, et maatükk asub

endisel linnale kuulunud kinnistul ning selle kohta on esitatud maa munitsipaalomandisse andmise

taotlus. Seega pole KOV nõustunud ka maa sihtotstarbe muutmisega.

Maa erastamist korraldab maavanem, Maa-ametil puudub pädevus erastamise võimalikkuse üle

otsustamiseks. Erastamisest ei saa keelduda ilma hoonete kordategemiseks tähtaega andmata.

3. Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2006. a määrusega jäeti kaebus käiguta ja anti kaebajale tähtaeg

puuduste kõrvaldamiseks kaebusest. Määruse kohaselt avaldati vaidlustatud haldusakt 18. novembril

2005 väljaandes Ametlikud Teadaanded, lisaks nähtub kaebaja poolt 8. veebruaril 2006 Tallinna

Linnavalitsusele saadetud kirjast, et kaebaja oli juba sel ajal teadlik maa riigi omandisse jätmise

menetlusest. Kuna kaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist, tuleb kaebajal esitada taotlus

kaebetähtaja ennistamiseks.

4. M. Ellervee esitas kohtumäärusele vastuse, mille kohaselt on ekslik halduskohtu seisukoht, et

vaidlustatud aktist teadasaamise ajaks tuleb lugeda selle Ametlikes Teadaannetes avaldamise aeg.

Maa riigi omandisse jätmine ja maa sihtotstarbe muutmine puudutasid otseselt kaebaja õigusi,

seetõttu oleks haldusorgan pidanud akti kaebajale kätte toimetama. 8. veebruaril 2006 Tallinna linnale

ja Maa-ametile saadetud kirjas on kaebaja palunud selgitada, kas ja millistel põhjustel on tema poolt

erastada soovitaval maatükil alustatud riigi omandisse jätmise menetlust. Teabe maa riigi omandisse

jätmise menetlusest sai kaebaja Maa-ameti ametnikega eelmisel päeval peetud telefonivestlusest.

Sellest, et vastu on võetud maa riigi omandisse jätmise otsus, kaebajat ei teavitatud. Ka Tallinna Maa-

ametilt 2. märtsil 2006 saadud kirjast sai kaebaja üksnes teada, et esitatud on maa riigi omandisse

jätmise taotlus ning et linn pole sellega nõustunud. Maa riigi omandisse jätmise otsusest sai kaebaja

teada alles Maa-ameti 5. mai 2006. a kirjast. 2006. a veebruarikuu algust saab üksnes pidada ajaks,

mil kaebajal võis tekkida kahtlus, et vastu on võetud tema õigusi rikkuv haldusakt, sellest lähtuvalt

asuski kaebaja välja selgitama kaebuse esitamiseks olulisi asjaolusid.

Kaebaja palus alternatiivse nõudena teha kindlaks vaidlustatud haldusakti õigusvastasus, kui kohus

leiab, et kaebetähtaja ennistamiseks puudub põhjus.

Lisaks täiendas M. Ellervee kaebust taotlusega tunnistada õigusvastaseks Maa-ameti toimingud,

millega registreeriti Suur-Sõjamäe tn 21 maaüksus maakatastris sihtotstarbega tootmismaa. Maa

sihtotstarbe muutmine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Tallinna linna registrites on maa

sihtotstarbeks määratud 100% elamumaa.

5. Tallinna Halduskohtu 23. oktoobri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-997 jäeti kaebus

rahuldamata.

Kohus leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Maa riigi omandisse jätmise ajal ei

saanud kaebajat pidada menetlusosaliseks, kellele haldusakt oleks tulnud isiklikult teatavaks teha ja

kätte toimetada. HMS § 31 lg 5 kohaselt saab vaidlustatud käskkirja 18. novembril 2005 Ametlikes

Teadaannetes avaldamisega lugeda kättetoimetatuks. Kaebus on halduskohtule esitatud enam kui pool

aastat pärast haldusakti avaldamist. Kaebaja 8. veebruari 2006. a kirjast nähtub selgelt, et kaebaja oli

juba siis teadlik maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamisest. Tallinna Maa-ameti 2. märtsi

2006. a vastuses teatati kaebajale, et keskkonnaminister esitas juba 12. augustil 2004 taotluse maa

riigi omandisse jätmiseks. Sellest oleks kaebaja pidanud mõistma, et menetlus võib olla juba

lõppenud ning maa riigi omandisse jätmise haldusakt vastu võetud. Kohus leidis, et eeltoodust

tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja väide, et ta sai vaidlustatavast aktist teada alles Maa-ameti

5. mai 2006. a vastusest. Kaebaja pole esitanud ka mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohus lõpetas tähtaja rikkumise tõttu menetluse tühistamisnõude osas ning menetles kaebust

alternatiivse nõudena esitatud tuvastamiskaebusena. Kohus möönis kaebaja põhjendatud huvi

vaidlustatud akti õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kohus leidis, et maa riigi omandisse jätmise menetluse ajal puudus isik, kellel oleks olnud õigus

maad ostueesõigusega erastada. Maale ei olnud esitatud ei erastamis- ega tagastamisnõudeid. Maa

asendiplaanilt nähtuvalt sellel ehitisi ei olnud. Maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamise ajal

ei olnud kaebaja veel omandanud seal väidetavalt paiknevaid ehitisi, seega puudus vajadus tema

menetlusse kaasamiseks.

Kohus leidis, et kohalik omavalitsus peab otsustama diskretsiooniõiguse alusel, kas tegemist on

lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustava ehitisega

Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 31 tähenduses ning kas anda ehitise omanikule tähtaeg ehitise

kordategemiseks. Ehitise kordategemisena Maareformi seaduse tähenduses ei saa mõista uue ehitise

ehitamist. Käesoleval juhul on Maa-amet leidnud, et Suur-Sõjamäe tn 21 maaüksusel asuvad varemed

ei ole ehitised ning Tallinna Linnavalitsus on selle seisukohaga nõustunud. Maa riigi omandisse

jätmise käskkiri vastab Maa riigi omandisse jätmise korras kehtestatud nõuetele, seega on alusetud

kaebaja väited selle motiveerimatusest. Maa riigi omandisse jätmisel ja katastriüksuse

registreerimisel tootmismaana on Maa-amet järginud linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korraldusega

nr 1731-k "Arvamuse andmine Suur-Sõjamäe tn 21 maa riigi omandisse jätmise kohta" p-ga 2

määratud sihtotstarvet. Maa-ameti vaidlustatud toimingud ei riku kaebaja õigusi.

Kohus mõistis kaebajalt Maa-ameti kasuks välja menetluskulud 15 313 krooni.

6. M. Ellervee esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja leidis,

et kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleks rahuldada. Ajaks, mil vaidlustatud haldusakt avaldati ning

kehtima hakkas, oli kaebaja juba esitanud maa ostueesõigusega erastamise taotluse. Seega puudutas

haldusakt vahetult kaebaja õigusi ning haldusorgan oleks pidanud kaebajat aktist teavitama. Kohus

leidis ekslikult, et kaebaja teadis juba 2006. a veebruaris maa riigi omandisse jätmisest. Selleks ajaks

saadud informatsiooni põhjal ei olnud kaebajal vähimatki alust eeldada, et maa on juba pool aastat

tagasi jäetud riigi omandisse. Kaebetähtaja kulgemise alguseks saab lugeda alles Maa-ameti 5. mai

2006. a kirja, millest kaebaja sai teada, et maa riigi omandisse jätmise menetlus mitte ei kesta, vaid

on juba lõppenud.

Kaebaja leiab, et on õigustatud vaidlustama ka neid maa riigi omandisse jätmise menetluse

toiminguid, mis leidsid aset ajal, kui ehitiste omanik oli tema vanaisa Gunnar Tõnisson, kuna need

toimingud on vaidlustatavad üksnes koos lõpliku haldusaktiga. Hoolimata maa ostueesõigusega

erastamise avalduse puudumisest, oli maa riigi omandisse jätmine suunatud G. Tõnissoni

maakasutusõiguse lõppemisele, seetõttu oleks ta tulnud menetlusse kaasata. Ei Maa-amet ega

Tallinna linn pole kogunud piisavalt tõendeid senise maakasutusõiguse ja võimalike puudutatud

isikute kohta.

Kaebaja leiab, et enne maa omandi küsimuse lahendamist oleks KOV pidanud otsustama, kas

lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitisi on võimalik korda teha või mitte. Kui KOV leiab, et

ehitisi pole võimalik korda teha, tuleb anda tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Tähtajaks kõrvaldamata

ehitised sundvõõrandatakse. Sellist menetlust käesolevas asjas läbi viidud ei ole. Kaebaja leiab, et

ehitise kordategemiseks tähtaja andmise üle otsustamisel tuleb lähtuda sellest, kas ehitist on võimalik

senisel otstarbel kasutusse võtta. Kaebaja hinnangul on kõiki maaüksusel paiknevaid ehitisi pärast

korrastamist võimalik senisel otstarbel kasutada.

Kaebaja vaidlustas halduskohtu otsuse ka menetluskulude jagamise osas.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2007. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt ning

tühistati halduskohtu otsus menetluskulude jagamise osas. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et ei kaebaja ega ka G. Tõnisson olnud maa riigi omandisse jätmise

menetluses isikud, kellele oleks haldusakt tulnud kätte toimetada. Kaebuse esitamise tähtaeg hakkas

kulgema haldusakti kohta teate avaldamisest Ametlikes Teadaannetes. Kaebaja poolt esiletoodud

asjaolud ei anna alust kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohus leidis, et otsustamisel selle üle, kas võimaldada omanikul MRS § 6 lg 31 alusel ehitise

kordategemist, tuleb arvestada ka ehitise kasutusest väljalangemise aega ja asjaolusid. MRS ei välista

omandireformi alguse ajal sihtotstarbelises kasutuses olnud õiguslikul alusel püstitatud ja maareformi

ajal õnnetusjuhtumi tagajärjel hävinud elamu asemel samale krundile uue elamu püstitamiseks

ehitusloa väljastamist. Üldjuhul tuleb KOV-l ehitise kordategemise või kõrvaldamise küsimus

otsustada enne maa omandi küsimuse lahendamist.

Haldusasja materjalidest nähtuvalt lahkusid kaebaja vanavanemad 1991. aastal maale elama ning

Suur-Sõjamäe tn 21 asuvad hooned hävisid tulekahjus 90ndate esimesel poolel. Materjalidest ei nähtu

vanavanemate kavatsust hooned korda teha ja nende sihtotstarbelist kasutamist jätkata, samuti ei

esitanud nad maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Ringkonnakohus järeldas eeltoodust, et

kaebaja vanavanemad olid ehitised sisuliselt maha jätnud ja nende omandist loobunud. Kinkeleping

sõlmiti vaid selleks, et kaebaja saaks soodsalt maad omandada. Ehitised muutusid pärast nende

omandist loobumist maatüki oluliseks osaks ning jagavad maareformi käigus maa õiguslikku saatust.

Seega ei pidanud KOV kaaluma võimalust anda tähtaeg ehitiste kordategemiseks või kõrvaldamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Martin Ellervee esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

otsuse osas, milles apellatsioonkaebus rahuldamata jäeti. Kaebuse põhjenduste kohaselt lahkusid

kaebaja vanavanemad Suur-Sõjamäe tn 21 asuvaist ehitistest ajal, mil kehtis veel ENSV Maakoodeks.

Maakoodeksi kohaselt sai maakasutusõigus lõppeda üksnes vastava organi otsusega ning maakasutaja

enda vastava sooviavalduse esitamisel. Maakoodeksi siiani kehtiva § 144 kohaselt säilib ehitise

hävimise puhul loodusõnnetuse või amortisatsiooni tagajärjel selle omanikul maa tähtajata

kasutamise õigus. Maareformi seaduse kohaselt lõpeb senine maakasutus selle ümbervormistamisega.

Ei Maakoodeks ega hiljem kehtima hakanud seadused näe ette maakasutusest või ehitiste omandist

loobumist nende teatud aja vältel faktilise kasutamata jätmisega. Lisaks pole ei riik ega KOV ehitisi

vastavat korda järgides peremehetutena hõivamise teel omandanud. Kohtu järeldus ehitiste omandist

loobumise kohta ei tugine asjas kogutud tõenditele ega ühelegi õigusaktile. Kohus ei saa võtta endale

seadusega KOV-le pandud kohustust lagunenud ehitiste saatuse üle otsustamisel.

Kaebuse kohaselt jääb kaebaja tühistamiskaebuse tähtaja ennistamise taotluses oma varem esitatud

seisukohtade juurde. Kaebaja leiab endiselt, et maa riigi omandisse jätmise otsus puudutas otseselt

tema õigusi ning oleks tulnud talle kätte toimetada. Seetõttu hakkas kaebetähtaeg kulgema alles

5. maist 2006, kui kaebaja haldusaktist teada sai.

9. Maa-ameti vastuses palutakse kassatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on Maa-amet

korduvalt kohapeal olukorraga tutvudes välja selgitanud, et Suur-Sõjamäe tn 21 maaüksusel ei asu

ehitisi, mille juurde oleks võimalik maad ostueesõigusega erastada. KOV saab määrata tähtaja üksnes

sellise ehitise kordategemiseks, mille kordategemine on tegelikkuses võimalik. Kui hoonest on

säilinud vaid vundament, ei oleks tegemist mitte vana hoone kordategemisega, vaid uue ehitamisega.

Maa-amet leiab, et kuna kinkelepingu esemeks olnud ehitisi ei ole tegelikkuses olemas, ei saanud

kaebajal tekkida ehitiste omandiõigust. Kuivõrd vaidlusalusel maaüksusel ehitisi ei ole, ei pidanud

maa riigi omandisse jätmise otsusest kaebajat teavitama. Maa-amet nõustub kohtute seisukohaga, et

kaebetähtaeg hakkas kulgema 18. novembrist 2005.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassatsioonkaebuse lahendamiseks käsitleb kolleegium esmalt tühistamiskaebuse esitamise

tähtaja küsimust (I). Seejärel kontrollib kolleegium vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ning

lahendab kaebuse taotlused (II).

I

11. HMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavakstegemisega.

HMS § 62 lg 2 p 1 järgi tuleb haldusakt kättetoimetamise teel teatavaks teha isikule, kelle õigusi

sellega piiratakse. HKMS § 9 lg 1 kohaselt on tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva

haldusakti teatavakstegemisest.

12. Nii halduskohus kui ringkonnakohus asusid seisukohale, et tühistamiskaebus on esitatud tähtaega

rikkudes, kuna M. Ellervee esitas kaebuse rohkem kui 30 päeva pärast haldusakti avaldamist

väljaandes Ametlikud Teadaanded 18. novembril 2005. Kohtute hinnangul ei ole kaebaja toonud välja

mõjuvaid põhjuseid tähtaja möödalaskmiseks, seega puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks.

Kolleegium on seisukohal, et kaebetähtaja küsimuse lahendamiseks tuleb esmalt selgitada, kas

keskkonnaministri käskkiri, millega Suur-Sõjamäe tn 21 maa jäeti riigi omandisse, piirab kaebaja

õigusi. Kui käskkiri piirab M. Ellervee õigusi, ei olnud Ametlikes Teadaannetes avaldamine kohane

viis selle teatavakstegemiseks. HMS § 62 lg 2 kohaselt oleks käskkiri sellisel juhul tulnud kaebajale

teatavaks teha kättetoimetamise teel.

13. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja M. Ellervee ei olnud maa riigi omandisse jätmise otsuse

tegemise ajal menetlusosaliseks, kuna tema võimalik puutumus riigi omandisse jäetud maaga tekkis

alles vanavanematega ehitiste kinkelepingu sõlmimisest 6. mail 2005. Ringkonnakohus nõustus

halduskohtu seisukohaga, märkides lisaks, et ka kaebaja vanavanemad G. ja L. Tõnisson ei olnud

isikuteks, kellele käskkiri oleks tulnud kätte toimetada.

14. Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu. Vaidlustatud käskkirjaga on antud riigi omandisse

maa, millel kaebaja väitel asuvad talle kuuluvad ehitised: elamu, kuur, puurkaev, piirdeaed, kaev ja

maa-alune kelder. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebaja vanavanemad loobusid

omandiõigusest nimetatud ehitistele, kuna nad asusid 1991. aastal mujale elama, ei avaldanud tahet

90-ndate alguses toimunud tulekahjus kannatada saanud hoonete kordategemiseks ja nende

sihtotstarbelise kasutamise jätkamiseks ega esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust.

Ringkonnakohus ei ole märkinud sellise omandist loobumise õiguslikku alust ega selgitanud välja,

millal L. ja G. Tõnisson vastava tahteavalduse tegid ning milles see väljendus. Seega on

ringkonnakohtu järeldus omandist loobumise kohta paljasõnaline ning oletuslik. 1. detsembrini 1993

kehtinud Eesti Vabariigi omandiseaduses ei olnud reguleeritud omandist loobumise võimalus.

1. detsembril 1993 jõustunud Asjaõigusseaduse § 93 lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui omanik on

valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Kolleegium leiab, et isegi siis, kui väidetav omandist

loobumine oleks toimunud pärast Asjaõigusseaduse jõustumist, lükkaks väite G. ja L. Tõnissoni

omandist loobumise tahte olemasolu kohta ümber asjaolu, et nad 6. mail 2005 kinkisid Suur-Sõjamäe

tn 21 asuvad ehitised oma lapselapsele M. Ellerveele. Sellest asjaolust nähtuvalt pidasid nad end

2005. aastal endiselt ehitiste omanikeks. Lisaks nähtub toimiku materjalidest, et G. ja L. Tõnisson

olid kinkelepingu sõlmimise ajal kantud Suur-Sõjamäe tn 21 asuvate ehitiste omanikena

ehitisregistrisse. Ehitisregistri andmetest lähtudes ei saanud haldusorganid maa riigi omandisse

jätmise menetluses eeldada ehitiste omandiõigusest loobumist.

Eeltoodust tulenevalt ei olnud Suur-Sõjamäe tn 21 asuvad ehitised muutunud maatüki oluliseks

osaks, vaid kuulusid maa riigi omandisse jätmise käskkirja andmise ajal G. ja L. Tõnissonile ning

käskkirja Ametlikes Teadaannetes avaldamise ajal M. Ellerveele. Maa riigi omandisse jätmise otsus

piirab otseselt maatükil asuvate ehitiste omaniku õigusi, seetõttu tuleb otsus HMS § 62 lg 2 p-st 1

lähtuvalt teha teatavaks kättetoimetamisega. Vaidlustatud käskkirja ei toimetatud aga kaebajale kätte,

vaid tehti teatavaks avaldamisega Ametlikes Teadaannetes.

15. 9. mai 2007. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-23-07 leidis kolleegium, et isikule teatavaks

tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis isikul kulub pärast haldusaktist

teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. Sellele järgneb aeg, mil

haldusorgan isikule haldusakti esitab. Pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist tuleb isikul

pöörduda 30 päeva jooksul kohtusse. Seega tuleb kohtul teatavaks tegemata haldusakti puhul

kontrollida, kas isiku poolt haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul ning kas

pärast haldusakti teatavakstegemist on isik kohtusse pöördunud 30 päeva jooksul haldusakti

teatavakstegemisest arvates. Kui haldusakti väljanõudmine ja selle vaidlustamine toimub 30 päeva

jooksul, siis puudub vajadus tähtaja ennistamise järele.

16. Kohtuasjas kogutud materjalidest nähtuvalt esitas M. Ellervee 8. veebruaril 2006 Tallinna

Linnavalitsusele avalduse, milles palus selgitada, mis põhjusel on alustatud maa riigi omandisse

jätmise menetlust. Tallinna Maa-ameti 2. märtsi 2006. a kirjas teatati M. Ellerveele, et

Keskkonnaministeerium esitas 12. augustil 2004 taotluse Suur-Sõjamäe tn 21 maa riigi omandisse

jätmiseks. Maa-ameti kirjas ei ole mainitud asjaolu, et maa riigi omandisse jätmise otsus on juba

vastu võetud ning väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud. Kolleegium ei nõustu halduskohtu

seisukohaga, et M. Ellervee oleks sellest kirjast pidanud aru saama, et maa riigi omandisse jätmise

otsus võib juba olla vastu võetud. Kolleegiumi hinnangul võis M. Ellervee eeldada, et kui selline

otsus oleks juba vastu võetud, oleks Maa-amet seda oma kirjas märkinud. Teabe maa riigi omandisse

jätmise otsuse olemasolu kohta sai M. Ellervee alles Maa-ameti 5. mai 2006. a kirjast. Sellest ajast

hakkas kulgema mõistlik aeg haldusakti väljanõudmiseks. Kaebuse halduskohtusse esitas M. Ellervee

23. mail 2006.

Toodud asjaoludest nähtub, et M. Ellervee pöördus pärast haldusaktist teadasaamist kohtusse 30-

päevase kaebetähtaja jooksul. Tühistamiskaebus on seega esitatud tähtaegselt.

II

17. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt jäeti Suur-Sõjamäe tn 21 maa riigi omandisse MRS § 31 lg 1

p 8 alusel riigi maareservina. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et enne maa omandi

küsimuse lahendamist tuleb kohalikul omavalitsusel vastu võtta otsus maal asuvate ehitiste saatuse

kohta.

18. Vastustaja Maa-amet on välja toonud asjaolu, et kinkelepingu objektiks olnud elamu ja kuur on

lagunenud ja kasutusest välja langenud. Lagunenud ning kasutusest väljalangenud ehitistega

toimimiseks annab juhised MRS § 6 lg 31. Otsus selliste ehitiste kordategemiseks tähtaja andmise või

kõrvaldamise osas tuleb langetada kohalikul omavalitsusel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii ehitiste

seisundit kui ka nende lagunemise ja kasutusest väljalangemise aega ja asjaolusid. Niisamuti tuleb

enne maa riigi omandisse jätmist välja selgitada, kas maaüksusel on säilinud ka ülejäänud kaebaja

nimetatud ehitised (2 kaevu, kelder ja piirdeaed) ning oodata ära kohaliku omavalitsuse seisukoht

nende osas.

19. Ehitiste seisukorrast ning nende omaniku taotlustest lähtuvalt oleks seega enne maa riigi

omandisse jätmist tulnud otsustada, kas viia läbi ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamine

(MRS § 6 lg 2, § 22 lg 1), riigimaale hoonestusõiguse seadmine (MRS § 351), ehitiste

kordategemiseks tähtaja andmine, ehitiste kõrvaldamine või sundvõõrandamine (MRS § 6 lg 31).

Käesoleval juhul on maa riigi omandisse jätmise otsus aga langetatud, ilma et kohalik omavalitsus

oleks maaüksusel asuvate ehitiste seisukorda hinnanud ning sellest lähtuvalt nende suhtes ettevõetava

tegevuse osas seisukohta võtnud. Sellisel viisil maa koos sellel asuvate ehitistega riigi omandisse

jätmine kujutab endast kaebaja vara sundvõõrandamist ilma asjakohase menetluse läbiviimiseta.

20. Kuivõrd maa riigi omandisse jätmise menetlus on toimunud oluliste puudustega, tuleb

M. Ellervee kaebus rahuldada ning keskkonnaministri käskkirja p 1.2, millega otsustati Suur-Sõjamäe

tn 21 maaüksus riigi omandisse jätta, tühistada. Kolleegium jätab halduskohtu ja ringkonnakohtu

otsused jõusse osas, millega jäeti rahuldamata M. Ellervee taotlus Maa-ameti toimingu, mis seisnes

Suur-Sõjamäe tn 21 katastriüksuse maakatastris registreerimises, õigusvastasuse tuvastamiseks.

Ekslik on kaebaja seisukoht, et nimetatud toiminguga määrati kindlaks maaüksuse sihtotstarve.

Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et maa sihtotstarve määrati Tallinna Linnavalitsuse

8. septembri 2004. a korralduse nr 1732-k p-ga 2. Nimetatud korraldus ei ole käesoleva kohtuvaidluse

esemeks. Maaüksuse registreerimine informatiivse tähendusega registris (vt Maakatastriseaduse § 11

lg 1) ei too kaasa õiguslikke tagajärgi ega riku seega kaebaja õigusi.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann