3-3-1-62-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-62-07

Otsuse kuupäev

24. jaanuar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

FIE Aivo Rebane Miku Talu kaebus põllumajandusministri

2. detsembri 2005. käskkirja nr 284 osaliseks tühistamiseks ning

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori

10. märtsi 2006. a käskkirja nr 1-3.2/6 tühistamiseks ja uue

haldusakti andmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-

06-711

Menetluse alus Riigikohtus

FIE Aivo Rebane Miku Talu kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada FIE Aivo Rebane Miku Talu kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2006. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

6. juuli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-711.

Teha uus otsus, millega tühistada põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a käskkirja nr 284

punkt 1 osas, millega määrati 2004. a kartulikasvatuse looduskahju piirkonnad, jättes

motiveerimatult välja Järvamaa. Teha põllumajandusministrile ettekirjutus 2. detsembri

2005. a käskkirja nr 284 punkti 1 tühistatud osas uue käskkirja andmiseks, milles hinnata

Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkust 2004. a kartulikasvatuse looduskahju

osas.

Tühistada PRIA peadirektori 10. märtsi 2006. a käskkiri nr 1-3.2/6. Kohustada PRIA-t uuesti

läbi vaatama FIE Aivo Rebane Miku Talu 25. jaanuari 2006. a taotlus looduskahjutoetuse

saamiseks.

Tagastada kautsjon. Mõista Põllumajandusministeeriumilt FIE Aivo Rebane Miku Talu kasuks

välja tema poolt tasutud riigilõiv kokku 90 krooni.

Mõista FIE Aivo Rebane Miku Talu kasuks välja tema poolt kantud menetluskulud järgmiselt:

Põllumajandusministeeriumilt 60 000 krooni ja PRIA-lt 17 182 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a käskkirja nr 284 p 1 kohaselt määrati marja- ja

puuviljakasvatuses 2004. aasta loodusõnnetusest või ebasoodsast ilmastikutingimusest tekkinud

otsese looduskahju piirkondadeks Harjumaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa

ja Võrumaa ning kartuli- ja köögiviljakasvatuses tekkinud kahju piirkondadeks Harjumaa, Hiiumaa,

Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Raplamaa ja Tartumaa.

Käskkirja andmise alusena on märgitud põllumajandusministri 2. novembri 2005. a määruse nr 108

"Looduskahjutoetuse andmise tingimused ning toetuse taotlemise menetlemise kord" § 4 lõige 4 ning

looduskahju hindamise komisjoni 27. oktoobri 2005. a koosoleku protokoll nr 1 (nr 9.1-2/1538).

2. FIE Aivo Rebane Miku Talu on Järvamaal tegutsev põllumajandusettevõtja, kelle tegevusalaks on

kartulikasvatus. 17. septembril 2004 esitas FIE Aivo Rebane Miku Talu looduskahju ja selle ulatuse

kindlakstegemise teatise põllumajandusministri 31. augusti 2004. a käskkirjaga nr 199 "Looduskahju

hindamise eksperttöörühmade moodustamine" moodustatud Järvamaa eksperttöörühmale. Nimetatud

töörühmale esitasid Järvamaa tootjad 93 taotlust 8875 hektarile. Järvamaa töörühma 1. novembri

2004. a hinnangu kohaselt on 2004. a kogu Järvamaa looduskahju piirkond, kuna Järvamaa sademete

hulk on olnud ühtlaselt suur ja looduslikes tingimustes suuri erinevusi ei ole.

3. Põllumajandusministri 2. novembri 2005. a määruse nr 108 "Looduskahjutoetuste andmise

tingimused ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord" § 5 kohaselt taotletakse

looduskahjutoetusi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (edaspidi PRIA) kaudu.

25. jaanuaril 2006 esitas FIE Aivo Rebane Miku Talu PRIA-le taotluse looduskahjutoetuse

saamiseks.

4. PRIA peadirektori 10. märtsi 2006. a käskkirjaga nr 1-3.2/6 jäeti FIE Aivo Rebane Miku Talu

taotlus 2004. a looduskahjutoetuse saamiseks rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmise põhjusena

on märgitud piirkonna mittetoetusõiguslikkus vastavalt põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a

käskkirja nr 284 punktile 1.

5. FIE Aivo Rebane Miku Talu esitas 10. aprillil 2006 kaebuse Tallinna Halduskohtusse, milles

taotles põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a käskkirja nr 284 osalist tühistamist, PRIA

peadirektori 10. märtsi 2006. a käskkirja nr 1-3.2/6 tühistamist ja uue haldusakti väljaandmiseks

kohustamist.

Kaebuse põhjenduste kohaselt oli Järvamaa mittearvamine toetusõigusliku piirkonna sisse määrav

kaebajale tema kartulisaagi hävimisest tekitatud kahju eest looduskahjutoetuse väljamaksmisest

keeldumisel. Kaebaja asetati olukorda, kus mitmed konkurendid said sarnastel asjaoludel

kahjutoetust, kuid kaebaja jäi kompensatsiooniabinõust ilma. Kaebaja leidis, et

põllumajandusminister ja PRIA on teinud kaalutlusvea ning riivanud tema subjektiivset õigust tegelda

ettevõtlusega selle koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega.

Kuigi vaidlustatud põllumajandusministri käskkirja nr 284 p 1 aluseks olev õigusnorm sisaldub

põllumajandusministri määruse nr 108 § 4 lg-s 4, mille kohaselt põllumajandusminister võib kahju

hindamise komisjoni ettepaneku põhjal määrata kahju piirkonna ja põllumajandustootmise valdkonna

liigi, ei ole põllumajandusministri sellest normist tulenev kaalutlusõigus piiramatu. Kaalutlusõigust

tuleb teostada eesmärgipäraselt ja mõõdukalt. Käskkiri nr 284 on ka sisuliselt põhjendamata, mis ei

vasta kaalutlusõiguse alusel antavale aktile kehtestatud nõuetele. Põllumajandusminister ei ole

kaalumise käiku koos selle tulemustega haldusakti põhjendustes kajastanud.

Kaebaja leidis, et põllumajandusminister oleks pidanud kaaluma erinevate põllumajandusettevõtjate

ettevõtlusvabadust, vaba ja takistamatut konkurentsi, ettevõtjate võrdset kohtlemist. Maakondade

diferentseerimine asetas kahju kannatanud ettevõtjad kahte segmenti - hüvitusõiguslikud ja

mittehüvitusõiguslikud põllumajandusettevõtjad. Põllumajandusminister oleks pidanud kaaluma

sellise eristamise põhjendatust ja õiguspärasust.

Kaebaja möönab, et ettevõtjal puudub subjektiivne õigus nõuda riigilt oma ettevõtluse tarbeks toetust.

Samas, kui toetus on ette nähtud, tuleb selle maksmisel arvestada kõiki asjakohaseid õigusnorme ja

õiguse üldpõhimõtteid. Arvestada tuleb ka sellega, et vaba ja takistamatu konkurents on Euroopa

Ühenduse üheks aluspõhimõtteks. Käesoleval juhul on rikutud Euroopa Ühenduse põllumajandusliku

riigiabi suuniste punktis 1.1. sätestatut. Iga riigiabi, sh looduskahjutoetus, peab samuti olema

suunatud vaba konkurentsi tagamisele. Konkurentide diferentseerimine toetuse saajateks ja toetusest

ilmajääjateks tekitab turul ebaõiglase konkurentsi olukorra. Ebavõrdse kohtlemisega on tegemist siis,

kui selleks ei leidu mõistlikku ja legitiimset põhjust ehk tegemist on nn meelevaldse ebavõrdse

kohtlemisega. Kaebaja oli toetust saanutega analoogilises olukorras ning ainsaks erisuseks oli tema

põldude paiknemine maakonnas, mida ei aktsepteeritud toetusõigusliku piirkonnana.

Toetuskõlbulike piirkondade määramise asemel oleks pidanud juhinduma määruse nr 108 § 7 lõikest

7, mis sätestab, et kui tootmiskao põhjal arvutatud looduskahjutoetuse summa ületab riigieelarvest

eraldatud vahendite summat, vähendatakse looduskahjutoetusi põllumajandustootjate kohta

võrdeliselt, järgides taotlejate võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kuivõrd vaidlustatud põllumajandusministri käskkiri sisaldab kaalutlusviga kaalutlusõiguse

kasutamata jätmise näol ja on põhjendamata, on käskkiri õigusvastane ja tuleb tühistada osas, milles

see rikub kaebaja õigusi. Nimetatud õigusvastane akt võeti aluseks ka kaebajale toetuse maksmise

keeldumise akti andmisel ja seetõttu on ka viimane õigusvastane.

6. PRIA oma vastuses kaebusele leiab, et ta on 2004. a looduskahjutoetuse menetlemisel lähtunud

põllumajandusministri 3. novembri 2005. a määruse nr 108 sätetest. FIE Aivo Rebane Miku Talu

taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks oli asjaolu, et vastavalt põllumajandusministri 2. detsembri

2005. a käskkirja nr 284 p-le 1 ei kuulunud Järvamaa nende piirkondade hulka, kus oleks hüvitatud

ebasoodsatest ilmastikuoludest tekkinud otsene looduskahju.

7. Põllumajandusministeerium leiab, et põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a käskkirja nr 284

vaidlustamistähtaeg on mööda lastud. Ministeeriumi arvates pidi kaebaja käskkirjast teada saama

märgatavalt varem, sest PRIA avaldas taotluste vastuvõtu teate väljaandes Ametlikud Teadaanded

2. jaanuaril 2006 ning 3. jaanuaril 2006 ilmus Ametlikes Teadaannetes ka pressiteade, mis sisaldas

samaväärset informatsiooni nii taotluste vastuvõtu kui ka toetusõiguslike piirkondade kohta.

Põllumajandusministeeriumi vastusest nähtub, et looduskahju hüvitise võimalik arvestuslik summa

2004. aastal kartuli, köögivilja ja puuvilja ning marjade tootmises moodustas kokku 60,6 miljonit

krooni, kuid tegelikeks väljamakseteks eraldatud rahasumma oli vaid 30 miljonit krooni. Nendes

oludes otsustas põllumajandusminister, lähtudes looduskahju hindamise komisjoni ettepanekust,

maksta looduskahju toetust piirkondades, kus vegetatsiooniperioodi vältel said kõik kultuurid

korduvalt kahjustada, kuigi tootjad olid tarvitusele võtnud kõik nendest sõltuvad abinõud.

Põllumajandusministeeriumi täiendavas vastuses leitakse, et looduskahju komisjon valis välja

täiendavate hindamiskriteeriumide alusel enim kahju kannatanud piirkonnad, võttes samas arvesse ka

põllumajandustootja omapoolset initsiatiivi võimalike looduskahjude ärahoidmisel.

Põllumajandusministeerium leiab, et on alust kahelda väidetava looduskahju ulatuses kaebaja

põldudel. Vastustaja väitel ei saa riigiabi maksmata jätmise näol olla tegemist ettevõtlusvabaduse

piiranguga, kuna konkreetsel juhul ei piira ega takista põllumajandusministri käskkiri kaebuse esitaja

majandustegevust ega kõrvalda tema ettevõtlusega seotud tegevusi.

8. Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2006. a otsusega jäeti HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel kaebus

rahuldamata.

Kohus leidis, et põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a käskkiri kaalutlusõiguse alusel antava

haldusakti nõuetele ei vasta ning vormiliste puuduste tõttu on käskkiri formaalselt õigusvastane.

Samas leidis kohus, et kaalutlusõiguse sisuline kontrollimine on võimalik ja seega haldusakti

vorminõuete rikkumine iseenesest käskkirja tühistamist ei tingi.

Haldusasja materjalidest järeldas kohus, et põllumajandusministri moodustatud kahju hindamise

komisjon hindas põllumajanduskultuuridele tekkinud kahju maakondade kaupa, arvestades

looduskahjuteatiste koondaruandeid ning looduskahjuteatistele tehtud märkusi

maaparandussüsteemide korrashoiu ja õige agrotehnika kohta, samuti arvestati juulikuu ning august-

oktoober võrdlust pikaajalise eelmiste aastate keskmisega. Looduskahju hüvitamise aluseks võeti

kolme teguri üheaegne esinemine: kahju ilmnemise kohta ekspertkomisjonile vastava teatise

esitamine, kusjuures kahju fakt ja ulatus pidid olema kohaliku eksperttöörühma poolt fikseeritud,

samuti märkis eksperttöörühm igale kahjuteatisele hinnangu maaparandussüsteemide korrashoiu ja

teostatud agrotehniliste võtete kohta. Teiseks oluliseks asjaoluks oli ilmastiku erakorralisus

põllumajandustootja asukohas, mida kinnitasid meteoroloogilised andmed, ning kolmanda eeldusena

pidi olema tegemist olulise ja ulatusliku looduskahjuga, mis kolme normaalse aasta keskmise

toodanguga võrreldes on kahjustanud toodangut enam kui 30% ulatuses. Siinjuures iga konkreetse

põllumajandustootja osas varasemate aastate toodangu info puudumise tõttu tugineti vastavatele

piirkondlikele näitajatele. Looduskahju hindamise komisjon arvestas eksperttöörühmade esitatud

faktiliste andmetega ja nende põhjal tehtud järeldustega, samuti omal algatusel täiendavalt kogutud

teabega, ning tegi põllumajandusministrile ettepaneku toetusõiguslike piirkondade määramiseks.

Põllumajandusminister, nõustudes komisjoni ettepanekuga, nõustus seega ka komisjoni põhjenduste

ja järeldustega.

Kohus märkis, et asja arutamisel ei leidnud kinnitust, et kaebuse esitaja ainus erinevus toetusõiguslike

põllumajandustootjatega seisnes tema asumises Järva maakonnas, mida toetusõiguslike piirkondade

hulka ei arvatud. Antud juhul said toetust need tootjad, kelle toodang oli väiksem toetuse

mittesaajatest ning kellel oli seetõttu ka väiksem tulu. Sellega võrdsustati nende

põllumajandustootjate konkurentsivõime teiste tootjate omaga. Kui looduskahjutoetusteks eraldatud

summad oleks jagatud kaebuse esitaja soovi kohaselt kõigi põllumajandustootjate vahel, oleks olnud

tegemist õigusliku võrdsusega, mis sisuliselt oleks tinginud faktilise ebavõrdsuse ning samas ei oleks

võimaldanud täita looduskahjutoetuse andmise eesmärki. Järva maakonna mittearvamine

toetusõigusliku piirkonna hulka ei riku kaebaja õigust tegeleda ettevõtlusega selle koostoimes võrdse

kohtlemise põhimõttega ning looduskahjutoetuste andmisega ei moonutatud konkurentsi.

Kehtivatest õigusaktidest ei tulene PRIA õigust otsustada 2004. a looduskahjutoetuse andmist

olenemata põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a käskkirja nr 284 punktis 1 tehtud otsustusest.

Põllumajandusministri 2. novembri 2005. a määruse nr 108 § 11 lõike 5 kohaselt teeb PRIA 2004. a

looduskahjutoetuste maksmisel toetuse määramise otsuse Põllumajandusministeeriumi esitatud

andmete alusel.

Kohus järeldas, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased.

9. Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2006. a otsuse peale asjas nr 3-06-711 esitas FIE Aivo Rebane

Miku Talu apellatsioonkaebuse. Apellant taotles halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse

tegemist, millega apellandi kaebus rahuldada ilma asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) nõustub apellant halduskohtu järeldusega, et vaidlustatud põllumajandusministri käskkiri on

formaalselt õigusvastane, kuid ei nõustu kohtuga vaidlustatud kohtuotsuses väljendatud

õigusvastasuse järelmite suhtes; kui õigusakt on formaalselt õigusvastane motivatsiooni puudumise

tõttu, siis on põhjendamatu asuda selle kaalutlusotsuse muude aspektide kontrollimise juurde;

2) olulised puudused kaalutlusotsuse põhjendamisel toovad kaasa haldusotsuse tühistamise;

vaidlustatud käskkirjast ei nähtu mingeid motiive selle kohta, miks eelistati kehtestada looduskahju

piirkonnad, välistades piirkonda arvamata jäetud põllumajandustootjate õiguse kahjutoetusele;

kaalutlusotsuse põhjendused peavad olema märgitud juba haldusaktis eneses ja neid ei saa välja tuua

alles kohtumenetluse käigus;

3) kohus asus ekslikule seisukohale, et kaalutlusotsuse sisuline kontrollimine on kohtumenetluses

võimalik; asudes kaalutlusotsust sisulisest aspektist kontrollima, väljus kohus kohtule antud

pädevusest ning asetas end haldusorgani rolli;

4) kohus vaatas mööda puudujääkidest haldusaktide põhjendamisel ja keskendus hoopis sellele, kui

õige ja otstarbekas on kahju piirkondade kehtestamine; sellise käsitlusega teostas kohus

kaalutlusõigust haldusorgani asemel;

5) kohus järeldab ekslikult, et Järvamaal olid kõik põllumehed hoolimatud ega rakendanud neist

sõltuvaid meetmeid kahju ärahoidmiseks; apellant oli tegelikult üks nendest tootjatest, kes vastas

vastustaja kohtuistungil esitatud nägemusele hooldatud maaparandussüsteemiga kartulitootjatest; kui

kohus ei jõudnud veendumusele selles, kas apellandil olid kraavid või mitte, kuid pidas seda asja

lahendamisel oluliseks asjaoluks, siis pidi kohus uurimisprintsiibist tulenevalt tegema apellandile

vähemalt ettepaneku täiendavate tõendusmaterjalide esitamiseks;

6) kohtu järeldus, et Järvamaal ei olnud 2004. a sademeid erakordselt palju, ei ole kooskõlas

meteoroloogiliste andmetega ega ka eksperttöörühma järeldustega; maakonna eksperttöörühma kahju

koondilt nähtub, et Järva maakonnas olid kartulipõllud kahjustatud tervelt 80% ulatuses; kahju lävede

ületamine Järvamaal pole asjas üldse vaidluse all olnud;

7) kohtuasja materjalidest ei nähtu, millele on rajatud kohtu järeldus, et kahju hindamise komisjonis

eristati neid põllumajandustootjaid, kes olid 2004. a liigsademete tõttu oma tegevuse lõpetamise

äärel, nendest tootjatest, kes suutsid ka pärast 2004. aastat tootmist jätkata;

8) kaebuse esitamisel on apellant lähtunud PRIA käskkirja põhjendustest, milles on taotluse

rahuldamata jätmise põhjendusena märgitud ainult asjaolu, et kaebaja kartulipõldude asukohaks olev

Järvamaa ei ole toetuskõlbulik piirkond; kohtuotsusest ei selgu, millel põhinevalt teeb kohus

järelduse, et nimetatud asjaolu ei olnud kaebaja ainsaks toetuse määramist välistavaks erisuseks;

9) kohus on vääralt käsitlenud turukonkurentsi ja ebavõrdset kohtlemist.

10. Vastustajad Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet ning Põllumajandusministeerium

leidsid, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

Põllumajandusministeeriumi kohtuistungi teesides rõhutatakse, et kuigi nõutava kahjuläve olid

ületanud 151 valda, oli põllumajandusministrile looduskahju hindamise komisjoni esitatud lõplikus

ettepanekus toetusõiguslikeks esitatud viis maakonda, millele olid osaks saanud sarnased ebasoodsad

ilmastikutingimused ning kus tootjad olid tarvitusele võtnud kõik nendest sõltuvad abinõud.

Vastustaja on kohelnud sarnastes tingimustes olnud tootjaid ühtemoodi ega ole rikkunud võrdse

kohtlemise põhimõtet. Vastustaja on looduskahjutoetuse maksmisel võrdsustanud enim kahju saanud

piirkondade tootjate konkurentsivõimet, võrreldes teiste tootjate omaga. Riiklike toetuste eraldamisel

tuleb lähtuda riigiabiga taotletavatest eesmärkidest. Kui põllumajandusminister oleks määranud

looduskahjuhüvitise kõigile selleks taotluse esitanutele, siis ei oleks väljamakstavatest vahenditest

saadav abi täitnud toetuse eesmärki.

11. Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuli 2007. a otsusega jäeti FIE Aivo Rebane Miku Talu kaebus

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et põllumajandusministri vaidlustatud käskkiri on

õigusvastane formaalselt, kuid mitte sisuliselt. Kui vaatamata põhjenduste puudumisele haldusaktis

on kohtumenetluses võimalik kontrollida kaalutlusotsuse tegemise arutluskäiku ja veenduda

lõpptulemuse õiguspärasuses, siis vorminõuete rikkumine haldusakti kehtetuks tunnistamist ei tingi.

Käesoleval juhul oli kohtul piisavalt andmeid kontrollimaks, kas kaebaja toetustaotlus jäeti

rahuldamata seaduslikult või mitte. Kohus kontrollis vaidlustatud akti materiaalset õiguspärasust ja

kaalutluste asjakohasust asja materjalide ja vastustajate selgituste põhjal. Õige oli kohtu järeldus, et

põllumajandusminister asus seisukohale, et toetusõigusliku piirkonnana tuleb käsitada neid piirkondi,

kus meteoroloogilised andmed kinnitavad ilmastiku erakorralisust ja ulatuslikku looduskahju, mida

põllumajandustootjal ei olnud võimalik temast sõltuvate abinõude rakendamisega ära hoida või

vähendada.

Looduskahju hindamise tulemused Järvamaal näitasid, et 2004. a oli kogu Järvamaa looduskahju

piirkond. Samas aga tuvastas eksperttöörühm, et põhjuseks, miks saagid jäid koristamata või saagikus

vähenes, oli see, et enamik maaparandussüsteeme oli hooldamata ja elementaarsed maaparandustööd

tegemata. Põhjendamatu on kaebaja väide, et viimati märgitu ei puuduta teda, sest tal olid

agrotehnilised nõuded täidetud ja kraavid olemas. Kraavid täidavad oma eesmärki, kui nad on

nõuetekohaselt hooldatud. Kaebaja koostatud looduskahju ja selle kindlakstegemise teatis

hooldustööde tegemist kaebaja põldudel ei kajasta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

12. Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuli 2007. a otsuse peale esitas FIE Aivo Rebane Miku Talu

kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuli 2007. a otsuse ning Tallinna

Halduskohtu 31. novembri 2006. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tühistada

põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a käskkirja nr 284 p 1 osas, millega määrati kartuli- ja

köögiviljakasvatuses 2004. a looduskahjutoetuse osas kindlaks otsese looduskahju piirkonnad, samuti

tühistada PRIA peadirektori 10. märtsi 2006. a käskkiri nr 1-3.2/6. Kassaator taotleb kohustada

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametit välja andma uut haldusakti, millega otsustataks

FIE-le Aivo Rebane Miku Talu 2004. a looduskahjutoetuse maksmine uuesti.

Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) põllumajandusministri käskkirja nr 284 punkt 1 riivab ebaproportsionaalselt toetusõiguslikest

maakondadest välja jäänud põllumajandustootjate ettevõtlusvabadust ja õigust võrdsele kohtlemisele;

toetusõigusliku ala määramine jäigalt mööda maakondade piirjooni pole millegagi põhjendatud;

sellisel viisil määratud piirkondade puhul pole tagatud, et toetusest ei jää ilma selline ettevõtja, kes on

täitnud kõik toetuse saamiseks vajalikud tingimused;

2) kassaatorile jääb mõistmatuks, kuidas saab kohtute poolt esile toodud kriteeriume mõõta tervete

maakondade lõikes; vaidlust pole selles, et Järvamaal olid kahjuteatised esitanud ettevõtjate

looduskahjuläved ületatud; kuigi kohus on leidnud, et looduskahjutoetuse saamiseks pidi olema tegu

säärase looduskahjuga, mida tootjal ei olnud võimalik temast sõltuvate abinõudega ära hoida, ei

mõista kassaator, kuidas on sellist asjaolu võimalik hinnata maakondade kaupa; samuti on

paljasõnaline ja tõendamata kohtute seisukoht, et toetust maksti vaid sellistele tootjatele, kes

rakendasid nendest sõltuvaid abinõusid kahju ärahoidmiseks; looduskahju kohta olemas olevad

andmed võimaldasid tunduvalt individuaalsemat lähenemist igale tootjale;

3) kassaator jäi toetusest ilma põhjendusel, et Järva maakond pole toetuskõlbulik piirkond, mitte aga

seetõttu, et tal endal oleks mingeid muid puudusi esinenud;

4) kassaator ei nõustu kohtute seisukohaga, et vaidlustatud ning motiveerimise ebapiisavuse tõttu

õigusvastane käskkiri on õiguspärane sisuliselt ega kuulu tühistamisele;

5) kohtud on rikkunud kaalutlusotsustuste kohtuliku kontrolli norme; esimese astme kohus asetas end

õigustamatult haldusorgani positsiooni, mõistes vääralt kaalutlusõiguse kohtuliku kontrolli sisu ja

ulatust.

13. Põllumajandusministeerium ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet oma vastustes

kassatsioonkaebusele kaebusega ei nõustu. Põllumajandusministeerium leiab, et ringkonnakohtu

otsus on õige. Vastustaja arvates käib põhivaidlus siiani mitte selle üle, kas õiguspärane oli määrata

toetusõiguslikud looduskahju piirkonnad maakondade kaupa, vaid Järvamaa mittelülitamise üle

toetusõiguslike piirkondade hulka. Looduskahju hindamise komisjon sai kahjupiirkondade

määramisel lähtuda vaid maakondlikust jaotusest, võttes aluseks Statistikaameti andmed

põllumajanduskultuuride saagikuse kohta, meteoroloogilised andmed ning maakondlike

eksperttöörühmade koondites ära toodud andmed kahju ulatuse, tekkimise põhjuste ning muude

põllumajandustootmist mõjutanud tegurite kohta. Põllumajandusministri määruse nr 108 § 4 lg 4

alusel määrab põllumajandusminister kahju hindamise komisjoni ettepaneku põhjal kahju piirkonna

ja põllumajandustootmise valdkondade liigid. Piirkondlike näitajate arvestamise alused on heaks

kiitnud ka Euroopa Komisjon Ühenduse põllumajandusabi suuniste punktis 11.3.2. Seega, kui

kassaator soovib vaidlustada ministri määrusest kui õigustloovast aktist tulenevaid kahjupiirkondade

määramise aluseid, peab ta pöörduma õiguskantsleri poole või tõstatama kohtus küsimuse

õigustloova akti põhiseadusele vastavus küsimuses.

Looduskahjude hindamise komisjon on hinnanud lisaks teistele looduskahjupiirkondade määramise

alustele kõiki muid tegureid, mis võisid mõjutada põllumajandustootmist, sh maaparandussüsteemide

olemasolu ja korrashoidu. Kassaator ei ole kogu kohtuvaidluse käigus tõendanud, et tema

maaparanduskraavid olid 2004. a hooldatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a

käskkirja nr 264 p 1 kohaselt määrati 2004. a ebasoodsatest ilmastikutingimustest kartuli- ja

köögiviljakasvatuses tekkinud kahju piirkondadeks Harjumaa, Hiiumaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa,

Raplamaa ja Tartumaa. Järvamaal tegutseva põllumajandusettevõtja FIE Aivo Rebane Miku Talu

taotlus kahju hüvitamiseks jäeti PRIA peadirektori 10. märtsi 2006. a käskkirjaga nr 1-3.2/6

rahuldamata põhjendusel, et Järvamaa on vastavalt põllumajandusministri osundatud käskkirjale

mittetoetusõiguslik.

15. Põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a käskkiri tugineb muu hulgas põllumajandusministri

2. novembri 2005. a määruse nr 108 § 4 lg-le 4, mille kohaselt põllumajandusminister võib kahju

hindamise komisjoni ettepaneku põhjal määrata kahju piirkonna ja põllumajandustootmise

valdkondade liigid.

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt moodustati põllumajandusministri 31. augusti 2004. a käskkirjaga

nr 199 kõikides maakondades looduskahju hindamise eksperttöörühmad. Nimetatud töörühmade

ülesandeks oli anda arvamus looduskahju tekkimise ja selle ulatuse kohta, kusjuures töörühm

kontrollib põllumajandustootjate esitatud eeltäidetud teatisel toodud andmete vastavust tegelikkusele

ja looduskahju ning selle ulatust kohapeal. Järvamaa vastava töörühma poolt

Põllumajandusministeeriumile esitatud teatise kohaselt kandis Järvamaal kahju 14 kartulitootjat,

kusjuures kahjustatud oli kultuur 132,44 ha-l ning kahju ulatus moodustas 80 protsenti. Ekspertrühma

arvamuse kohaselt oli kogu Järvamaa 2004. a looduskahju piirkond.

Looduskahju hindamise komisjoni 5. novembri 2004. a koosoleku protokollist nähtub, et komisjon

nendib suurte või oluliste kartulikahjustuste esinemist Harjumaal, Raplamaal, Tartumaal, Pärnumaal

ja Järvamaal. Samas otsustas komisjon taotleda kartulikasvatajatele tekitatud kahju hüvitamist viies

maakonnas (Harju-, Rapla-, Ida-Viru-, Jõgeva- ja Tartumaa). Looduskahju hindamise komisjoni

27. oktoobri 2005. a koosoleku protokollist nähtuvalt lülitati vastavasse nimekirja täiendavalt

Hiiumaa.

16. Kolleegium nendib, et põllumajandusministri vaidlustatud käskkirjast ega ka looduskahju

hindamise komisjoni eelnimetatud protokollidest ei nähtu, millistele kriteeriumidele tuginedes valiti

välja looduskahju toetuskõlbulikud piirkonnad kartuli kahjustuste osas ning välistati samaaegselt

mitmed piirkonnad, kus esinesid selle kultuuri looduskahjustused. Kolleegium nõustub halduskohtu

ja ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlustatud põllumajandusministri käskkiri on puuduliku

motivatsiooni tõttu õigusvastane.

Samas peab kolleegium ekslikuks kohtute seisukohta, et eelnimetatud puudus on kõrvaldatav

kohtumenetluse käigus. Kolleegium jääb oma varasemates lahendites võetud seisukoha juurde, mille

kohaselt põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole

võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult

lähtuti (Riigikohtu halduskolleegiumi 12. novembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt).

Kolleegium möönab, et looduskahju hüvitamine haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondlikul

alusel võib luua konkurentsimoonutuste ohu ning riivata ühetaolise kohtlemise põhimõtet. Samas ei

välista kehtiv õigus kahjupiirkondade määramist ja ka nende piirkondade sidumist territooriumi

haldusjaotusega. Piirkondade sellisel viisil määramisega kaasnevate ohtude minimiseerimine eeldab

haldusorgani juhindumist selgetest ja õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest, kusjuures antavas

haldusaktis peab olema kajastatud kaalutlemise käik. Põllumajandusministri vaidlustatud käskkirjas

ei ole eelnimetatud nõudeid järgitud, mistõttu kohus ei saa hinnata, kas piirkondade määramisel on

kaalutlusõigust teostatud õiguspäraselt.

17. Kolleegium leiab, et Põllumajandusministeeriumi kohtumenetluse käigus esitatud väited, mille

kohaselt FIE Aivo Rebane Miku Talu taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud sellega, et kahju

oli ebaoluline või maaparandussüsteemid olid hooldamata, ei ole selles vaidluses asjakohased ja tuleb

jätta tähelepanuta. Sõltumata eelnimetatud asjaolude faktilisest esinemisest või puudumisest jäeti

taotlus rahuldamata Järvamaa mittetoetusõiguslikkuse tõttu. Vaidlustatud aktidest ei nähtu ka, et

kõigil kahju kannatanud Järvamaa põllumajandustootjatel oleksid esinenud eelnimetatud väidetavalt

kahju hüvitamist välistavad asjaolud.

18. Kolleegium nõustub vastustaja PRIA väitega, et FIE Aivo Rebane Miku Talu 2004. a

kahjutaotluse menetlemisel on haldusorgan lähtunud põllumajandusministri 3. novembri 2005. a

määruse nr 108 sätetest ning põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a käskkirja nr 284 punktist 1.

Konkreetse taotluse lahendamisel puudus PRIA-l kaalutlusruum. Põllumajandusministri 3. novembri

2005. a määruse nr 108 § 11 lg 5 kohaselt teeb PRIA 2004. aasta eest looduskahjutoetuse maksmise

korral toetuse määramise otsuse Põllumajandusministeeriumi esitatud andmete alusel. Kuivõrd

põllumajandusministri vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, on kaalutlusõiguse puudumisel

õigusvastane ka sellele tuginev PRIA peadirektori käskkiri.

19. Eelneva alusel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Kolleegium tühistab Tallinna Halduskohtu

30. novembri 2006. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuli 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-06-

711 ning teeb uue otsuse. Kolleegium tühistab põllumajandusministri 2. detsembri 2005. a käskkirja

nr 284 punkti 1 osas, millega määrati 2004. aastal kartulikasvatuses tekkinud looduskahju piirkonnad,

välistades sealjuures motiive esitamata nende piirkondade hulgast Järvamaa. Kolleegium teeb

põllumajandusministrile ettekirjutuse käskkirja tühistatud osas uue käskkirja andmiseks. Ettekirjutuse

alusel antavas aktis peab põllumajandusminister hindama Järvamaa põllumajandustootjate

toetuskõlbulikkust 2004.a kartulikasvatusele tekkinud looduskahju alusel. Tühistada tuleb ka PRIA

peadirektori 10. märtsi 2006. a käskkiri. Kohus rahuldab kohustamisnõude ning kohustab PRIA-t

uuesti läbi vaatama FIE Aivo Rebane Miku Talu taotluse. Kohus juhib samas tähelepanu asjaolule, et

PRIA nimetatud kohustus kuulub täitmisele pärast seda, kui põllumajandusminister on täitnud

käesoleva otsusega tehtud ettekirjutuse.

20. Kautsjon kuulub tagastamisele. FIE Aivo Rebane Miku Talu on käesolevas kohtuasjas kandnud

menetluskulusid järgmiselt: Tallinna Halduskohtus 30 985 krooni, Tallinna Ringkonnakohtus 27 612

krooni ning Riigikohtus 18 585 krooni, kokku 77 182 krooni. Kolleegium leiab, et nimetatud kulud

on põhjendatud ning kuuluvad väljamõistmisele vastustajatelt, arvestades nende osalemise ulatust

menetluses. Kolleegium mõistab FIE Aivo Rebane Miku Talu kasuks välja

Põllumajandusministeeriumilt 60 000 krooni ning PRIA-lt 17 182 krooni. Kaebaja on tasunud

riigilõivu halduskohtus 10 krooni ning ringkonnakohtus 80 krooni, kokku 90 krooni. Tasutud riigilõiv

tuleb välja mõista kassaatori kasuks Põllumajandusministeeriumilt.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann